Kas Ukraina sõjapõgenikud on Eestis kogukond?
Aina sagedamini kuuleme-loeme Ukraina sõjapõgenikest kui Ukraina kogukonnast Eestis. Kogukonda kuuluvaid inimesi peaks midagi ühendama: huvid, eesmärgid, väärtushinnangud. Kas aga sõjapõgenikud on kogukond?
Ukrainas 24. veebruaril 2022 alanud sõda jõudis Võru väikelinna märtsi alguses koos esimese põgenikebussiga. Juhuse tahtel astusin just sel hetkel läbi kohaliku heategevusorganisatsiooni MTÜ Saagu Parem keskusest, kui bussist tulid välja väikeste lastega naised, kes vajasid arstiabi. Jäin EMO-sse koos nendega. Väike diabeetik lõhnas atsetooni järele, kurnatud emad nägid oma aastatest kõvasti vanemad välja. Igaks juhuks küsisin nende vanust mitu korda üle, enne kui õdedele tõlkisin. Kui nägin väikestele kehadele kirjutatud telefoninumbreid ja nimesid, tõmbus seest valusalt kokku. Paljunäinud õdegi pühkis silmanurgast pisara. Sel hetkel sain aru, et kui minu võimuses pole ehk sõja käiku muuta, saan ometi midagi Ukraina toetuseks teha, aidates sellega, mida oskan ja saan, kas või ühtainustki peret.
Märtsi alguses 2022 tekkinud sõjapõgenike suurenev vool pani proovile kogu ühiskonna. Meie siin ei teadnud täpselt, mis ja kuidas, kuid kõige suurem oli infopuudus sõjapõgenikel endil. „Nagu kassid kotis,“ kirjeldas ukrainlanna Antonina tundeid, millega Eestis esialgu elati. Kümne päevaga avasime koos vabatahtlike toetajatega Võrus Ukraina keskuse, et täita infolünki ja luua ukrainlastele kooskäimisvõimalus.
Tegelikult ühendas tulijaid vaid kaks fakti: tegemist on Ukraina kodanikega ja nende riigis käib sõda. Inimesed, kes meile sõjapõgenikena on jõudnud, on väga erinevad.
Keskus tegutses kolm kuud. Korraldasime infotunde, kohtumisi ametnike ja tööandjatega, vabatahtlikud õpetasid soovijatele eesti keelt. Vabatahtlikud abilised kohtusid ukrainlastega, et olla abiks töökoha otsimisel, ametiasutustes asjaajamisel jne. Ukraina keskus ei olnud mõeldud tegutsema ühesuunalisena, et meie kohalikena näitame, pakume, korraldame, vaid ka võimalusena sõjapõgenikele: korraldada midagi ise kaasmaalaste jaoks.
Käima läks laste kunstiring, inglise keele kursused lastele-täiskasvanutele. Kodumaal finantsjuhina töötanud Alla võttis vastu väljakutse proovida ära kunagine lapsepõlveunistus, õpetaja töö, ning hakkas õpetama kohalikele huvilistele ukraina keelt. Psühholoogiat tudeerinud ukrainlanna Julia oli valmis vedama hommikusi nn hingeringe, kuid kahjuks jäid need grupid tühjaks. Olime arvestanud, et ukrainlased soovivad ja neil on vaja käia koos, toetada üksteist, korraldada ühisüritusi, kuid millegipärast seda ei juhtunud. Initsiatiiv midagi omalt poolt pakkuda tuli pigem üksikutelt.
Jah, loomulikult, mindi järjest tööle ja keskuses käimiseks polnud enam palju aega, kuid tasapisi hakkasin mõistma, et ukrainlased olid kogukond vaid meie poolt vaadates, ise nad end kogukonnana ei tunnetanud. Tegelikult ühendas tulijaid vaid kaks fakti: tegemist on Ukraina kodanikega ja nende riigis käib sõda.
Kes on meile jõudnud sõjapõgenikud?
Peamine põhjus, miks kodu jäeti, oli surmahirm. Hirm laste pärast. Kui inimene on sellises olukorras, šokiseisundis, siis kõigepealt tuleb rahuldada esmased vajadused: soe tuba, söök, turvatunne. Üks samm korraga, üks päev korraga. Ta vajab aega, et endaga hakkama saada ja uute oludega tasapisi kohaneda. Meil on raske ette kujutada, mida inimesed tegelikult on läbi elanud ja kuidas nad sellega hakkama saavad. Võõras kohas, ilma toetava pereringita. Siin aitab ainult aeg ja asjatundlik abistamine.
Tulijate seas oli neidki, kes tegelikult olid harjunud juba mõnda aega end kahe riigi vahel jagama ning sõja puhkedes sattusid juhuslikult Ukrainas olema. (Paralleel meie Soomes töötavate kaasmaalastega on täiesti olemas.) Nende jaoks muutus elu ilmselt kõige vähem.
Küllap oli neidki, kes nägid segases olukorras lihtsamat võimalust asuda elama mõnda Euroopa riiki. Eesti sihtkohariigina esmaste valikute hulka ei kuulu, mida näitab ka statistika: ligikaudu pooled Eestisse saabunud sõjapõgenikest on liikunud edasi teise riiki.
Võiksime rääkida teadlikust kogukonna arendamisest.
Inimesed, kes meile sõjapõgenikena on jõudnud, on väga erinevad. Nad ei räägi kõik isegi sama keelt. Ida-Ukrainast saabunud eelistavadki sageli suhelda vene keeles, kuid noorema generatsiooni esindajatega mujalt piirkondadest ei pruugi saada vene keeles suhelda. Sõjapõgenike maailmavaade pole samuti midagi ühtset. On naiivne arvata, et kõik sõjapõgenikud ootavad Ukraina võitu. Kursusele saabunud keskealine proua jagas minuga siiralt oma vaimustust Viljandist: „Siin on kõik nii ilus ja värviline – nagu Nõukogude Liidus oli.“ Üks on selge, rahu Ukrainas soovivad kõik, aga mis hinnaga, ka selles võivad arvamused lahku minna. Kui lisame erinevused vanuses, hariduses, huvides, staatuses, majanduslikus olukorras, inforuumides, milles viibitakse, saamegi pusletükid, mis omavahel ise kokku ei lähe või isegi ei sobitu.
Kogukonna tekkimine versus kogukonna arendamine
Tõenäoliselt, piisavalt suure vajaduse korral, moodustuks pusletükkidest ehk erinevatest isikutest tasapisi tervikpilt: aktiivne ukrainlaste kogukond Võrus, mõnes teises väikses linnas või lausa kogu Eestit hõlmav. See võib olla soov säilitada kultuuri, keelt, seista oma vajaduste eest vms. Siiski, kogukond vajab eestvedajaid – pusle ise kokku ei lähe. Eestvedajad vajavad toetust, aga on vaja ka ruumi, tingimusi: puht füüsiliselt kohta, kus kohtuda, seega võiksime rääkida teadlikust kogukonna arendamisest.
Kogukonna arendamiseks on kaks valikut, mis õnneks teineteist ei välista, vaid toimivad suurepäraselt koos.
- Toetada sõjapõgenike seotust kohaliku kogukonnaga.
- Toetada sõjapõgenike omavahelist suhtlemist ja kogukonna tekkimist.
Seotus kohaliku kogukonnaga tekib eeskätt isikliku suhtlemise ja otsekontaktide kaudu. Kõige rohkem aitab kaasa mitteformaalne suhtlemine töökaaslastega, lapsevanemana koolis-lasteaias, osalemine huvitegevuses. Ideaalis võiks igal sõjapõgenikul olla oma tugipere, kes toetab sisseelamisel ja õpetab eesti keelt.
Võru Ukraina keskuses püüdsime just sellist seotust toetada. Koondasime keskusesse ka kohalikke vabatahtlikke, kes pakkusid ja pakuvad siiani sõjapõgenikele midagi väga lihtsat ja loomulikku: inimlikku suhtlemist ja vajadusel abi. On rõõm kuulda ja linnapildis näha, kuidas võrukad kutsuvad ukrainlasi endale koju külla, spordivõistlustele, jalutama, kinoseansile, perepeole, käiakse koos kohvikus jne.
Adaptsioonikoolitustel näen siirast rõõmu omavahelistest kohtumistest, vahetatakse kontakte ja juttu jätkub kauemaks.
Kahjuks pole selline tihe läbikäimine alati teostatav. Takistuseks saab keelebarjäär, aga ka suhtlemisoskuste puudus. Olgem ausad, mitte kõik pole valmis otsekontaktiks võõraga, eriti kui võõrkeele oskus puudulik. Ja eks meil napi aega ning tähelepanu oma pereliikmetegi jaoks. Kõige raskem ongi ehk kinkida teisele inimesele oma aega. Mingil määral pärsib suhtlemist ka alateadlik ebamugavustunne seoses raskete lugudega, millega põgenikud on pidanud silmitsi seisma. Aga need lood tahavad ja lausa peavad inimestest välja saama, et oleks kergem edasi elada.
Sarnased kogemused liidavad
Neid lugusid on lihtsam jagada inimestega, kes seda mõistavad ja on sama läbi teinud, inimestega, kel on sama taust, samad eesmärgid. Suhtlus saatusekaaslastega aitab koduigatsust leevendada. Kohanemiskoolitustel, mida Ukraina sõjapõgenikele korraldan, näen siirast rõõmu omavahelistest kohtumistest, vahetatakse kontakte ja juttu jätkub kauemaks. Isegi kui seda endale pole teadvustatud, on omavahelised kontaktid neile olulised.
Just selliseid võimalusi saame luua kogukonna arendamiseks. Lisaks Ukraina keskuses toimunud üritustele olen koos Võru linnavalitsusega korraldanud infoüritusi ja jõulupeo. Suvel korraldasime vabatahtlikega eraisikute annetuste abil peredele reisi mööda Võrumaad, Ukraina peresid võõrustas Antsla baptistikogudus. Toredaid üritusi on korraldanud peredele MTÜ Saagu Parem ja Võru Lions klubi ning see nimekiri pole kindlasti lõplik. Need üritused on küll tutvustanud Eestit, kuid on andnud ka võimaluse sõjapõgenikel omavahel tuttavaks saada.
Ühtse inforuumi tekitamiseks avas Võrumaa Arenduskeskus suhtlusgrupi Facebookis. Järjepidevalt oleme suunanud Ukraina sõjapõgenikke kasutama meile omaseid kanaleid.
Lisaks virtuaalsele ruumile on väga oluline ka päris ruum, kus kokku saada. Ukraina sõjapõgenike materiaalne olukord ei lase koguneda kohvikus või klubis. Kõik, mida suudetakse säästa, saadetakse kodumaale. Praegu on Võru ukrainlaste kasutuses ruum spordikoolis, seal on ka söögi tegemise võimalus ja muidugi palju ruumi varjevõrkude punumiseks. Suvel on kokkusaamisvõimalusi leida mõnevõrra lihtsam.
Kindlasti vajavad tuge sõjapõgenike endi seast esile kerkinud kõneisikud ja eestvedajad. Need inimesed on potentsiaalsed sidemete loojad erinevate kogukondade vahel. Oli ääretult soe tunne kogeda, et jõulupeoks suutsid ukrainlased panna kokku oma väikse segakoori.
Kogukonna kaudu jõuame selle liikmeteni rutem
Võib ju küsida, miks peaks üldse toetama sõjapõgenikke kogukonna loomisel? Loomulikult oleks tore, kuid suudaksime uustulnukad kohe valutult ja sõbralikult sulatada olemasolevatesse kogukondadesse. Kuid – Ukraina sõjapõgenikke on selleks korraga liiga palju. Suhtlemist segab keelebarjäär, mingil määral mõjutavad ka kultuurilised erinevused.
Meie kogukonnana ei suuda pakkuda kõike seda, mida tulijad vajavad: mõistmist, võimalust oma keeles rääkida, järgida traditsioone ehk teha kõike seda, mis aitab inimesel saada endaga paremini hakkama kriisiolukorras, kus kogukondlik tugi on eriti väärtuslik. Kogukonna kaudu jõuame tegelikult selle liikmeteni rutem, kas või selleks, et edastada infot, teha koostööd, ühtlustada väärtushinnanguid, luua usaldust kogukondade vahel.
On meie riigi kodurahu huvides, kui siinne Ukraina kogukond on kasvanud koos meiega.
Iga sõda saab ükskord läbi ja paljud sõjapõgenikud naasevad Ukrainasse koju või kodu uuesti üles ehitama. Aga on neid, kes jäävad. On neid, kelle juurde sõidavad Ukrainast pereliikmed. On meie riigi kodurahu huvides, kui siinne Ukraina kogukond on kasvanud koos meiega, kui suhtleme ja saame üksteisest aru, kui meid ühendavad sarnased väärtused ning meil on ühine inforuum.
Ühine eesmärk liidab
Ukrainast sõja tõttu Eestisse jõudnud inimesed alles otsivad ja loovad oma kogukonda. Põgenikekriis tõi aga selgelt välja, et Võru linnas kogukond toimib. Vähemalt raskel ajal unustatakse erimeelsused ja tegutsetakse ühise eesmärgi nimel.
See on olnud hämmastav kogemus, kui kiiresti kogukonnas info liigub, kuidas üksteist usaldatakse ja lahendatakse probleeme, ilma et peaks tulema juhendeid ministeeriumist. Koostöö toimub igal tasandil, olgu tegemist linnavalitsuse ametnike, ettevõtjate, pensionäride või noore perega, kes loovutab oma lapsele enam mitte nii vajaliku käru Ukraina emmele esimese abipalve peale. Ametinimetustele vaatamata ollakse ju sama kogukonna liikmed, kus väärtustatakse inimlikkust ja üksteise aitamist.
AUTORIST
Astrid Org on Tartu Ülikooli magistriõppekava „Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu“ tudeng, Ukraina sõjapõgenike toetaja Võrumaal ning ka MTÜ Eesti Pagulasabi töötaja, kelle töö on nii kohanemiskoolituste kui ka kogukonnaprogrammi korraldamine Lõuna-Eestis.
KOMMENTAAR
Alla Okhrymchuk on sõjapõgenik, kes sõitis Ukrainast Eestisse koos poegadega märtsis 2022, tema abikaasa töötas sel ajal Eestis. Nüüdseks on Alla abikaasa Võrus tööd leidnud ja pere on koos.
Alla kirjutab: „Meie, ukrainlased oleme tegelikult väga seltskondlikud. Oma kogukond on meile tähtis. Kodus käisime alati nädalavahetustel sõpradel külas või tulid nemad meile. Tegime koos midagi. Siia tulles istusin alguses vaid korteris. Vahtisin telekat, muud ei tahtnudki. Tunded olid segased. Nädalalõppudel sõitsime vahel perega kuhugi.
Ukrainlaste kogukond Võrus alles areneb. Meil on vabatahtlik eestvõtja Liudmila Dmitrenko, kes on julge ja hakkaja ning tänu läbirääkimistele linnavalitsuses oleme saanud tasuta ruumid, kus kokku saada. Oleme tähistanud koos jõule, uut aastat vana kalendri järgi, Ukraina ühtsuse päeva jne. Liudmila on vabatahtlik ja võtnud enda südameasjaks nii kohalike ukrainlaste koondamise kui ka abisaadetiste korraldamise Ukrainasse. Tegelikult hakatigi aktiivsemalt koos käima kõigepealt selleks, et valmistada kaitsevõrke Ukraina armeele.
Aeg-ajalt kohtutakse ka MTÜ Saagu Parem keskuses, kust paljud sõjapõgenikud on toetust saanud. Asutasime koos Liudmila ja teiste vabatahtlikega 24. jaanuaril ka oma ühingu.
Kõik siinsetest ukrainlastest ühisüritustel veel ei käi. Inimesed, kes on kaotanud peaaegu kõik, vajavad aega, et sellest läbi tulla. Ukrainlased töötavad palju, peale oma pereliikmete ja töö nende ellu suurt muud ei mahugi. Töö päästab, aidates raskeid mõtteid eemale juhtida ja muidugi ka majanduslikku olukorda parandada.
Eestlastega suhtlemist takistab keelebarjäär. Aga tasapisi on hakatud rohkem suhtlema, näiteks Facebookis kommenteeritakse ja jagatakse üksteise postitusi. On ka isiklikke kontakte tekkinud, eeskätt töökoha kaudu.“
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023