Kõik on võimalik! Noorte sõltuvusabi korraldamisest Norras

---

Sõltuvusprobleemidega noortega töötades tuleb tihti ette lootusetust, ideede otsasaamist ja abituse tunnet. Mida teha, kui noor ei tunnista oma probleemide raskust? Kui palju võib sekkudes piirata noorte vabadust? Millised spetsialistid peaksid selliste noortega töötama? Kuidas saada sõltuvusprobleemidega noored koostööle? Kuidas tagada pikaajalised tulemused? Nende küsimustega sõitsid viis Eesti noortega tegelevat spetsialisti Norrasse, et külastada nelja abiasutust, mis on aastaid pakkunud pikaajalist abi sõltuvusprobleemidega noortele. Nähtus ja kogetus oli nii mõtlemapanevaid üllatusi kui ka kinnitavat äratundmist.

Uuringu „Eesti noorte seksuaaltervis: teadmised, hoiakud ja käitumine“ (2021) andmeil on kolmandik 14–18-aastastest noortest elu jooksul tarvitanud mõnd narkootilist ainet. Kõige enam on levinud kanepitooted ja sissehingatavad ained. Tervise arengu instituudi viimaste aastate uuringud (vt Kender ja Vorobjov 2022) näitavad, et Eesti noored tarvitavad uimasteid Euroopa keskmisest veidi enam, kuid võrreldes näiteks Soome ja Rootsi noortega märgatavalt rohkem.

Seega on põhjust mõelda, kuidas noortele alkoholi- ja uimastitarvitajaile mõeldud abiteenuseid paremini korraldada. Inspiratsiooni saamiseks ja parimate kogemustega tutvumiseks võtsimegi koos kolleegide Karis Mugamäe, Kersti Suun-Deketi, Brenda Trausi ja Miina Seplinguga märtsis ette teekonna Norrasse. Külastasime noorukitele suunatud akuutravikodu, kus noored viibivad enamasti lühiajaliselt, ja ka Fossumkollektiveti alla kuuluvaid pikaajalisi ravikodusid. Fossumkollektivet on eraasutus, mis pakub juba 40 aastat sõltuvusprobleemidega noortele ja täiskasvanutele pikaajalist ööpäevast abi kogu riigis. Teenuseid rahastab riik.

Kohtusime ka tugevdatud asenduskodu teenust osutava Bufetati meeskonnaga, kes korraldab abi nendele noortele, kellel on suuremad psüühilised erivajadused, sh sõltuvus. Meil õnnestus pidada pikemaid vestlusi nii juhtide, spetsialistide kui ka ravil olevate noorte endiga ning süüvida nende kogemustesse. Kasutan artiklis pikaajaliste abiasutuste nimetusena sõna „ravikodu“, mis on tarvitusel ka Norras. Mõiste hõlmab nii kodusoojust kui ka planeeritud raviteekonda.

Asukoha võlu

Kõik külastatud asutused olid kesklinnast vähemalt 45-minutilise autosõidu kaugusel, eemal bussipeatustest, poodidest ja lärmist ning lähedal linnulaulule, külahõngule ja looduse lummusele. Nii imelik kui see esmapilgul ka tundub, ongi asukoha võlu ja ilu üks näitaja, mida olen ravikodude tõhususe juures tähtsaks pidanud. See joonistus selgelt välja ka Norras. Väga tähtis on ilus ja hubane keskkond, kus hapras olekus ja katkise hingega noor viibib.

Väga tähtis on ilus ja hubane keskkond.

Asukoht on sõltuvushäirega noortega töös eriti oluline, sest enamasti algab raviteekond kaose, meeleheite, agressiooni ja põgenemiskatsetega. Põgenemist soodustavad tegurid, nt bussi- ja rongipeatused, linna ja poodide lähedus, suhtlemine sarnaste probleemidega sõpradega, tuleb minimeerida. Kõige tähtsam on alguses takistada ligipääs sõltuvusainetele, rõhutasid kõigi asutuste esindajad kui ühest suust. See saavutatakse erinevate võtetega.

Suletud või avatud uksed?

Üks variant takistada ligipääsu sõltuvusainetele on uksed sulgeda. Akuutses ravikodus, kuhu noor satub enamasti taastumise kriitilises algetapis, on uksed lukus. Vastates küsimusele, mis on edu saavutamisel kõige tähtsam, ütles akuutosakonna juhataja, et kindlasti suletud uksed. Seda on hakatud kasutama viimase kahe aasta jooksul. See toob noortele teatava rahu, mida avatud uksed ei andnud. Avatud uks tähendas alati põgenemisvõimalust, noorte jõupingutus läks selle võimaluse väljaselgitamisele ja proovimisele. Avatud uste korral sagenesid põgenemised, suurenes agressioon ja ka füüsilise sekkumise vajadus.

Eestis on „uste“ küsimuses praegu suured erimeelsused. Ainukeses vaid sõltuvusprobleemidega noortele mõeldud asutuses Torujõe noortekodus on uksed avatud. Kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT) korral, kuhu satub ka palju sõltuvusprobleemidega noori, on uksed pigem suletud, kuigi proovitakse ka rohkem avatud ustega võimalust. Eesti poliitikakujundajad ja ministeeriumide ametnikud pooldavad pigem avatud uksi ja kuulda on, et suund võetaksegi avatusele.

Avatud uste korral sagenesid põgenemised, suurenes agressioon ja ka füüsilise sekkumise vajadus.

Noortega vahetult töötavad spetsialistid näevad uimastisõltlaste ravis vähemalt alguses soodsama variandina pigem suletud uksi, lähtudes sarnastest põhjustest, mida ka Norra kolleegid välja toovad.

Ka Norras on avatud ustega kohti, nagu näiteks enamik Fossumkollektiveti asutusi. Enamik tähendab, et osas asutustes, eelkõige 12–15-aastastele suunatud ravikodudes, on ka suletud ustega mitmetoalised korterid, kus hindamisest ja olukorrast lähtudes võib noor koos kahe töötajaga elada ka nädala. Sinna võib elama sattuda alko- või narkojoobe, suure põgenemisriski või vägivaldse käitumise tõttu.

Teekond algab teadlikkuse suurendamisega, sest paljud noored eitavad oma sõltuvusprobleeme ega näe, kuidas uimastitarvitamine on nende elu mõjutanud.

Et takistada ligipääsu sõltuvusainetele, asendab Fossumkollektivetis suletud uksi suurem töötajate arv. Iga nooruki kohta on tööl vähemalt üks miljööterapeut, mõnes allasutuses isegi 1,5 miljööterapeuti. Ravikodudes töötavad ka teised spetsialistid, sealhulgas osalise koormusega psühholoog, vanemmiljööterapeut, osakonnajuhataja, majahoidja, kokk. See tähendab, et kogu aeg on noorega keegi koos, väljas käiakse koos, kooli minnakse koos.

Peamiselt asendataksegi suletud uksed 12–15-aastastele suunatud sõltuvusabi asutustes noorukite arvust oluliselt suurema töötajate hulgaga ja eraldamisvõimalusega, alates 15. eluaastast on kõige tähtsam meede tihe narkotestimine, et tõendada puhas olemist. Tihe testimine aitab korraldada tööd nii, et töötajad ei pea noorte asju läbi otsima, saab hoida uksed avatuna ja säilib omavaheline usaldus.

Kogukond kui ravim

Fossumkollektivetis on noorteprogrammid enamasti 15–23-aastastele. Eestis puudub nii suur vanusevariatiivsus. Suurt tööd tehakse Fossumkollektivetis kogukonnatunde kujundamisel. Sellele on kogu raviskeem üles ehitatud. Ravikodus elava kümne noore kohta on iga päev tööl neli miljööterapeuti, kokk, töömees, psühholoog, osakonnajuhataja jm abipersonal. Kogukonnatunnet aitavad luua miljööterapeudid, kuid väga oluline on ka ravikodukaaslaste roll.

Töötajad kirjeldasid, et 18–23-aastaste grupp toob kaasa suurema emotsioonide reguleerimisoskuse, küpsema pilgu, elukogemuse ja tarkuse, mida paljudel 15–17-aastastel on veel vajaka. Noored kirjeldasid, et kuigi nad olid varem olnud akuutasutuses, algas ka uus raviteekond paar päeva kestvate põgenemiskatsete ja agressiooniga. Aga rahu saabus eelkõige tänu ravikodu asukohale, küpsematele kaaslastele ja suhteid tähtsustavatele miljööterapeutidele.

Ravikodude fookus tundus tõesti olevat paigas: sõltuvusest vabamaks ja vaimselt tugevamaks.

Fossumkollektivet keskendub kogukonnale selle kõige paremas mõttes. Päevad algavad grupiga koos kindlatel teemadel arutledes ja tegevust kavandades ning lõpevad grupis enesepeegelduse ja tagasivaatega. Grupivestlustes kasutatakse palju Johari akent. See on tööriist, mis aitab mõista erinevusi selle vahel, kuidas nad ise ennast näevad ja kuidas teised neid näevad. Selle kaudu saab uurida ka oma eneseväljendus- ja suhtlemisoskusi.

Grupp toetab kõiki sõltuvusest vabaks saamise teel, vaidlustades mõttevigu, tuues välja negatiivseid enesekohaseid veendumusi ja aidates koguda igast päevast positiivseid kogemusi, kas või väga väikeseid. Grupiga käiakse matkadel. Koos saab teha trenni ja joogat ravikodude juures kõrvalhoonetes.

Tähtsamaks kui vestlust psühholoogiga ja kohtumist spetsialistiga peetakse ühistegevust. Iga töötajat või noort, kes midagi praktilist oskab, nt loodusmatku korraldada, käsitööd teha, pilli mängida, pallimänge korraldada, kasutatakse programmis heas mõttes ära. Töötajad, noored ja kaaselanikud (nii nimetatakse seal miljööterapeute) einestavad hommikul, lõunal ja õhtul alati koos. Ka toidud on tehtud ühiselt ja on lisaks heale maitsele väga kaunid, sest tööl on täiskohaga kokk. Reedeti valmistatakse suur tort või midagi mõnusat, et tähistada nädalavahetuse algust.

Iga noor teeb tööd ka individuaalselt, selles toetavad teda miljööterapeudid. Igaühel on oma muutuste teekonna tööraamat „Kõik on võimalik“. Teekond algab teadlikkuse suurendamisega, sest paljud noored eitavad oma sõltuvusprobleeme ega näe, kuidas uimastitarvitamine on nende elu mõjutanud. Tunnistamisel ja teadlikkuse suurendamisel on väga suur rõhk. Isikliku tööraamatu abil teeb noor kindlaks oma toetava võrgustiku, seab endale eesmärke, koostab tagasilanguse jaoks kriisiabiplaani, töötab oma sõltuvust alalhoidvate ja põhjustavate küsimustega ning enesepeegeldamisega. Nii palju kui nägime, sisaldas raamat suurel hulgal peegeldamisele suunatud küsimusi, töölehti, joonistusi, valgeid lehti, kriisiplaani ja mõistekaarte. Programmi kesksed teemad olid sõltuvus, tunded, isikuomadused ja väärtused, suhted, perekond, toitumine ja keha, seksuaalsus, väärkohtlemine, saladused, tagasilanguste ennetamine ning raha planeerimine.

Kõigis asutustes jäi silma noorte väga hea reflektsioonioskus, nad oskasid arutada oma tugevate ja nõrkade külgede üle, teadsid oma tagasilangust põhjustavaid tegureid, püüdsid elu ümber korraldada nii mõtetes kui ka tegudes.

Vaimselt tugevamaks

Minu kümneaastane kogemus näitab, et kui Eestis pikaaegsel ööpäevaringsel raviteenusel viibivalt noorelt küsida, miks ta seal on, vastab enamik: „Ma tulin siia klassi lõpetama.“ Eestis ongi KLAT-asutused ju enamasti endised haridusasutused ja ka sõltuvusteenusel on suur tähelepanu klassi lõpetamisel ning õppekava läbimisel.

Norras on vastupidi. Koolis edasijõudmist ei sea seal lapsele eesmärgiks ükski ravikodu. Noored viibivad ravikodus enamasti ühe aasta (mõni oli olnud ka poolteist aastat). Kool eesmärkide seas ei ole. Kõik teavad, et „ma ei tulnud siia kooli“. Igaühele tehakse küll individuaalne õppekava, mis enamasti koosneb ainetest, milles peab noort järele aitama, et juba kodus olles saaksid ta suuremate raskusteta jätkata pooleliolevas klassis. Noored rääkisid, et alguses suutsid nad õppida tund päevas, aga aasta hiljem juba mõnel päeval isegi kolm tundi. Seda nähti suure saavutusena. Osal õpilastel käis õpetaja ravikodus ja oli ka neid, kes käisid mõnes lähedalasuvas koolis, enamasti individuaaltundides.

Fossumkollektivet on osas maakondades asutanud ka oma kooli, kuhu noor sõidab. Seal keskendutakse vaid konkreetsetes ainetes järeleaitamisele. Enamasti olid noored valinud üks-kaks ainet, millega aasta jooksul tegeleti.

Ravikodude fookus tundus tõesti olevat paigas: sõltuvusest vabamaks ja vaimselt tugevamaks.

Nii nagu kool ei ole tähelepanu keskmes, ei ole seda ka suitsetamisest vabanemine. Suitsetamine, ka 12-aastaste vanuserühma ravikodudes, on lubatud[1]. Ravikodudes olid isegi kindlad suitsetamiskohad. Suitsu noortele ei osteta ega innustata kedagi suitsetama, aga sellest loobumine ei ole ka ravi eesmärk. Noored tulevad perekondadest, kus enamasti on aastaid suitsetatud ja ka nad ise on pikka aega suitsetanud. Kui tähelepanu läheks suitsetamise keelamisele, ei oleks võimalik teha tööd põhiprobleemidega, mille tõttu noored on ravikodus.

Eesti kogemusest saan öelda, et palju asjatut vaeva lähebki uimastisõltuvusega tegeleval personalil suitsude otsimisele, keelamisele, jälgimisele, et ei suitsetataks. Minu töökogemuse kohaselt on paljud noored asutustest põgenenud mitte selleks, et uimasteid otsida, vaid selleks, et saaks korraks rahus suitsetada. See on mõttekoht.

Tähtsaim on töötajate turvalisus

Akuutosakonnas on sisekliima natuke teine. Põlemiskindlad voodiriided, hädanupp, et kogu asutuses vesi kohe kinni keerata (veesõjad!), käepael abikutsumissüsteemiga, kiiresti vahetatavad aknaklaasid, eraldamisosa, piklik maja, et selle igast osast oleks võimalik kergelt väljuda. Mitmest suust kostis: „Töötajate turvalisus on meile väga tähtis!“

Sõltuvuse võõrutusnähtudega kaasneb tõsist vägivalda, rünnakuid nii enese kui ka teiste vastu ja muid ootamatuid ohtlikke olukordi. Nende ennetamiseks on töötajatel ruumides plakatid agressiooni ennetava kommunikatsiooni meeldetuletamiseks ja iga kuu toimuvad kehaliste sekkumisoskuste ning enesekaitsetehnika treeningud.

„Kõige tähtsam väljaõppe osa on toimetulek agressiooniga,“ räägivad nii miljööterapeudid kui ka osakonnajuhataja.

Miljööterapeudiks saadakse koos töötades, kogukonnas koos arenedes ja kasvades.

Akuutses ravikodus viibivad noored pigem lühiajaliselt, mõne nädala, enamasti siiski paar-kolm kuud. Selle ajaga otsitakse koht, kus nad saaksid pikaajalist abi, aga ka selgitatakse välja, kas piisaks hoopis abist kodukohas. Akuutosakonnas jäi meile silma, et päevad on kuidagi sisutühjad. Muidugi arusaadavatel põhjustel, sest ravi nad otseselt ju ei paku, aga siiski jäi kõrvaltvaatajana natuke tühi tunne. Oli küll boonussüsteem päevakava järgimise eest (enamik noori seda ei järginud) ja kirjelduses oli ka suhetele keskenduv miljööteraapia ning oli näha, et toimusid vestlused advokaatidega, aga eriala programm, millega päevi sisustatakse, tundus osaliselt juhuslik. Norrakate põhjendus oli, et nad ei ole raviasutus. Traumast taastumise püramiidist lähtudes ongi muidugi õige, et alguses on peamine tähelepanu päevarütmi tagasisaamisel, normaalsel toitumisel, liikumisrütmi taastamisel, märkamisel, kus ja milleks olen, ning mõtlemisel, kuidas minna edasi.

Magistrikraad üksi töös ei aita

Rääkisime asutustes ka töötajate haridusest ja ettevalmistusest. Norras soovitakse, et sõltuvusravis töötaks rohkem kõrg- ja eriharidusega inimesi. Nii Fossumkollektiveti arendusjuht kui ka teiste asutuste sisujuhid aga rääkisid, et mitmekümne aasta pikkuse kogemuse kohaselt ei ole nende töös ilmtingimata vaja kõrget ülikoolikraadi. Vaja on inimesi, kes suudaksid noortega kontakti luua, kellel oleks erioskusi vabaajategevustes, kes taluksid kriitilist ja agressiivset käitumist ning oskaksid sellega toime tulla, oleksid empaatilised, kuid oskaksid ka piire kehtestada, oleks emotsionaalselt küpsed, s.t oskaks hästi emotsioone reguleerida. Seda kõike magistrikraad ei taga. Ei nähtud vajadust lisa psühholoogiteenuse või psühhiaatri järele, vaid pigem sooviti rohkem just kõike eespool kirjeldatut, mis võiks väljenduda miljööterapeutide omadustes ja oskustes.

„Miljööterapeut“ on sõna, mis tekitab Eestis vastakaid tundeid. Seda kasutavad asutused, aga sisu on tabamatu ja julgeksin öelda, et idealiseeritud. Tean, sest olen kolm aastat Norras miljööterapeudina töötanud.

Norras miljööteraapiat praegu üldse nii palju ei rõhutata, nagu tehakse Eestis. Fossumkollektivetis peeti seda sõna isegi jõupositsiooni märkivaks ja töötajad eelistasid enda kohta öelda otsetõlkes „kaaselanik‟. Enamasti on nad nädala tööl ja nädala vabad.

Kogukonnatunnet aitavad luua miljööterapeudid, kuid väga oluline on ka ravikodukaaslaste roll.

Riiklikes ravikodudes kasutatakse ametikoha nimetusena siiski miljööterapeuti. Need on rakendusliku kõrgharidusega inimesed, kes on lastekaitsjad, sotsiaaltöötajad, sotsiaalpedagoogid jm sarnase sotsiaalvaldkonna haridusega inimesed. Ehkki on olemas miljööteraapia üheaastane täiendusõpe, olid vaid üksikud inimesed selle läbinud.

Kui uurisime, kuidas siis miljööterapeudiks saadakse, vastati, et koos töötades, kogukonnas koos arenedes ja kasvades. Igal nädalal toimuvad töötajate koosolemised, kus arutatakse juhtumeid, töö sisu ja muresid. Toimub ka supervisioon. Selle kaudu kasvataksegi miljööterapeudiks. Üllatuslikult oli igas asutuses ainuke kohustuslik lisaväljaõpe toimetulek agressiivse käitumisega, sh füüsiliste sekkumistehnikate omandamine ja harjutamine. Hinnati just meeskonnatöö harjutamist, et meeskond oskaks kriitilistes olukordades üksteist toetada ja sekkuda.

Olles kunagi ise kümme aastat Norras töötanud nii miljööterapeudi kui ka psühholoogina, üllatas see maa mind taas kogukonnatunde tähtsustamise, avatuse ja soojusega. Eesti võiks jõulisemalt mõelda eraldiseisvate üksuste asutamisele, mis oleksid erineva intensiivsuse, kestuse ja avatusastmega. Praegu osutatakse üksikuid teenuseid, aga uimastisõltlastest noorikute aitamise terviklahendus puudub. Pean Eestis selles valdkonnas individuaalse töö kõrval väga suureks arenguvõimaluseks tööd ravikodusse ühel ajal sattunud grupiga, kogukonna moodustamisega, ühtsustunde loomisega. Ikka selleks, et noor saaks oma eluraamatu kaanele kirjutada: „Me oleme selles kõiges koos ja kõik on võimalik.“

---

[1] Tähelepanek põhineb külastatud asutuste töötajatelt saadud infol. Nii Eestis kui ka Norras on alaealistel suitsetamine seaduse järgi keelatud – toim.