Perekodus elavad lapsed soovivad teada, kes nad on ja kust nad tulevad

---

KOKKUVÕTE
Artiklis tutvustatakse sel kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööd[1]. Selles uuriti perekodus elavate laste vaatenurka suhetele bioloogilise perekonnaga ja nende suhete olulisust lapse identiteedi kujunemisel. Uurimistulemustest selgub, et sünniperekonnaga koos olemine ning sellest rääkimine tugevdab lapse perekondlikku identiteeti. Laste juttudest aga ilmneb, et üldiselt ei teata oma sugulasi või oma elu sündmusi. Uue teadmisena on uurimuses välja toodud sotsiaalmeedia roll lapse ja päritoluperekonna suhete hoidmisel ning loomisel. Artiklis on käsitletud ka elulootöö meetodit, mille loominguliste ja mänguliste tegevuse abil andmeid koguti. Tegevuse käigus rääkisid lapsed oma eluloost ja sünniperest. Põhistatud teooria kohaselt analüüsiti neid jutustusi andmete kogumisega samal ajal.
Perekodulapsed peavad teadma, kes ja millised on nende bioloogilise pere liikmed. See muudab nad enesekindlamaks ja annab teadmisi ka iseenda kohta. Tähtis on toetada suhteid sünniperega, mida enamasti soovivad ka lapsed ise.

MÄRKSÕNAD
Perekonnast eraldatud laps, bioloogiline perekond, identiteet, elulootöö, lapsekeskne lähenemine

---

Inimese identiteet kujuneb suhetes teiste inimestega ja lähtudes meie kogemustest muutub pidevalt (Craib 1998). Enamasti on last ümbritsevad suhted ja kasvukeskkond kestvad, kuid tema eraldamisega perekonnast järjepidevus katkeb. Tekivad uued suhted ja uus keskkond, mis hakkavad mõjutama lapse identiteedi kujunemist. Uued suhted aga ei asenda suhteid bioloogilise perega ega kaota lapse seniseid elukogemusi (Atwool 2017). Laps peaks teadma, kes ta on ja kust ta tuleb, et tal kujuneks terviklik enesetunnetus ja ta saaks luua pikaajalisi positiivseid suhteid nii olevikus kui ka tulevikus (Rees 2009; Neagu ja Sebba 2019).

„Vaja on kujundada ühtne arusaam ja praktika, kuidas toetada lapse ja tema bioloogilise pere suhteid.”

Ka Eesti õigusaktides (lapse õiguste konventsioon, art 7 ja 8; lastekaitseseadus § 34; sotsiaalhoolekandeseadus § 45⁹) rõhutatakse lapse ja bioloogilise perekonna suhete säilitamise olulisust pärast lapse eraldamist perekonnast. Teada aga on, et Eesti asendus- ja perekodudes elavatest noortest 57 protsendil puuduvad suhted bioloogilise isaga ning 37 protsendil bioloogilise emaga (Osila jt 2016, 130). Eesti asendushooldus on liikunud lapsekesksema käsituse suunas (Sindi ja Strömpl 2019), asendushooldusteenuse pakkujad toetavad koostöös kohaliku omavalitsusega suhete säilitamist, kuid suhtumine sellesse ja praktika erinevad (Osila jt 2016, 130). Lapsekeskses käsitluses edasi liikumiseks on vaja kujundada ühtne arusaam ja praktika, kuidas toetada lapse ja tema bioloogilise pere suhteid. Sealjuures on tähtis arvesse võtta ka laste vaadet, sest üldjuhul on nad üsnagi teadlikud bioloogilise perekonnaga seotud küsimustes.

Uurimuse käik

Uurimuse teoreetilise raamistiku moodustasid nüüdisaegne lapsepõlvekäsitlus ja identiteedi kujunemise tegurid. Kvalitatiivses uurimuses osales viis perekodus elavat 12–16-aastast noort. Nõusoleku andsid nii noored ise kui ka nende seaduslikud esindajad. Uurimus kuulub ka Tartu Ülikooli projekti PRG700 „Lapsepõlve haavatavus ja haavatav subjektiivsus: interdistsiplinaarne võrdlev vaade (01.01.2020–31.12.2023)”, millel on TÜ eetikakomitee nõusolek.

Uurimuses osalejatega toimus 20 kohtumist, mis salvestati. Andmete kogumisel lähtusin elulootöö meetodist, mille eesmärk on kujundada lapsel arusaam oma minevikust, toetada identiteedi loomist ning lapse eneseteadlikkuse ja eneseväärtustamise kasvu, vähendades samal ajal ebarealistlikke kujutlusi bioloogilisest perekonnast (Rees 2009). Elulootöö protsessi käigus otsib laps tähendusi oma minevikusündmustele ning saab teadlikumaks oma sotsiaalsest, kultuurilisest ja perekondlikust identiteedist (Rose ja Philpot 2005). Mänguline ja loominguline tegevus loob lapsele tuttava keskkonna ning annab võimaluse korduvalt läbi mängida oma elukogemusi, mille tulemusena tekib sidus narratiiv endast ja oma elust, kus kogetud trauma on lõimitud teiste elusündmustega (Rose 2012). Elulootöö kui sotsiaaltöö sekkumine aitab kaasa lapse turvatunde ja kiindumussuhte tekkimisele perekodus või hoolduspere juures, andes lapse kasvatajatele võimaluse teda paremini mõista (Pughe ja Philpot 2007). Elulootöö protsessis on olulisel kohal traumateadlikkus, mis aitab tundlikult ja konfidentsiaalselt käsitleda lapse eluga seotud küsimusi ning vältida seejuures tema traumeerimist teist korda (Tomlinson 2004). Minu pakutud tegevuse käigus rääkisid lapsed oma elust ja sünniperekonnast lugusid, mille põhjal kujunesid uuringu andmed.

Kasutasin konstruktivistlikku põhistatud teooriat, mille kohaselt on uurimus tundmaõppimise protsess (Lepik ja Strömpl 2014): kogusin andmeid ja tegin analüüsi samal ajal. Analüüsi käigus kerkisid andmetest esile kolm keskset teemat: laps siin ja praegu, laps ja bioloogiline perekond ning laps ja identiteet.

Uurimuse tulemused

Laps siin ja praegu

Lugusid mõjutab keskkond ja inimesed, kellele laps neid räägib (Singer 2014). Seetõttu tuleb lühidalt kirjeldada ka uuringu korraldamise konteksti. Osalenud lapsed tõid välja, et neil on perekodus vähe võimalusi rääkida oma bioloogilisest perekonnast. Enamasti vesteldakse sel teemal vaid siis, kui selle perega on seotud mõni mure. Lapsed näitavad harva üles initsiatiivi sünniperest rääkida, tajudes, et see võib olla perekodu töötajatele tüütav.
„Ma ei räägi eriti kellegagi nendest [bioloogilise pere liikmetest]. Ma ei hakka ju niisama rääkima.”

Kui lisada laste räägitu, et nad veedavad palju aega oma toas ja püüavad seal ka negatiivsete tunnetega üksinda toime tulla, võib järeldada, et lapse emotsionaalsete vajaduste rahuldamine on jäänud perekodus tagaplaanile. See aga takistab lapse ja perevanema usaldusliku ning turvalise suhte kujunemist (Pughe ja Philpot 2007). Uurimistulemuste juures tuleb seega arvesse võtta, et laste vaade suhetele päritoluperega on esitatud keskkonnas, kus sellest sageli ega avatult ei räägita.

„Perega seostub kuuluvustunne, suhtlemine ja igapäevane koosolemine, kuid ka vastastikune toetamine ja hoolimine.”

Uurimuses osalenud lapsed tajuvad perekonda kaheti: neil on perekodupere ja bioloogiline pere. Enamasti need kontekstid omavahel ei kattu. Mida vähem on laps perekodus elanud, seda enam peab ta oma pereks neid bioloogilise pere liikmeid, kellega ta on varem koos elanud. Kui aga laps on elanud üle poole elust perekodus ja tal on pikaks ajaks katkenud suhtlus bioloogiliste vanematega, tajub ta oma perena pigem perekoduperet, vaatamata ka regulaarsele kontaktile mõne päritolupere liikmega.

Perega seostub kuuluvustunne, suhtlemine ja igapäevane koosolemine, kuid ka vastastikune toetamine ja hoolimine. Pere tähendusest lähtudes on mõistetav, miks enamik lapsi tajub oma perena just perekoduperet. Siiski peavad lapsed oluliseks bioloogilist perekonda, sugulastega suhtlemist ja kogemuste jagamist. Sünniperega tuntakse erilist sidet, mis on laste jaoks tähtis ja mille puudumine jätab tühimiku.
„Siis saab kellegagi rääkida ja küsida kõige kohta, mille vastu mul huvi on /…/ Nende [bioloogilise pere liikmete] elukogemustest, mis on mulle kindlasti tähtsamad.”

Bioloogilise pere moodustavad uurimuses osalenud lastele vanemad, (pool)õed ja (pool)vennad, tädid ja onud ning vanavanemad. Sealjuures muudab otsene põlvnemine või ühine bioloogiline vanem lapsele omaks ka need lähisugulased, kellega ta ei ole kunagi kohtunud. Kaugemad sugulased kuuluvad lapse bioloogilisse peresse aga vaid siis, kui laps on nendega korduvalt suhelnud. Sugulased on seda olulisemal kohal, mida sagedasem on olnud suhtlus. Sugulastega seotud mälestused tugevdavad sidet veelgi. Näiteks meenutas üks laps lugu varasest lapsepõlvest, kui keegi sugulastest teda maha kukutas. Lapse suhtlus selle sugulasega on praegu pigem harv, kuid mälestus kutsus esile soojad tunded.
„Üks neist kukutas maha mind, kui ma väike veel olin. /…/ Ma ei mäleta, kumb see oli. Aga teda ma armastan rohkem, kes mind maha kukutas. /…/ Et ta ennast halvasti sellepärast ei tunneks.”

Emotsionaalne keelekasutus, kui laps ütles, et armastab kedagi, oli kogu uurimisprotsessis ainulaadne. Tegemist on lapse ainsa mälestusega ajast enne perekodusse asumist, mistõttu on see tema jaoks emotsionaalselt eriti väärtuslik. Kuigi see oli mälestus, kuidas ta sai haiget, tõi see esile tugevad soojad tunded oma sugulase vastu. See tähendab, et sünniperega seotud lood ja mälestused jäävad lapsega ka pärast perekonnast eraldamist ning mõjutavad tema enesetunnetust ja identiteeti. Mälestused aitavad lapsel tunda end bioloogilise perekonnaga seotuna ka siis, kui suhtlus selle liikmetega on mingil põhjusel katkenud.

Laps ja bioloogiline perekond

Andmete kogumise ajal suhtlesid kõik lapsed oma bioloogilise pere mõne liikmega. Kuid oli ka neid, kellel puudus kontakt neile oluliste pereliikmetega, näiteks ema või isaga. Kuigi laps soovis vanematega kontakti, ei tahtnud vanemad seda luua. See tekitas lastes hüljatuse tunde ja teadmatuse.
„Meil on oma elu. Ja tal on oma elu. /…/ Ma kardan, et ta on ära unustanud meid.”

Bioloogilise perega suhtlemisega seostub lastele sugulastel külas käimine, aga sageli lävitakse ka sotsiaalmeedias. Külaskäigud perekonna juurde on enamasti regulaarsed või kindlal ajal. Kuigi planeeritud kohtumise ära jäämine teeb lapsed kurvaks, eelistavad nad teada, millal järgmine kord bioloogilise perega kohtuvad. See teadmine annab kindlustunde, et järgmine kohtumine toimub, kuid maandab ka ärevust eelseisva kohtumise ees.
„Mitu aastat tagasi oli nii, et X ja Y käisid siis, kui neil oli aega. Siis oli kõik nagu sassis ja nüüd on ikka nagu kindlam. /…/ Me pidime just hiljuti minema, aga siis nad jäid haigeks. Ja siis me ei saanud minna. Kahjuks.”

„Enamasti tajuvad lapsed bioloogilise pere juures käimist külaskäiguna, mitte koju minekuna.”

Uurimusest ilmneb, et initsiatiiv kohtumisteks tuleb enamasti bioloogilise pere poolt. Lapsed avaldavad selleks harva soovi, arvates, et perel pole võimalusi neid võõrustada. See näitab tegelikult laste suurt empaatiavõimet. Kuigi lapsed on alati valmis perekonnale külla minema, oskavad nad ka seada oma huvid ja vajadused esiplaanile olukordades, kus kohtumine bioloogilise perega ei ole nende jaoks esmatähtis.
„Pigem nagu meile öeldakse millal ja siis me oleme kohe nõus. /…/ Muidugi saab „ei” öelda, alati saab „ei” öelda igale asjale. /…/ Lihtsalt, kui on mingi muu põnevam asi, mis on minu jaoks põnevam, siis ma valin selle põnevama asja.”

Enamasti tajuvad lapsed bioloogilise pere juures käimist külaskäiguna, mitte koju minekuna. Sageli kohtutakse ka teiste pereliikmetega, mida lapsed ise põhjendavad sellega, et siis ei pea sugulased neile perekodusse külla tulema. See viitab jällegi laste ratsionaalsele ja mõistvale suhtumisele pereliikmetesse, kuid annab ka märku, et bioloogilise pere liikmetel ei pruugi olla lapse käekäigust terviklikku ülevaadet, sest nemad ei tea, milline on perekodu ja sealsed inimesed.

Tihti on bioloogilise pere juurde küllaminek justkui suursündmus, mille üle lapsed rõõmustavad. See annab märku, et neid oodatakse ja neist hoolitakse.
„[jutustab rõõmsalt] Esimese asjana, kuhu me lähme, ongi vanaema juurde. Kohe ütleb, et tulge sööma. Teeb hapuleivad, munad, need purustatud. Kartulid. /…/ Ja siis meil on nagu väike pidu.”

Oma lugudes ei maini lapsed külas käimise eesmärke, kuid räägivad palju perega koos olemisest külaskäigu ajal. Vesteldakse, vaadatakse telerit, osaletakse majapidamistöödes, mängitakse teiste lastega ja tehakse väljasõite. Lugudes väljendub meie kui perekonna tunne. Bioloogilise pere juures olles aitavad lapsed ka majapidamistöödes. Laste arvates on aitamine viisakas, aga siiski tundub neile, et pereliikmed vajavad abi tervisliku olukorra või toimetulematuse tõttu. Siit peegeldub laste mure bioloogilise pere liikmete toimetuleku pärast, kuid ka soov näidata end parimast küljest.
„Nad teevad seal remonti /…/ ja X ütles, et kuule, tee toast tolmuimejaga ära ja siis ma ütlesin: „Okei.” /…/ Ma ei tea, viisakas on ju aidata.”
„Ma aitangi. /…/ Tal on ju selg haige ja ta ei saa kogu aeg tõsta ja teha.”

Bioloogilise perega koos olles on jututeemad enamasti igapäevased. Vahel räägitakse ka lapse eluloost, kuid üldiselt siiski vähe ning sageli ebaausalt. Lapsed aga soovivad oma eluloost rohkem ja ausalt teada saada ning nad on endale huvipakkuvaid asju ka küsinud.
„Ta hoiab enda suu nagu lukus. /…/ Siis kui ta räägib, siis ta hakkab kogu aeg nutma.”

On mõistetav, et perele võib olla lapse elulooga seotud küsimus keeruline. Uurimuse põhjal võib öelda, et perekondades, keda on toetanud tugivõrgustik ja kus lapsed on püsivalt näidanud huvi enda ja vanemate mineviku vastu, räägitakse lapse eluloost rohkem. Saab järeldada, et sobiva toe korral ei pruugi lapse ja tema pereliikmete elulugu olla teema, millest (tõeselt) rääkimist välditakse.

Lapsed lävivad bioloogilise perekonnaga ka sotsiaalmeedia kaudu, olles sageli suhtluse algatajad. Suheldakse nii nende pereliikmetega, kellega on võimalus kohtuda, kui ka nendega, kellega ei ole varem kohtutud. Laste arvates siiski ei asenda kontakt nutiseadme vahendusel silmast silma kohtumisi. Kuigi sotsiaalmeediasuhtlusel võib olla ka negatiivseid tagajärgi, annab see lastele võimaluse ise otsustada, kellega lävida ning suudetakse ka otsustada, mis on õige ja mis vale.
„Siis ta saatis mulle mingid emotikonid paar tükki ja siis kirjutas: „Head uut aastat!” ja siis ma kirjutasin: „Sulle ka!” ja siis ta saatis selle video ja siis ma panin bloki peale. /…/ Ma ei aktsepteeri sellist käitumist.”

Enamasti on suhtlus sotsiaalmeedias siiski pealiskaudne, kuid annab lastele teadmise, kuidas bioloogilise pere liikmetel läheb, tugevdades sellega enesekindlust ja seotust sünniperega. Sotsiaalmeedia annab lastele ka võimaluse luua suhteid bioloogilise pere nende liikmetega, kellega nad pole ammu kohtunud või pole üldse suhelnud. Suhete (taas)loomise kaudu saavad lapsed rohkem teada enda ja teiste pereliikmete kohta.

„Lapsed lävivad bioloogilise perekonnaga ka sotsiaalmeedia kaudu, olles sageli suhtluse algatajad.”

Üldiselt on suhtlus sotsiaalmeedias siiski harv. Osaliselt on põhjus see, et lastel pole nutiseadmeid. Sageli on aga nutiseadmele ligipääs mõjutusvahend ja kui laps oma kohustust ei täida, siis ta nutiseadet kasutada ei saa. Tähtis on mõista, et nutiseade ja sotsiaalmeedia on ka lapse võimalus hoida ning luua suhteid bioloogilise perekonnaga, mitte ainult käitumise mõjutamisvahend.

Kuigi lastel on kontakt bioloogilise pere liikmetega, on neil siiski palju teadmatust nii oma eluloo kui ka sünnipere liikmete kohta. Eriti kerkis see esile laiendatud bioloogilise pere liikmete korral: laste arvates ei ole nad saanud onude ja tädidega piisavalt suhelda, et neid tundma õppida. Ometi on ka tädid ja onud laste jaoks olulised sugulased. Teadmatus võib olla seotud ka vanematega, eriti kui lastel puudub nendega kontakt. See aga ei tähenda, et lapsed ei mõtleks bioloogilistele vanematele ega muretseks nende pärast. Võib isegi öelda, et teadmatus võimendab bioloogilise vanema negatiivset kuvandit ja muret tema pärast.
„Ma ei tea isegi, kus ta elab. /…/ Ta on täiesti ükskõikne meie suhtes. /…/ Ta võiks oma kõige lollimad asjad ära lõpetada. /…/ Kõik tema käitumised, tema välimus. /…/ Mulle tema juures ei meeldi üldse see, kui ta suitsetab või joob. /…/ Siis ta sureb hiljem, kui suitsetamise ajal.”

Võib ka olla, et laps ei teagi oma bioloogilist vanemat, mis stigmatiseerib teda eakaaslaste seas ega lase luua terviklikku teadmist endast.
„Tahaks teada, kes see isa mul on nagu. Lihtsalt tahaks teada. /…/ See ei ole nagu normaalne, et laps ei tea, kes ta isa on.”

Lastel on vähe teadmisi ka oma eluloo kohta: jäi mulje, et nad ei olnud seda endale varem teadvustanud, kuid saanud sellest aru, muutusid ebakindlaks ja olid edaspidi ettevaatlikud oluliste elusündmuste nimetamisel. Samal ajal on lastel suur soov enda kohta võimalikult palju teada saada, et kujundada teadmine, kes ma olen ja kust ma tulen.

Uurimistulemuste põhjal võib järeldada, et lapsed vajavad senisest enam tuge bioloogilise perekonnaga kokkusaamiste korraldamisel ja elulooga seotud asjadest rääkimisel, mis toetaks tervikliku identiteedi kujunemist.

Laps ja identiteet

Oma elust jutustades taasloob laps oma identiteeti. Narratiivid elust enne perekodu on laste jaoks olulised, sest seovad lapsi bioloogilises peres elatud ajaga ja selle kaudu muudavad lapse ainulaadseks perekodus elavate teiste laste hulgas.

Uurimuses osalenud lapsed rääkisid enamasti rõõmsalt oma elust enne perekodusse tulekut. Nad nentisid, et kodus oli ka negatiivseid sündmusi, kuid neid ei soovitud oma visuaalselt kujutatud eluloole märkida. See võib tähendada, et lapsed ei olnud valmis neid sündmusi oma sidusasse elunarratiivi põimima. Lugude jutustamine oma kõigist elukogemustest võimaldab lapsel neid kogemusi taastõlgendada nii, et mingil hetkel sobituvad need tema sidusasse elunarratiivi (Jirek 2017). Seetõttu on oluline kuulaja avatus ja usaldusväärsus.
„Täiskasvanutega oleneb. Oleneb, kuidas sa räägid, kui sa hakkad rääkima nii avameelselt, et kõik räägid õigesti ära, siis ta võib sellest teha kohe nagu, mida pekki, sellised vanemad nagu tuleks kohe kartsa pista või sellised. Tuleb rääkida mitte kõike, mitte nagu selliseid asju, mida tohiks rääkida nagu kõige tavalisemaid asju, mida sa nagu võid rääkida täiskasvanutele. Sest, et täiskasvanud on pigem need, kes üle reageerivad, kui lapsed, kui sa räägid neile selliseid asju.”

„Elulootöö meetod on sotsiaaltöö sekkumine, mis toetab last tervikliku identiteedi ja sidusa elunarratiivi loomisel.”

Lugudes, mida lapsed rääkisid ajast enne perekodu, tegutsesid nad enamasti üksi, koos õe-venna või sõpradega. Nendes jutustustes väljendus ka tegusus ja mängulisus ning hakkamasaamine, kui täiskasvanuid kõrval ei olnud.
„Ema oli kuskile ära läinud ja siis õega. /…/ Siis me läksime õega kööki. Kallasime vett maha ja mängisime, et see on bassein. Laua all. /…/ Siis tuli ema tuppa, nägi seda ja hakkas riidlema.”

Perekodueelsest ajast jutustustes esines bioloogiline perekond vähesel määral. Arvatavasti ei ole lapse tol ajal kujunenud perekondlik identiteet piisavalt tugev, et ilma toeta tagada selle säilimine. Lisaks pärsib tervikliku identiteedi loomist teadmatus oma sünniperest ja eluloost, mis takistab selle perega samastumist. Lapsed ei kasuta oma lugudes sõna „identiteet”, vaid samastavad ennast bioloogilise perega peamiselt ühise nime ja välimuse järgi. Ometi saab välja tuua, et identiteet võimendub pereliikmetega koos olles. Mida pikaajalisem ja regulaarsem on suhe bioloogilise perekonnaga, seda tugevam on ka sellega seotud identiteet.

Laste jutustustest selgub ka, et enamik bioloogilisi perekondi on pärast lapse eraldamist perekonnast eri viisil aidanud kaasa, et laps saaks rohkem teada oma mineviku ja pere kohta. Vahel jääb mulje, et bioloogilise pere liikmed tunnevad ennast selle eest vastutavana.
„Ta on näidanud albumist pilte. /…/ Ema kohta olen ka natuke [teada] saanud. /…/ Ma olen näinud näiteks isa ja nende pulmapilte ja. Siis ma leidsin üks kord ühe CD-plaadi, kus olin mina, minu pildid ainult ja need on haiglas tehtud.”

„Mida pikaajalisem ja regulaarsem on suhe bioloogilise perekonnaga, seda tugevam on ka sellega seotud identiteet.”

Bioloogilisel perel on lapse ja tema eluloo kohta teadmised, mida ei ole kellelgi teisel. Seetõttu peaks pere liikmed panustama lapse eluloo ja identiteedi loomisesse. Sageli on neil ka fotod ja mälestusesemed, mis aiatvad kujundada lapsel arusaama, kes ta on ja kust ta tuleb. Kui tuua siia kõrvale aga laste teadmatus ja eluloo ebakõlad, siis on ilmne, et bioloogilisel perekonnal on vaja lapse eluloo ja identiteedi kujundamisel tuge.

Mõningad soovitused

• Perekonnast eraldatud lapse terviklik enesetunnetus ning võime hoida ja luua positiivseid suhteid ümbritsevate inimeste ning maailmaga ei teki täiskasvanuks saades iseenesest. Sellega on vaja tegeleda juba lapsepõlves ja tervikliku identiteedi loomine bioloogilise perekonnaga suheldes on üks võimalus. Seetõttu tuleb enam tähelepanu pöörata perekonnast eraldatud lapse suhete hoidmisele ja loomisele bioloogilise perega. Tähtis on, et last toetaks usaldusväärne täiskasvanu, kes tunneb huvi tema elusündmuste vastu enne asendushooldusele jõudmist, ja kellega laps saab avatult ning usalduslikult rääkida. Institutsionaalsel asendushooldusel võiks see olla eelkõige perevanem või usalduskasvataja.
• Bioloogilisest perekonnast eraldamisega katkeb lapse sidus elunarratiiv ja ta peab ümber kujundama oma identiteedi. Elulootöö meetod on sotsiaaltöö sekkumine, mis toetab last tervikliku identiteedi ja sidusa elunarratiivi loomisel, mistõttu on vaja see asendushoolduses kasutusele võtta. Meetod pakub raamistiku lapsega tema minevikust ja bioloogilisest perest rääkimiseks ning võimaldab kaasata sünnipere lapse ellu, tema eluloo ja identiteedi loomisesse.
• Elulootöö juhtimine institutsionaalsel asendushooldusel sobib asutuse sotsiaaltöötaja ülesandeks. Ta suhtleb lapse, perevanema ja lapse bioloogilise perekonnaga ning teeb koostööd kohaliku omavalitsusega. Töökohustustest tulenevalt toetab sotsiaaltöötaja last igapäevaelu probleemide lahendamisel, kuid Tomlinson (2004) rõhutab, et laps vajab igapäevaelus tuge ka oma traumaga tegelemisel, milleks annab võimaluse elulootöö (Rose 2012). Kindla meetodina võimaldab elulootöö toetada lapse ja perevanema ning lapse ja bioloogilise pere suhteid, mis omakorda muudab asutuse sotsiaaltöö professionaalsemaks.

Bioloogilisest perest eraldatud lapsed mõtlevad sageli oma perele ja soovivad sellest rääkida, nad teevad seda empaatiliselt ja arukalt. Teadmine, kes ja millised on nende bioloogilise pere liikmed, muudab lapsed nende enda sõnul enesekindlamaks, andes justkui teadmisi ka enda kohta. Seega on oluline toetada laste suhteid sünniperega nende isiklikku soovi silmas pidades, mitte ainult õigusi, vajadusi ja heaolu arvestades.

Olen siiralt tänulik lastele, kes olid valmis uurimuse jaoks oma lugusid jagama! Tänan oma juhendajat Ingrid Sindit abistavate nõuannete ja innustuse eest!

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021

---

[1]Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud Liina Kõivu magistritöö „„Me lihtsalt olemegi natuke targemad kui täiskasvanud” – perekodus elavate laste perspektiiv suhetele bioloogilise perekonnaga ning nende suhete olulisus identiteedi kujunemisel.

---

Viidatud allikad

Atwool, N. (2017). Life Story Work: Optional Extra or Fundamental Entitlement? Child Care in Practice, 23(1), 64–76. doi: 10.1080/13575279.2015.1126228.

Craib, I. (1998). Experiencing Identity. Sage Publications.

Jirek, S. (2017). Narrative Reconstruction and Post-Traumatic Growth Among Trauma Survivors: The Importance of Narrative in Social Work Research and Practice. Qualitative Social Work, 16(2), 166–188. doi: 10.1177/1473325016656046.

Lapse õiguste konventsioon (1991). RT, 1991, 35, 428; RT II, 1996, 16, 56.

Lastekaitseseadus (2014). RT I, 06.12.2014, 1; RT I, 12.12.2018, 49.

Lepik, K., Strömpl, J. (2014). Põhistatud teooria.

Neagu, M., Sebba, J. (2019). Who Do They Think They Are: Making Sense of Self in Residential Care, Foster Care, and Adoption. Children And Youth Services Review, 105. doi: 10.1016/j.childyouth.2019.104449.

Osila, L., Turk, P., Piirits, M., Biin, H., Anniste, K., Masso, M. (2016). Asendushoolduselt elluastuvate noorte uuring. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Pughe, B., Philpot, T. (2007). Living Alongside a Child’s Recovery. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers.

Rees, J. (2009). Life Story Books for Adopted Children. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers.

Rose, R. (2012). Life Story Therapy with Traumatized Children. A Model for Practice. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers.

Rose, R., Philpot, T. (2005). The Child’s Own Story. Life Story Work with Traumatized Children. London: Jessica Kingsley Publishers.

Sindi, I., Strömpl, J. (2019). Who Am I and Where Am I From? Substitute Residential Home Children’s Insights into Their Lives and Individual Identities. Child & Youth Services, 40(2), 120–139. DOI: 10.1080/0145935X.2019.1591272.

Singer, J. (2004). Narrative Identity and Meaning Making Across the Adult Lifespan: An Introduction. Journal of Personality, 72(3), 437–459. doi: 10.1111/j.0022- 3506.2004.00268.x.

Sotsiaalhoolekande seadus (2015). RT I, 2015, 5; RT I, 13.03.2019, 155.

Tomlinson, P. (2004). Therapeutic Approaches in Work with Traumatized Children and Young People. London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers.