Hooldajad Enn ja Marge panevad hooldekodu elanikud isegi tantsima
Elukaaslased Enn Ott ja Marge Sumre töötavad Tabasalu Pihlakodus dementsusega inimestega. Hooldajaks õppimise soov tärkas neil küpsemas eas ja amet sobib neile kui valatult.
Õhtulehe ajakirjanik, MTÜ Elame Veel! asutaja
„Head on siin majas palju!“ kiidab Marge. „Ja nalja saab ka palju!“ ütleb Enn. Milline on tandemi igapäevatöö asutuse ühes raskemas osakonnas?
Juulihommik Tabasalu Pihlakodu Metsatuka osakonnas. Nagu nimigi viitab, elavad seal mäluhäiretega inimesed. Tööle saabunud, käib Enn läbi kõik toad ja teretab elanikke.
Peagi algab hommikusöök. Hooldajad toimetavad elanikud osakonna lõppu söögi- ja puhkealale laudade taha. „Tule siia oma sõbra kõrvale!“ kutsub Marge üht. „Istu sa sinna, kuhu sa alati istud,“ juhatab teist. „Kas tahad istuda siia või sinna?“ annab Marge kolmandale valiku.
„Oo, sul on täna nii kena pluus seljas! Näe, võta, kammi juuksed ka ära,“ õpetab Marge juuksurina töötanud hoolealust. „Kas su tütar täna käis?“ käivad Marge suu ja käed samas tempos.
„Hommikul enne söömist on päris tegu, et nad laua äärde saada,“ nendib Marge. Hooldajaid töötab osakonnas kaks, kliente on 20, kellest üheksa dementsusega. Raskemas seisus hoolealustel aidatakse süüa toas. Hooldajad püüavad siiski kõik, kes vähegi soovivad, saali teiste sekka toimetada.
„Kullakene, kuidas sa magasid? Kas sa oleksid tahtnud siia ka seeliku peale panna?“ sätib Marge järgmist klienti ja juhatab ta söögilauda.
Üks on Ennu sõnul kindel: hooldekodus saab palju nalja.
Läheme Margega toidu järele ja kõnnime selleks läbi suure söögisaali. Seal istub ratastoolis proua, kellega Margel on kindel rutiin: tervitamine ja embamine. Marge ja Enn on töötanud hooldekodu eri osakondades ning tunnevad paljusid elanikke.
„Ma ei jõua ära kiita ta tahtejõudu!“ tunnustab Marge ratastoolis prouat, kes on elurõõmus raskest haigusest hoolimata. „Ta ei vaja kaastunnet ega abi!“
Ennule meenub tolle prouaga vahva lugu. Ta koristas kord põrandaid, kui proua küsis, kuidas saaks aidata. „Sina tõsta jalad üles!“ teatas Enn ja mõlemad naersid. Üks on Ennu sõnul kindel: hooldekodus saab palju nalja.
Nad on kõik elus väga väärikad inimesed olnud, aga see haigus ei küsi.
Enne sööki sätime kõigile põlled ette. „Sul on täna nii uhked riided, kas panen sulle ka põlle?“ uurib Marge valge kampsuniga proualt, kuid saab eitava vastuse. Kanname ette hommikupudru, võileiva, joogi ja tabletid. Nii mõnelegi peab paar korda söömist meelde tuletama. See on Metsatuka osakonna eripära.
„Nad on kõik elus väga väärikad inimesed olnud, aga see haigus ei küsi,“ mõtiskleb Marge. „Ükskõik, kas oled olnud arst, muusik, koristaja või keegi teine. See on nii julm.“
Hoolealuseid ei saa jätta
Marge ja Enn õppisid algul tegevusjuhendajaks, siis omandasid hooldustöötaja kutse ja läbisid ka dementsust käsitleva koolituse. See aitas palju. Marge tunnistab, et alguses oli raske. Ta käis nurga taga ja sisendas endale: „Marge, rahu!“
Hooldajatele meenub mees, kes laulis 17 tundi järjest. Ei tema ega keegi teine saanud seetõttu magada. Selliseid olukordi tuleb siiski harva ette. „Võitleme selle raske haiguse, mitte nende inimestega,“ ütleb Marge.
Marge on kindlalt veendunud, kes sobib hooldajaks. Tema sõnul peab hooldaja olema pensionär, kellel ei ole kodus lapsi ega kaaslast, kes koju ootaks. Neile Ennuga sobib ka just töö graafiku alusel ehk iga päev ei pea majas käima.
Enn ja Marge mõtlevad kogu aeg, et kui tuleb külm aeg, siis nad jäävad koju. Seda takistab aga mõte hoolealustest. „Nemad ju veel elavad, kuidas me nad jätame. Ja see ring ei lõppe kunagi,“ muigab Marge. „Nad on kõik toredad!“
Just dementsusega inimeste osakonnas on püsiv töötajaskond oluline, leiavad Enn ja Marge.
„Üleval oli üks 95-aastane proua, kes teatas: „Kuni sina veel siin töötad, ei tule surm kõne allagi!“,‟ räägib Enn.
Ühel teisel mineku äärel elanikul paitas Enn pead, lahkujal jooksid pisarad mööda põski. „Lohutasin, et oled väga ilusa elu ära elanud, nüüd on aeg minna,“ meenutab Enn. Surija vastanud talle: „Ma jään su lokke igatsema.“ Need olid ta viimased sõnad.
Enn räägib ka loo, kuidas päästis ühe mehe toidu kätte lämbumast. Kui ohtlik olukord tekkis, tõstis Enn mehe jalgupidi üles ja tagus vastu selga. Mees jäi tänu sellele ellu. Hiljem õues Ennu kohates teatas surmasuust pääsenu aga: „Ilmaaegu tegid seda.“
Hooldajapaar paneb julgelt käed külge seal, kus näeb, et saab aidata
„Peame ju inimesi nii kaua aitama, kui saame!“ ütleb Marge. Küll aga kiidab ta, et Eestiski töötatakse välja patsiendi elulõpu tahteavaldust. See võimaldab inimestel oma ravi küsimustes kaasa rääkida, sh lootusetu seisundi korral piirata elu pikendavate meetodite kasutamist.
Elanike lähedaste tagasiside rõõmustab
Hooldekodus, nagu eluski, käivad elu ja surm, rõõm ja nutt käsikäes. Taas pikib Enn vestlusesse ühe nalja. Kord jalutas ta mööda koridori prouaga, kes muudkui kurtis, et raske on. „Elu on pikk olnud, muidugi on raske,“ püüdis Enn lohutada. „Ei, su käsi on raske,“ teatas proua.
Pärast hommikusööki algab pesemine ja voodite tegemine. Enn on seekord pesutoimkonnas, Marge vahetab voodipesud ära ja otsib klientidele puhtad riided välja.
Enn ja Marge on tõelised puhtusearmastajad – juba lapsepõlvest. Ka nende kodus on kõik kui joonlauaga mõõdetud. Nad jätavad osakonna endast alati läikima, küürivad puhtaks põrandad ja pinnad, kuigi hooldekodus töötavad ka koristajad.
Kellel pesupäev ei ole, istub puhkealal. Füsioterapeut kõnnib ühe mehega koridoris edasi-tagasi. Üks klient sai pärast hommikusööki hammasratastega mänguasja, mille kallal tunde toimetab. Tavaliselt viiksid Enn ja Marge elanikud sel ajal hooldekodu sisehoovi, kuid vihma sajab.
Hooldekodus on suur abiline õde. Marge valutab südant kliendi pärast, kes viimasel ajal nõrgaks jäänud ega suhtle. Tervis halvenes lühikese aja jooksul. „Ta lohistab vasakut jalga, äkki on miniinsult olnud? Aga ta naeratab! Ja ta sööb,“ annab Enn ülevaate. Õde teab elanikke hästi ja hakkab kohe asja uurima.
Enn ja Marge saadavad elanike omastele fotosid. See teeb nende meele heaks ja loob kindlustunde, et lähedane on hästi hoitud.
Raskes töös teeb eriti rõõmu lähedaste tagasiside. Hooldajad saavad neilt pühadetervitusi ja tänulikke sõnumeid, mõni tuleb isegi külla, ka aastaid pärast elaniku surma. „Üks tütar jagas fotosid kadunukese viimsele teele saatmisest. See teeb rõõmu!“ näitab Marge fotot tuha merre puistamisest.
Üks pere viib Pihlakodus elava pereliikme aeg-ajalt Saaremaale puhkama ja saadab hooldajatele fotosid, kuidas emal läheb. „See teeb südame nii soojaks!“ ütleb Marge.
Hooldajatöös kogeb emotsioone seinast-seina, kuid Enn ja Marge tööd koju kaasa ei võta. „Iga päev on uus ja eriline. Mulle meeldib see töö, meeldib kollektiiv, meeldib juhtkond. Meil on tõesti juhtidega vedanud! Kui kuulen, kuidas kolleegid teistes asutustes värisevad oma juhtide ees, kardavad neid …“ ei kujuta Marge sellist õhkkonda ettegi. Ta tunneb, et saab Pihlakodus ülemustega suhelda nagu võrdne võrdsega.
Käed lüüakse külge kõikjal
Hooldajapaar paneb julgelt käed külge seal, kus näeb, et saab aidata. Keegi neid selles ei takista. „Tooliservad lõhkusid seinad ära, tegime siin väikse remondi,“ räägib kuldsete kätega Enn. Ühe öövalve ajal panid nad söögiruumi seinale fototapeedi.
Üldiselt on hooldekodus hallid seinad, kuid ühe koridorisopi kujundasid Enn ja Marge hubaseks paigaks, kus lähedastega istuda. Varem hoiti samas kohas hooldusvahendeid, nemad viisid sinna aga laua ja mugavad toolid ning laualambi õdusama õhkkonna loomiseks.
Ainult raha pärast ei saa töötada. Peame ju inimesi nii kaua aitama, kui saame!
Enn ja Marge meisterdavad kodus osakonda kaunistusi. Pühade ajal nähakse eriti vaeva. „Õppisime klientidega jõulukava ja toolitantsu. Tõime osakonda kuuse ja kinkisime igaühele paki: kaks kommi ja paar mandariini, aga kõik said!“ räägib Enn ja näitab videot, kuidas nad klientidega tantsu vihtusid. „Me oleme nendega laulnud ja tantsinud! Praegu on siin kahjuks rohkem sellised, kellega neid asju teha ei saa.“
Hooldekodu elanikele tegid suurt rõõmu ka koduloomad, keda Pihlakodus töötanud majandusmees neile vaadata ja toita tõi. „Õues kalpsasid küülikud. Siin käis võitlus, kes süüa saab anda! Nad toideti nii paksuks!“ meenutab Enn. Rantšot pidav kolleeg paraku lahkus töölt ja võttis ka loomad kaasa.
Lõunasöögiks pakutakse sedapuhku hapukapsasuppi ja kamavahtu. Vahepeal on vihm järele jäänud ja soovijad saavad õue minna. Enn ja Marge sõidutavad ühe mehe õue tuulduma voodiga.
„Head on siin majas palju!“ teatab Marge. Ta leiab aga, et tema- ja Ennu-suguseid võiks veel rohkem olla. Ainult raha pärast ei saa Marge sõnul töötada. Kuigi külm aeg hiilib vargsi lähemale, ütleb ta praegu kindlalt: „Veel ei taha koju jääda, lihtsalt ei taha!“
KOMMENTAAR
Merike Merirand, Pihlakodu juhatuse esimees
Sellised hooldustöötajad nagu Marge ja Enn kehastavad seda, mida tähendab olla südamega töötav hooldaja. Nende töö on eeskujulik: põhjalik ettevalmistus, kindlad töövõtted ja siiras hoolitsus ning tähelepanuväärne kannatlikkus teevad neist meeskonnas asendamatud liikmed. Marge ja Enn täidavad oma ülesandeid väga pühendunult ning suudavad kujundada turvalise keskkonna, kus meie hoolealused tunnevad end hoituna ja väärtustatuna.
Marge ja Enn on nõudlikud nii enda kui ka töökaaslaste vastu, kõik peab olema tehtud väga hästi või ülihästi. Nad püüavad alati teha rohkem kui hooldustöö neilt nõuab, olgu see lillede istutamine, osakonna kaunistamine või midagi muud, peaasi, et hoolealustel oleks ilus, puhas ja hea olla. Need on väärtused, mis on neile omased ja edasiviivad. Marge ja Enn on julged, otsekohesed ja alati valmis jagama oma kogemusi ning teadmisi, kui neid küsitakse.
Kui seda artiklit juhtub lugema keegi, kes ei ole endale sotsiaalvaldkonnas rakendust veel leidnud, kutsun üles hooldustöötaja ametit kaaluma: oled alles noor või juba Marge ja Ennu ealine – hooldustöös on iga päev eriline ning sul on võimalus kellegi elu paremaks muuta. Koos saame teha midagi tõeliselt olulist!
Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel.