Ilmus eestikeelne elulooraamat asendushooldusel ja lapsendatud lastele
Elulooraamat on mitmeotstarbeline lapsesõbralik vahend, mis aitab toetada lapse subjektsust, autonoomiat ja identiteeti.
Tartu Ülikooli sotsiaaltööuuringute kaasprofessor
Ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2022 ilmus minu artikkel traumateadliku elulootöö metoodikast asendushooldusel kasvavate laste identiteedi toetamiseks. Tutvustasin osalustegevusuuringu esimese kahe etapi tegevust. Nüüdseks on ilmunud kolmandal etapil koostatud elulooraamat.
Esiteks on see päevik, mida täites laps fikseerib pidevalt enda kohta olulist teavet. Elulooraamatu täitmine ei ole ühekordne tegevus, vaid eeldab järjepidevaid sissekandeid, kus peegeldub lapse areng aja jooksul. See aitab lapsel end tundma õppida ja toetab tema eneseteadlikkust. Ta võib tagasi vaadata ja võrrelda ennast sellega, kes ta oli mõni päev, nädal, kuu või aasta tagasi. Täites elulooraamatu harjutusi, saab ta kogeda, et inimene, tema ise, muutub ajas. See on oluline lapse enesehinnangu ja eneseusu arendamiseks.
Teiseks on elulooraamat vahend, mis võimaldab lapsel ja tema vahetul hooldajal omavahel suhelda, tegeledes lapse jaoks oluliste küsimustega mänguliselt ja väljaspool argirutiini. Seega toetab elulooraamatu täitmine lapse ja hooldaja usalduslike suhete arendamist. See aga eeldab, et hooldaja saab aru, et elulooraamat ei ole koolitöö moodi kohustus, vaid laps saab ise valida, millal, kuidas ja kas üldse elulooraamatut täita.
Elulooraamatu täitmine ei ole ühekordne tegevus, vaid eeldab järjepidevaid sissekandeid, kus peegeldub lapse areng aja jooksul.
Hooldaja, kes vastutustundlikult seab eesmärgi kasvatada last võimalikult hästi, võib unustada lapsega sõbralike suhete loomise, mida laps tegelikult kõige rohkem vajab. Lapse kasvatamine ei piirdu ainult kohustuste täitmise ega kodukorrast kinni pidamise jälgimisega. Lapsel peab olema inimene, kellega ta saab turvaliselt rääkida oma hirmudest, kahtlustest, igasugustest emotsioonidest: nutta ja naerda südamest. Täiskasvanu ei tohi lapse sellist eneseavamist kuidagi ära kasutada ega lapse vastu pöörata isegi siis, kui täiskasvanule tundub, et see on lapse huvides.
Asendushooldusel lapsed kannavad kaasas kõige raskemat koormat: usalduse kaotust nende heaolu eest vastutatavate täiskasvanute vastu. Pärast sellist kogemust on väga raske lapse usaldust võita ja see usaldus on nii habras, et selle võib kergesti kaotada. Elulooraamat on hea vahend, mille abil usalduslike suhteid luua ja lapse usaldust maailma vastu uuesti avada ja tugevdada.
Laps peab teadma, kes on tema eestkostja ja julgema pöörduda tema poole.
Kolmandaks informeerib elulooraamat last tema õigusest omada infot enda ja oma elusündmuste kohta. Selleks et laps kasvaks endast teadliku, ennast usaldava vastutustundliku subjektina, peab tal olema tõene info selle kohta, mis on temaga juhtunud. Olgu see info kui tahes raske, teadmine on alati parem kui mitteteadmine. Seda enam, et alati on keegi, kes teab tõde ja ikka leidub keegi, kes ütleb selle välja võib-olla selleks mitte sobival ajal ja kohas.
Tõe varjamine kahjustab usaldust inimeste vastu. Kuid lapse informeerimine peab olema väga põhjalikult läbi mõeldud ja ette valmistatud. Lapse elu faktid on kohaliku omavalitsuse (KOV) lastekaitsetöötajate käes. Nad peaksid need kirja panema lapsesõbralikult ja lapse hooldajatega jagama. Lastekaitsetöötaja, kes on sageli ka lapse eestkostja esindaja, peab oskama suhelda lapsega nii kirjalikult kui ka suuliselt ning tekitama lapses usalduse enda vastu. Laps peab teadma, kes on tema eestkostja ja julgema pöörduda tema poole igal juhul, kui tal on tekkinud küsimused või probleemid. See hoiab ära võimalikku väärkohtlemist hooldusperes või asenduskodus. Üks oluline osa elulooraamatust puudutab suhteid lapse, tema hooldaja ja KOV-i lastekaitsetöötaja vahel. Nad saavad minevikusündmusi last säästval sõbralikul viisil koos mõtestada.
Elulooraamatu osad ja sisu
Elulooraamat koosneb kiirköitjaga kokku pandud A4 lehtedest, mida laps saab täita ise või koos hooldajaga vastavalt vanusele ja küpsusele. Lehtedel on ruumi, et joonistada või kirjutada lapse elu teemadest. Lehtedel on illustratsioonid ja kaunistused, mida laps saab soovi korral edasi arendada.
Raamat jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa „Kõik minust“ tegeleb lapse olevikuga.
Teemad on paigutatud nii, et lihtsamad ja kergemad on alguses, keerulisemad hiljem. Selle osa täitmisel saab laps tegeleda oma lemmikutega, oma isikuga: kes ma olen, mis mind iseloomustab. Kõik need teemad aitavad lapsel saada teadlikuks, kes ta on teiste keskel.
Lugude juures tuleb alati otsida midagi positiivset, kui on vähegi võimalik.
Perest eraldatud lastel on sageli väga madal enesehinnang, nad ei usu eriti, et on milleski head. Seepärast pakutakse lapsele võimalust mõelda ka nende inimeste arvamustele, kes suhtuvad temasse väga hästi ja märkavad ning kiidavad tema väiksemaidki saavutusi. Tähtis on meeles pidada, et paljudel perest eraldatud lastel on raskusi eneseväljendamise ja jutustamisega ning paljudel on kõnehäire. Elulooraamatu täitmine võimaldab lastel arendada väljendusoskust, harjutades seda iga päev pisikeste sammudega. Pakutud on käelisi (joonistamine), verbaalseid (jutustamine) ja kirjalikke väljendusvõimalusi. See ei ole koolitöö, mida hooldaja tohib hinnata ja lasta lapsel ümber teha või parandada. Kui laps näitab, mida ta on lisanud elulooraamatusse, siis teda võib selle eest vaid kiita ja julgustada jätkama. Kui laps ei soovi oma elulooraamatut hooldajale näidata, siis ka seda otsust tuleb austada.
Elulooraamatu teine osa „Kõik sinust“ tegeleb lapse minevikuga. Ka siin on põhimõte lihtsamatest teemadest keerulisemate suunas. Elulooraamatu lehti saab eraldada, mistõttu võib elulooraamatu seda osa hoida kuskil mujal turvalises kohas ja jagada lapsega siis, kui ta esitab küsimusi oma mineviku kohta. Lehti võib lisada kiirköitjasse ükshaaval, mitte kõiki korraga. Teisisõnu, infot tuleb lapsega jagada väikeste osade kaupa ning oodata, kuni laps on info läbi töötanud ehk selle enda jaoks mõtestanud.
Näiteks võib alustada lapse sünnikoha infost: kus, mis haiglas, millal, mitmenda lapsena peres ta sündis, missugune oli sünnikaal, kus viibis esimesed kuud. Lastekaitsetöötaja või hooldaja võib otsida või teha fotod sünnitusmajast, kus laps on sündinud, otsida fotod sünnipere liikmetest jne. Elulooraamatu see osa sisaldab nii faktilisi andmeid kui ka lugusid sünniperest.
Elulooraamatu täitmine toetab lapse ja hooldaja usalduslike suhete arendamist.
Lugude juures tuleb alati otsida midagi positiivset, kui on vähegi võimalik. Koostades lugusid lapse mineviku kohta tuleb alati küsida ka lapse käest, mida ta ise mäletab. Lastel on palju mälestusi, nii häid kui ka halbu, ja neid ei tohi ignoreerida, sest mälestused võivad ilmuda arusaamatute pildikestena, mida on vaja mõtestada. Laste maailm on enesekeskne – kõige toimuva eest kipub laps nägema enda süüd. Sellepärast on tähtis lapsele mineviku sündmusi lahti seletada nii, et see ei paneks teda ennast süüdistama. Hooldaja põhiülesanne ongi aidata lapsel neid mälestusi mõtestada. Selle kaudu õpib laps ka ise mõtestama oma elu sündmusi, neid analüüsima ja mõistma, kuidas üks või teine sündmus minevikus kujundab elu olevikus.
Raamatu kolmas osa on ilus suur ümbrik, kus võib hoida lapsele olulisi materjale: dokumente, fotosid, kaarte.
Tugi raamatut kasutavale täiskasvanule
Elulooraamatu juurde kuulub eraldi vihik, kus on esitatud elulooraamatu eesmärgi teoreetiline põhjendus, ülevaade täitmise mõjust lapsele ning juhendid lastekaitsespetsialistile, asutuspõhise asendushoolduse töötajatele, hooldusperele, lapsendajale ja eestkosteperele, kes võtab elulooraamatu täitmise ette. Selles osas on lisatud elulootöö muu tegevuse kirjeldused, mida hooldajad võivad kasutada. Sellisest mängulisest tegevusest oli juttu juba eelpool mainitud artiklis.
Agnes Kulmar jagab vihikus oma töökogemusi Suurbritannias, kus ta lastekaitsetöötajana koostaski perest eraldatud lastele elulooraamatuid. See osa sisaldab ka eri vanuses lastele mõeldud näidislugusid, mille abil lapsesõbralikult selgitada raskeid otsuseid ja keerulisi olukordi lapse elus.
Elulooraamatu täitmine eeldab, et täiskasvanud toetavad last selles tegevuses teadlikult ja vastutustundlikult. Seetõttu töötatakse välja koolituskava lastekaitsetöötajatele ja hooldajatele, kes on elulooraamatu täitmisest huvitatud. Koolitustel saab harjutada elulooraamatu täitmist, elulootööd proovida ja kõige olulisema osana harjutada lapsesõbralikku keelekasutust rasketest küsimustest rääkides.
Elulooraamatu andis välja MTÜ Oma Pere sotsiaalministeeriumi 2020.–2022. aasta strateegilise partnerluse projekti „Koostöös laste ja perede heaks“ raames ning seda on toetatud ETAG PRG700 programmist. Koostajad on Kadi Annuk, Tiina Kivirüüt, Agnes Kulmar, Kirsti Mägi, Liis Saarna, Siiri Urbas ja Judit Strömpl, illustraator ja kujundaja on Maite Kotta, teksti toimetaja Meelike Saarna.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.