Otsides lahendusi hõbestuvas ühiskonnas

Helen Kool, Meeli Männamäe
Tallinna Tehnikakõrgkool teenusmajanduse instituut

COVID-19 pandeemia valguses on vanadus erilise tähelepanu all. Viimase aasta jooksul on esile kerkinud mitmed vanadusega seotud mured ja näiteks olukorda hooldekodudes on meedias kajastatud palju. Kogu ühiskond arutab, kuidas kaitsta eakaid ning vähendada samal ajal elanikkonna vananemise ühiskondlikku ja majanduslikku mõju. Vanadust ja vana olemist käsitletakse pigem kui süüd, mitte normaalset, väärtuslikku osa eluteest.

Marju Lauristin avas oma ettekandes vanaduse eri tahkusid, tuues välja ühiskondlikud hoiakud ja käitumismallide muutmise vajaduse. Lauristin leidis, et 1990. aastatel toimunud ühiskonna muutus gerontokraatialt juventokraatiale muutis hoiakuid, aga on aeg muuta ka suhtumist. Tema öeldust jäi kõlama, et vanadusele lähenetakse sageli kui „surmale enne surma” ja eakate hoolekandeasutusi nähakse kui surma eessaale.

Vanemaealised tööturul

Eelkõige tööturul saab lähiaastatel aktuaalseks vanemas eas inimeste kogemuste väärtustamine. Praegu on neil raske leida erialast tööd, ka lihtsamatele töödele eelistatakse värvata nooremaid. Avalikes aruteludes viidatakse, et tööealine elanikkond ei jõua eakate hoolekannet peagi enam üleval pidada, seetõttu käsitletakse vanadust ja vananemist probleemina.

Järgmistel kümnenditel kasvab eakate osatähtsus märgatavalt. Lauristin tõi välja, et tulevikus on meil ligikaudu 40% arvutipädevaid kõrgharidusega eakaid, kes vajavad tööjõuturul oma oskustele kohast kohtlemist. Ühiskonna edukaks toimimiseks on vaja leida võimalusi, kuidas eakaid kaasata. See aitaks vähendada elanikkonna vananemisest põhjustatud majanduslikku mõju ning leevendaks ka eakate vaesusriski ja üksildustunnet.

Marina Kaljurand rõhutas oma ettekandes, et tark ühiskond oskab kasutada ka eakaid.

Tasakaalu säilitamiseks ühiskonnas on vaja kõiki eagruppe. Ühiskond ei saa püsida vaid noortel, see tähendaks kallutatust ja vanaduse stigmatiseerimist. Igal ühiskonna osal on täita oma roll ning ühiskonna ladusaks toimimiseks on vaja nende koostoimet.

Eakate kaasamisvõimalused

Eakate ja noorte suhtluse alalhoidmine on veel võimalik, sest nagu ütles Marju Lauristin: „Me ei ole rebinud puruks põlvkondade vahelisi suhteid nagu Põhjamaad.” Eeliseks võib olla Eesti väiksus: ka teises riigi otsas elavate lähedastega kohtumiseks piisab vaid paaritunnisest autosõidust, samal ajal tuleb suurriikides läbida vahemaid lennukiga.

Tallinna Ülikooli haridusgerontoloog Tiina Tambaum tõi esile, et meidki ohustab heade inimsuhete kadumine. Põlvkondadevaheline solidaarsuse ja kogukonnategevused on olulised. Solidaarsus ei tähenda abistamist, vaid üheskoos kogemist. Noorte ja vanade maailmavaadete, teadmiste, oskuste ja kogemuste vahetamine aitab luua põlvkondade vahel paremaid ja tugevamaid suhteid.

Viimase aastaga on suurenenud eakate (ja ka teiste ühiskonnaliikmete) üksindus meilgi, sest pandeemia tõttu on olnud piiratud nii inimeste läbikäimine kui ka liikumine. Koroonakogemuse mõjust ja tagajärgedest räägitakse üha rohkem.

Üksindus ja tehnoloogiline areng

Kuigi meil on aina paremaid kommunikatsioonivahendeid, paradoksaalsel kombel üksindus tegelikult suureneb. Tehnoloogia kiire areng viib inimesed üksteisest hoopis kaugemale. Ühiskonnas, mis isoleerib inimesi aina enam, on paratamatult nii füüsilise kui ka vaimse tervise kõrvalekaldeid järjest rohkem. Üksinduse mõju inimese tervisele on väga suur. Kristjan Port tõi oma ettekandes välja, et isolatsioon ja üksindus on totalitarismi töövahendid. Ta viitas, et üksindus kahjustab inimese tervist rohkem kui füüsilise aktiivsuse puudumine või suitsetamine.

Me ei saa mööda vaadata asjaolust, et probleemide lahendus peitub mõtestatud koostoimimises. Peale selle, et eakaid külastatakse, vajavad nad aktiivset osalemist ühiskonnaelus. Nad peavad saama arutleda neile olulistel teemadel, neil on vaja jagada oma elukogemust, et olla selle kaudu abiks ja toeks teistele ühiskonnaliikmetele.

Püüame pakkuda eakatele väärikat vananemist, kuid oleme liialt takerdunud nõuetekohase eluruumi, korraliku toidu saamise jt väliste asjaoludega tegelemisele. Isegi hooldekodude juhid ütlevad kui ühest suust, et hoone ise ei määra, kui õnnelikud on eakad hooldekodudes. Olulisem on miski muu. Eakate õnnetunnet toetavad pigem head ja sisukad suhted ning võimalus vähemalt aeg-ajalt rutiinist väljuda. Ka kodus elavate eakate puhul on märgata, et töö- ja ühiskonnaelust eemale jäädes tekib rutiin ja üksindus. See viib omakorda haiguste võimendumise ja meeleolu languseni.

Sebastian Junger kirjutab raamatus „Hõim” nii: „Kui inimkonda peaks ähvardama oht, millest me veel aru ei saa, siis saab probleemi lahendamisel, või suutmatusel seda lahendada, arvatavasti otsustavaks kogukonnatasand”. Ka ühiskonna hõbestumisel nähakse ühe lahendusena kogukonda. Aktiivsed kogukonnad, kes kaasavad eakamaid liikmeid näiteks vabatahtlikesse tegevustesse, pakuvad nii tuge ja suhteid kui ka mõtestatud tegevust. Seeläbi tunnetavad eakad oma panust ja vajalikkust.

Konverentsi ettekandeid saab järele kuulata siit.