Kuidas mõista lapse osalusõigust lastekaitsetöös? Raamat „Lastekaitsetöö ja lapse osalusõigus“

---

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi CIRIC uurimisrühma ja Oslo Metropolitani Ülikooli koostöös valminud raamatu keskmes on lapse osalusõigus, täpsemalt lapse õiguste konventsiooni artikkel 12.

1. Osalisriigid tagavad lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õiguse väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes, hinnates lapse vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

2. Selleks antakse lapsele võimalus avaldada arvamust, eriti igas teda puudutavas kohtu- ja administratiivmenetluses, vahetult või esindaja või vastava organi vahendusel riigisisestele protsessinormidele vastavalt.

Raamat on pühendatud artiklile 12. Selleks on kolm põhjust.

• Esiteks on vaja tagada kõnealuses artiklis sätestatud õigus, et langetada otsuseid lapse parimates huvides. See peab olema iga otsuse esmane kaalutlus.
• Teiseks nõuab artikkel 12 lapse õiguste kompleksset rakendamist lastekaitse tegevuse kaudu, mistõttu on oluline mõista, kuidas see lastekaitsetöös toimib. Raamatus selgitatakse, et lastekaitsetöös tuleb alati põhjendada, kuidas artiklit 12 rakendatakse, olenemata tegevuse kontekstist.
• Kolmas ja natuke üldisem põhjus on, et lastekaitsetöös ei tohi jätta lapse õigusi järgimata. Artiklis 12 sätestatud õigus on igal lapsel. Lastekaitse juhtumikorralduses ei ole ühtegi valdkonda, kus lapsel ei ole õigust oma arvamust avaldada.

Lapsele tuleb anda võimalus arvamust avaldada või, kui seda ei tehta, tuleb põhjendada, mis õigustab lapse ärakuulamata jätmist õigustest lähtudes.

Raamatu eesmärk on ühelt poolt paremini mõtestada lapse osalust, teiselt poolt aga julgustada praktikuid leidma tõhusaid viise lapse aktiivseks osaluseks. Artiklile 12 tuginedes arutletakse, kuidas edendada lastekaitsetööd inimõiguste vaatenurgast. Lastekaitse tegevus mõjutab last või vähemalt on see juhtumikorralduse eesmärk: edendada lapse heaolu. Seega on artikkel 12 õigusnorm, mida on raske eirata ja mida tuleks lastekaitsetöös läbivalt järgida ning rakendada.[1]

Kuigi viimasel aastakümnel on laste osalusele pööratud palju tähelepanu, on see lastekaitsetöös endiselt suur väljakutse. Nagu raamatu eessõnas märgitud, ajendasid raamatut kirjutama erinevad uuringud (nt Falch-Eriksen jt 2021; Middel jt 2021; Toros 2021; Woodman jt 2022), mis „viitavad endiselt sellele, et lapse häält on lastekaitsetöös vähe kuulda, tema arvamust otsustusprotsessis tavaliselt ei arvestata“. Eestis korraldatud uuringute (Lauri jt 2021; Toros jt 2021) tulemused on sarnased rahvusvaheliste uuringutega: nooremad lapsed saavad vähem osaleda, laste võimalused oma elu puudutavates otsustusprotsessides osaleda ja arvamust avaldada on puudulikud, napib ka infot otsustusprotsessi kohta. Lastekaitsetöötajal aga on juhtiv roll, et julgustada lapse osalust tema igapäevaelu ja tulevikuga seotud otsustes ning lastekaitsesüsteemis.

Koos esimese, sissejuhatava peatükiga on raamatus kaheksa peatükki. Esimeses peatükis käsitletakse artiklit 12, inimõiguste standardit, õigustel põhinevat tegevust ja kaalutlusõigust üldisemalt. Teises peatükis antakse ülevaade kirjandusest ning sellest, kuidas artikkel 12 avaldub uurimustes ja praktikas, lisaks käsitletakse mõtestatud osalust ja osalusmudeleid.

Kolmandas peatükis minnakse sügavamale ja selgitatakse, kuidas mõista õigustel põhineva tegevuse põhimõtteid artikli 12 kohaselt, täpsemalt seda, mismoodi spetsialistid saavad otsustamisel järgida inimõiguste standardit, et otsused ei rikuks lapse õigusi. Siinkohal rõhutatakse, et artiklit 12 järgides võimaldame lapsel olukorra lahendamisele kaasa aidata ja teada anda, mis on tema huvides.

Neljas peatükk käsitleb lapse abivajaduse hindamist. Ühe võimaliku meetodina tutvustatakse Austraalias arendatud ja lastekaitsetööks kohandatud tõenduspõhist juhtumikorralduse mudelit Signs of Safety, mis on kasutusel mitmes riigis. Spetsialiste julgustatakse lähtuma terviklikust lapsekesksest käsitlusest ja kirjeldatakse, mida abivajaduse hindamist kavandades ning ellu viies meeles pidada.

Viiendas peatükis uuritakse kodust eraldatud laste järelevalvet. Lapse õigus eneseväljendusele on selles kontekstis õigus, mis võib kergesti jääda tähelepanuta või mida survestab liigne bürokraatia. Juttu tuleb ka ühise kolmanda arvamuse loomisest, mis kujuneb lapse ja lastekaitsetöötaja arvamuse põhjal. Kuuendas peatükis vaadatakse artiklit 12 alaealiste õigussüsteemis. Selles peatükis uuritakse osalemist eelkõige juhtumites, kui laps on korraga seotud nii lastekaitse- kui ka justiitssüsteemiga.

Seitsmendas peatükis on fookus lastel, kes on paigutatud asendushooldusele ja sellel, et lastekaitsetöötajatel ning otsestel hooldajatel on eriline vastutus nende laste ees. Peatükis rõhutatakse, et kui lapse osalemist ei tagata taastraumeerimise kartuse tõttu, on oht sotsiaalseks kõrvalejäetuseks, mida õigustel põhinev asendushooldus peaks just takistama.

Raamatu viimases peatükis võetakse kokku olulisemad lähtekohad, kuidas edendada mõtestatud osalust ja toetada artikli 12 rakendamist. Lapse osalus ja tema parimad huvid ei ole olulised vaid lapsega seotud otsuse tegemisel, vaid ühtlasi ka lastekaitse otsustuskorra ja lastekaitsetöö kujundamisel. Lapse aktiivse osaluse toetamise näitena kirjeldatakse lugude jutustamise meetodit.

Raamat „Professional Practice in Child Protection and the Child’s Right to Participate“ ilmus esmalt ingliskeelsena kirjastuselt Routledge (avatud juurdepääs SIIT), mis seejärel tõlgiti eesti keelde (avatud juurdepääs SIIT). Raamatute ilmumist toetas EEA and Norway Grants 2014–2021 rahastatud projekt „Pädev lastekaitsetöötaja: lapse osalusõiguse edendamine abivajava lapse hindamisel“ (ingl Competent Child Protection Worker: Enhancing Child’s Right for the Participation in Child Protection Assessment). Eestikeelse raamatu ilmumist toetas ka Eesti teadusagentuur projektiga PSG305 „Tõhus osalusdiskursus: osalejate kogemused kaasatusest lastekaitse hindamiste praktikates“. Loodame, et raamat annab tulevastele ja praegustele lastekaitsetöötajatele ning teistele lastega töötavatele spetsialistidele mõningaid suuniseid keerulise protsessi kohta, kuidas edendada ja juurutada lapse aktiivset ning mõtestatud osalust.

Raamatu esitlus ja kogemuste vahetus lastega töötavate spetsialistidega toimub 31. oktoobril kell 10.00–13.30 Tallinna Ülikoolis.

Artikkel ilmul ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022

---

[1] Mõte raamatu esimesest peatükist (Falch-Eriksen ja Toros 2022, lk 8).

---

Viidatud allikad

Falch-Eriksen, A., Toros, K., Sindi, I., Lehtme, R. (2021). Children Expressing Their Views in Child Protection Casework: Current Research and Their Rights Going Forward. Child & Family Social Work, 26(3), 485−497. doi:10.1111/cfs.12831

Lauri, K., Toros, K., Lehtme, R. (2021). Participation in the Child Protection Assessment: Voices from Children in Estonia. Child and Adolescent Social Work Journal, 38, 211−226. doi:10.1007/s10560-020-00724-x

Middel, F., Post, W., Lόpez Lόpez, M., Grietens, H. (2021). Participation of Children in the Child Protection System–Validation of the Meaningful Participation Assessment Tool (MPAT). Child Indicators Research, 14, 713–735. doi: 10.1007/s12187-020-09772-2

Toros, K. (2021). A Systematic Review of Children’s Participation in Child Protection Decision-Making: Tokenistic Presence or Not? Children & Society, 35(3), 395−411. doi:10.1111/chso.12418

Toros, K., Falch-Eriksen, A., Wu, J. (2021). Listening to Children’s Voices in Child Protection Practices: Child Protection Workers’ Perspectives on Child Participation. Raamatus: R. Baikady, S. Sajid, J. Przeperski, V. Nadesan, I. Rezaul, J. Gao (toim.). The Palgrave Handbook of Global Social Problems (1−20). Cham: Palgrave Macmillan. doi:10.1007/978-3-030-68127-2_31-1

Woodman, E., Roche, S., Morag, M. (2022). Children’s Participation in Child Protection – How Do Practitioners Understand Children’s Participation in Practice? Child and Family Social Work. doi:10.1111/cfs.12947