Kiusamise levimus Eesti noorte seas ja sellega seotud tegurid
Koolikiusamine on noorte vägivalla üks levinumaid vorme. Rahvusvahelises kooliõpilaste tervisekäitumise uuringus on koolikiusamise levikut jälgitud juba paarkümmend aastat. Eestis on kiusamine koolikeskkonnas aastatega järjepidevalt vähenenud, kuid küberkiusamise levik on tõusutrendis.
tervise arengu instituudi riskikäitumise uuringute osakonna vanemanalüütik
Kiusamist kui üht agressiivse käitumise alavormi on määratletud olukorrana, kus isik või rühm isikuid ründab või alandab korduvalt ohvrit ning valitseb jõudude ebavõrdsus (Olweus 1993). Kiusamiskäitumist eristavad teistest vägivalla vormidest eelkõige kolm tunnust: tahtlikkus, korduv tegevus ja ebavõrdsed võimusuhted. See tähendab, et kiusaja või kiusajad panevad kiusatava pahatahtlikult ja korduvalt end halvasti tundma ning kiusataval on keeruline end kaitsta, sest ta on millegi poolest teistest nõrgem, nt kasvu poolest, tal on vähem sõpru vm. Kiusamine võib olla otsene, näiteks narrimine, halvustavate märkuste tegemine, löömine, tõukamine, asjade ära võtmine või kahjustamine, või suhteid kahjustav, näiteks kuulujuttude levitamine või ühisest tegevusest kõrvale jätmine (Wolke jt 2000). Kiusamiseks ei peeta olukordi, kui kaks võrdsete võimete ja tugevusega eakaaslast omavahel vaidlevad, tülitsevad või kaklevad.
Eesti noored on korduva kiusamise ohvriks sattumise poolest 44 riigi võrdluses 11-aastaste seas 10. kohal, 13-aastaste seas 13. kohal ja 15-aastaste seas 17. kohal.
Uuringute järgi esineb nii kiusamise ohvritel kui ka kiusajatel ja selle pealtnägijatel tihti probleeme tervise, suhete ja käitumisega. Kiusamise ohvritel on tihti psühhosomaatilisi terviseprobleeme ja nende enesehinnanguline tervis on kehvem, nende hulgas on rohkem ülekaalulisi või rasvunud noori, nad võivad kogeda depressiooni ja ärevushäireid ning ekstreemsematel juhtudel ka enesetapumõtteid ja -katseid (Kaltiala-Heino jt 2000). Kiusamist kogevatele noortele meeldib vähem koolis käia ja nad hindavad oma suhteid klassikaaslaste ning õpetajatega negatiivselt. Koolikiusamise tagajärjed võivad olla pikaajalised, ulatuda aastakümnete taha, mõjutades kiusatava sotsiaalset ja tööalast toimetulekut ning suhete loomist (Wolke jt 2013).
Rahvusvahelise kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (Health Behaviour in School-aged Children, HBSC) käigus hinnatakse nii kiusamise ohvriks sattumist kui ka teiste kiusamisest osavõtmist koolis viimase paari kuu jooksul (Oja jt 2023). Neid küsimusi on ankeedis muutumatuna kasutatud 2002. aastast alates, mis võimaldab seega päris pikaajalist vaadet kiusamise leviku muutustele. Alates 2018. aastast kasutakse uuringus kohustusliku näitajana ka küberkiusamise kogemist ja küberkiusamises osalemist viimase paari kuu jooksul.
HBSC uuringu 2021/2022. õppeaasta rahvusvahelised tulemused põhinevad 44 riigi[1] ligi 280 000 noore (11–15-aastased) arvamusel. Eestis korraldas uuringu tervise arengu instituut (TAI) 2021. aasta novembrist 2022. aasta märtsini, selles osales ligi 5000 põhikooliõpilast 100 koolist.
Koolis on kiusamine vähenemas
HBSC Eesti uuringu 2022. aasta andmete järgi on viimase paari kuu jooksul koolis kiusamist kogenud kolmandik, 33% 11–15-aastastest Eesti õpilastest (Oja jt 2023). Õpilastest 13% aga on kiusamist kogenud korduvalt, vähemalt kaks korda kuus. Kiusamine koolikeskkonnas on alates 2006. aastast vähenenud: 2006. aastal oli korduvalt kiusamist kogenud õpilaste osa 22%. Kiusamise ohvriks satuvad poisid ja tüdrukud sama sageli ning see väheneb oluliselt vanusega.
Kiusuohvrid kogevad sagedamini meeleoluhäireid ja vaimse tervise probleeme.
HBSC võrgustiku 44 riigis kestmiselt esineb koolikiusamist mõnevõrra vähem kui Eestis, 11% vastajatest on viimasel paaril kuul korduvalt kiusamist kogenud ja see osa on sama nii poiste kui ka tüdrukute hulgas (Cosma jt 2024). Poistest satuvad kõige harvem korduva kiusamise ohvriks Belgia ja Prantsusmaa 15-aastased (2%), kõige sagedamini aga Leedu 11-aastased (34%). Tüdrukuid kiusatakse kõige vähem Itaalia, Portugali ja Hispaania 15-aastaste seas (3%), kõige sagedamini aga jällegi Leedu 11-aastaste seas (33%). Eesti noored on korduva kiusamise ohvriks sattumise poolest 44 riigi võrdluses 11-aastaste seas 10. kohal, 13-aastaste seas 13. kohal ja 15-aastaste seas 17. kohal. Teiste Balti riikidega võrreldes esineb meie koolides kiusamist oluliselt vähem, Põhjamaadega võrreldes aga enamasti rohkem (joonis 1). Positiivsena saab välja tuua, et kui 2018. aastal olime 11-aastaste seas koolikiusamises Leedu ja Läti järel 3. kohal, siis nüüd oleme alles 10. kohal.
Küberkiusamise ohvriks sattumine on sagenenud
Viimasel aastakümnel on üha levinumaks ja murettekitavamaks muutunud küberkiusamine. Küberkiusamist on määratletud kui tahtlikult ja korduvalt tekitatud kahju, milleks on kasutatud arvuteid, mobiiltelefone või teisi elektroonilisi seadmeid (Schoffstall jt 2011). Küberkiusamine avaldub näiteks solvavate või ähvardavate sõnumite, e-kirjade või seinapostituste saatmises, kellegi kohta halvustavate veebilehtede tegemises, luba küsimata sobimatute piltide saatmises või levitamises. Kui kiusamine koolikeskkonnas on aastatega järjepidevalt vähenenud, siis küberkiusamise levik on seevastu tõusutrendis.
Küberkiusamist kogevad tüdrukud sagedamini kui poisid.
Küberkiusamise probleem on, et see on täiskasvanutele (lapsevanematele, õpetajatele) veelgi vähem nähtav, sest toimub tihti laste telefonides, sh kinnistes gruppides. Erinevalt kiusamisest koolikeskkonnas võib küberkiusamine toimuda pidevalt, ka õhtuti ja nädalavahetustel, seega ei saa ohver end ka kodus turvaliselt tunda. Küberkiusamise üksik juhtum võib juba olla ka väga tõsine, sest kiusatava kohta veebis levivat materjali on tihti keeruline eemaldada (Schoffstall jt 2011).
Eesti 11–15-aastastest õpilastest on küberkiusamist vähemalt kord viimase paari kuu jooksul kogenud 19%, sh on küberkiusamist sel ajal korduvalt kogenud 7% õpilastest (Oja jt 2023). Koolikiusamise ohvriks satuvad poisid ja tüdrukud sama sageli, kuid küberkiusamist kogevad tüdrukud (21%) sagedamini kui poisid (18%). Erinevalt kiusamisest koolis ei vähene internetis kiusamine vanusega, näiteks poiste seas on küberkiusamist kogenud 18% nii 11-, 13- kui ka 15-aastastest, kõige sagedamini satuvad küberkiusamise ohvriks aga 13-aastased tüdrukud (24%).
Küberkiusamise üheks suurenenud levimuse põhjuseks peetakse noorte üha suuremat ekraaniajakasutust.
HBSC riikides keskmiselt on küberkiusamist vähemalt kord viimase paari kuu jooksul kogetud Eesti noortega võrreldes vähem: 16% õpilastest (15% poistest, 16% tüdrukutest), mida on 3% rohkem kui 2018. aastal (Cosma jt 2024). Kõige enam satuvad küberkiusamise ohvriks Leedu, kõige harvem aga Hispaania noored. Eestis on küberkiusamist kogenud noori kõigis vanusegruppides rohkem kui HBSC riikides keskmiselt (joonis 2), 11-aastaste seas oleme 11. positsioonil ja nii 13- kui ka 15-aastaste seas 44 riigi arvestuses 9. kohal.
Küberkiusamise üheks suurenenud levimuse põhjuseks peetakse noorte üha suuremat ekraaniajakasutust, ka koroonapandeemia piiranguid ja pikaajalist distantsõpet, mille tõttu vähenes noorte vahetu suhtlus sõprade, klassikaaslaste ja teiste eakaaslastega ning asendus suurel määral netisuhtlusega (Cosma jt 2024). Ka Eesti tulemused näitavad, et nelja aasta taguse ajaga võrreldes teevad noored oluliselt rohkem õppetöid elektrooniliste vahenditega, samuti on suurenenud sotsiaalmeedias ja arvutimängudega veedetud aeg (Oja jt 2023).
Kiusamist soodustavad ja vähendavad tegurid
Koolikiusu ohvriks sattumine on uuringu andmete järgi oluliselt seotud nii individuaalsete kui ka kodu- ja koolikeskkonna teguritega ning mitme muu taustatunnusega (Oja jt 2023). Eesti õppekeelega koolidega võrreldes hindasid vene õppekeelega koolide õpilased kiusamist sagedasemaks (32% vs. 38% on kiusatud vähemalt kord). Rohkem kiusatakse ülekaalulisi või rasvunud noori: normaalkaaluga noortest on kiusamist kogenud 30%, kuid ülemäärase kehakaaluga noortest 38%.
Õpilased, keda on kiusatud, hindavad oma tervist kehvemaks: väga hea enesehinnangulise tervisega õpilastest on viimasel paaril kuul koolis vähemalt kord kiusatuid 25%, kuid rahuldava või väga halva tervisega õpilastest on kiusamist kogenud peaaegu pooled ehk 46%. Kiusamist kogenud õpilased on oma eluga vähem rahul: eluga rahulolu väga kõrgeks hinnanud õpilastest on vähemalt kord kiusamist kogenud 24%, eluga rahulolu madalaks hinnanute seas on aga juba 44% (joonis 3).
Kiusamise ohvriks sattunud õpilastele meeldib vähem koolis käia. Õpilastest, kellele meeldib koolis käia, on viimasel paaril kuul vähemalt kord koolis kiusamist kogenud 29%, aga õpilastest, kellele koolis ei meeldi, on kiusatuid 38%. Rohkem kiusatakse kehvema õppeedukusega noori: (väga) hea õppeedukusega õpilastest on kiusamist kogenud 29%, (alla) keskmise õppeedukusega õpilastest aga 38%. Kiusamise ohvrid osalevad ka ise sagedamini teiste kiusamises. Teiste kiusamises osalenud õpilastest on ise kiusamise ohvriks sattunud üle poole ehk 54%, kuid neist, kes pole teisi kiusanud, on kiusamist kogenud 26%.
Kiusamise kogemine on seotud suhetega perekonnas. Õpilastest, kellel on (väga) raske oma muredest emaga rääkida, on viimasel paaril kuul vähemalt kord kiusamist kogenud 44% ja nendest, kellel on emaga muredest rääkimine kerge, 30%. Isaga muredest rääkimise korral on vastav osa sarnane, 40% ja 29%. Rohkem kiusatakse õpilasi, kes hindavad oma pere majanduslikku olukorda kehvemaks. Hea majandusliku olukorraga peredest pärit vastajatest on kiusamist vähemalt kord kogenud 32%, halva majandusliku olukorraga vastajatest aga 37%.
Programmiliste sekkumistega on võimalik kiusamist küllaltki tõhusalt vähendada.
Kiusamise ohvrid kogevad sagedamini meeleoluhäireid ja vaimse tervise probleeme. Viimase aasta jooksul pikemaajalisi depressiivseid episoode kogenud õpilastest on vähemalt kord kiusamist kogenud 44%, depressiivseid episoode mittekogenutest on kiusatud 27%. Sarnased tulemused on ka viimase aasta jooksul enesetapule mõelnud noorte hulgas, kellest 45% on kiusamist kogenud (vs. 25% neist, kes ei ole enesetapule mõelnud). Ka iseloomustab kiusamise ohvreid sagedane üksindustunne: alati või enamasti end üksikuna tundvatest noortest on kiusamise ohvriks sattunud 48%, harvem üksindust tundvatest noortest aga 29%.
Teadlikkus kiusamise mõjust on paranenud
Kiusamise levimuse järjepidev vähenemine näitab, et selle probleemiga on Eesti koolides üpris tulemuslikult tegeletud, sh rakendatud erinevaid programme kiusamise ja käitumisprobleemide ennetamiseks ning sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arenguks. Viimastel aastatel on kiusamist ja selle mõju ohvrite vaimsele tervisele ning tulevikus hakkamasaamisele järjest rohkem kajastatud meedias, sh sotsiaalmeedias, mis omalt poolt on aidanud kaasa nii noorte kui ka täiskasvanute teadlikkuse kasvule.
Ülevaateuuringutest selgub, et programmiliste sekkumistega on võimalik kiusamist küllaltki tõhusalt vähendada. Riikides, kus kiusamist esineb vähem, on kasutatud pikaajalisi, terviklikke ja süsteemseid kiusuennetuse programme ning -strateegiaid, mistõttu on nende küsimustega tegeletud väga järjepidevalt ja süstemaatiliselt (Gaffney 2021).
Õpilased, keda on kiusatud, hindavad oma tervist kehvemaks.
Kuigi Eesti koolides kasutatavate programmide hindamise ja varasemate teadusuuringute põhjal on võimalik mingil määral hinnata, millised kiusamist ennetavad sekkumised on tõhusad, ei rakenda koolid tingimata just neid sekkumisi (Kendrali jt 2022). Milline ennetusprogramm koolis täpselt valitakse, on mõneti juhuslik, see võib sõltuda näiteks naaberkoolide eeskujust või sellest, milline programm sai parasjagu meedias rohkem kõlapinda.
Juhuslikustatud kontrollkatsete abil on programmi tõhusust Eestis hinnatud KiVa, VEPA käitumisoskuste mängu ja Vaikuseminutite korral. Kõigi nimetatud sekkumiste korral on tõendatud nende soodne mõju (Kendrali jt 2022). KiVa on läbinud ka TAI ennetuse teadusnõukogus tõendatuse taseme hindamise ning selle kasutusvalmiduse hinnang on „suurepärane“.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2024.
[1] Uuringus osalenud riigid või regioonid olid Albaania, Armeenia, Austria, Belgia, Küpros, Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Gröönimaa, Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Holland, Põhja-Makedoonia, Norra, Moldova, Poola, Portugal, Rumeenia, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Tadžikistan ja Ühendkuningriik (Inglismaa, Šotimaa, Wales).
Viidatud allikad
Cosma, A., Molcho, M., Pickett, W. A. (2024). Focus on adolescent peer violence and bullying in Europe, central Asia and Canada. Health Behaviour in School-aged Children international report from the 2021/2022 survey. Volume 2. Copenhagen: WHO Regional Office for Europe
Gaffney, H., Ttofi, M. M., Farrington, D. P. (2021). Effectiveness of school‐based programs to reduce bullying perpetration and victimization: An updated systematic review and meta‐analysis. Campbell Systematic Reviews, 17(2), 1–102.
Kaltiala-Heino, R., Rimpelä, M., Rantanen, P., Rimpelä, A. (2000). Bullying at school – an indicator of adolescents at risk for mental disorders. J Adolesc, 23(6), 661–674.
Kendrali, E., Allemann, M., Murasov, M., Haugas, S., Mägi, E. (2022). Kiusamist ennetavate ja vähendavate sekkumiste tõhusus ning haridusasutuste kogemused nende rakendamisel. Tallinn: Mõttekoda Praxis.
Oja, L. Piksööt, J., Haav, A jt. (2023). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine. 2021/2022. õppeaasta uuringu raport. Tallinn: tervise arengu instituut.
Olweus, D. (1993). Bullying at school: What we know and what we can do. Cambridge, MA: Blackwell.
Schoffstall, C. L., Robert, C. (2011). Cyber Aggression: The Relation between Online Offenders and Offline Social Competence. Soc Dev, 20(3), 587–604.
Wolke, D., Copeland, W. E., Angold, A., Costello, E. J. (2013). Impact of bullying in childhood on adult health, wealth, crime, and social outcomes. Psychol Sci 24(10), 1958–70.
Wolke, D., Woods, S., Bloomfield, L., Karstadt, L. (2000). The association between direct and relational bullying and behaviour problems among primary school children. J Child Psychol Psychiatry, 41(8), 989–1002.