Personaalne taastumine ja perekond
Kui ühel pereliikmel ilmnevad raskused vaimse tervisega, tähendab see, et häiritud on kogu pere kui sotsiaalse võrgustiku toimimine. Haavatavaks muutuvad ka inimese lähedased. Et õppida selle haavatavusega toime tulema, vajavad omaksed hästi kättesaadavat ja õigeaegset tuge.
sotsiaaltöötaja, Pool&looP OÜ asutajaliige
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO 2019) seostab inimeste head vaimset tervist psüühilise heaoluga ning vaimse tervise edendamist vaimse tervise probleemide ja psüühikahäirete ennetamise, asjakohase ravi, toetuse, kuid ka inimõiguste kaitse ja kogukonnaelus osalusega (WHO, 2019).
Soome uurijad kirjeldavad, et kogemusnõustajad peavad personaalse taastumise teekonnal töötamise võimaluse kõrval väga oluliseks ka oma heaolu ja põhivajaduste eest hoolitsemist ning häid peresuhted, majanduslikku kindlustatust, kogukonda kuulumist, suhteid sõpradega, tervist, isikuvabadusi ja väärtuseid (Rissanen ja Jurvansuu 2019). Ka CARe metoodikas rõhutatakse personaalse heaoluga seotud eesmärkide määratlemist ja saavutamist neljas eluvaldkonnas (elamine, õppimine, töötamine, vaba aeg) ning neljas isiklikus valdkonnas (tervis, enese eest hoolitsemine, sotsiaalsed suhted ning turvalisus) (Hollander ja Wilken 2017).
CARe metoodikas välja toodud valdkonnad moodustavad terviku, mis tähendab, et raskused ühes või teises valdkonnas mõjutavad vaimset tervist ja heaolu. Negatiivne mõju muudab inimese haavatavaks. Et oma haavatavusega toime tulla, on vaja oskusi ja teadmisi, mis omandatakse toetatud personaalse taastumise käigus ja see on individuaalne ning iga inimese puhul erinev (Hollander ja Wilken 2017). Personaalne taastumine, erinevalt kliinilisest taastumisest, ei tähenda taastumist psüühikahäirest. Personaalne taastumine on protsess, mille vältel õpib inimene elama oma igapäevaelu ühiskonnas teiste hulgas, vaatamata raskustele, mis tulenevad vaimse tervise probleemidest.
Vaimse tervise probleemid ja pere
Lähedasedki kogevad, et negatiivne muutus ühes (elu)valdkonnas, nagu näiteks koormuse suurenemine haige pereliikme eest hoolitsemise tõttu, mõjutab ka teisi valdkondi. Kui nelja jalaga laua üks jalg on teistest lühem, mõjutab see lühem jalg ju kogu lauda. Seega, personaalsele taastumisele tuleb tähelepanu pöörata nii vaimse tervisega raskustesse sattunud pereliikme kui ka tema omaste, sõprade, töökaaslaste puhul.
Lähedase inimese haigestumise korral tuntakse kaotust, see tunne on võrreldav leinaga, mis tekib, kui oluline inimene sureb. Psüühikahäire piirab noore inimese potentsiaali väljaarenemise võimalusi ja tundub, nagu inimene, kes elab nüüd koos haigusega meie seas, on kahvatu vari inimesest, kes meil enne oli. Kui keegi omastest haigestub, peame läbima leina. Leinaprotsess aitab tundma õppida uut inimest koos inimese uue potentsiaaliga – inimest koos tema haigusega (Berry 1997).
Maailmas peetakse vaimse tervise raskustest taastumisel üheks tõhusamaks sekkumiseks pere ja võrgustiku toetamist. Uuringud näitavad, et näiteks skisofreeniat ja meeleoluhäireid on ainult osaliselt võimalik ravimitega kontrolli all hoida, märkimisväärne on taastumisel hoopis perekonna tugi ning kohalolu (McFarlane 2016; Onwumere, Grice ja Kuipers 2016). Onwumere, Grice’i ja Kuipersi (2016) sõnul näitavad viimaste aastakümnete uuringud, et kognitiivse peredele mõeldud käitumisteraapia põhised sekkumised on küll tõhusad, kuid alakasutatud; nad toovad välja, et tõhusam peresekkumiste rakendamine ei olene ainult koolituste pakkumisest või nende laiendamisest.
Olulisem on hästi kättesaadav toetus õigel ajal, pere omavahelise suhtluse ja probleemilahendamise oskuste arendamisele suunatud toetus ning see, et sekkumiste pakkujad oleksid juhendatud ja neil oleksid teadmised, kuidas suunata pere paremini toimima (Onwumere, Grice ja Kuipers 2016).
Pered vajavad toetust
Inimesed sageli teavad psüühikahäirete kohta seda, mida tähendab üks või teine diagnoos, kuid puudust tuntakse teadmistest ja oskustest, kuidas ühes või teises olukorras toime tulla. Palju esineb ka iseenda sotsiaalset isoleerimist. Pereliikmed tajuvad tugevalt stigmatiseerimist ja seetõttu esialgu välditakse oma murest rääkimist, seejärel kaovad ühised teemad oma suhtlusringkonnas, ja nii jäävadki pered üksi. Stigma vältimiseks loobutakse suhtlemisest, kriisiolukorras ei ole tarvilik tugi aga kättesaadav.
Pereliikmete ülekoormatuse tõttu tekkiv stress, kriitika ja negatiivse varjundiga emotsioonid on asjaolud, mille tagajärjel tekib omakorda psüühiliselt haigestunul tervise halvenemine ja tagasilangus (Vaughn ja Leff 1979). Lähedase haigestumine tekitab ängistuse ja vastuolulisi tundeid. Sageli ei tunta, et pakutavad teenused ja toetused on kooskõlas pere vajadustega või et spetsialistid mõistavad pere muret. Tunne, et kedagi ei huvita ja keegi ei vastuta muudab inimesed kurjaks ja vaidlushimuliseks. Aga kui on võimalik jagada oma muret inimesega, kel on sama kogemus ja kes on saanud oma tunnetega toimetulemiseks vajalikku tuge, võib ängistuse ning vastuoluliste tunnete asemel avastada rõõmsa ja kvaliteetse elu (Suominen, Blommila ja Tuominen, i.a).
McFarlane (2016) kirjeldab pereliikmetele suunatud sekkumist, mis arendati välja üle 40 aasta tagasi ja mille eesmärk oli esialgu toimetulek emotsioonidega, kuid mis laienes hiljem pere sotsiaalsete suhetele ning heale rollipõhisele toimimisele ja pere üldisele heaolule (McFarlane 2016).
Abi tugirühmadest
Vahel on keeruline motiveerida lähedasi tugirühmades osalema. Kui aga keegi omastest on siiski otsustanud tugirühmas osalemist proovida, on rõõm kuulda, kui palju hinnatakse mõttekaaslastega koos olemise võimalust, teineteise mõistmise kogemust, suhtlemist hukka mõistmata ja ilma vajaduseta liigselt konteksti selgitada.
Iga inimese personaalne taastumine on individuaalne. Samamoodi on see ka peredega. Igal inimesel ja perel on oma lugu. See, mis mõjub ühele hästi, ei tarvitse mõjuda samamoodi teisele. Tähtis on lootust mitte kaotada ja mitte loobuda otsimast neid asju, mis aitavad just sind ja sinu peret. Ja väga oluline on, et kogu selle asja juures oleks keegi, keda saab usaldada ja kes on eeskujuks oma igapäevaste väikeste edulugudega.
Minu jõudmine taastumisele suunatud peretöö juurde
Lõpetasin 2019. aasta juunis kaheaastase Tepla kursuse ja liitusin CARe rahvusvahelise võrgustikuga. CARe metoodika koolitaja õpingud ja The CARe Networki kuulumine on olnud minu jaoks üsna kummaline kogemus. Tagantjärele seda kõike läbi mõeldes avastan, et kogu CARe rahvusvahelise võrgustikuga seotuse aja ei ole ma kogenud stigmatiseerimist, sest inimesi seob ühine arusaam ja üksteise aktsepteerimine ning soov oma kogemusi jagada ja toeks olla. CARe põhimõtted tõesti toimivad, seda ka reaalses elus.
Viimaselt seminarilt Hollandis mäletan, kuidas rääkisime sellest, mis kõige paremini keerulisse olukorda sattunud inimest võiks aidata, ning kõlama jäi, et kõige rohkem aitavad tavalised ja lihtsad asjad. Kuid neid on kõige raskem teha. Näiteks kohaolu, mis tähendab olla kellegi jaoks just siin ja just praegu olemas ning 100% pühendunud. Aga sellised asjad ehitatakse üles üheskoos. Ütleb ju Eesti vanasõnagi: kui laps kaevu langenud, tehakse rakked ümber.
Abivõimalused peredele
Pereliikmetele tugirühmi või koolitusi korraldades olen saanud tagasisidet, et neile on oluline saada kogemus, et nad ei ole oma olukorras üksi. Nad vajavad suhtlemisvõimalusi, et arutleda selle üle, mis on teistele samas olukorras inimestele taastumise juures oluline. Pool&looP OÜ on seadnud eesmärgiks areneda kogukonnale suunatud keskuseks, mis mujal maailmas on tuntud kui Recovery Learning Community, kus kogemusõppe kaudu leitakse taastumisvõimalusi kogu perele. Peredele mõeldud tugirühmade või koolituste kohta info saamiseks või nendes osalemiseks võib ühendust võtta telefonil 5650 6318 või kirjutada meile aadressil: pool.osauhing@gmail.com. Võta ühendust ja otsime lahendusi koos!
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2020
Viidatud allikad
Berry, D. (1997). Living with Schizophrenia: The Carer's Story – An Introductory Video and Booklet for Carers and the Professionals Who Work with Them. London: Institute of Psychiatry.
Hollander, D. den., Wilken, J. P. (2017). Kuidas klientidest saavad kodanikud. Tallinn: DUO Kirjastus.
McFarlane, W. R. (2016). Family Interventions for Schizophrenia and the. Family Process(55), 3. Family Process Institute. doi:10.1111/famp.12235.
Onwumere, J., Grice, S., Kuipers, E. (2016). Delivering Cognitive-Behavioural Family Interventions for Schizophrenia. Australian Psychologist, 51, 52–61. https://doi.org/10.1111/ap.12179.
Rissanen, P., Jurvansuu, S. (05.11 2019). Vertais- ja kokemusasiantuntijatoimintaan osallistuminen tukee hyvinvointia laaja-alaisesti. Helsinki: A-klinikkasäätiö. https://a-klinikkasaatio.fi/arkisto/tutkimus-vertais-ja-kokemusasiantuntijatoimintaan-osallistuminen-tukee-hyvinvointia-laaja-alaisesti. (15. 11 2019).
Suominen, S., Blommila, K., Tuominen, M. (i.a). Visio perhelähtöisyydesta. Mielenterveys- ja päihdeasiakasta tuetaessa. Omaiset mielentervystyön tukena, Uudenmaan yhdistys ry. www.finfamiuusimaa.fi/materiaalit-ja-oppaat/visio-perhelahtoisyydesta-mielenterveys-ja-paihdeasiakasta-tuettaessa. (16.11.2019).
Vaughn, C. E., Leff, J. P. (1979). The Influence of Family and Social Factors on the Course of Psychiatric Illness: A Comparison of Schizophrenic and Depressed Neurotic Patients. The British Journal of Psychiatry(2), 129, 125–137. doi:https://doi.org/10.1192/bjp.129.2.125.
World Health Organization. (02.10.2019). Mental health. www.who.int/news-room/facts-in-pictures/detail/mental-health. (15.11.2019).