Kanepi vallas on sotsiaaltöötaja eelkõige kogukonna liige

Põlvamaal on vähem kui viie tuhande elanikuga Kanepi vald. Leppisime sotsiaalosakonna juhataja Terje Lihtsaga kokku intervjuu, kuid mul oli võimalus virtuaalselt kohtuda peaaegu kogu meeskonnaga. Lisaks osakonnajuhatajale oli laua taga laste heaolu spetsialist Külli Oja, sotsiaaltöö spetsialistid Tiia Urm ja Riina Marran ning koduhooldustöötaja Küllike Kaldoja. Vestlust saatis meeskonnavaim ja optimism. Kanepi sotsiaaltöömeeskond on veendunud, et nende vald on hea koht, kus elada: ümber on palju loodust ja vaikus, kuid 20–30 minutiga sõidab Otepääle, Põlvasse, Võrru või Tartusse.

Palun rääkige endist ja valla töökorraldusest

Terje Lihtsa: Võib öelda, et meil on mõnusalt väike vald. Kolm valda ühinesid ja elanike arv on umbes 4800. Vallas on 49 küla ja üks alevik, kolm kooli ja neli lasteaeda, kolm valla hooldekodu ja kolm erahooldekodu. 

Mina olen sotsiaalosakonna juhataja. Kanepisse tulin tööle 2018. aasta jaanipäeva paiku. Eelnevalt olin naabervalla sotsiaalnõunik, kuid pärast haldusreformi mulle sealne korraldus enam ei sobinud, sest pidin töötama keskuses ega saanud olla oma kogukonna juures. Enne reformi aga olingi omas piirkonnas üksi toimetav maasotsiaaltöötaja: mul ei olnud kõrval koduhooldajat ega lastekaitsetöötajat, nagu see väikestes valdades toona tavapärane oli. 

See on ikkagi suur pluss, et sotsiaaltöötaja on kogukonna liige, oma inimene.

Küllike Kaldoja: Mina olen selle aasta märtsist koduhooldaja, varem olin Kõlleste piirkonna sotsiaaltöö spetsialist, enne ühinemist Kõlleste valla sotsiaaltöötaja.

Terje: Küllike on meie raudvara. Nagu teisedki sotsiaaltöö spetsialistid. Ta on seda tööd teinud pool elu. Sotsiaaltöö on tema elustiil, ega muidu nii pikalt oleks seda teinud. Õnneks oli ta nüüd nõus meid toetama koduhooldajana.

Küllike: Nii kaua kuni ise vajan hooldust. 

Külli Oja: Olen Kanepi valla laste heaolu spetsialistina töötanud kaks aastat ja kaks kuud ehk kõige uuem tulija. Olen tänulik, et mind võeti kiiresti omaks. 

Tiia Urm: Töötan sotsiaaltöö spetsialistina Kanepi piirkonnas, sotsiaaltööd olen teinud 24 aastat ehk olin ka enne ühinemist väikese valla sotsiaalnõunik. Ei teagi, mis mind töö juures on hoidnud. Ilmselt lihtsalt meeldib ja jätkub tahet inimesi aidata, elada kaasa nende muredele ja rõõmudele. 

Suur mure on, et maakonnakeskusest kaovad järjest ära teenused.

Riina Marran: Töötasin enne ühinemist Valgjärve vallas ja pärast reformi olen jätkanud seal piirkonnas. Üsna pea saab seda tööd tehes täis 32 aastat. Nüüd, kui Küllike on koduhooldaja, töötan ka Kõlleste piirkonnas. Meie kollektiiv on ääretult tore, kõik on kõigile toeks. Tean, et alati saan nõu küsida või koos arutada, mis oleks parim lahendus. See teebki töö meeldivaks. 

Terje: Meil on veel töötaja, kes poole kohaga on laste heaolu spetsialist ja poole kohaga toetab noorte heaolu noortegarantii all. Peale Küllikese on veel kaks koduhooldajat. Siin on ajast-aega tehtud maasotsiaaltööd ja pärast valdade ühinemist on see nii jäänud: sotsiaaltöötajad on endiselt oma piirkonnas. Juurde on küll tulnud koduhooldajad ja lastekaitsetöötajad, aga piirkonna sotsiaaltöötajad on need, kes inimeste ja peredega valdavalt kohapeal tegelevad. Nad on kogukonnale hästi teada, neid usaldatakse. 

Kuidas on läinud laste heaolu spetsialisti sisseelamine? Kas kogukond võttis uue töötaja hästi vastu?

Terje: Varem oli nii, et mina sotsiaalnõunikuna tegin meeskonna juhtimise kõrval ka lastekaitsetööd, siis aga moodustati eraldi osakond ja kaks ametikohta. 

Külli: Pean ennast valla põliselanikuks: elan siin 1979. aastast ja tunnen hästi nii oma küla kui ka lähikaudsete külade inimesi. Sain tööle asudes palju toetuda Terje tööle ja kolleegidele, kes oma piirkonna peresid hästi tunnevad. Üks põhjus, miks ma sellele ametikohale kandideerisin, oligi see, et soovisin oma koduvalla inimesi toetada. Teine põhjus aga oli veel: eelnevalt töötasin koolis ja mõtlesin seal tihti sellele, kas omavalitsus ei saaks paremini toetada oma lapsi ja peresid. Otsustasin, et kui osutun valituks, siis saan oma kogemusest lähtudes selle ära proovida. 

Kuulan teid ja tundub, et teil on tõesti tore meeskond. Aga te ei tööta kõik koos ühes majaski …

Terje: Tiia, mina ja Külli tegutseme Kanepi vallamajas, kus on ka teised valla spetsialistid. Riina ja Küllike on valdavalt eraldi. Kindlasti on meile teised valla spetsialistid paremini kättesaadavad, Riina võib tunda end rohkem üksi. Aga teiste sotsiaaltöötajatega suhtleb ta tihedalt, ollakse üksteise jaoks olemas. 

Piirid peab ikkagi igaüks eelkõige ise kehtestama.

Riina: Ega ma igavust tunne ja suhtlemispuudust mul ka pole. Telefon on olemas, meili teel saab suhelda. Arvutitööd on piisavalt, STAR-is (sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregister – toim.) toimetamist, ja tegelikult suudan hästi töökorda pidada, sest kõik see on vaja tööaja sees ära teha.

Terje: Küllike on ka seal kohapeal Riinale toeks. See on ikkagi suur pluss, et sotsiaaltöötaja on nagu kogukonna liige, oma inimene. Vahel paneb see töötajatele ka suurema koorma. Ma ei julge öelda, et sotsiaaltöötaja on ametnik, see on eluviis pigem: võtadki inimese mured ka enda kanda ja püüad aidata ning toetada. 

Kuidas te piire seate? Kas kogukonna liikmena sotsiaaltöötaja tööpäev üldse kunagi lõppeb?

Külli: Piirid peab ikkagi igaüks eelkõige ise kehtestama. Kahtlemata on juhuseid, kui ongi jäänud lapsevanemaga kokkulepe, et võib ka õhtuti helistada või sõnumi saata, et suhtlus ei katkeks. Aga üldiselt sean enese säästmiseks kindlad piirid. 

Terje: Mina just sellepärast tahtsin, et oleks võimalik oma kogukonna juurde jääda. Kui hakkasin pärast haldusreformi naabervallas töötades kaugele valla keskusesse tööle käima, aga elasin oma kogukonna juures, siis tuligi tööd teha väljaspool tööaega. Tuldi koju või astuti poes juurde, helistati nädalavahetusel ja õhtuti, sest ei tahetud „tööajal tülitada“. Nüüd ongi piire lihtsam seada, sest käingi naabervallast siin tööl. Kõrvalt vaadates tundub teiste olukorda olevat paremaks muutnud see, et on eraldi koduhooldajad ja lastekaitsetöötajad. Kuigi tean, et nad käivad ikkagi inimeste juures ka väljaspool tööaega ja räägivad õhtuti telefoniga. 

Küllike: Kui naaber helistab, et inimene on kukkunud, kuidas ma siis ei lähe? Kes seda siis teeb?

Terje: Eks olegi inimesi, kes helistavad täiesti valimatult. Neid ka teatakse ja on võimalik, et seda kõnet ei võta väljaspool tööaega vastu. Aga kui keegi on tõesti hädas ja võtab erakorraliselt ühendust, siis võimalusel ikka minnakse appi. 

Tiia: Ikkagi on hea, et nad julgevad helistada, siis saabub abi kiiremini. Järgmisel hommikul võib vahel olla juba liiga hilja. 

Terje: Meil ei ole tõesti tööaeg väga kindlalt piiritletud. Aga meil on ka töötajad, kes on seda tööd väga kaua teinud, õppinud töö käigus piire kehtestama ja ennast säästma.

Mis muredega inimesed sotsiaaltöötajate juurde jõuavad?

Terje: Mured on erinevad. Varem oli ehk rohkem kõikvõimalike küsimustega pöördumist, sotsiaaltöötaja liikus rohkem majast väljas. Kõik omavalitsusega seotud küsimused jõudsid kõigepealt sotsiaaltöötajani: koerad-kassid, teede ja metsa korrashoid, jäätmekorraldus. Seda on jäänud vähemaks. 

Suur mure on, et maakonnakeskusest kaovad järjest ära teenused. Sotsiaalkindlustusamet pani esinduse kinni …

Tiia: Maksuamet ja pangad on kadunud. Tullakse sotsiaaltöötaja juurde, et koos lahendusi leida.

Suhtlemine tekitab positiivset sünergiat ning tahet tööd edasi teha.

Terje: Muutused ühiskonnas teevad samuti inimestele muret. Aga ka sotsiaaltöötajal pole alati ülevaadet, mis parasjagu toimub. Siis tulebki inimesi lihtsalt rahustada ja asi enne endale selgeks teha. Mõnikord tuleb aga hakata kohe tegutsema, kuigi pole veel selge, miks ja mida tegema peab. Kui tuleb mõni uus maks või kohustus, siis arvatakse, et küllap omavalitsus aitab.

Tiia: Uudistes ka öeldakse, et vajadusel pöörduge kohaliku omavalitsuse poole.

Külli: Lastekaitses on põhilised hooldusõiguse küsimused ja nii täiskasvanute kui ka laste vaimne tervis. Ainus probleem pole teenuste liikumine maakonnakeskusest eemale, vaid ka see, et tuleb otsustada, kuhu vanemad üldse suunata, kust saaks võimalikult hea kvaliteediga teenuse, mis aga maksab rohkem. Lastekaitses ootan, et vanemad julgeks rohkem nõu küsida. Mida kiiremini abi otsitakse, seda väiksemaks võib kahaneda abivajadus. Rahalist abi küll julgetakse küsida, aga hingele või muud nõu, näiteks laste kasvatamisel, pigem ei küsita, oodatakse, et vast laheneb probleem ise. Saame ka siin ise nii mõndagi ära teha, näiteks veelgi parem koostöö haridusasutustega, teenuseosutajatega, et oleks, kuhu vanemaid ja lapsi suunata. 

Kuidas te teenuseid korraldate?

Terje: Kui on tugiisikut vaja, siis ikkagi leiame ta vallast. Aga teised teenused on teenuseosutajate kaudu, kes on valdavalt väljaspool valda. Lähtuvalt abivajadusest püüame neid teenuseid otsida ja paindlikud olla. Näiteks leidsime võimaluse hüvitada ka ühe puudega lapse hoidjale sõidukulu, et ta saaks olla pärast kooli lapse juures kodus.

Saame nüüd tellida sotsiaaltransporti Kagu ühistranspordikeskuse kaudu, mis on oluliselt lihtsustanud meie tööd ja lähedaste elu. Seda kasutatakse palju, kuigi tasuda tuleb ka omaosalus. Teenus toimib väga hästi, tunnustame ja kiidame autojuhte ning ühistranspordikeskuse inimesi, kes on hästi sotsiaaltööusku. Iga muutuse või erisuse korral oleme koos lahenduse leidnud. Aga eks see ole ikkagi suur mure, et teenused on kaugel ja neid ei saa kiiresti. Kui on kiiret sekkumist vaja, siis peab sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja ise tööd tegema, et teenust saada: kui uks pannakse kinni, siis aknast sisse … Kuid iga kord ei ole sellestki abi.

Milliseid projekte või tegevust tooksite veel esile?

Terje: Oleme mitu aastat osalenud päästeameti projektis „Kodud tuleohutuks“ ja sealt on meil väga hea koostöökogemus. Kui nemad midagi märkavad, siis kohe helistavad. Kui meil on mure, siis nad on kohe valmis kodu üle vaatama. Kodukohanduse projekt oli kindlasti oluline, et inimeste liikumist ja pesemistingimusi parandada. Väiksemas mahus oleme sellega ka jätkanud, sel aastal oli üks kodu, kus saadi abi.

Külli: Lastekaitses proovime sel aastal vanemahariduse projekti, saame seda teha valla rahastusega. „Lapsevanemate kogemuskohvikus“ kohtuvad 5–10-aastaste vanemad kord kuus, iga kord on erinev arutelu eestvedaja, näiteks on käinud vaimse tervise õde, psühholoog, Rajaleidja spetsialist. 

Terje: Varem oli ka programm „Imelised aastad“, aga seekord mõtlesime, et proovime teistmoodi. 

Külli: Maakonna arenduskeskus on võtnud suuna rakendada võimaluse korral teaduspõhiseid programme. Põletavatele küsimustele aga on vaja kiiresti reageerida, et aidata vanematel lahendusi leida. Käimas on ka Gordoni perekool. 

Sotsiaaltöötajana pead olema elukestvas arengus: ei ole nii, et kõik, ma olen nüüd tark.

Terje: Viimase aasta jooksul, nüüd, kui Küllike hakkas ka koduhooldajaks, oleme arendanud koduhooldust. Osaleme sotsiaalse innovatsiooni labori projektis ja oleme saanud terve aasta jooksul koolitusi, lisaks tegelenud teenusedisainiga. Natuke on olnud koormav, et peab terveks päevaks kuhugi minema ja töö kõrvale jätma, aga see asendab veidi ka kooskäimist, millest puudust tunneme. See annab kõrvaltvaate oma tööle, seal kuuleb, kuidas teised toimetavad. Need on head koolitused olnud.

Üht-teist oleme ka juba käiku lasknud: käesolevast aastast on teenus tasuline. Sellega on meil tekkinud ka parem ülevaade teenuse saajatest, sest peame statistilisi näitajaid koguma, suutma oma tööd hinnata. Varem osutati teenust, kui inimene helistas ja seda vajas. Praegu on omaosalus, mis on küll pigem sümboolne, on lepingud, hinnatakse abivajadust ja tehakse hoolduskava.

Tundub, et vajadus koduteenuse järele suureneb?

Terje: Mul on tunne, et igasugune abivajadus suureneb. Päris paljudele on määratud ka hooldaja: lähedane või naaber. See on suureks abiks ja näitab jälle, et kogukond on kaasatud ja üksteist märgatakse ning toetatakse. Hooldereformiga tulid kodust riburadapidi välja need, keda seal hooldati ja kellele nüüd muutus hooldekodu taskukohaseks.

Mis on Kanepi vallas veel eriline?

Terje: Toetusi on meil päris palju. Sünnitoetus 500 eurot lapse sünni järel ja 500 siis, kui ta saab aastaseks. Ranitsatoetus. Tihtipeale meie valla inimesed ei teadvusta, kui palju omavalitsus neid toetab, sest neil teist kogemust ei ole. Palju asju on ka tasuta, näiteks lasteaiakoht, kuigi uuest aastast hakatakse koguma toiduraha. Vanemaealistele on meil jõulupakk, mille ise kohalike tootjate kaubast kokku paneme, enamasti viime ka koju kätte. Sellise paki saavad rohkem kui 700 eakat. See on suur ettevõtmine, aga inimestele hästi oluline.

Külli: Selle juures pole niivõrd oluline materiaalne külg, vaid pigem emotsionaalne. Sain tõelise positiivse laengu, kui käisime ühel aastal neid jõulupakke jagamas ehk päkapikku mängimas. Inimese tänulikkus, et keegi tuli talle koju, tõi paki, rääkis paar sõna juttu ja siirad kallistused toitsid mind päris mitu päeva veel.

Riina: Kahes piirkonnas on meil hästi aktiivsed eakate kollektiivid. Neil on oma üritused, väljasõidud, võimlemised ja ujumised. Nad on hästi tublid. 

Terje: See on traditsiooniline juba. 

Külli: Ka noortekeskused töötavad väga hästi ja on tähtsad kohad. Raamatukogud teevad väga toredaid üritusi, et elanikkonda kaasata. 

Terje: Piirkondlikke või oma valla tunnet tekitavaid üritusi ja ettevõtmisi on meil omajagu. Kanepi festivali üle tuntakse ka uhkust. 

Mis teid selle töö juures ikkagi hoiab?

Terje: Esimene mõte on, et töö ise hoiab. Meil ei ole rutiini, ükski päev pole teisega sarnane, töö on huvitav. Vahel on üleliia põnev lausa. Inimesed on valdavalt head ja toredad, suhtlemine tekitab positiivset sünergiat ning tahet edasi teha. Kui keegi ütleb hästi või naeratab, kuigi enne on olnud ükskõikne või isegi nutune … See tunne, kui oled saanud teist inimest tunnustada või võimestada või kuidagi tema ellu positiivse asja tuua.

Külli: Kui näed, et inimene on tänulik, siis teeb see rõõmu ja innustab julgelt edasi sammuma. Sotsiaaltöötajana pead olema elukestvas arengus: ei ole nii, et kõik, ma olen nüüd tark. Õppimine hoiab vaimu värske, säilitab töö- ja teotahet.

Küllike: Mul on üks inimene, kes loeb palju raamatuid. Kui käin temaga arsti juures või sõidan kuhugi, siis ta räägib väga huvitavalt raamatutest. Mul ei ole vaja neid lugedagi! 

Terje: Nalja saab ka, mis on hea. Iseenda ülegi naerda …

Tiia: Meil on huumorisoon kõigil täitsa olemas, nii hea on koos nalja teha. 

Terje: Mulle näib, et ega ilma huumorisooneta ei saagi sotsiaaltööd teha. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et sotsiaaltöötajate naljad on veidi imelikud, aga eks igal erialal olegi oma töökeel ja väljendid.

Elukogemus on ilmselt see, mis hoiab meie töötajaid.

Riina: Kui inimene tuleb murega, siis teinekord aitabki, kui kuidagi ääri-veeri hakkad midagi natuke naljaks pöörama … ja ta tuleb sellega kaasa. Sel korral tal oligi tarvis positiivset emotsiooni või tõuget või kellegagi rääkida. 

Terje: Võib-olla on veel üks maasotsiaaltöö erisus, et sotsiaaltöötaja on kogukonna liige ja neid asju saab tulla rääkima humoorikalt ka. Seda on vaja, sest inimesed on päris palju üksi ja väga tugevalt meedia ning kuulujuttude mõju all.

Riina: Sõjateema on näiteks keeruline. Eakad on sõda oma elus juba näinud, nad on sõjaaja lapsed. Meedia paiskab iga päev kümneid kordi seda neile ette. Nad ütlevad, et näevad sõda isegi unes. Seda kajastust võiks tegelikult vähem olla, see mõjub kõigile, aga eakad on eriti hirmul.

Terje: Eks see ole kahe otsaga asi: peame valmis olema igasugusteks kriisideks, ka julgeolekukriisiks. 

Te olete nii kaua töötanud. Kuidas te end läbipõlemise eest hoiate?

Terje: Mingis mõttes töö ise ei lase läbi põleda, kogu aeg pead uusi olukordi lahendama. Eks see ole natuke naljaga pooleks, aga natuke on tõsi ka. Elukogemus on ilmselt see, mis hoiab meie töötajaid. Ja ikkagi meeskond: kui oled tööst väsinud, siis saadki arutada ja analüüsida kolleegidega või laiemas ringis, kus võivad olla ka koostööpartnerid.

Külli: Olen hästi suurtes kollektiivides töötanud ja mulle väga meeldib väike meeskond. Igaüks peab kõigepealt iseenda jaoks leidma enda säästmise võimalused. 

Terje: Suur tugi on ikkagi oma perest. Tööasju ei saa küll kodus arutada, aga saabki end välja lülitada. Ja hobid! Igaühel on oma: kes loeb raamatuid, kes käib jalutamas või teeb joogat. 

Tiia: Mina käin rahvatantsus, line-tantsus. Lähen metsa orienteeruma, jooksen mure maha.

Terje: Aitavad ka oma kollektiivi ühisüritused, väljasõidud, mida pole küll väga sageli. Meil on võimalus töötada ka kodukontoris, tööaega saab paindlikult korraldada. See kõik toetab.

Mida lisaksite lõpetuseks?

Külli: Kanepi vald on üks tore vald.

Terje: Siin on hea elada ja siin on hea tööl käia. Siin oled tõesti looduse kesksel ja linnakärast eemal. See tähendab ka rohkem loodusmõjutusi: talvel tuleb libedal või lumes rohkem ukerdada, aga see käib tööga kaasas. Elektrikatkestused on töö loomulik osa. Nii meie kui ka meie inimesed oleme harjunud maakohas toime tulema. Tuleb leida lahendus ka siis, kui lahendust ei paista.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2024.