Lapse haavatavusel on suhete nägu
Springeri kirjastuses ilmunud raamat „Child Vulnerability and Vulnerable Subjectivity“ („Lapse haavatavus ja haavatav subjektiivsus‟), mille toimetasid Dagmar Kutsar, Mai Beilmann ja Oliver Nahkur, võtab kokku Eesti teadusagentuuri rahastatud samanimelise projekti põhitulemused. Raamat võib pakkuda huvi lapsepõlve- ja heaoluuurijatele, lastega töötavatele praktikutele ja poliitikakujundajatele, aga ka kõigile teistele, kes tegelevad laste heaolu ning õigustega.
Haavatavus on kõige lihtsamalt väljendades heaolu kahjustamise risk, mis võib olla nii objektiivselt mõõdetav (näiteks kehvad elutingimused) kui ka subjektiivselt tajutav (näiteks rahulolu oma eluga, suhted vanematega, eakaaslastega, hinnang oma emotsionaalse seisundi kohta jne). Haavatavus on universaalne ehk võib väljenduda mis tahes rahvusest, vanuses, haridustasemega inimestel püsivamalt või olla ajutine, olukorrast lähtuv. Haavatavuse riskid ilmnevad ja kogunevad erinevalt.
Lapsed on oma põlvkondlikust seisundist tulenevalt suure haavatavuse riskiga ühiskonnarühm. Senini on laste vaatepunktist vähe kajastatud, kuidas nende haavatavus ilmneb, püsib ja kuhjub eri elukeskkondades (kodus, koolis, arstivisiidil, asendushooldusel, digikeskkonnas).
Raamatu autorid püüavad seda lünka täita, analüüsides tunnetatud haavatavust interdistsiplinaarsest ja rahvusvaheliselt võrdlevast vaatepunktist ning asetades keskmesse laste arvamused ja hinnangud. Raamatu käsitlus on suhtekeskne: selle kohaselt väljendub haavatavus suhetes ja kombineerub suhtlevate osaliste subjektiivsetes käsitustes erinevates elukeskkondades. Haavatavuse väljendumist mõjutab ka laiem sotsiaalne taust, näiteks koroonapandeemia ja Venemaa sõda Ukraina vastu.
Põhjalikud ja huvitavad käsitlused
Raamat algab Oliver Nahkuri laia temaatilise laste haavatavuse riskide ülevaatega. Ta näitab, et lapse haavatavuse riskid võivad eri aegadel erineda, nendega toimetulek oleneb nii lapse enda sitkusest kui ka teda toetavatest keskkonnateguritest. Heaolu kahaneb, kui mitu haavatavuse riski kuhjuvad ja ületavad lapse sitkuse taset. Näiteks vanemate, õpetajate ja sõprade toetus aitab toime tulla koolikiusamisega, kuid toeta jäämine suurendab haavatavust ja kahandab tunnetatud heaolu. Autor on koostanud lapse haavatavuse-sitkuse indeksi, mille alusel saab võrrelda laste haavatavust riigiti.
Mai Beilmann ja Judit Strömpl analüüsivad laste osalusel korraldatavate sotsiaaluuringute eetilisi ja metodoloogilisi küsimusi, võttes luubi alla sotsiaalselt tundlike teemade uurimise. Autorid tunnevad muret süveneva neoliberaalse teaduskorralduse üle, mis väljendub näiteks uurija piiratud ligipääsus lapsele, uurija ebapiisavas usaldamises uurimisprotsessi juhtimisel, lapse autonoomia ning otsustusõiguse kahandamises. Nad leiavad, et uuringud, mida teevad professionaalsed ja eetiliselt teadlikud uurijad, kasutades sotsiaalselt ja psühholoogiliselt raskete teemade uurimisel lapsesõbralikku metoodikat, toetavad lapse õigust avaldada oma arvamust ning võimaldavad koguda teavet teaduse andmetel põhinevaks poliitikakujundamiseks ka kuhjunud haavatavuse riskidega laste olukorra parandamiseks.
Järgmistes peatükkides käsitletakse laste haavatavust suhtekeskkondades. Dagmar Kutsar keskendub lapse lähimale elukeskkonnale – perekonnale ja analüüsib laste arvamusi perestruktuuridest. Ta ütleb kokkuvõttes, et üha keerulisema pereelu taustal on laste õiguste järgimine ning vanemlike elu- ja konfliktilahendamise oskuste arendamine esimene samm lastele turvalise ja arengut toetava perekondliku elukeskkonna kujundamisel.
Lapsed on oma põlvkondlikust seisundist tulenevalt suure haavatavuse riskiga ühiskonnarühm.
Kadri Soo analüüsib lapse haavatavuse tegureid koolikeskkonnas. Teema on intrigeeriv, eriti arvestades Eesti laste väljapaistvaid tulemusi rahvusvahelises PISA-testis. Autor näitab, et iseäranis lapse usalduslikud suhted õpetajatega aitavad kaasa koolirõõmu püsimisele ja haavatavuse riskitegurite mõju kahanemisele, s.t õpetajate pedagoogiliste vilumuste kõrval on nende sotsiaalsed oskused sama tähtsad.
Kristi Paron uurib lapspatsiendi autonoomia teostumist tervishoiutöötajate vaates, arutledes lapse küpsuse, võimete ja tema arvamusega arvestamise üle lapse tervisega seotud otsuste langetamisel arsti vastuvõtul.
Veronika Kalmus, Susana Batista, Signe Opermann, Natalie Tercova ja Marie Jaron Bedrosova keskenduvad digihaavatavusele ja uurivad selle seoseid kahjuga lapse tunnetatud heaolule. Nad näitavad, kuidas head digioskused kahandavad lapse heaolu kahjustamise riski veebis ja selgitavad, miks digihaavatavuse uurimisel tuleb kasuks interdistsiplinaarne käsitlus.
Katre Luhamaa, Anna Markina ja Kristi Paron keskenduvad laste toimevõimekusele ja õiguste realiseerumisele õigussüsteemis ning toovad välja õigussüsteemi viimase aja positiivseid arenguid laste vajadustega arvestamisel. Siiski jäävad nad kokkuvõttes kriitiliseks, väites, et õigussüsteemi on vaja lapsesõbralikkuse suunas edasi arendada, eriti haavatavuse kõrge tasemega laste korral.
Judit Strömpl ja Beata Žarkovski mõtestavad trauma kui ohtlikema haavatavuse allika osa laste elus. Nad rõhutavad, et mitte igasugune stress ei ole trauma. Küll aga võivad lapse heaolu ja vaimset tervist kahjustavat pikaajalise mõjuga toksilist stressi põhjustada lapse tajutavad hirmutekitavad ning soovimatud suhted lähikeskkonnas. Traumateadlikkuse arendamine kogu ühiskonnas aitab kaasa lapsi traumeerivate olukordade ennetamisele ja elanikkonna vaimse tervise hoidmisele.
Traumateadlikkuse arendamine aitab kaasa lapsi traumeerivate olukordade ennetamisele ja ühiskonna vaimse tervise hoidmisele.
Eraldi peatükis tutvustab Judit Strömpl elulootöö meetodit, mis aitab perest eraldatud lastel luua selgust oma päritolus ja iseendas, kasvatades eneseusku ning enesekindlust teiste inimeste käitumise mõtestamisel ja kogetud traumaatiliste olukordade läbitöötamisel. Elulootöö meetodi katsetamine asendushoolduses näitas, kuidas lastekaitsesüsteem võib suurendada laste haavatavust ja kahjustada nende heaolu, kuid olla ka abiks perest eraldatud lapse heaolu suurendamisel.
Laste heaolu kõigutavad üleilmsed kriisid, nagu koroonapandeemia ja sõjalised konfliktid. Kuid iga laps on haavatav omamoodi. Kadri Soo ja Oliver Nahkur näitavad rahvusvaheliste võrdluste kaudu, et kuigi üldine heaolu koroonapandeemia tõttu vähenes, on ka lapsi, kes tõid välja selle positiivseid külgi. Selgus, et laste sitkust toetas turvaline perekeskkond ja enesetõhusus kooliasjades. Autorid aga hoiatavad lihtsate tõlgenduste eest. Näiteks eelistas distantsõpet kontaktõppele ligi viiendik lastest, kellele koolist eemalejäämine võis n-ö pausile panna kooliga seotud tõsiste probleemide lahendamise.
ETAG-i toetusel töötas autorite meeskonnas Ukraina sõjapõgenikust külalisteadur Yuliia Kravchenko. Lisaks isikliku sõjakogemuse jagamisele analüüsib ta koos Judit Strömpliga Eesti kooli valmisolekut sõjapõgenikest laste vastuvõtuks. Selguvad haavatavuse riskid, mida saaks kahandada traumateadliku pedagoogika võtete laiem kasutamine koolis.
Laste heaolu kõigutavad üleilmsed kriisid.
Raamatu viimases osas tutvustavad Triin Noorkõiv ja Laura Palling, külalisautorid CLANBEAT-i meeskonnast, õpilaste heaoluseire meetodit, mille põhjal saab kiiresti tuvastada, kas mõni laps on hädas ja vajaduse korral nõustada neid kvalifitseeritud abi otsimisel. Graciela Tonon rahvusvahelisest laste heaolu koostöövõrgustikust rõhutab raamatu lõpupeatükis lastelt kogutud andmetega arvestamise tähtsust poliitikakujundamises.
Muutuv maailm esitab suuremaid nõudmisi
Kokkuvõttes on lapse haavatavusel suhete nägu. Suhtekeskkondades saavad kokku laste ja täiskasvanute eluilmad: traumad ja õnnestumised, ootused ja arusaamad. Raamatus selguvad ka täiskasvanute haavatavuse erinevad tahud, näiteks oskamatus toime tulla keerulistes olukordades seoses peresuhete purunemisega või õpilase halva käitumisega koolis.
Uurijad märgivad, et mitme samal ajal toimuva kriisi taustal oodatakse lastelt endiselt õpiedu ja kiiret kohanemist pidevalt muutuva maailmaga. Muutuv maailm esitab laste toimevõimekuse toetamisel, laste õigustega arvestamisel ja heaolu ühisloomel suuremaid nõudmisi ka täiskasvanutele, nii vanematele kui ka lastega töötavatele spetsialistidele.
Raamatus selguvad ka täiskasvanute haavatavuse eri tahud.
Lastelt kogutud andmete analüüs näitas, et laste heaolu oleneb sellest, kuidas täiskasvanud toime tulevad ja vanemate ning spetsialistidena lapsi kohtlevad. Koroonapandeemia ja Venemaa sõda Ukraina vastu vallandas universaalse haavatavuse suurenemise, mõjutades kõiki inimesi. Mõlema sündmuse tõttu muutus laste elu järsku keerulisemaks, suurendades trauma võimalikkust, kuid sundides ka institutsioone muutustega kohanema.
Raamatus esitatud analüüsid ja arutelud kinnitavad, et poliitikakujundamises valitseb reageerimine juba väljakujunenud probleemidele. Liikuda tuleks proaktiivsetele (positiivset arengut toetavatele) ja probleeme või probleemide süvenemist ennetavate põhimõtete rakendamise poole nii igapäevaelus kui ka poliitikakujunduses.
Raamatu leiab Springeri kirjastuse veebilehelt.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2024.