Marelle Erlenheim: mulle meeldib, kui saan kasulik olla

CV

alates 2016. aastast lektor EELK usuteaduste instituudis 

2019–2024 Saue vallavalitsuse sotsiaalhoolekande juht

2014­–2019 keskastme juht kaitseministeeriumis

2009–2014 sotsiaalministeeriumi kantsler

2007–2009 AS Hoolekandeteenuste nõukogu liige

2005–2009 sotsiaalministeeriumi finantsjuht

2001–2005 riigikantselei rahandusosakonna juhataja

1998–2001 õhuväe lennubaasi rahandus- ja eelarve jaoskonna ülem

Sotsiaaltöötaja, tase 7 kutsetunnistus 

Lisakompetentsid: koolituste korraldamine ja teenuste juhtimine

Kui oluline on, et sotsiaaltöötajal oleks majanduslikku mõtlemist, et ta oskaks ka raamatupidaja olla?

Ikka on. Meil on ju kaks erinevat rahastamise põhimõtet. Riiklikele teenustele on määratud kindlad maksumused, piirhinnad, kord. Kui riigieelarves ei jätku raha, siis on see piisav põhjendus, miks mõned inimesed ootavad kümmekond aastat teenuse järjekorras. Omavalitsustele aga ütleb riik, et nad peavad kõigile kõike piiramatult tagama. Aga ka kohalikul omavalitsusel ei ole lollidemaad, kus kasvab rahapuu, vaid on täpselt samasugune linna või valla eelarve. Vähemalt sotsiaaltöö juhina peab tahes tahtmata oskama raha lugeda. Kuid juhina ei saanud ma lugeda ainult raha, see ei ole ainuke ressurss. Palju olulisem on see, et inimesed jaksaksid oma tööd teha. Nii loobusin päris mitmest projektiraha taotlemisest, sest kuigi eesmärk tundus õige, jättis töömaht ja aruandlus mulje, et tulu ja kulu ei ole tasakaalus. 

Raha oskame paremini lugeda, kuid inimeste panus jääb märkamata … 

Jah, sest kui riigi- või vallaeelarve läheb miinusesse, siis sellest saavad kõik aru. Aga seda, millist pingutust ühe või teise otsuse elluviimine eeldab, või kui mõistlikult on lahendus tehtud, seda vaadatakse liiga vähe või vahel ei vaadata üldse. Lisaks arvan, et sotsiaaltöötajad suudaksid inimesi palju paremini aidata, kui neil oleks tänapäevased töövahendid, mis tuleks uue tööülesandega kohe kaasa.

Minagi tulin Saue vallavalitsusest ära seetõttu, et pingutus, mis hooldereformiga teha tuli, oli väga ränk ja tervis andis järele.

Selle ajakirjanumbri teema on solidaarsus. Kuidas sina solidaarsust mõtestad, mida see sinu jaoks tähendab? 

Ametlikku definitsiooni ma ei tea, aga põhimõte on koos pingutada selle nimel, et kõigil oleks hea elada. Minu arvates ei tähenda solidaarsus ainult seda, et need, kellel on elus mingi eelis olnud või kes on rohkem saavutanud, peavad tagama heaolu neile, kellel seda vähem on. Panustama peavad ka need, kes abi vajavad. See on natuke nihkesse läinud. Kui tegime omal ajal sotsiaalseadustiku üldosa seadust (SÜS), mis kehtib ka praegu, siis selle järgi peab inimene kõigepealt katsuma ise toime tulla, siis aitavad lähedased ja kui see ei toimi, on võimalik abi saada. Aga nüüd on oma vastutus kuhugi ära kadunud. 

Näiteks kui korrastasime Sauel sotsiaalteenuste korraldust, siis tõstsime ka toidu koju toomise tasu, kui hooldustöötaja seda teeb. Üks inimene loobus teenusest ja ütles, et siis võib ta juba ise Selverist tellida. See oli tema jaoks odavam mugavusteenus, mitte abi, milleta ta hakkama ei oleks saanud. Solidaarsus tähendab, et ka abi vajajad mõistavad, et vahendid on piiratud ja iga asi maksab. 

Põhimõte on koos pingutada selle nimel, et kõigil oleks hea elada. Panustama peavad ka need, kes abi vajavad.

Sotsiaaltöös räägime palju eakatest ja hooldusvajadusest. Tegelikult kulub sotsiaaltöötaja ajast vähemalt samapalju neile, kes ei tööta, kellel on harjumus alkoholi tarvitada ja kes on elus heitunud, aga tööealised inimesed. On neidki, kes ütlevad, et töötavad mustalt, aga toimetulekutoetust oskavad nõuda. Sellisest eluviisist, kus peetaksegi mõistlikumaks toetustest elada, räägime vähe. Solidaarsusega kõik pingutavad. 

Minu arust peaksime ka läbi mõtlema, mida tähendavad võrdsed võimalused. Kui Tallinnas on sotsiaaltakso ja selle saab piirmäära ulatuses tellida ukse ette, aga väikses vallas on kaks sotsiaalautot, millega sõidavad ka hooldustöötajad ja sõiduvajadusest peab seetõttu kaks nädalat ette teatama … Kas siis võrdne kohtlemine tähendab, et ka väikses omavalitsuses peab saama tellida igal ajal takso ette või võtame tallinlastelt selle võimaluse ära, et oleks võrdne? Võib-olla saaksime võrdseid võimalusi hinnata hoopis lõpptulemuse alusel, kas inimene saab arstile. Ükskõik, kuidas see sõit on lahendatud. Nii saab omavalitsus oma olude kohaselt teenuseid korraldada. 

Mis olid suuremad avastused, kui hakkasid omavalitsuses tööle ja vaatasid tagasi kantslerina töötamise ajale?

Päris võõras see kõik ei olnud. Mul oli kantslerina harjumus, et kui keegi tuli minu juurde poliitikamuudatuse jutuga, siis pöördusin mõne piirkonna töötajate või asutuse poole, soovides külla tulla ja rääkida sellest küsimusest. Kui kuulsin põllult samasugust juttu, mida ametnikud oma memodes olid kirja pannud, siis sain kinnitust, et ametnike ettepanekud võiks toimida. Arvasin, et mingilgi määral saan aru, mis päriselt toimub. 

Aga kantslerina töötamise ja omavalitsuses alustamise vahele jäi viis aastat. Kui läksin Sauele tööle, tundus, et midagi oli vahepeal muutunud. Mul oli täiesti siiralt tunne, et riik ja kohalik omavalitsus ei ole enam omavahel põimunud, vaid on üks tasand ja teine läheb paralleelselt allpool. Sest see, mis oli päriselus, ja see, mida ministeeriumis poliitikamuudatuse või uute tööülesannete ning ootustena kavandati, olid kaks eri asja. Muidugi oli mu esimene mõte, et huvitav, kas minu ajal oli ka nii. 

Vaja on üksteisest aru saada, et erineva loogikaga asjad panna koos toimima.

Mulle tundus, et omal ajal me ei saanudki mingeid asju hoolekandeseadusesse panna, kui omavalitsused olid väga vastu. Aga nüüd koostab linnade-valdade liit põhjalikke kirju, kus ütleme, et me ei kooskõlasta neil ja neil põhjustel. Selle peale öeldakse, et seaduse järgi te ei peagi kooskõlastama, vaid ainult arvamuse andma. Proovisime korra ka justiitsministrile kirjutada, sotsiaalkomisjonis rääkisime … Nii tekibki tunne, et palju me üldse jaksame sellega tegeleda, kui lõpuks tuleb nagunii toime tulla riigi soovitud lõpptulemusega. 

Loen õigusaktide seletuskirjadest, et „mõju kohalikele omavalitsustele on väike“, „mõju omavalitsustele ei ole“ või on selgitatud, et rahalist kulu omavalitsusele juurde ei tule, sest seal eelmises seaduses see üks palju üldisemalt sõnastatud lause juba ütles, et omavalitsused on pidanud sama tegevust kogu aeg korraldama. Keda me petame, see tuleb siis ju millegi muu arvelt ära teha? Kui me ausalt ei tunnista, mis on tegelikult ka jõukohane, siis ajamegi lõpuks sotsiaaltöö tegijad omadega umbe. Meil oleks riigi tasandil vaja supertarku ametnikke, kes aitaks poliitikutel tarku valikuid teha ja siis neid otsuseid ka ellu viia. 

Praegu oleme aga jõudnud nii kaugele, et tõde käime kohtus taga ajamas. 

Tallinna ülikooli sotsiaaltöötajate heaolu uuring tõi välja, et töötajate jaoks pole stressitekitav mitte klienditöö, vaid hoopis bürokraatia. 

Jah, usaldus tegijate vastu võiks olla suurem. Riik on kehtestanud KOV-i sotsiaaltöötajaile  haridusnõude[1], lisaks terve rea nõudeid protsessidele ja dokumentide vormid. Kas nii üksikasjalikud ettekirjutused on ikka vajalikud? Kõrgharidusega töötaja ei peaks näpuga kogu aeg järge ajama, et sellise asja puhul on selle teenuse nimi see, ja siis tuleb mul teha nii ja nii. Ta selgitab abivajaduse välja, vaatab, mis võimalused on, ja pakub need inimesele välja. 

Ja mis veel: sotsiaaltöö eetikat võiks ka riigi poliitikakujundamisel arvesse võtta. Eeldatakse, et sotsiaaltöötajad on valmis kauem ja rohkem, veel pingelisemalt töötama, et sinna võib kogu aeg laduda[2]. Mingeid baasasju võiks iga muudatuse puhul jälgida, sedasama ressursisäästlikkust ja põhimõtet, et bürokraatiat loome juurde ainult juhul, kui see loob tõesti lisandväärtust ja siis ka ainult selles mahus, mis on vältimatult vajalik. 

Kuidas edendada koostööd? Riik ja omavalitsus põrgatavad vastutust, ka siduserialadel on tihti koostööl tõkked ees …

Koostöö sujub praegu ka, kui inimesed on omavahel kontakti leidnud ja see on hakanud toimima. Väikeses omavalitsuses, kus on võib-olla ainult üks perearst ja üks-kaks sotsiaaltöötajat, tuntakse üksteist. Seal on küsimus pigem selles, kuidas suudetakse tagada inimese privaatsus. Aga suuremas kohas eeldataksegi, et on vaja tõlke, sest igal valdkonnal on oma loogika.  Vaja on üksteisest aru saada, et erineva loogikaga asjad panna koos toimima. Praegu on aga mõnikord niimoodi, et kõik teavad enda arvates hästi, mida teised tegema peaks. Need ootused ajavad koostöö vahel juba alguses kraavi.

Näiteks helistatakse haiglast, et inimene saab täna välja, saatke transport. Omavalitsuse loogika on nii üles ehitatud, et menetlemiseks on aega: tehakse avaldus, siis SÜS-i järgi kümme päeva menetlemist, otsus ja alles siis osutatakse sotsiaaltranspordi teenust.

Suures plaanis paneb muretsema jätkusuutlikkus nii raha kui ka inimeste vaatest.

Praegu räägitakse ka, et omavalitsused peaksid tagama kiirreageerimise sotsiaalse abivajadusega inimestele. Silme ees on ainult üks asi: kiirabil, päästel ja politseil kulub aeg sinna, kuhu see ei peaks kuluma. Kas nad on mõelnud, mida on sellise ööpäevaringse reageerimise jaoks vaja? Tahetakse võimalust kogu ööpäeva jooksul omavalitsusele teatada abivajajatest, aga meil pole ju sotsiaaltöötajat valves. Kes selle e-kirja siis saab ja kes seda näiteks keset ööd loeb? Kas moodustame siis kogu Eestis uued operatiivmeeskonnad, kes hakkavad tegelema sotsiaalsete küsimustega? Tegelikult peaks esimene samm olema määrata, milliste kriteeriumide järgi saab üldse öelda, et see on nüüd sotsiaaljuhtum ja kiirabi välja ei sõida.

Muidugi vajavad sotsiaaltöötajad operatiivteenistustelt infot selle kohta, kui kellelgi võiks vaja olla sotsiaalteenuseid, aga nende osutamine käiks ikka omavalitsuse loogika järgi, mitte kiirreageerimisena.

Mis on suurimad edasiminekud Eesti sotsiaaltöös, mida oled näinud viimase 10–15 aasta jooksul?

Kõik liigub ikka väheke paremuse suunas. Tundub, et sotsiaalvaldkond on nagu maailmavaate muutmine: muutus võtab palju aega. Mingid asjad on tõesti sellised, kus juba minu ajal ministeeriumis räägiti, aga nüüd alles jõutakse kuhugi.

Asendushooldus näiteks. Kui ma 2005. aastal ministeeriumisse läksin, olid veel suured pikkade koridoridega asutused. Oleme jõudnud seisu, et enamik lapsi või noori on perekodus või hooldusperes, kasvatajaga asenduskodusid on vähe. Täiesti ära seda võib-olla polegi mõtet kaotada. See on kindlasti saavutus. 

Erihoolekandes tegelikult on ka edenemine. Ma olin juures, kui AS Hoolekandeteenused moodustati ja olin esimene nõukogu esimees. Olen käinud vanades mõisakeldrites ja näinud, millised olid elektrisüsteemid, millised tingimused seal üldse olid. See muutus on igal juhul positiivne, et inimesed on väiksemates moodsates üksustes.

Olen elus õppinud, et inimesed on inimlikud.

Veel tahan välja tuua vanemlusprogrammi „Imelised aastad“, mis on hästi käima läinud. Vanemad on huvitatud ja seda tõesti korraldatakse kogu Eestis. See toimib ja on hea asi. 

Tegelikult oli ka hooldusreform vajalik, aga kuidas seda tehti, polnud päris õige.

Eks iga asja peale mõeldes ja hinnates saab ju öelda, et alati võiks parem olla, aga positiivseid asju ikka leiab. Suures plaanis paneb muretsema jätkusuutlikkus nii raha kui ka inimeste vaatest. Kuidas suudame vananevale ühiskonnale pensionid välja maksta? Kes hakkab meie eakaid hooldama, kui tööealiste arv aina väheneb?

Peame leidma toimivad mudelid. Kui tehakse otsuseid, siis ei tohiks rääkida ainult ühest-kahest või neljast aastast, tegelikult tuleks analüüsid teha palju pikema aja peale. Kõigi muutuste korral, olgu hooldereform või koduteenuste arendamine, peab mõtlema, kas see on jätkusuutlik ja jõukohane ning milliseid ootusi me inimestes tekitame. Kas süsteemne või tervikvaade on riigis kellelgi üldse olemas või ei suudagi me seda enam hoomata?

Oled kaua olnud ka kaitseliidus. Kuidas see on sinu vaateid mõjutanud?

Minu jaoks on oluline inimene ja inimese jaoks on oluline turvalisus. Riigikaitse ja sotsiaalkaitse tekitavad mõlemad turvatunnet, aga erinevalt. Üks tegeleb sellega, et keegi väljast ei saa liiga teha, teine sellega, et kui hätta jääd, siis on võimalik abi saada.

Olin aastatuhande vahetusel kolm aastat tegevteenistuses, aga poliitika muutus ja tegevteenistuses oli kõrgema ametikoha jaoks vaja kõrgemat auastet. Seega tulin sealt küll avalikku teenistusse, aga riigikaitsega on samamoodi nagu sotsiaalvaldkonnaga: kui juba oled kättpidi seal sees olnud, siis sellega asi ei piirdu ja mingi tükike südamest jääb maha. Seega hakkasin kohe ka uurima, kuidas astuda kaitseliitu.

Käisime ajateenijatele vastutegevust tegemas, et nad õpiksid. Õppisin ka ise: sain erialaohvitseri ehk kaplanikursusel käia, tänu sellele sain ohvitseri auastme. Jõudsin ka CIMIC ehk tsiviil-militaarkoostöö meeskonda ja sealtkaudu Kevadtormile ning Siilile. See töö on samamoodi inimestega suhtlemine, info jagamine, kahjude lahendamine.

Oled seotud ka diakooniatööga ja õpetad EELK usuteaduse instituudis sotsiaaltööga seotud aineid. Kas kiriku roll sotsiaaltöös võiks olla Eestis suurem?

See seos tekkis tegelikult kaitseväes. Sel ajal ei olnud kaitseväe kõigis väeosades oma sõdurikodusid. Kaplaniteenistust vedas toona Tõnis Nõmmik ja ta asutas kristlike sõdurikodude sihtasutuse ning püüdis sõdurikodusid toimima panna. Juhuslikult soovitati talle head raamatupidajat, kes olin mina.

Valdavalt tehakse head tööd, tehakse seda, mis on võimalik. 

Kui ministeeriumist ära tulin, võtsin ka tervise pärast teadlikult aja maha. Avo Üprus arvas aga, et neil oleks EELK-s minust kasu ja nii hakkasime koos asju ajama. Otsisime võimalusi, kuidas kristlikud MTÜ-d saaksid sotsiaaltöös rohkem osaleda. Rääkisin neile, millised on rahastamisvõimalused ja teenused, mis võiksid olla kogudustega seotud. 

Usuteaduse instituuti sattusin esialgu Avo lähetuse ajal teda asendama. Siis uuriti juba, kas oleksin valmis sotsiaaltööga seotud ainet lugema. Praeguseni loen hingehoidjatele eelkõige sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika aineid. See on huvitav, sest hingehoidjaks tullakse enamasti õppima juba teatava elukogemusega ja mul on ka neilt palju õppida.

Muidugi võiks kristliku taustaga organisatsioonide osalus inimeste aitamises olla palju suurem. Tegelikult aga tehakse ka praegu päris palju, lihtsalt nemad teevad seda armastusest ega räägi sellest nii avalikult, seetõttu teame ka neist vähe. Asjad on palju vähem formaalsed, keskendutakse inimese jaoks vahetult olemas olemisele. 

Nende panuse teeb eriti oluliseks ja väärtuslikuks see, et kristliku taustaga organisatsioonid on valmis tegelema inimestega, kellega teised väga tegeleda ei taha: ollakse tugiisikuteks kinnipeetavatele, aidatakse vangist vabanenuid ja sõltuvusprobleemidega inimesi. Aga eks hoiakud kristlikes kogudustes ole ka erinevad. Ühed ütlevad, et meie asi on jumalasõna ja osaduse jagamine ning sotsiaalteenustega me ei tegele. Teised näevad, et tänapäeva kirik on kogukonnakirik, mis peaks olema kogukonna keskel ja kõiges palju laiemalt osalema.

Oleme rääkinud poliitikakujundamisest ja ka sinu ametniku tööst. Kuidas tuli otsus 2023. aastal riigikokku kandideerida?

See tuli käigult. Arutasime kolleegiga lastekaitse asju ja tuli telefonikõne, et kuule, kas sa ei taha meiega tulla ja kandideerida. See oli veebruar ja siis oli just palju vastuolusid seoses hooldusreformiga. Vastasin, et loen kõigepealt erakonna programmi läbi, sest ma ei saa tulla, kui ma ei toeta erakonna vaateid. Lugesin ja tundsin, et mõtlen üsna sarnaselt. Siis järgmine mõte oli, et võib-olla saan nõnda öelda kõva häälega suuremale auditooriumile asju, mida ma muidu kolleegide ja tuttavatega vaikselt kirun. Kolmandaks oleks see kogemus, mida mul veel elus polnud. Ja nii ütlesingi „jah“. 

Tegelikult sain selle, mida eeldasin. Sain nii-öelda suurelt lavalt kuni teledebatini öelda asju, mida õigeks pean. Parempoolsete erakond oli siis veel hästi õhinapõhine, käigu pealt mõeldi programmi, sain nendes aruteludes ise osaleda ja mul polnud rangeid raame ees. Pidin endale küll selgeks tegema, mis on parempoolsete seisukohad, et päris vastu ei räägiks, aga üldiselt sain öelda seda, mida päriselt õigeks pidasin.

Aga ühtegi erakonda ei ole ma kuulunud ega kuulu praegu ka. Poliitikuks sobib teatavat tüüpi inimene ja ma pole kindel, et selline olen. Aga ma ei välista ka, et nüüd rohkem poliitikaga elu lõpuni ei tegele.

Lähme nüüd ajas tagasi. Sul on viis last, kes sündisid juba ülikooli ajal. Kooli järel algas kohe intensiivne tööelu. Kui lapsed olid väikesed, kuidas sul õnnestus need kaks rolli ühendada?

Olin siis ka noor ja eks noorena jaksadki palju rohkem. Teadsin juba 12-aastasena, et tahan viit last. Jumal võttis kiirtellimuse, tulid kõik: esimesel kursusel sündis esimene ja viiendal viimane. Mul olid head abilised, mingil müstilisel moel leidsin alati inimese, kes lapsi vaatas, kui mul oli vaja loengus olla. Ja lastel vedas vanaemaga: mu ema võttis nii minu kui ka venna lapsed hea meelega enda juurde.

Aga ega ma hästi ei suutnudki neid kaht rolli ühendada. Kui lapsed praegu räägivad midagi kaugemast minevikust ja küsin, et oot, ma ei mäletagi, millal see oli, siis öeldakse, et ema, aga sind ei olnud ju kunagi kodus. Töötamine aitas majanduslikult toime tulla. Paratamatult õppisid nad varakult olema iseseisvad. Aga kui aega oli, tegime igasuguseid asju: loopisime koos kive Keila jõkke, otsisime linna peal kõik majade vahel asuvad kiiged või karussellid üles, sõitsime lapsi täis autoga kogu päevaks randa …

Kui peaksingi nüüd ütlema, kas ma elus midagi kahetsen, siis kuigi olen tervisele liiga teinud ja on olnud raskeid hetki, vastaksin „ei“, mul on olnud huvitav elu. Aga ehk oleks võinud olla oma laste jaoks rohkem aega …

Vaadates kaht poega, kes nüüd oma laste eest hoolitsevad ja nendega tegelevad, tundub mulle, et viiekesi toimetamine on neile ka palju õpetanud.

Kas sul on mõni põhimõte või väärtus, mis on sind läbi elu toetanud või mida oled alati järginud?

Mulle meeldib, kui saan kasulik olla. See hoiabki mind tegutsemas. Kui saan oma teadmiste, kogemuste ja kõige muuga midagi päriselt ära teha.

Üks asi, mis aitas mul varem kainet mõistust säilida, oli mõte, et ei ole õigeid ega valesid otsuseid, on otsused, mis tahavad korrigeerivaid otsuseid. See aitas kuni Saue valda tööleminekuni. Aga sotsiaaltöö on vahel selline, natuke nagu arstitöögi: seal võib juhtuda, et vale otsust ei ole korrigeeriva otsusega enam võimalik heaks teha. Vastutus on natuke teise kaaluga.

Olen elus õppinud, et inimesed on inimlikud. Sõnades võime väljendada, et oleme valmis vigadest õppima. Aga kui päriselt olen proovinud mõnikord arutada, et nii, meil ei läinud hästi, arutame … siis on hästi inimlik, et võetakse kohe kaitseseisund. Seetõttu olen õppinud, et kui on probleemid, siis räägime pigem sellest, mida edaspidi teeme ega jää heietama, mida ja kes tegi. Seda peab ka analüüsima, eriti juhi tasandil, aga osalistega tuleb rääkida, kuidas me edasi läheme ja mida saab paremini teha.

Mida sa veel tahaksid elus ära teha?

Praegu ei ole mul selget vastust, sest olen püüdnud oma tervist taastada. Annan endale aru, et päris sellist elu, mida siiani olen elanud, ma enam elada ei saa. Nagu ütlesin: tahan kasulik olla. Aga kus saan kasulik olla, ilma et teeks endale liiga? Pean arvestama ka, et lapselapsed kasvavad ja võib-olla on lastel rohkem mu abi vaja … Praegu tundub, et hingehoidjaid väikse koormusega õpetades saan midagi anda, sest tunnen valdkonda ja saan neile ka süsteemi selgitada.

Siiski hoian end asjadega kursis. Ma ei teagi, kas seetõttu, et ei suuda lahti lasta, või tahangi olla valmis, kui peaks veel tulema mingi võimalus oma osa anda. Et minust oleks siis ka päriselt kasu. Kui oled eluaeg rabelenud, siis ei oska ka muudmoodi. Võib-olla toob elu sobival hetkel mulle jälle selle sobiva asja ise.

Kas on veel midagi, millest tahaksid rääkida?

Üks asi, millest on kahju, on sotsiaaltöö, eriti omavalitsuse sotsiaaltöö maine. Saan aru, et kui inimene on raskes olukorras, siis iga lauset, mida mina võib-olla väga kaalutletult sõnastan, võib tema kuulda omamoodi ja teha oma järeldused. Valdav hoiak aga on ikka, et need sotsiaalpoole ametnikud on kõik südametud ega tee midagi, ei aita kedagi. Tegelikult aga on nii, et kui sa ei tee seda tööd südamega, ei taha seda tööd teha, siis sa ei suudagi seda kaua teha. Negatiivsest suhtumisest on tõesti kahju, sest valdavalt tehakse head tööd, tehakse seda, mis on võimalik. 

Rohkem tuleks ka enda eest seista.

Teiseks veel ühiskonna ootused: miks sotsiaaltöötaja ei tee midagi, kui inimene elab oludes, mida üldsus õigeks ei pea. Kui seletada, et talle on erinevaid võimalusi pakutud, aga ta tahab oma elu elada omamoodi, siis sellest järeldatakse, et sotsiaaltöötaja ei teinud piisavalt. Aga kui inimene on teovõimeline täiskasvanu ja saab aru, mida selline eluviis tema jaoks tähendab, siis on tal õigus olla ka kodutu, kui ta seda soovib. Teised aga ei suuda sellega alati leppida.

Rohkem tuleks ka enda eest seista. Kui ikka öeldakse, et pead öösel telefoni vastu võtma, tuleb julgelt vastata, et kuulge, mul oli juba kaheksatunnine tööpäev ja mullegi kehtivad töö- ja puhkeaja reeglid.

Kui teistel pole aega või neile ei tule pähegi vahel öelda, et oled tubli, siis peaks igal sotsiaaltöötajal olema kuskil peegel, mis talle seda meelde tuletab. Endale tuleb siis ise pai teha, sest tegelikult olete väga tublid. Soovin, et just neil inimestel, kes vahetult teisi aitavad, jätkuks jaksu.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2025.