Lapse õigus kasvada peres: suhetel põhinevad lapse õigused asendushooldusel

Lapse õigus kasvada peres puudutab paljusid asendushooldusel elavaid lapsi ja nende peresid. See kätkeb endas selliseid küsimusi nagu lapse õigused ja heaolu, kuuluvus, olulised suhted ja identiteet. ÜRO lapse õiguste konventsioon (UNCRC 1989) rõhutab, et igal lapsel on õigus kasvada perekonnas – see pole mitte ainult lapse õigus, vaid ka tema oluline vajadus. Armastav ja hooliv perekond pakub lapsele turvatunnet, stabiilsust ja kuuluvustunnet. Samas jätab konventsioon perekonna mõiste lahtiseks, mis võimaldab diskuteerida lapse õiguste, perekonna ja vanemluse laiema tähenduse üle – seda ka laste asendushoolduse kontekstis. 

Kuidas mõista lapse õigust kasvada peres?

Lapse õigustest rääkides on sageli esikohal individualistlik käsitlus, mis näeb last iseseisva õiguste kandjana, rõhutades lapse autonoomiat, vabadusi ja enesemääramisõigust. See arusaam on olnud olulisel kohal rahvusvahelises õigusruumis, sealhulgas ÜRO lapse õiguste konventsioonis (UNCRC 1989), kus tõstetakse esile lapse individuaalsed õigused, sealhulgas õiguse enesemääramisele, osalusele ja privaatsusele (Archard ja Macleod 2002; Reynaert jt 2009; Woodhead 1997).

Suhetel põhinevate õiguste käsitlus lisab lapse õiguste tähendusele olulise vastastikuse sõltuvuse ja kollektiivse vastutuse mõõtme.

Üha enam on aga hakatud mõistma, et lapse õigused ei teostu ainult tema autonoomia või vabaduste kaudu. Esile on tõusnud arusaam, et individualistlik vaade lapse õigustele on liiga piiratud, sest see ei võta piisavalt arvesse lapse ja teda ümbritsevate täiskasvanute suhete olulisust lapse heaolu kujunemisel. Suhetel põhinevate õiguste (ingl relational rights) käsitlus lisab lapse õiguste tähendusele olulise vastastikuse sõltuvuse ja kollektiivse vastutuse mõõtme (vt nt Abebe 2013; Ursin jt 2022; White 2015). Selle järgi ei toimi lapse õigused üksnes lapse iseseisvate vabadustena, vaid teostuvad sõltuvussuhetes ja kollektiivses sotsiaalses elus. Just nendes suhetes kujunevad lapse jaoks tähenduslikud sidemed, identiteet, kuuluvustunne ja turvatunne – need on lapse õiguste ja heaolu seisukohast sama olulised kui tema autonoomia ja vabadused. 

Oluline on märkida, et lapse õiguste rakendumine eeldab ka vastastikuseid õigusi ja kohustusi. Näiteks sõltub lapse õigus haridusele mitte ainult lapse enda autonoomiast ja aktiivsest osalusest, vaid ka näiteks sellest, kas vanemad tagavad lapsele kodus õppimistingimused, õpetajad kujundavad õppimiseks toetava keskkonna, kogukond pakub võimalusi turvaliseks koolijõudmiseks ja ühiskond teeb hariduse kättesaadavaks.

Suhetel põhinev vaade lapse õigustele on eriti oluline asendushoolduses, mis toetab lapsi, kes on eraldatud oma bioloogilisest perest ning sageli ka õdedest-vendadest või kogukonnast. See käsitlus paneb avaramalt ja süvendatult arutlema lapse õiguse üle kasvada peres.

Lapse õigus kasvada peres ei tähenda ainult õigust elada koos oma bioloogiliste vanematega või kellegi teise peres. Suhetel põhinevate õiguste käsitlus toob esile, et pere pole pelgalt füüsiline ruum, kus laps elab, vaid suhete, sidemete ja sõltuvussuhete võrgustik, mis toetab lapse arengut ja heaolu. Ka lapse õigus kasvada peres võib jääda vaid formaalseks, kui tal pole võimalust säilitada suhteid inimestega, keda ta ise peab oma perekonnaks – olgu need õed-vennad, bioloogilised vanemad, sugulased või varasemad hooldajad. Seega tuleks tähenduslikke suhteid hoida ka siis, kui lapse elukoht muutub.

Kas kardame kollektiivsust? Kultuuriline taust ja ajaloolised mõjutused

Mõeldes suhetel põhinevatele õigustele, tõuseb paratamatult esile küsimus individualistliku ja kollektivistliku perekäsitluse tasakaalust. Eesti ühiskonnas on mõistel kollektiivsus sageli negatiivne varjund, mida on kujundanud meie ajalooline kogemus (Sindi 2017). Nõukogudeaegne pealesurutud kollektiivsus seostub sunduse, isikliku vabaduse piiramise ja riikliku kontrolliga. Sellise ajaloolise kogemuse tõttu on individuaalsus ja iseseisvus saanud meie kultuuris väärtusteks, mida eelistatakse kollektiivsusele. See aitab mõista, miks on ka autonoomia ja iseseisvuse ideaalid juurdumas Eesti peremudelitesse ja üldisesse mõttelaadi.

Eestis peetakse sageli heaks sellist peremudelit, kus vanemad saavad ise hakkama ja igati kohusetundlikud. See individualistlik käsitlus peegeldub ka õigusaktides, näiteks lastekaitseseaduses (2014). Lapsevanematelt oodatakse iseseisvat toimetulekut, vastutustundlikkust ning suutlikkust tagada lapse heaolu ja kõik tema materiaalsed, emotsionaalsed ja arengulised vajadused ilma kogukondliku toeta.

Lapse heaolu eest vastutavad ka teised inimesed: vanavanemad, naabrid, sugulased ja kogukonnaliikmed.

Suhetel põhinevate õiguste käsitlus kutsub üles muutma mõtteviisi ja liikuma individualistlikult perekäsitluselt kollektivistlikuma poole. Kollektiivne perekäsitlus avardab arusaama perest ja lapse kasvukeskkonnast, arvestades perena ka teisi lapse jaoks olulisi inimesi – õdesid-vendi, varasemaid hooldajaid, sugulasi ja kogukonnaliikmeid. Lapse õigusi nähakse osana laiemast suhete võrgustikust, kus lapsevanematel, vanavanematel, õdede-vendadel, kasuvanematel ja kogukonnaliikmetel on oluline roll.

Erinevalt individualistlikust käsitlusest, kus vastutus lasub eelkõige lapsevanematel, toob kollektiivne perekäsitlus esile jagatud vastutuse põhimõtte. Selle kohaselt ei ole lapse eest hoolitsemine ainult lapsevanema juriidiline kohustus, vaid lapse heaolu eest vastutavad ka teised inimesed: vanavanemad, naabrid, sugulased ja kogukonnaliikmed. See loobki lapsele võimaluse kasvada hoolivates suhetes, kus tema elu ei sõltu ainult ühe hooldaja suutlikkusest oma ülesandeid täita.

Aafrikas levinud Ubuntu filosoofias käsitletakse lapse õigust kasvada peres osana kollektiivsest vastutusest – „olen inimene, sest meie oleme“. See filosoofia seab esikohale lapse kuuluvuse kogukonda ja tema õiguse kasvada keskkonnas, kus valitseb vastastikune hoolitsus ja armastus (Abebe 2013). Ubuntu põhimõtete järgi ei ole lapse eest hoolitsemine ainult lapsevanema, vaid laiemalt ka vanavanemate, sugulaste, kogukonna ja teiste oluliste täiskasvanute vastutus. Selline mõtteviis aitab ennetada olukordi, kus lapse heaolu sõltub ainult ühest või kahest täiskasvanust, ning võimaldab lapsel luua püsivaid suhteid mitme tema jaoks olulise inimesega.

Lapse jaoks olulisi suhteid tuleb säilitada ka olukorras, kus lapse elukoht muutub.

Arutledes lapse õiguse üle kasvada peres, on oluline leida tasakaal individualistliku ja kollektiivse perekäsitluse vahel. Asendushoolduse kontekstis muutub see eriti oluliseks, sest individualistlik käsitlus asetab hooldusvanematele suure vastutuse, eeldades et nad tulevad suuresti ise toime lapse kõigi vajaduste tagamisega. Asendushooldusteenust kasutava lapse elu on sageli täis katkestusi, ümberpaigutusi ja elukohavahetusi. Iga elukohavahetus võib katkestada lapse sidemed õdede-vendade, vanemate, varasemate hooldajate, lähedaste sõprade ja kogukonnaliikmetega. Kui lähtuda individualistlikust perekäsitlusest, siis võiks ju arvata, nagu oleks lapse heaolu ja õigus kasvada peres seotud pelgalt füüsilise elukohaga, kus ta elab koos ühe või paari hooldajaga. Kollektiivne käsitlus toob aga esile, et lapse pereelu ei tähenda pelgalt elamist kindlas elukohas koos oma bioloogiliste vanematega – see hõlmab ka õdesid-vendi, varasemaid hooldajaid ja teisi inimesi, kellel on lapse elus oluline roll. Nende suhete katkestamine võib mõjutada lapse kuuluvustunnet ja identiteeti, mis haavab lapse heaolu.

Lapse õigus kasvada peres ei tohiks seega jääda vaid formaalseks põhimõtteks, mis ei avalda reaalset mõju lapse igapäevasele elule ja heaolule. See tähendab, et lapse jaoks olulisi suhteid tuleb säilitada ka olukorras, kus lapse elukoht muutub. 

Kutsun üles arutelule!

Nii nagu lapse õigusi on sageli käsitletud individualistlikust vaatenurgast, nii on ka perekäsitlus sageli individualistlik, rõhutades vanemate isiklikku vastutust lapse heaolu eest. Kollektiivne perekäsitlus avardab seda vaadet, kutsudes üles nägema perena ka teisi lapse jaoks olulisi inimesi. Eriti oluline on see asendushooldusel elavatele lastele, kelle elukoht ja hooldajad võivad muutuda, kuid olulised suhted peaksid jääma püsima.

Neil teemadel arutletakse 13. detsembril toimuval seminaril „Lapse õigus on kasvada peres“ Tallinna ülikoolis. See on võimalus tuua kokku hooldusvanemad, tudengid, praktikud, teadlased ja kogukonna liikmed, et üheskoos mõelda ja leida viise, kuidas lapse õigust kasvada peres paremini mõista ja toetada. Kohtume inspireerival arutelul!