Kasuperede bioloogiliste laste kogemused kooselust kasulastega

---

Uurimistöös* soovisin välja selgitada, millised olid kasuperede bioloogiliste laste kogemused kooselust kasulastega.

Uuringute kohaselt võib olla kasuvanemaks olemine eriti raske ülesanne inimestele, kes peavad kasulastele lisaks hoolitsema ka oma bioloogiliste laste eest – sellised vanemad vajavad abi ja toetust, sh bioloogiliste lastega vestlemisel enne uute laste perre tulekut (Thompson jt 2016, 63). Uus-Meremaal korraldatud uuringus leiti, et kuigi kasuperena toimimises oli ka positiivseid aspekte ja bioloogilised lapsed toetasid oma vanemaid, tähendas kasupereks olemine bioloogiliste laste jaoks siiski keerulist kogemust (Smith 2017, 142).

Uurimistulemusi mujalt maailmast

Roche’i ja Noble-Carri (2017) Austraalias tehtud uuringust ilmneb, et teadmisi kasuvanemate bioloogiliste laste kogemustest seoses kasulaste perre paigutamisega napib. Uuringus osalenud kasuperede bioloogiliste laste küsitlemisel selgus, et nad panustasid aktiivselt kasuõdedele-vendadele hooliva keskkonna loomisse ning tundsid sealjuures oma rolli üle uhkust. Nad rääkisid uhkustundega, et on kasuõdedele-vendadele toeks nii praktilistes küsimustes kui ka emotsionaalselt, kuid tõid esile ka raskusi ning pidevat aja- ja energiakulu. Esile toodi ka mitmeid negatiivseid asjaolusid, näiteks kaotusvalu, muretsemine, kasupereks olemise mõju pereelule ning suhetele. Uuringus osalenud laste jaoks oli kõige keerulisem saada hakkama kasuõdede-vendade keerulise käitumisega. (Roche ja Noble-Carr 2017, 66; 70–71)

Sutton ja Stack (2013, 610) toovad oma uurimistöös välja, et kasupereks olemine muudab inimeste suhteid, maailmavaadet ja perekonna struktuuri.

„Hooldusperevanemate bioloogilistel lastel on oluline roll selle asendushoolduse vormi toimimise edukuses ja kestuses.ˮ

Hoolduspere kui terviku dünaamika parem mõistmine teeb võimalikuks selliste suuniste ja sekkumisviiside väljatöötamise, mis aitavad tagada kõigi asjaosaliste vajaduste rahuldamise parimal võimalikul moel.

Nel (2014, 68–71) soovitab oma uurimistulemustele tuginedes, et vanemad peaksid bioloogiliste lastega enne kasupereks saamise otsuse tegemist juba varakult ja süvitsi arutlema, sest bioloogiliste laste jaoks on selle elumuutuse olulisim osa ettevalmistus. Serbinski ja Brown (2017, 1421–1424) soovitavad lastekaitsetöötajatel pühendada kasuperede bioloogilistele lastele eraldi aega ja neid aktiivselt ning süvitsi kuulata, et laste tehtavatest pingutustest paremini aru saada ja neid mõista.

Targowska jt (2016, 36) uurisid kasuperede bioloogiliste laste kogemusi Lääne-Austraalias. Nad tõid esile, et need lapsed soovisid nõustamist kogu kasupereks olemise aja jooksul ja kaasamist otsustusprotsessi juba enne kasulapse perre paigutamist. Väga olulisena toodi välja vajadus puhkuse järele, et bioloogilised lapsed saaksid koos oma vanematega lõbusalt aega veeta, ilma et nad peaksid pidevalt võtma vastutust kasuõdede-vendade eest hoolitsemisel. Bioloogilised lapsed vajasid ka eakohaseid koolitusi, et neid sobivalt ette valmistada juba enne kasulapse perre lisandumist. Kasuvanemate bioloogilised lapsed peavad juba varakult hakkama  vanemarolli täitma, hoolitsedes kasuõdede-vendade eest, mistõttu on nende tervisliku arengu tagamiseks oluline võimaldada neile lisakohustustest regulaarset puhkust. Targowska jt (2016, 36) peavad vajalikuks korraldada kasuvanemate bioloogilistele lastele ka grupikohtumisi, mis pakuvad lastele neutraalset ja turvalist võimalust oma tunnete väljendamiseks, paremate kohanemistehnikate omandamiseks ja keerulise koduse ning perekondliku olukorraga toimetulemiseks.

Uurimuse metoodika ja valim

Oma uurimuses kasutasin kvalitatiivset uurimisviisi. Valimisse olid kaasatud täisealised Eesti kodanikud, kes enne täisealiseks saamist elasid Eestis koos kasuõdede-vendadega, kellele nende vanemad olid kasuvanemateks. Tegin poolstruktureeritud individuaalse intervjuu üheksa inimesega. Esimese kasulapse perre lisandumise ajal olid uurimuses osalenud kasuperede bioloogilised lapsed vanuses 7–17 aastat. Ühe osalenu peres oli üks kasulaps, viiel juhul oli kasulapsi peres kaks-kolm, ülejäänud respondentidel oli kogemus vastavalt viie, üheksa ja 13 kasuõe või -vennaga koos elamisest (kasulapsed elasid peredes eri aegadel). Intervjuud keskendusid järgmistele teemadele:

• nõustamine ja toetus, mida saadi enne kasuõdede-vendade perre lisandumist oma vanematelt ja ametnikelt;
• arvamus kasuõdede-vendade perre võtmise osas enne nende perre lisandumist;
• positiivsed kogemused vs raskused seoses kasuõdede-vendade perre lisandumisega;
• nõustamine, toetus ja koolitused, mida kasuperede bioloogilistele lastele võiks pakkuda.

Lastelt arvamuste küsimine ja nende toetamine

Enamiku respondentide sõnul küsisid vanemad nende arvamust kasulaste perre võtmise plaani kohta, kuid neile ei pakutud sellega seoses põhjalikku infot ega nõustamist. Enamasti selgitati bioloogilistele lastele lühidalt vanemate plaani võtta perre kasulaps(ed) ja piirduti nendelt nõusoleku või arvamuse küsimisega.

Küsimusele, kas nad said lastekaitseametnikelt mingit infot, nõustamist või tuge, vastas enamik uurimuses osalenuid, et neil puudus kontakt kasuõdede-vendadega seotud olnud ametnikega. Üheksast respondendist vaid kaks mäletas, et on lastekaitsetöötajaid oma kodus näinud, kuid ametnikud nendega ei suhelnud.

Positiivsed ja negatiivsed kogemused

Enamik vastanutest ütles, et nad olid kasulaste perre võtmise suhtes erapooletud, sest ei osanud suurt midagi eeldada ega oodata. Üheksast vastanust kaheksa hinnangul ei avaldanud kasulaste perre lisandumine olulist mõju peresuhetele vanemate ja bioloogiliste õdede-vendadega. Kogemusi kasuõdede-vendadega suhete loomisel hindasid peaaegu kõik vastanud neutraalselt või pigem positiivselt, mõned tõid välja ka sellised asjaolud nagu vanusevahe kasuõdede-vendadega ja erinev sobivus eri lastega.

Positiivsete kogemustena toodi esile seda, et teiste lastega oli tore koos aega veeta ja ühiste asjadega tegeleda. Mõnel juhul kujunesid siiani kestvad head suhted. Hinnati ka enda isiksuse arengut selle kogemuse kaudu ning mainiti selliste omaduste arenemist nagu empaatia ja tolerantsus, mõistmine ja teistega arvestamine. Raskusi põhjustanud asjaoludena nimetati kasuõdede-vendade käitumist või puuet, vanemate ajakulu seoses kasulastega, suhtlusprobleeme, oma toa jagamist ja muret teiste pereliikmete pärast.

Intervjuude põhjal saab öelda, et kasulaste perre lisandumisel oli ühes või teises aspektis teatud mõju kõigile respondentidele. Ootused ja eeldused sellele, milliseks kujuneb kooselu kasuõdede-vendadega, olid erisugused. Oli neid, kel polnud mingit kindlat ettekujutust. Mõnel vastanul olid esialgu ootused positiivsemad kui tegelikkus, aga leidus ka neid, kes kartsid hullemat, kuid tegelikkus osutus positiivsemaks. Üldiselt peeti kasuõdede-vendadega koos elamist positiivseks kogemuseks või suhtuti sellesse neutraalselt.

Soovitused kasuvanematele, koolitajatele ja lastekaitseametnikele

Uurimistulemuste põhjal pidasid respondendid oluliseks avatud suhtlemist bioloogiliste lastega enne kasulaste perre tulekut, kindlate plaanide paika panemist ja tähelepanu pööramist sellele, et kogu vanemate tähelepanu ei koonduks kasulastele. Rõhutati ka seda, et mõlemad vanemad peaksid olema ühel meelel sellise olulise otsuse puhul nagu kasulapse perre võtmine. Nii kasuvanemate kui ka nende bioloogiliste laste koolitamise osas oli enamik respondentidest arvamusel, et asjakohased koolitused on vajalikud, kuid arvamused koolituste sisu kohta olid erinevad.

Esile tõsteti mitu teemat, milles võiks kasuvanematele ja nende bioloogilistele lastele koolitusi pakkuda: psühholoogilised teemad, psüühikahäired, kompleksid, kasulaste keerulise mineviku ja sellest põhjustatud käitumismustrite mõistmine, empaatia arendamine ja peresisese koostöö oskused. Oluliseks peeti juhtumipõhist lähenemist ja oldi seisukohal, et kui vanematel võib kasu olla teatud üldisest koolitusest, siis bioloogilistele lastele mõeldud koolitused peaksid olema pigem juhtumipõhised ja lähtuma lapse ja pere eriomastest vajadustest, sest kõigile mõeldud ühesuguse sisuga koolituse kasu peeti pigem väikeseks.

Järeldused ja ettepanekud

Kasulaste perre tulek mõjutab kõiki pereliikmeid, sh pere bioloogilisi lapsi, muutes rohkem või vähem nende igapäevaelu, peremudelit ja rolle. Olgugi, et pere bioloogilistel lastel on kasupere toimimisel oluline roll, ei pöörata neile piisavalt tähelepanu ega pakuta süsteemset tuge kasupere ettevalmistusprotsessis ega ka hiljem.

Teistes riikides tehtud uuringud toovad välja kasuperede bioloogiliste laste positiivsed ja negatiivsed kogemused seoses kasulaste perre lisandumisega, näiteks vähene ettevalmistus kasupereks saamisele eelnenud ajal, kasulaste käitumisest põhjustatud raskused, suurenenud vastutuse tajumine kasulaste eest hoolitsemisel ja üldine tõdemus, et sotsiaalvaldkonna ametnikud pööravad bioloogilistele lastele väga vähe tähelepanu, hoolimata nende laste olulisest rollist kasupere toimimises.

Kasuvanematel on toimetulekuks vaja palju uusi eriteadmisi ja toetust, sest pidev mure kasulaste pärast ja nende eest hoolitsemine on ööpäevaringne kohustus, kuid seda mitte ainult neile, vaid kogu perele, sealhulgas bioloogilistele lastele. Mõnes uuringus käsitletakse kasuperede bioloogilistele lastele mõeldud tugigruppide teemat ja nende kasutegurit, mis on Eesti kontekstis uudne, kuid mitmel pool mujal bioloogiliste laste heakskiidu pälvinud ettevõtmine.

Uurimistulemusi analüüsides saab järeldada, et enamikus peredes ei pööratud bioloogiliste laste kogu pereelu puudutavaks muutuseks ettevalmistamisele suurt tähelepanu ja piirduti lühikese vestluse või lapselt nõusoleku küsimisega. Vanemad peavad omale teadvustama, kui palju aega ja tähelepanu jagavad nad nii bioloogilistele kui ka kasulastele. Kasuperedega töötavatel lastekaitseametnikel tuleb olla teadlik kasupereks saamise mõjust peres juba olemas olevatele lastele ja mõista, et pere bioloogilised lapsed vajavad samuti ettevalmistust ja jätkuvat toetust nagu nende vanemadki. Kõik uuringus osalenud ütlesid, et neil puudus igasugune kokkupuude kasulastega seotud olnud lastekaitseametnikega või rääkisid ametnikud ainult nende vanemate ja kasulastega. Paraku on kasuperede bioloogilised lapsed sageli nähtamatud asjaosalised, keda ei tunnustata ega toetata piisavalt.

Intervjuudest selgus, et kasuperede bioloogilised lapsed vaatavad kasulastega koos elatud ajale tagasi pigem positiivse tundega, kuid sellest hoolimata avaldas vaid üks neist kindlat soovi tulevikus ise kasuvanemaks saada. Respondentide hinnangul on kõige raskem kasulaste komplitseeritud käitumine, kuid teatud määral keeruline võib olla ka kasulaste perre lisandumine, nendega suhete loomine ja kasulaste perest lahkumine.

Uurimistulemustest lähtudes tegin sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talitusele ettepaneku pakkuda kasuperedele suunatud tugiteenuste raames kasuvanematele ja vajaduse korral ka nende bioloogilistele lastele nõustamisteenuseid, mis lähtuvad kasuperede bioloogiliste laste vajadustest, kogemustest ja õigustest. Kaaluda tasub võimalust katsetada Eestiski tugigruppide korraldamist kasuperede bioloogilistele lastele, võttes eeskujuks samalaadseid edukaid algatusi Suurbritanniast ja Austraaliast.

Viidatud allikad

Lapse õiguste konventsioon. (1996). Riigi Teataja II, 16, 56.

Nel, L. (2014). Children whose parents foster other children: The experiences of growing up with a foster sibling [Master’s Thesis, Auckland University of Technology]. Auckland University of Technology Library.

Roche, S., Noble-Carr, D. (2017). Agency and its Constraints among Biological Children of Foster Carers. Australian Social Work, 70(1), 66–77.

Serbinski, S., Brown, J. (2017). Creating Connections with Child Welfare Workers: Experiences of Foster Parents’ Own Children.  British Journal of Social Work, 47(5), 1411–1426.

Smith, M. A. (2017). The storied experience of foster carers’ own children [Master’s thesis, University of Canterbury]. DSpace.

Sutton, L., Stack, N. (2013). Hearing Quiet Voices: Biological Children's Experiences of Fostering. The British Journal of Social Work, 43(3) 596–612.

Targowska, A., Cavazzi, T., Lund, S. (2016). Fostering Together – The Why and How of Involving and Supporting Biological Children of Foster Carers. Children Australia, 41(1), 29–38.

Thompson, H., McPherson, S., Marsland, L. (2016). ‘Am I damaging my own family?’: Relational changes between foster carers and their birth children. Clinical Child Psychology and Psychiatry, 21(1), 48–65.