Mõned nõksuga küsimused Eesti hoolekande korralduses

Jüri Kõre
Põlva sotsiaalosakonna juhataja
hoolekande ajaloo ja sotsiaalpoliitika uurija

---

Eesti hoolekande korralduse ajalugu uurides leiab palju huvitavaid seiku, mis on osa meie tänase hoolekande kujunemisloost. Pakun välja kolm küsimust, mis iseloomustavad kolme ajajärku: tsaariaegset, Eesti esimese iseseisvusaja ja nõukogude perioodi.

1. Eesti hoolekandes on kasutusel olnud nii keerukamaid kui lihtsakoelisemaid võtteid. Üks lihtsakoeline, õnneks üsna lühikest aega ja sugugi mitte kogu Eestis (Eesti- ja Liivimaa kubermangus) kasutatud võte 19. sajandist oli vallavaeste külakorda käimine (varatute, töövõimetute, haigete kogukonnaliikmete jaotamine talumajapidamistesse ülalpidamisele).
Omamoodi paradoksaalsel moel leidus nende vallavaeste hulgas inimesi, keda talud üsna heal meelel (või n-ö eelistatult) enda juurde võtsid. Kas need olid:

A. oma magamisriiete, kausi-lusika jm igapäevatarvete omajad;
B. viletsama silmanägemisega inimesed, kes ei tabanud ära, kui hästi talupere elab;
C. hammastega vanainimesed, kellele sai toiduks anda palad, mida lapsed ei suutnud läbi närida;
D. lugemis- ja kirjaoskusega inimesed?

Õige vastust on D – lugemis- ja kirjaoskusega inimesed. Kuna kirjaoskus hakkas muutuma elus hakkamasaamise oluliseks osaks, siis oli kirjaoskusega vallavaene taluperre oodatud abiline lastele kirjaoskuse õpetamisel.

2. Eesti Vabariigi algusaastate sotsiaalkaitses, nagu ka enamikus Euroopa riikides, kopeeriti Saksa konservatiivset sotsiaalpoliitikat. Seetõttu on ka arusaadav, miks 1930. aastate algul oli päevakorras nn Göringi plaani rakendamine Eestis. Kas selle plaani sisuks oli:

A. sündimuse stimuleerimine rahvuse järjepidevuse ja kasvu tagamise eesmärgil;
B. võitlus tööpuudusega ülemaailmse majanduskriisi tingimustes;
C. noorte kasvatamine rahvussotsialismi vaimus;
D. majanduse ümberkorraldamine, et olla võimeline funktsioneerima isolatsiooni (sõja) olukorras.

Õige vastust on B – võitlus tööpuudusega. See Göringi plaan, milles Eestis 1930. aastate alguses räägiti kui võimalikust eeskujust, oli seotud ülemaailmse majanduskriisi (1929–1934) tingimustes hüppeliselt kasvanud tööpuuduse ohjeldamisega. Arutleti selliste võtete õigustatuse üle, nagu sulgeda töötute juurdevool maalt linna, naised suunata kodumajapidamisse (kolm K-d, saksa k Kinder, Küche, Kirche), saata noored töötud linnadest maale tööle jms.

Samas pole mõiste „Göringi plaan“ mõttes pole päris vale ka viimane vastus – Göringi poolt Hitleri nõudmisel koostatud riigi majandusarengu plaan aastateks 1936–1940 eesmärgiks valmistada Saksamaa ette sõjaks.

3. Organiseeritud töövahendus Eestis on rohkem kui sajandi pikkuse ajalooga (alates 01.07.1917 Vene Ajutise Valitsuse seaduse „Tööbörside asutamise kohta“ vastuvõtmisest). Sellesse ajalukku mahub väga erinevate põhimõtete või võtete kasutamine.
Üheks neist oli Nõukogude ajal tööbüroode tegevuses rakendatud nn 101 kilomeetri põhimõte ehk nn tööpõlgurite suunamine organiseeritud värbamise korras tööle suurlinnadest (Eestis siis Tallinnast) perifeeria väikelinnadesse-alevitesse. Sel olid soovitud tulemuste kõrval ka omad kõrvalmõjud. Milles need seisnesid?

A. toidupoed ei suutnud rahuldada kasvanud nõudlust alkoholi järele;
B. suurenes kriminaalsus;
C. tekkisid pinged maaelanikega, kes tahtsid põgeneda kollektiviseerimise tulemusena laostunud kolhoosidest-sovhoosidest ja otsisid tööd linnas;
D. perekonnaelu muutus varasemaga võrreldes värvikamaks.

Õige vastust on D – perekonnaelu läks värvikamaks. Nende ümbersuunatavate tööpõlgurite hulka kuulusid mh ka pealinnas meeste kulul lõbusat elu elavad naised. Ega nad väikelinnas oma elustiilist ei loobunud ja nende mõju „kohalike“ perekonnaelule oli eriplaaniline. Mõni pere lagunes, mõni tugevnes. Ja meestööpõlgurid – eks pahad poisid on omanud ja omavad tänaseni tõmmet!

Tallinnast suuremates keskustes (Moskva, Leningrad) on 101 km põhimõtet kasutatud ka väiksemaid poliitilisi üleastumisi teinud kodanikele uue elukoha pakkumise tegemiseks.