Pagulane – täiesti tavaline inimene erakordsetes oludes
Küllap on paljud juba kokku puutunud meie uute kaasmaalastega ja oleme kujundanud arvamuse, kes nad on ning kuidas tahavad eluga edasi minna. Eesti Pagulasabi soovitab meeles pidada, et pagulane on tavaline inimene erakordses olukorras.
juhatuse liige ja tugiteenuste juht, Eesti Pagulasabi
Eesti Pagulasabis kohtame igapäevast tööd tehes omajagu eelarvamusi ja stereotüüpe pagulaste kohta: küll pannakse pahaks, kui inimene on jõukas, kui tal on liialt uhke nutitelefon, kui ta ei käitu alati meie ühiskonnale sobivalt või kui ta pole ametnike meelest piisavalt tänulik selle pärast, mis temaga uues (ajutises) koduriigis juhtub. Sellistel mõtetel on reaalsusega kokkupuudet siiski üsna vähe: pagulane olla on sundolukord ehk mitte kunagi inimese enda vaba valik.
Pagulaseks võib paraku saada igaüks olenemata koduriigist, senisest elukäigust ja sotsiaalsest staatusest. Selleks on end keeruline ette valmistada ja pea võimatu on kõrvalt mõista, mida sellisesse olukorda sattunud inimene läbi elab. Eestis elavad pagulastaustaga inimesed kinnitavad pea kõik, et selline silt on neile raske kaasas kanda ja pidevalt on kuklas küsimus, kas neid siin ikka tahetakse, kuigi koduriiki tagasi pöörduda pole võimalik. Mis seal salata, mõnikord on teistest riikidest saabunud pagulaste seas ka arusaamatust ja kurbust, miks ukrainlaste muresid justkui tõsisemalt võetakse.
Inimene ja tema vajadused kõigepealt
Mida vajab turvalise riigi pinnale jõudnud inimene kõigepealt? Pagulasabi hinnangul kõhutäit ja kohta, kus puhata. Alles seejärel on tal võimalik astuda järgmisi samme: liikuda edasi, otsida ja vastu võtta infot ning leida endale ja perele pikaajalisem elukoht.
Ehk mäletate veel, et tänavu kevadtalvel oli segadust väga palju: põgenikud olid šokis, riik ning kohalikud omavalitsused ei teadnud täpselt, mida teha ja kuidas asju korraldada, süsteemid polnud paigas. Küllap ummistasid ukrainlased toona kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid asutusi, et infot saada. Häda oli selles, et pahatihti polnud konkreetset infot veel jagadagi, nii kiiresti rullusid lahti sündmused me ees.
Tõene info ja teadmine, millistest allikatest korrektset infot otsida, on uues ühiskonnas ülioluline.
Pagulasabi nõustamiskeskusesse pöördunud inimestega suhtlesid meie töötajad ja vabatahtlikud. Olime inimeste jaoks lihtsalt olemas, pakkusime süüa ja kuulasime nad ära. Proovisime piiritleda olukorda ja anda infot, kuigi seda õieti ei olnud. Küsisime inimestelt, kas neil on elukoht, kas on süüa või võimalus seda osta, kas on esmatarbevahendid, kas on kellegagi rääkida, kui vaja, kas tuntakse end hetkel turvaliselt.
Kui põhivajadused olid kaetud, palusime näiteks nädalakese rahulikult oodata, kuniks riik samme seab, ja jälgida kohalikke uudiseid (nt ootasime märtsi alguses pikisilmi uudiseid ajutise kaitse direktiivi kohta). Saatsime inimesed uutesse ajutistesse kodudesse sõnaga, et kui uudistes on info arusaadav, tulebki selle järgi toimetada, aga kui uudiseid pole või sisu jääb segaseks, tuldagu uuesti vastuvõtule. Nõnda andsime kindlama ajaraami, mis on suures segaduses ning ebamäärasuses ülimalt oluline, ning jätsime igaühele ka vastutuse ehk ülesande, mida ta senini ise teha saab (jälgida kohalikke uudiseid). Ehk ei olnud see ülimalt konkreetne ega täpne tegutsemisjuhis, kuid andis siiski kindlust, mida uues riigis oodatakse. Kui aga põhivajadused olid katmata, otsisime käigu pealt lahendusi, nagu tegid sajad ametnikud riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes.
Pagulasabi kogemuse kohaselt oleneb hakkamasaamine uues koduriigis mitte päritolust, vaid inimese sisemistest ressurssidest ja motivatsioonist.
Tõene info ja teadmine, millistest allikatest korrektset infot otsida, on uues ühiskonnas ülioluline. Vaid täpne info oma õiguste, kohustuste ja võimaluste kohta annab võimaluse ise oma elu eest vastutada ning langetada otsuseid. Kui info on segane või osatakse toetuda vaid mitteformaalsetele (sotsiaalmeedia) kanalitele, võivad ka kõige ebatõenäolisemad kuulujutud muutuda tõeseks. Nii juhtus näiteks siis, kui Ukrainast pärit põgenikke hakati laevale ümber kolima. Laeval lehvis ja lehvib siiani Läti lipp. Loodetavasti oli see lihtsalt kellegi nali, mitte pahatahtlik infooperatsioon, aga kui lasti lendu jutt, et küllap hakatakse nüüd ukrainlasi Lätti viima, muutus meie kõnekeskus murelikest kõnedest punaseks ning sajad ärevad inimesed tulid kontorisse uurima, kuidas asjalood tegelikult on.
Käega ei tohi lüüa
Laseme end tihti pimestada sellest, et Ukraina on petlikult lähedal. Minu kogemuse järgi toimivad Eesti ja Ukraina kui riigid siiski väga erinevalt, erinevad ka teenused ning ootused ametnikele ja ametkonnale. Erisusi on vaja selgitada ja need läbi rääkida, et uues (ajutises) koduriigis sujuks ametniku ja pagulase koostöö. Samasugust selgitust vajab iga pagulastaustaga inimene päritoluriigist olenemata. Kindlasti pole mõtet ette käega lüüa, et mõnest kaugemast riigist pärit inimene ei saa meist niikuinii aru. Saab küll, kui mõlemad pooled seda tahavad! Pagulasabi kogemuse kohaselt oleneb hakkamasaamine uues koduriigis mitte päritolust, vaid inimese sisemistest ressurssidest ja motivatsioonist. Meie saame motivatsiooni oma osavõtliku ja asjaliku suhtumisega toetada.
Nüüdseks on Eestis paljud süsteemid väga palju tõhusamad ja ka infot on seetõttu kergem leida ning jagada. Ka mured on muutunud. Pagulasabi tegeleb tihti küsimustega, mis ühegi teise asutuse lauale justkui ei mahu. Näiteks lahendame juhtumeid, kui inimesed on ootamatult senise elukoha kaotanud. Vahel on pagulane elanud sugulaste-tuttavate juures, kuid suhted on läinud nii pingeliseks, et ei mahuta enam ühte kohta elama. Esile kerkib ka vägivallajuhtumeid, mis nõuavad kiiret sekkumist.
Kõige mõistlikum on jätta kohtumisel räägitust ka kirjalik jälg, et inimesele jääks meelde, kuidas edasi toimetada.
Töökoormuse kasvu on märganud küllap kõik omavalitsused, kus pagulaste arv suurem. Ka Eesti Pagulasabi töötab praegu väga teistsugustes oludes kui varem. Kuni 24. veebruarini teadsime ning tundsime nime- ja nägupidi peaaegu kõiki Eestis kaitse saanud inimesi, seega oli ka meie pakutav toetus väga inimesekeskne ja individuaalne. Praegu ei ole see enam kahjuks võimalik.
Seetõttu oleme pidanud oma teadmisi jagama teistmoodi kui senini. Näiteks käivitasime juba aprilli lõpus grupinõustamiste sarja ukrainlastele, et pakkuda neile võimalust omavahel kogemusi vahetada ja juhendada neid kasutama kontrollitud infoallikaid. Grupinõustamisi pakkusime heade partnerite toel neljal teemal: kohanemine (s.t millised peavad olema minu järgmised sammud Eestis ning milliseid teadmisi ja oskusi mul on selleks vaja), lapse kohanemise toetamine (sh kuidas ära tunda lapse traumat, kuidas olla parem lapsevanem ning kuidas toime tulla lapse käitumisraskustega), töö (s.t ülevaade Eesti tööturust, tööõigusest ning sellest, kuidas end tööturul vajadusel kaitsta) ning digioskused (kus harjutame meie e-riigis toimetamist). Grupinõustamise teemad on välja kasvanud meie varasema töökogemuse pinnalt.
Suur osa pagulastest vajab kohanemiseks minimaalselt tuge, kuid neile, kellel on suuremad kohanemisraskused, võib kohalik omavalitsus määrata tugiisiku. Tugiisikuteenust osutab sotsiaalkindlustusameti rahastusel praegu ka Eesti Pagulasabi. Tugiisiku ülesanne on toetada kiiret kohanemist ja iseseisvumist uues ühiskonnas. Esmajoones toetab ta pagulast administratiivsete küsimuste lahendamisel ning aitab selgitada siinseid õigusi, võimalusi ja kohustusi. Üldiselt on tugiisik teenuse saaja kõrval piiratud aja, tavaliselt kolmest kuust poole aastani.
Struktuurid aitavad
Tihti pöördutakse ametiasutuste ja ka meie nõustamiskeskuse poole ühe-kahe kindla küsimusega, millele vastuseid otsitakse. Tihti uuritakse selle kohta, mis on parajasti kõige aktuaalsem. Meie kogemuse järgi on inimestel enamasti palju küsimusi ja muresid, neid lihtsalt ei julgeta või ei osata kohe väljendada.
Selleks et saada parem ülevaade muredest, kasutame vestlustes kindlat struktuuri, kindlaid teemablokke ja poolstruktureeritud küsimustikke, mille abil püüame luua vestluspartneriga turvalise suhte ning uurida erinevate eluvaldkondade kohta. Kuigi Eesti Pagulasabi paljusid teenuseid ise ei osuta (ega peagi osutama), oskame inimesi suunata õigetesse ametiasutustesse. Oleme kogenud, et kõige mõistlikum on jätta kohtumisel räägitust ka kirjalik jälg, et inimesele jääks meelde, kuidas edasi toimetada: see võib olla voldik teemakohase infoga või paberile kirjutatud tegevuskava.
Mitmes kohalikus omavalitsustes on tööle võetud eraldi inimene, kes pagulastega tegeleb. See lihtsustab kindlasti info vahendamist ja kiiret kohanemist.
Sotsiaalvaldkonnas on koostöö ja võrgustik loomulikult üliolulised. Ka pagulase kohanemise toetamine on meeskonnatöö. Seetõttu teeme suuremal ja vähemal määral koostööd kohalike omavalitsustega ning loomulikult vahetame regulaarselt infot ka sotsiaalkindlustusametiga. Inimesi teistesse ametiasutustesse suunates püüame olla veendunud, et saadame ta õigesse kohta, õige ametniku juurde. See eeldab sisukaid ja töiseid suhteid.
Eesti on väike ja pagulaste küsimustega tegelejad üldiselt teada, seega on koostöö kujundamine justkui lihtne. Põhimure on pigem koostöö kvaliteet ehk kui palju osalised üksteist usaldavad. Koostööd peab järjepidevalt harjutama ja seda on kõige lihtsam teha n-ö rahu ajal. Kriisiolukorras on loodud uusi koostöövõrgustikke ja usaldust on tulnud jooksu pealt suurendada ning arendada. Loodetavasti jäävad loodud koostööstruktuurid ka püsima.
Lõpetuseks
Osutame Eestis pagulastele teenuseid ja toetusi samasugustel alustel nagu kõigile teistele Eesti inimestele. Kõik oleks justkui võrdne. Pahatihti aga jätame märkamata, et me ei paku haavatavatele sihtrühmadele (nagu on ka pagulased) teenustele ligipääsemiseks pehmendavaid meetmeid, mistõttu võivad teenused jääda siiski kättesaamatuks. Näiteks võib pagulase pääsemist teenusele takistada keelebarjäär, ametniku eelarvamused vms. Eesti sotsiaalsüsteemi üks suur puudus on ka, et tuleb ise pöörduda ja küsida, mida sul vaja on. Pagulastaustaga inimesele võib see olla keeruline esmajoones selletõttu, et ta ei tea ikkagi väga hästi oma õigusi ja võimalusi. Olen aga rõõmuga näinud, et mitmes kohalikus omavalitsuses on tööle võetud eraldi inimene, kes pagulastega tegeleb. See lihtsustab kindlasti info vahendamist ja kiiret kohanemist.
Küllap on paljudel nüüdseks kokkupuuteid pagulastaustaga inimestega ja oleme kujundanud arvamuse, kes nad on ning kuidas nad tahavad eluga Eestis edasi minna. Eesti Pagulasabi soovitab meeles pidada, et pagulane on tavaline inimene erakordses olukorras. Me ei saa ühe, kahe, kümne või kahekümne juhtumi põhjal hakata tegema järeldusi, milliste mõtete ja plaanidega tuleb vastuvõtule järgmine pagulane. Näeme Eesti Pagulasabis palju vaeva, et meis säiliks tunne ja teadmine: iga meie poole pöörduv inimene ongi täiesti uus indiviid ning meie senised kogemused ja tähelepanekud pagulaste kohta ei ole uute lugude kuulamisel ning nõu andmisel tegelikult olulised.
MTÜ Eesti Pagulasabi on asutatud 2000. aastal. Meie missioon on seista pagulaste ja teiste haavatavate gruppide õiguste ning heaolu eest Eestis ja väljaspool. Oleme viimastel aastatel kiiresti kasvanud ja praegu on meil kolmes riigis (Eestis, Jordaanias ja Ukrainas) harukontorites ligi sada töötajat. Meie tegevus jaguneb kuue programmi vahel: toimetulekuprogramm, humanitaarabi programm, nõustamisprogramm, kogukonnaprogramm, vaimse tervise programm ning haridus- ja teadlikkusprogramm. Vt lähemalt www.pagulasabi.ee.
Põhimõisted
Põgenik on katusmõiste inimeste kohta, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Põgenik võib olla ümber asunud koduriigi sees või koduriigist lahkunud, et otsida kaitset mõnest turvalisest riigist. Põgeniku juriidiline staatus võib erineda: ta võib olla de facto põgenik oma riigis, ta võib olla taotlenud varjupaika mõnes muus riigis, kuid ta võib juba olla saanud mõnelt teiselt riigilt rahvusvahelise kaitse.
Varjupaigataotleja ehk rahvusvahelise kaitse taotleja on lahkunud koduriigist ja palunud rahvusvahelist kaitset teiselt riigilt, kuid tema taotluse kohta ei ole veel tehtud lõplikku otsust.
Pagulane on põgenenud koduriigist, sest teda kiusatakse seal taga rassilise, usulise, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu. Seepärast ei saa ta koduriiki naasta. Inimene on pagulane juba enne, kui riik talle varjupaigataotluse esitamise järel kaitse annab, s.t pagulasstaatuse andmine pelgalt kinnitab ametlikult pagulaseks olemist, mitte ei muuda inimest pagulaseks. Sõna „pagulane“ võidakse kasutada nii katustermini „põgenik“ sünonüümina kui ka Genfi konventsiooni alusel kaitse saajatele viidates. Eestis antakse Genfi konventsiooni alusel pagulasstaatuse saajatele kolmeaastane elamisluba.
Täiendava kaitse saaja ei kvalifitseeru pagulasstaatusele, kuid tagasipöördumisel koduriiki ähvardaks teda hukkamise, piinamise või hukkumise oht juhusliku vägivalla tõttu relvakonflikti korral. Seetõttu on asukohariik andnud talle rahvusvahelise kaitse. Eestis antakse täiendava kaitse saajatele üheaastane elamisluba.
Rahvusvahelise kaitse saaja on erineva kaitsestaatuse katustermin. Eestis hõlmab see pagulasstaatuse ja täiendava kaitse saanud inimesi.
Ajutine kaitse on pool-automaatne kaitsestaatus, mis Euroopa ajutise kaitse direktiivi kohaselt laieneb ukrainlastele, kes on põgenenud Ukrainast alates 24. veebruarist.
Artikkel ilmul ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022