Mis viis otsuseni ametist lahkuda? Lastekaitsetöötajate kogemuslood

---

KOKKUVÕTE

Lastekaitsetöötaja tegevusele ja töötingimustele on vaja pöörata palju suuremat tähelepanu, kui seda praegu teadvustatakse. Erialane ettevalmistus ja igapäevatööd toetavad koolitused on selles ametis kindlasti olulised. Unustada aga ei saa, et lastekaitsetöötaja vajab oma tegevuses ja õpitud oskuste rakendamiseks igakülgset tuge juhilt ja meeskonnalt.

Kogemuslugudel põhineva uurimuse[1] tegemisel jagasid kogemusi ja mõtteid avatud intervjuudes kuus praeguseks töölt lahkunud lastekaitsetöötajat. Andmete tõlgendamiseks kasutati narratiivianalüüsi meetodit.

Intervjuude analüüsi põhjal sai selgeks, et iga kogemus oli unikaalne, kuid oli ka sarnaseid asjaolusid, mis tõukasid ametikohta vahetama. Oluliste teemadena tõusid esile juhi ebapiisav toetus, ülemäärane vastutus ning tervist ja eraelu puutumatust kahjustanud töötingimused.

MÄRKSÕNAD

Lastekaitsetöötaja, tööalane tugi, tööheaolu, sotsiaaltöö juhtimine, narratiivuurimus

---

Lastekaitsetöötaja heaolust ja sisemisest rahulolust oleneb tema motivatsioon õppida vigadest, olla avatud meelega ning kehtestada piire töö ja eraelu vahel, mis võivad emotsionaalsete juhtumitega tegelemisel hajuda. See omakorda viib selleni, et eraelus tegeletakse tööga ja tekib tunne, nagu koosneks kogu elu juhtumitest, mida tuleb lahendada. Pidev surve võib tuua äratundmise, et ratas veereb minuga arvestamata, sest nii on kogu aeg olnud. Nii tekivad mõtted, kuidas sellest olukorrast pääseda. Mida saaks ennetavalt teha, et asi nii kaugele ei jõuaks?

Erialainimeste seas on levinud uskumus, et kui sa ei tunne ennast tööd tehes hästi, siis tuleneb see töö keerulisest olemusest. Uuringud aga kinnitavad (Anderso 2000; Boyas jt 2011; Cabiati jt 2020; Chung ja Choo 2019; Ficher 2009; Frost jt 2018; Gibbs 2009; Goddard ja Hunt 2011; Healy jt 2009; McFadden 2018; McFadden jt 2015; McFadden jt 2017) töökeskkonna ja professionaalse juhtimise suurt mõju sellele, kuidas tööülesannetega hakkama saadakse.

Uurimuses osalejate sõnul ei valmistanud õpingud neid piisavalt ette lastekaitsetööks.

Kohalikul omavalitsusel ja sotsiaalvaldkonna juhil on uute töötajate värbamise kõrval kohustus vähendada kaadrivoolavust ehk hoida töötajaid. Selleks tuleb luua igakülgseid arengu- ja karjäärivõimalusi. Seda ei ole vaja ainult töötajale, vaid see mõjutab otseselt sotsiaaltöö kvaliteeti (IFSW 2012, 7–12).

Kogemuslugudel põhineva uurimuse käigus jagasid kogemusi ja mõtteid nüüdseks töölt lahkunud lastekaitsetöötajad. Uurimuse eesmärk oli nende lugusid uurides teha kindlaks, mis viis ametist lahkumiseni.

Uurimuse korraldus

Püstitati neli uurimisküsimust:

1. millised olid ametist lahkunud lastekaitsetöötajate arvates töökorraldus ja suhted nende endises töökollektiivis;
2. millist tööga seotud toetust nad said;
3. mis sai kaalukeeleks lahkumisotsuse langetamisel;
4. mida tõi kaasa ametist lahkumine?

Kogemusi uuriti avatud intervjuu meetodil. Gibbs (2009) ütleb, et vestlus avatud intervjuu vormis pakub juurdepääsu lugudele, mille jutustamise käigus konstrueerivad osalejad lastekaitses töötamise maailma ja kogemusi, samuti annab see võimaluse sündmusi tagantjärele uurida.

Intervjueeritavate leidmiseks kasutasin kursusekaaslaste, juhendaja ja isiklikke kontakte. Alguses soovisin kaasata rohkem inimesi, kuid mõned keeldusid, pidades kogemust liiga valusaks, et seda uuesti meenutada. Seega osales uurimuses kuus endist lastekaitsetöötajat, kes olid töötanud Eesti eri piirkondades. Nende karjääri pikkus oli kuus kuud kuni 15 aastat. Kõigil oli enne lastekaitsetöötaja ametikohale asumist varasem kokkupuude sotsiaaltööga, kuid vaid ühel varasem lastekaitsetöö kogemus.

Intervjuud toimusid 2020. aasta septembrist märtsini 2021. Kolme intervjueeritavaga kohtusin vahetult, kolmega viirusest tingitud piirangute tõttu Skype’i vahendusel.

Andmete tõlgendamiseks kasutasin narratiivianalüüsi meetodit (Strömpl jt 2012, 48–50). Lugude esitamine aitas ametist lahkunud töötajatel mõtestada oma kogemust ja kuidas see mõjutas nende edasist karjäärivalikut, aga ka seda, mis aitas neid taastumisel.

Töölt lahkunud lastekaitsetöötajate lugude kuulamine ja analüüsimine oli minu jaoks põnev, kuid ka emotsionaalselt väsitav. Mõjutas ka isiklik varasem töötamine lastekaitsetöötajana. Objektiivsuse säilitamiseks tuletasin endale pidevalt meelde küsimusi, millele lugudest vastuseid otsin; tegelesin palju mõtestamise, kirjutamise ja lugemisega ning vahetasin mõtteid juhendajaga.

Lugude analüüsi põhjal sai selgeks, et iga kogemus oli unikaalne, kuid oli ka sarnaseid asjaolusid, mis tõukasid lastekaitsetöötajat ametist lahkuma.

Uurimistulemused on esitatud teemade kaupa, millest intervjueeritavad rääkisid. Teemad on esitatud ajalises järjestuses: kandideerimine ametikohale, kogemused ametis olemise ajal, otsus lahkuda ning lahkumise ja taastumise kogemused.

Kandideerimine lastekaitsetöötajaks ja ootused oma tööle

Uurimuses osalejate sõnul ei valmistanud õpingud neid piisavalt ette lastekaitsetööks: teoreetilised teadmised ja tegelik olukord ei läinud alati kokku. Ühelt poolt aitasid õpingud mõista laste õigusi ja tunda ära olukordi, kus tuleb reageerida, teiselt poolt ei andnud piisavat enesekindlust, et erialaseid seisukohti selgitada ja nende kohaselt tegutseda.

Üks intervjueeritav meenutas, et siis, kui tema kandideeris, oli sellele kohale palju tahtjaid, mis oli märk ametikoha olulisusest. Teist julgustas sotsiaaltööjuht, öeldes, et oli temas märgatud ametile sobivaid oskusi ja isikuomadusi.

Värbamise käigus lubati kindlat koormust ja tegevuspiirkonda, mis jättis mulje, et töökorraldus on paigas.

Inimestele kinnitati, et alustavatele töötajatele tagatakse igakülgne abi ja toetus, väljaõpe ja nüüdisaegsed töötingimused. Jutustaja meenutas, kuidas ta pelgas lastekaitsetööga kaasnenud vastutust, kuid juhendamiste ja toetuse lubadus vähendas hirmu oma ebapiisavate oskuste pärast. Ta uskus, et pakutud võimaluste toel suudab õppida ja areneda.

Värbamise käigus lubati ka kindlat koormust ja tegevuspiirkonda, mis jättis mulje, et töökorraldus on paigas. Oluline oli ka võimalus panustada millessegi olulisse – lastekaitseüksuse loomisesse.

Loomulikult olid ametisse asuvatel lastekaitsetöötajatel ka isiklikud motiivid, näiteks soov teha erialast tööd ja saada erialakogemus.

Kõik intervjueeritavad teadsid, et lastekaitsetöötajana ametisse asumisel tuleb kahe aasta möödudes taotleda sotsiaaltöötaja kutset spetsialiseerumisega lastekaitsele. Oldi valmis osalema koolitustel ja oskusi täiendama. Sellest võib järeldada, et kõik olid siis valmis karjäärile pühenduma kauemaks kui kaheks aastaks.

Tegelik olukord: töömuredega üksi

Kuigi tööle asuti suurte ootustega, leidis suur osa uurimuses osalejaid, et ei saanud sotsiaaltööjuhtidelt sellist abi, nagu oleksid lootnud. Alustavad töötajad pidid ise tegevuse käigus kujundama ametinõuetele toetudes ametirolli. Neil tuli õppida rääkima, mida ja miks nad teevad. Kõik vajalik tuli ise õppida, suhelda kolleegidega teistest kohalikest omavalitsustest, küsida juhtumite lahendamiseks nõu ja tuge väljastpoolt asutust. Kasutati ära oma teadmised ja kontaktid.

Osalejad rääkisid oma kogemustele tagasi vaadates, et tundsid ennast üksi ega saanud juhilt praktilist abi juhtumite lahendamisel. L1: No, et asjaga tegeleme. /../ Helista sinna ja küsi, et järsku siis. /../. Jah, seda ma tundsin küll, et tahaks nendest teemadest, nagu nendest juhtumistest rohkem arutada. Kuhugipoole pöörduda. L2: /.../ et nii hakkas siis töö ja sain ma aru, et siin olles on lastekaitse täiesti üksinda, iseendaga. Osakond on olemas, aga see on sinust eemal. See on olemas füüsiliselt, aga ma sealt abi, ei mingit küsimusi või mingit praktilist asja, noh, ei saagi.

Kuigi tööle asuti suurte ootustega, leidis suur osa uurimuses osalejaid, et ei saanud sotsiaaltööjuhtidelt sellist abi, nagu oleksid lootnud.

Üldiselt ei paku omavalitsused lastekaitsetöötajatele väljaõpet töökohal, mis toetaks sisseelamist. Ühe lastekaitsetöötaja sõnul muutis ametirolliga kohanemist raskemaks tema juht, kes öelnud korduvalt, et pole valmis juhirolli täitma. L6: Raske oli sellega, et juht tunnistas kogu aeg, et ei ole juhitüüpi väga, kuna samamoodi võttis selle pakkumise vastu. /…/ toetuda ka seal nii-öelda juhile või et oleks hea juhtimine, tugi, seda nagu selles asutuses ei ole väga, et see on nagu see nõrk koht. Juhi lohutavad sõnad, et oled tubli, ilma tegeliku toeta, avaldasid hoopis vastupidist mõju.

Puudust tunti ka aruteludest, mis toetaksid otsuste tegemisel. L1: Ma sain aru, et teistel kõigil olid ka omad tööd /…/, aga seda omavahelist arutelu või juhtumite lahkamist oleks tahtnud nagu rohkem.

Peredega töötamisel tajuti vastutust, mida oleks tahtnud teistega jagada. L3: Tegelikult ma ootasin seda, et vastutuse jagamine oleks. Et keegi rohkem oleks ütelnud et, jah, sul on õigus. Ja kui mina olen ainus, kes sellesse otsusesse oma mõtte pannud, siis tollel hetkel minu mõte esindabki seda omavalitsust. Mis on praegu mõeldes päris kummaline.

Kõik vajalik tuli ise õppida, suhelda kolleegidega teistest kohalikest omavalitsustest, küsida juhtumite lahendamiseks nõu ja tuge väljastpoolt asutust.

Kahjuks oli ühel lastekaitsetöötajal kogemus sotsiaaltööjuhi kiuslikust, ebaeetilistest ja seadusega vastuolus käitumisest, ta pidi lausa nuputama, kuidas järjekordne tööpäev üle elada. L5: Minu töö oli puhtalt terrori all, ma pidin kogu aeg tõestama, miks ma midagi teen ja kogu aeg ähvardas, manipuleeris.

Uurimuses osalenutel oli ka positiivseid kogemusi, kui juht tundis huvi, innustas õppima, aitas kaasa probleemide lahendamisele ja suhtles avatult, julgustas kasutama enesehoiuvõimalusi ning tõmbama piire töö ja eraelu vahele. Toetava juhi käe all oli energiat jätkata päevatöö kõrval õpinguid ja omandada kutse. Üks vastaja kirjeldas, et juhi loodud harmooniline keskkond ja kõigi meeskonnaliikmete usaldus aitas tööd teha nii efektiivselt, et pärast tööaega ei pidanud ta tegelema tööasjadega. Töö ja eraelu piir oli selgelt paigas. L5: Selle uue juhiga selles mõttes, oli hästi mõistlik oli ta. Ta oli tõesti nagu hästi toetav, ükskõik, midagi on, siis kohe arutasime läbi, hoopis teine suhtumine. Mine õpi seda, mine käi sellel koolitusel, et kuule, ma leidsin praegu nii hea asja, mine käi seal ära. Et tema pigem nagu saatis oma töötajaid välja sellest keskkonnast, et käige, õppige ja minge tuulutage ennast, minge vaadake, mis mujal toimub.

Peredega töötamisel tajuti vastutust, mida oleks tahtnud teistega jagada.

Suhteid töökaaslastega kirjeldati üldiselt positiivsetena, kuid nenditi, et igaüks tegi oma asja ja meeskonnas meie-tunnet ei tekkinud, või arenesid üksikute meeskonnaliikmete vahel toetavad suhted, mis aga ei hoidnud ära negatiivseid mõtteid. Kogeti, et isegi kui kolleegiga sai oma muredest rääkida, tekkis äratundmine, et too on sarnases olukorras ega saa aidata. L2: Teatud kolleegidega me leidsime üksteist ja toetasime üksteist, aga sellest jäi väheks, sest me põhimõtteliselt nagu veeretasime kuuma kartulit. Temal on omad probleemid ja minul omad probleemid /.../ aga see ei vii ju kuskile.

Vajakajäämisi oli ka võrgustikutöö meetodil juhtumite lahendamiseks vajalikus asutusevälises koostöös. L6: Sest võib-olla on väga tugevaid omavalitsusi, aga ma tundsin oma töös tegelikult ka seda et, see tugivõrgustik ümber on hästi nõrk. /.../ Ma kogu aeg tundsin nagu seda, et kohaliku omavalitsuse lastekaitse on peksupoiss. Et, kui nemad paar korda sõrmega viibutavad või enam ei viitsinud pingutada, siis see, kes peab vastutama, nagunii kõik ära tegema, on lastekaitse. Et see on see koht, kuhu saab kõike lükata.

Räägiti ka sellest, kuidas koostööpartnerid aitasid ja osakondade koostöö viis lahendustele. L2: Väga kiired, sellised abivalmid ja isegi võib-olla nendega sain ma mingeid teemasid rohkem jagada kui asutuse sees.

Töökorraldus ja -keskkond

Töökorraldusest rääkides meenutasid lastekaitsetöötajad, et tööprotsess oli ebaselge ja tuli ette olukordi, mida tajuti üllatava järelkontrollina. Asja muutis raskemaks see, kui töötaja tundis, et peab täitma liiga palju rolle. L2: Aga lõppkokkuvõttes, kui kui sinu murede mull või see lumepall kasvab siis… Kui tuleb päevakorda pastaka ostmine, vot siis ajab närvi küll. Kes ma siis olen siin, kas ma olen lastekaitse, ma ei tea, haldustöötaja? /…/ vastutaja? Või olen jurist ja psühholoog, vahepeal? Noh nagu liiga palju ülesandeid.

Klienditööks kohandatud kabinetid olid ebameeldivad ruumid, kus oli liiga külm või liiga palav ja klienditööd segas läbikäidav kabinet.

Meeskonna ja lastekaitsetööd ei kujundatud ühtselt, töökohal ei selgitatud põhimõtteid, mis tekitas tunde, et vastutus kõige eest on neil, lastekaitsetöötajatel, mitte kohalikul omavalitsusel üldisemalt. Kvaliteetset klienditööd takistas kolleegide lõputu asendamine ja kogemus, et tööajapiiri ei ole. Muist tööülesandeid tuli täita oma vaba aja arvelt, suur osa kirjatööst tehti kodus. Raskete, avalikku huvi äratanud juhtumitega kokku puutudes tajuti, et lastekaitsetöötaja on jäetud meediaga suhtlemisel kaitseta, mis oli eriti keeruline, kui töötati kodukohas, kus elavad ka sõbrad ja tuttavad. L2: Ja kuna meil ei olnud täidetud kõik lastekaitse kohad, siis tekkisid need lüngad, kus sa asendasid. /…/ lõpmatu asendus oli. /.../. Ja, kui ma nüüd tulen tagasi, siis see lumepall on kolm korda suurem ja see jääb ainult minu teha ja minu otsustada ja minu vastutada. Millal ma leian selle aja? /.../ Ja see tähendab magamata ööd, pikad õhtud, perega mingit vaba aega ei ole. Sul mõtted on koguaeg ainult selles arvutis ja seal ja kõik, mitte midagi muud! L3: Ja kui keegi sulle ikkagi kogu aeg helistab ja ütleb et „Mure. Mure. Mure“. Siis ega sa ei saa teise asjaga väga korralikult tegeleda. Teised asjad jäid longu. Ja eesotsas jäin ma ise longu. Et mul ei olnud iseenda jaoks nagu absoluutselt aega.

Ükski osaleja ei kirjeldanud koolitusi ja töönõustamist kui enesearengut, pigem nähti neis toetuse saamise ja kuuluvustunde kogemise võimalust.

Lastekaitsetöötajad kurtsid, et klienditööks kohandatud kabinetid olid ebameeldivad ruumid, kus oli liiga külm või liiga palav ja klienditööd segas läbikäidav kabinet. Võrdlus kohaliku omavalitsuse teiste osakondade paremate võimalustega tekitas tunde, et sotsiaalvaldkond ei ole kohaliku omavalitsuse jaoks esmane, mis omakorda tekitas alaväärsustunde. Osakondadel puudusid ka koostöökohad, mis vähendas soovi osaleda vallavalitsuse ühisüritustel ega julgustanud suhtlemist teiste valdkondade spetsialistidega. L2: See asutus on täiesti remontimata või osa kaupa remonditud ja sa kujutad ette, ma lihtsalt kirjeldan: üks tiib, kus istub juhtkond ja peaspetsialistid, on täiesti renoveeritud ja kõik on tehtud niimoodi, et täitsa korralik, ilus, hele valge, moodne /…/ ja siis on see ülejäänud koridor, kus on meie toad, lastekaitse /.../, kus laed kukuvad, on kole vaadata, minu toas kuskilt sajab lihtsalt paneelide vahelt liiva.

Töötajad tundsid, et nende ettepanekuid olukorra parandamiseks ei võetud tõsiselt. Nad olid rääkinud juhtidele klienditöö privaatsemaks muutmise ja delikaatsete isikuandmete hoidmise vajadusest, tööruumidest ja vahenditest, kuid lahenduseni ei jõutud. Kuigi nad olid kinnitanud, et ei saa teha tööd, kui võimalusi ei ole, vastati ettepanekutele tihti, et nende elluviimiseks ei ole raha. L6: See näitabki seda, et, kuidas nagu väärtustatakse, eks ole. Jälle, et raha ei ole, samal ajal arhitektid teisel korrusel vahetasid põrandakatteid, eks ole, kolisid ühest kabinetist teise. /.../ Luba siis mulle need paganama töövahendidki /…/ see käis närvidele küll. L2: Ma olen seda juhtkonnale ka öelnud. Küll väga läbi lillede maininud, kui on olnud arenguvestlused või muud vestlused /.../ et nagu juba ka füüsiliselt saad aru, paneb paika, kes on kes.

Koolitused ja töönõustamine

Mitu korda toodi välja, et koolitustel käimine pakkus tänuväärse võimaluse kohtuda teiste lastekaitsetöötajatega ja kogemusi jagada. L1: Noh ma käisin nendel koolitustel, mis TAI korraldas /…/ ja seal oli vahva (naerab). Olla seal samasuguste hullude keskel (naerab) ja üle Eesti. /.../ Ja tõdeda seda, et mingil määral sa ei ole üksi. Aga noh, paljud olid ka sellises seisundis nagu mina, et nagu sarnases olekus. /…/ Ja no üldse keskkonnast välja võib-olla natukene värskendada ennast. L6: Esimesel poolaastal ma käisin väga palju koolitustel. Olid sellised moodulkoolitused, ka seal said lastekaitsetöötajatega tuttavaks. Jumalast tore, kui sul üle Eesti on ka neid võrgustikke ja kõik, et sa ei ole üksi, saab pöörduda.

Ka  supervisioon võimaldas oma muredest rääkida või tõdeda, et kõigil on halb. Huvitaval kombel ei avaldanud koolitused ega supervisioon mõju vastajate soovile jõuda kutse omandamiseni. Ükski neist ei kirjeldanud koolitusi ja töönõustamist kui enesearengut, pigem nähti neis toetuse saamise ja kuuluvustunde kogemise võimalust. Märgiti ka, et supervisioon on kohustuslik abimeede, mis on jällegi riigi poolt, sellal, kui kohalik omavalitsus ise tööga seotud toetust ei paku. L2: Meil SKA poolt oli vist üks kord kvartalis see grupisupervisioon, noh sellest jäi väheks. Et sellest oli hea, et see üldse oli, aga see on jällegi riigi poolt. Kohalik omavalitsus ise ei panustanud sinna, /…/ kui tööandja. L6: Supervisioon, ühe korra jõudsin käia, aga see jäi koroona tõttu pooleli. /.../ Ja ütleme nii, et see töö on nii intensiivne, et leida see aeg ja minna, et siis jälle, pagan, sa maksad sellist lõivu pärast.

Otsus ametist lahkuda ei sündinud kiiresti ja kohe.

Kovisiooni eelduseks peeti usaldust osalejate vahel. Samuti märgiti, et see on juhtumipõhine ega lahenda probleeme töökeskkonnas. Siiski oli ühel lastekaitsetöötajal kogemus, kuidas ta selle käigus mõistis oma käitumist, mis aitas kaasa juhtumi lahendamisele. L1: Ma isegi ühte juhtumit tõstatasin ja sain ka vastuse seal. Noh seal saingi nagu, ta peegeldas mulle endale tagasi, kus ma olen valesti [teinud] või selles suhtes nagu, et sain oma käitumisest selle peegelduse tagasi. /.../ Ja kusjuures seda ma ka hiljem kasutasin selle pere puhul ja see andis sellise tulemuse, nagu ma soovisin.

Poliitika mõju sotsiaaltööle

Vastajad olid tundnud, et kohaliku omavalitsuse poliitika mõjutab sotsiaaltööd, aga ka, et valdkonna eest vastutavatel poliitikutel pole pahatihti asjaomast pädevust. Ka sotsiaaltöö juhi ametikoht on sageli poliitiline, mis tähendab, et valdkonna juhil võib olla raske seista sotsiaaltöö väärtuste ja eetiliste tõekspidamiste ning töö kvaliteedi eest, kui sellega kaasneb hirm töökohast ilma jääda. L3: Sellepärast, et omavalitsus oli nii väike ja tõesti ma tundsin seda, et poliitika mõjutab sotsiaaltööd. /…/ Täpselt oligi see et, kui oli vaja jälle /…/ tegeleda tõsiste asjadega, et siis olid kõik nagu kuidas ma ütlen, et see on ametnike töö ja kõike sihukest. L4: Aga kogu see traagika selle juures oli siis, et, mis lõppes mingi aja pärast meie juhi töölt lahkumisega. Et ta ka ei pidanud lihtsalt sellele vastu. See on niigi nagu närvesööv see sotsiaalvaldkond. Eks oli ülevalt poolt ka võib-olla, et ei olnud ta nii populaarne seal poliitiliste tegelaste silmis, võib-olla ei olnud kuskile erakonda kuuluv.  L5: Tänase seisuga on see kõik poliitiline sellepärast, mitte keegi ei julgegi midagi öelda, midagi teha, sest nad kardavad töökohast ilma jääda.

Otsus lahkuda ametist

Otsus ametist lahkuda ei sündinud kiiresti ja kohe. Esimesed märgid ja mõtted töökoha vahetamisest olid seotud terviseprobleemide tekkimisega. Kogeti töövõime vähenemist, peavalu ja süvenesid muserdavad mõtted. L1: Siis mul hakkasid tervisehädad ka. Mul hakkasid tohutud peavalud, mis kestsid mul kaks-kolm päeva ja siis ma mõtlesin ja mõtlesin ja arutlesin siis … ma arvasin, et ma pigem loobun. /.../ ma ärkasin juba hommikul peavaluga. L2: Noh eelnev oli see meeletu tööstress ja kustutamine, kustutamine ja kustutamine. /.../ Sellele eelnes üks juhtum. /.../Ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Ma tulin, ma ei tahtnud midagi, mul pea valutas, mul oli väga paha olla. Ja ma mõtlesin, et issand jumal.

Saadi aru, et terviseprobleemide põhjused võivad olla tööga seotud pingetes. Taastumiseks otsiti ise abi või aitas perearst. Mitte kordagi ei olnud märkajaks, abistajaks või abi saamisele suunajaks kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööjuht või töökeskkonna eest vastutav spetsialist. Lõplik otsus ametist lahkuda sündis mitte ainult tervislikel põhjustel: inimestel oli tunne, et piirid töö ja eraelu vahel on kadunud ja nad enam ei jaksa. L3: Kogu aeg elad selle töö sees. /.../ Ma lihtsalt enam ei jõua, ma ei taha. /.../ Ja tegelikult ma ise arvan, et üks põhjus, miks ma üldse tahtsin sealt omavalitsusest ära tulla, oli see, et see oli liiga minu kodu. /.../ ma tundsin, et ma olen ikka täitsa õiges kohas, kuni selle hetkeni, kui asjad läksid nagu isiklikuks, kui sind hakati nagu isiklikult ründama.

Töölt lahkumise järel tuli eeskätt tegeleda oma füüsilise ja vaimse tervise taastamisega, milleks oldi sunnitud kasutama psühholoogi, psühhiaatri või perearsti abi.

Ühel vastajal oli viimane tõuge juhi käitumine, teised ei suutnud enam taluda, et nendega ei arvestata. L4: Peale sellist käitumist ausalt öeldes, kui tehakse see nii öelda sooduspakett, et järsku tahad ära minna, tahan küll, tahan küll. L5: Siis mul lõi tuluke pähe, et ma ei taha enam jätkata seda, et ma pean kogu aeg hakkama tõestama, et kas ma teen ja miks ma teen. Et ma ei taha seda tagakiusamist. L6: Ma lõpuks ei tahtnud lihtsalt selles asustuses olla. Sest sa ei tundnud, et sind väärtustatakse. Sinu probleemid, neid ei võeta tõsiselt.

Töölt lahkumine ja taastumine

Ametist lahkumise otsust kolleegid alati ei mõistnud, kuigi ühte vastajat oli tema juht julguse eest isegi kiitnud. Teisel süvendas aga kolleegide reaktsioon tunnet, et temast ei hoolitud. L2: Siin ei olnud mitte midagi, ise põlesid nagu pirn ja ise tead, kuidas hakkama saad ja käi, kus tahad. Et sa oled nagu läbitöötatud materjal, süsteemist välja, ise tegele endaga. Et neid toetavaid sõnu ja kaastundlikke pilke ma sain, aga osaliselt mulle tundus, et osa ei suhtunud (ei öeldud) sellesse tõsiselt.

Töölt lahkumise järel tuli eeskätt tegeleda oma füüsilise ja vaimse tervise taastamisega, milleks oldi sunnitud kasutama psühholoogi, psühhiaatri või perearsti abi. Lisaks ütlesid osalejad, et oli vaja puhkust, mis kestis kahest kuust kuni poole aastani, mille käigus mõtestati saadud kogemusi ja arutleti selle üle oma pere ning sõprade abiga. L1: Siis töötukassa saatis mind, noh võtsin ennast arvele ja siis ka ütlesin, et tundub, et ma olen läbi põlenud ja saatsid mind psühholoogi juurde. L2: Ma täitsa läksin endast välja ja perearst vaatas mind, oli ehmunud ja ta ütleski, et nii, ole nüüd kodus. /.../ et jah paar kuud täiesti puhkasin, lülitasin ennast välja ja olingi maal.

Üks töötaja tunnistas, et pidi veel kaua kannatama meediarünnakute tõttu tekkinud ärevuse pärast, mis vallandus iga kord, kui ta juhtumiga seotud klienti juhuslikult kohtas.

Palju tuli tegeleda eneseanalüüsiga, oma kogemuste ja uskumuste ümbermõtestamisega. L4: See tõi mulle isiklikus elus kaasa kõike positiivset. Vaata, ma ütlesin enne ka, et ma ise hindan, et ma tegelikult selle aja jooksul heleda leegiga põlesin läbi. Et see oligi täpselt see, et mingid hetked lihtsalt … et ma ennast võib-olla kõrvalt ei näinud /.../. Aga minule mõjus hästi sealt töölt ära tulemine. Mul jäi iseenda jaoks aega, ma sain nii-öelda natukene aega maha võtta, aga ainult natukene aega. L1: Suutsin ainult kolm kuud kodus olla, kui ma hakkasin uusi väljakutseid otsima. Ainukene, mis ma kahetsen, et ma oleksin pidanud olema julgem ja ise teistpidi käituma /…/ tegelikult ma tajusin, et ma saaks sellega hakkama, aga mingeid asju on juurde vaja, tegelikult mulle meeldis see töö.

Juhtunu mõjutas usaldust sotsiaaltöö juhtide ja kohalike omavalitsuse kui tööandja vastu ja ka kõigi uurimuses osalenute edasipidiseid tööga seotud valikuid. Oli ka neid, kes pidasid võimalikuks jätkata lastekaitses, kui sellega kaasneb asjakohane tugi. L4: Et võib-olla seal kohalikus omavalitsuses nii käibki see, minul enne puudus kohaliku omavalitsuse praktika ja ausalt öeldes, ma nägin seda väga lähedalt ja rohkem ma seda nii lähedalt näha ei tahagi. L6: Kui praegu keegi pakuks, siis, siis ma ei läheks veel sellepärast, et puhkaks jalga veidi sellest tööst. Et oleneb kõik nagu omavalitsusest, et ma praegu nagu tunnen, et ma olen väga rahul selle ametikohaga, kus ma olen. Et, kuidagi saan nagu rahulikumalt tööd teha ja ma tunnen nagu, et me oleme nagu, kuidagi meeskond, tugi on parem. Saan alati otse juhi poole pöörduda, alati on aega kuidagi, nagu hoitakse, et see kokkukuuluvustunne kõik, et ma ei vahetaks praeguse seisuga küll ära. Lastekaitsetöö vastu pole mul midagi.

Tähelepanu vajavad valdkonnad

Lastekaitsetöötajate lugudele tuginedes toon välja mõned valdkonnad, mis vajavad senisest rohkem tähelepanu.

1. Lastekaitsetöö on väga spetsiifiline ja vajab seetõttu sotsiaaltöö õppekavades suuremat tähelepanu. Õpingud annavad üldised teadmised sotsiaaltööst, kuid kogemuslugudest selgus, et alustavatel lastekaitsetöötajatel ei olnud ettekujutust, mida see töö kujutab. Nad pidid töö käigus kujundama oskusi ja omandama juriidilisi teadmisi, mis on seotud pere ja lapse ellu sekkumisega, põhjuste ja tagajärgede selgitamisega lapsevanematele (analüüsioskus) ning keerulises olukorras koostööle keskendumisega (koostööoskus). Lastekaitsetöö on ennetav, toetav ja sekkuv, seega annab lastekaitsetöö sisulisem käsitlemine õppekavas parema ülevaate inimsuhetel põhinevast koostööst ning lapse fookuses hoidmisest.
2. Sotsiaaltööjuhid vajavad asjaomaseid oskusi, teadmisi, väljaõpet, et tagada oma töötajate tööheaolu. Abiks oleks, kui ka sotsiaaltööjuhile kehtestatakse ametinõuded ja kutse omandamise tähtaeg ametisse asumise hetkest. Lastekaitsetöötajad tunnetasid, et on üksinda, ilma sotsiaaltööjuhtide toe ja abita. Üksi jäämine tuli lugudes tugevalt esile raskete otsuste tegemisel, näiteks lapse eraldamine perekonnast ja arutelude puudumine selliste otsuste langetamiseks. Üksindustunne algas juba katseajal. Lugudes ei olnud viiteid sellele, et katseaja edukat läbimist oleks üldse hinnatud või pakutud juhendamist. Oskused, teadmised ja praktiline kogemus on sotsiaaltööjuhile töötajate juhendamisel olulised, sest aitavad täita lastekaitsetöötajate vajadust praktilise sotsiaaltöö korraldamise ja juhtimise järele.
3. Tervise Arengu Instituut või muu pädev riigiasutus peaks korraldama sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate toetamise, meeskonna juhtimise ning sotsiaaltöö korraldamise koolitusi sotsiaaltööjuhtidele. Kogemuslugudest selgus, et juhtidel jäi puudu oskustest ja teadmistest, kuidas jagada infot töö kohta, anda töötajale tagasisidet, selgitada ja luua inimese võimetele vastav töökorraldus ja tööprotsess või siduda meeskond tervikuks. Juhi rolli teadvustatakse ja sisustakse erinevalt, sageli ei nähta ennast töökorralduse, tööprotsesside või töötingimuste parendamise eestvedajatena.
4. Sotsiaalkindlustusamet võiks pakkuda sotsiaaltööjuhtidele meeskonna töönõustamist töökeskkonnas. Kogemuslugudest tuli välja, et supervisiooni on vaja, aga tihti ei rakendata seda töökeskkonna probleemide, murede ja tähelepanekute lahendamiseks. Meeskonna töönõustamine aitaks luua kolleegide ühtehoidmist ja suurendaks juhtide teadlikkust meeskonna hoidjana.

Lõpetuseks

Pean väga oluliseks, et tööheaolust ja oma vaimse tervise hoidmisest on hakatud järjest rohkem rääkima. Püüdsin oma uurimusega täita tühimikku, mille jätab Smeetoni ja O’Connori (2019, 14) sõnul asjaolu, et sotsiaaltöötajate vaimse tervise probleemide uurimisse kaasatakse üksnes neid, kes veel töötavad, kuid mitte neid, kes on probleemide tõttu ametist lahkunud.

Nagu ma uurimust kavandades eeldasin, olid minuga lugu jaganud, ametist lahkunud lastekaitsetöötajad läbi elanud ehk raskemaidki olukordi, võrreldes nendega, kes peavad võimalikuks töökohal jätkata. Olen uurimuses osalejatele nende avameelsuse eest tänulik. Loodetavasti aitavad uurimuse tulemused tõsta suurema tähelepanu alla sotsiaaltöötajate töökeskkonda ja toetamist eelkõige kollektiivis ning minu töö annab ideid sotsiaaltöö juhtimise parandamiseks kohalikes omavalitsustes. Võib-olla aitab see mõnel lugejal ka ohumärke varakult märgata ning julgemini enda ja kolleegide vajaduste eest seista.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2022 

Loe ka Marju Selja 2017. aastal kirja pandud näpunäiteid, kuidas sotsiaaltöötajana oma vajaduste eest seista.

---

[1] Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis 2022. aastal kaitstud magistritöö, juhendaja Marju Selg.

---

Viidatud allikad

Anderson, G. D. (2000). Coping strategies and burnout among veteran child protection workers. Child Abuse and Neglect, 24(6), 839–848. doi:10.1016/s0145-2134(00)00143-5

Boyas, H., Wind L. H., Kang, S.–Y. (2011). Exploring the relationship between employmentbased social capital, job stress, burnout, and intent to leave among child protection workers: An age-based path analysis model. Children and Youth Services Review, 34(1), 50–62.

Cabiati, E., Raineri, M. L., Folgheraiter, F. (2020). Risk and protective factors among child protection social workers: a quantitative study. European Journal of Social Work, 23(2), 353–366. doi:10.1080/13691457.2018.1540972

Chung, Y., Choo, H. (2019). A structural path to job satisfaction, burnout, and intent to leave among child protection workers: A South Korean Study. Children and Youth Services Review, 100, 304–312.

Fisher, E. A. (2009). Motivation and Leadership in Social Work Management: A Review of Theories and Related Studies. Administration in Social Work, 33(4), 347–367. doi:10.1080/03643100902769160

Frost, L., Hojer, S., Campanini, A., Sicora, A., Kullburg, K. (2018). Why do they stay? A study of resilient child protection workers in three European countries. European Journal of Social Work, 21(4), 485–497. doi:10.1080/13691457.2017.129149

Gibbs, J. (2009). Changing the cultural story in child protection: learning from the insider’s experience. Child & Family Social Work. Journal compilation. Doi:10.1111/j.1365-2206.2008.00595.x

Goddard, C., Hunt, S. (2011). The complexities of caring for child protection workers: the contexts of practice and supervision. Journal of Social Work Practice 25(4), 413–432. doi:10.1080/02650533.2011.626644

Healy, K., Meagher, G., Cullin, J. (2009). Retaining Novices to Become Expert Child Protection Practitioners: Creating Career Pathways in Direct Practice. British Journal of Social Work, 39, 299–317.

IFSW. (2012). Effective and ethical working environments for social work: The responsibilities of employers of social workers.

McFadden, P. (2018). Two sides of one coin? Relationships build resilience or contribute to burnout in child protection social work: Shared perspectives from Leavers and Stayers in Northern Ireland. International Social Work, 63(2). doi: 10.1177/0020872818788393

McFadden, P., Campell, A., Taylor, B. (2015). Resilience and Burnout in Child Protection Social Work: Individual and Organisational Themes from a Systematic Literature Review. British Journal of Social Work, 45(5). doi:10.1093/bjsw/bct210

McFadden, P., Mallett, P., Leiter, M. (2017). Extending the two-process model of burnout in child protection workers: The role of resilience in mediating burnout via organizational factors of control, values, fairness, reward, workload, and community relationships. Stress and Health, 34(1), 72–83. doi:10.1002/smi.2763

Smeeton, J., O'Connor, P. (2019). Embodied social work practice within risk society. Journal of Social Work, 20(5). doi:10.1177/1468017319860800

Strömpl, J., Selg., M., Linno, M. (2012). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.