Haavatavus kui tugevus

---

Inimestena oleme haavatavad. Haavatavaks muudavad meid traumaatilised sündmused, mis tekitavad stressi ja mõjutavad vaimse tervise tasakaalu ning võimekust olukorda ohjes hoida. Traumaatiline sündmus võib olla sõda, vägistamine, tulekahju. Kui kaotatakse töö, mis oli eksistentsi kese, on see traumaatiline sündmus. Kui koolis kiusatakse, on see traumaatiline sündmus. Traumaatiline sündmus tekitab tühjuse ja lootusetuse tunde, vaenulikkuse enda ja oma eksistentsi vastu, raskusi emotsioonidega toimetulekul. (Perrotta 2019)

Kuigi inimene on võimeline traumaatilise sündmuse unustama, elab ta hiljem selle vaimselt ja füüsiliselt uuesti läbi, sest sündmus ja selle ajal kogetud emotsioonid talletuvad mälus ning uuesti läbi elamiseks piisab mõnest päästikust (ingl trigger) (Cowen ja Keltner 2021). Näiteks vaimse tervise probleeme kogenud inimesele piisab psühhiaatriahaiglast mööda sõitmisest, et kogeda uuesti tegevust ja emotsioone, mis on selle kohaga seotud.

Kuigi inimene on võimeline traumaatilise sündmuse unustama, elab ta hiljem selle vaimselt ja füüsiliselt uuesti läbi.

Me saame olla tugevad, kui oleme kogenud, kuidas tunda ennast nõrgana. See ei tähenda, nagu tuleks mõelda, et negatiivsed elusündmused on antud meile kindla põhjusega, kuid iga selline sündmus annab võimaluse õppida mõistma oma tugevaid külgi ja olla teistele suunanäitaja.

Kaotus ja lein

Sõnadega „kaotus“ ja „lein“ seostub tavaliselt surm, lähedase lõplik kaotus. Kuid neil sõnadel on ka teisi tähendusi. Kaotuse tunne võib kaasneda lähedastest eraldumisega, töövõimetuks jäämisega, võõrsile kolimisega, ümberasumisega, tööst ilma jäämisega, lapse sünniga, pensionile jäämisega, erialaoskuste kadumisega (Parkers 1998).

Ka psüühikahäirest teada saamine on haigestunule šokk ja sellest algab leinaprotsess, sest kaotatakse nii sisemine kui ka väline maailm – kõik, mis on olnud minevikus tähenduslik, on kadunud ega teata, kuidas igapäevaeluga hakkama saada ning mida toob tulevik (Mauritz ja van Meijel 2009). Pereliikmed kaotavad lähedase haigestumisel peale majandusliku turvalisuse, rolli ühiskonnas, usu paremasse elusse, oskuste, igapäevarutiini ja kontrolli elu üle ka inimese, kelle tulevikku on idealiseeritud, kuid see kaotus ei ole lõplik, sest inimene jääb alles, lihtsalt muutununa (Richardson jt 2013).

Elumuutuste vastuvõtmiseks tuleb leida jõudu ja läbida areng, mida nimetakse leinaprotsessiks.

Psüühikahäirega elava lähedase eest hoolitsevad vanemad on vanemad kogu eluks: kaotades oma lapse võimalused, kaotavad nad ka oma vabaduse (Ryan 1993). Seega tuleb vanemana leida jõudu olla toeks, ise samal ajal tuge vajades ja oma isikliku taastumisprotsessi ning leinaga tegeledes.

Leinaprotsess ja selle toetamine

Elumuutuste vastuvõtmiseks tuleb leida jõudu ja läbida areng, mida nimetakse leinaprotsessiks. Seda on Kübler-Ross (1969) kirjeldanud viie-etapilisena.

1. Eitamine ja isolatsioon
2. Viha
3. Kauplemine
4. Depressioon
5. Leppimine

Toetav isik, abistaja peab väga hästi tajuma, millises leinaprotsessi etapis inimene on, ja mõistma, miks ta käitub nii, nagu käitub. Survestamine pärsib leinaga leppimiseni jõudmist. Kui inimene on näiteks eitamise etapis ja soovib ennast tühjaks rääkida sellest, mis ja miks juhtus, tuleks leida võimalus ta ära kuulata. Ei ole harv, kui oma muret jagades saadakse vestluspartnerilt vastus, mis sisaldab süüdistusi, et ollakse elus valesid valikuid tehti. Sageli lisandub süüdistustele halvakspanu ja tõrjumine. Viha etapis võidakse soovida kohtuda teiste sarnast lugu kogenud inimestega, et aru saada, kuidas neil läheb. Sel ajal võib soovitus minna koolitusele, kus räägitakse psüühikahäire diagnoosidest, tunduda survestamise ja tegeliku olukorra mittemõistmisena. Taastumiseks on vaja aega ja mõistmist.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel elab 13% maailma elanikkonnast psüühikahäiretega, skisofreeniaga üks täiskasvanu 200-st (WHO 2022). Haigestunutel on omakorda pereliikmed ja teised lähedased, keda olukord mõjutab. See tähendab, et maailmas on üsna palju inimesi, kes kogevad kaotust ja läbivad leinaprotsessi psüühikahäirete mõjude tõttu.

Haavatavus või tugevus

Sõprade, sama kogemusega kaaslaste, pereliikmete ja vaimse tervise spetsialistide pühendumuse ja toetuseta on personaalne taastumine (Narusson 2021) ning oma koha leidmine ühiskonnas (Noiseux ja Ricard 2008) samahästi kui võimatu. Avatud Dialoogi meetodi (Seikkula ja Alakare 2004) rakendamine on näidanud, et personaalseks taastumiseks on oluline, kui psühhoosi avaldudes teeb haigestunu kogu turvaline võrgustik koostööd esimese 24 tunni jooksul (Narusson 2021).

Tugevad küljed aitavad haavatavusega toime tulla.

Pool&looP OÜ peab väga oluliseks pere- ja võrgustikutööd, väga tähtis on see eelkõige kriisi ajal ning oleme näinud selle mõju osalejatele. Oleme näinud, kuidas mõjuvad psüühikahäirega seotud kaotused ja leinaprotsess ning mida tajutakse kogedes sellega kaasnevaid kaotusi, ebaõnnestumisi ja pettumisi. Oma töös peame aitama peredel seada eesmärke edaspidiseks, sest lootus on edasiviiv jõud.

Leinaprotsessis vanemale, kelle üks ja ainus eesmärk on saada endine rõõmus laps tagasi, ei ole aga võimalik lubada, et ta oma eesmärgi saavutab. Kuid saame olla toeks, et ta saaks leinaprotsessi ajal avastada oma tugevad küljed ja neid kasutama õppida.

Kõikehõlmava rehabilitatsioonikäsitluse (ingl comprehensive approach of rehabilitation – CARe) metoodikas kirjeldatud maatriks põhineb viiel tugeval küljel: 1) ma soovin, 2) ma oskan, 3) ma olen, 4) mul on, 5) ma tean (Wilken ja den Hollander 2015). Tugevad küljed aitavad haavatavusega toime tulla.

Oleme näinud, et kui laseme leinaprotsessil loomulikult kulgeda ja oleme sealjuures mõistvalt toeks, leiavad lapsevanemad üles oma tugevad küljed.

• Eitamise etapis võib avastada, kes ma olen: olen võitleja, ellujääja, abikaasa, sõber, töökaaslane.
• Viha etapis võib õppida teadvustama, mis mul on: mul on olemas võimalused olla armastatud, teha tööd, õigus teha nalja, õigus naerda. Võib avastada, et mul on sotsiaalsed rollid ja ma tegutsen nendes rollides.
• Kauplemise etapis võib avastada, mida ma tean: olen elus teinud otsuseid täpselt nii, nagu otsuste tegemise ajal oskasin ja minu oskused otsuseid teha arenevad.
• Depressiooni etapis võib avastada, mida ma tahan: mul võib tekkida soov olla uuesti õnnelik.
• Leppimise etapis võib avastada, mida ma oskan: mul on võimalik õppida, töötada, laulda, tantsida.

See on igaühel individuaalne, millises leinaprotsessi etapis milline tugev külg avastatakse, kuid iga avastus on väärtus omaette. Tavaliselt on vaja toetust ja suunamist, et leinaprotsessis märgata oma kogemustes avaldanud tugevaid külgi. Kui ollakse neid teadvustanud, võib tugevaks küljeks saada ka arusaam, et endist last tagasi saada ei ole võimalik, kuid saab tundma õppida uut inimest koos tema potentsiaaliga: inimest koos tema haigusega (Berry 1997).

Toetusvõimalused peredele

Pool&looP on kogukonnale suunatud keskus, mis mujal maailmas on tuntud kui Recovery Learning Community, kus kogemusõppe kaudu leitakse taastumisvõimalusi kogu perele. Oleme oma tegevust laiendanud ja peale täiskasvanute on klientideks nüüd ka lapsed.

Oleme pereliikmetega rohkem töötanud individuaalselt, kuid näeme, et käesoleval aastal on vaja alustada peredele mõeldud toetust pakkuva ja tugevaid külgi otsida aitava rühmatööga. Kui tekib huvi, saab meiega ühendust telefonil 5551 2119 või e-postiga pool.osauhing@gmail.com.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023

Viidatud allikad

Berry, D. (1997). Living with Schizophrenia: The Carer's Story – An Introductory Video and Booklet for Carers and the Professionals Who Work with Them. London: Institute of Psychiatry.

Cowen, A. S., Keltner, D. (2021). Semantic space theory: A computational approach to emotion. Trends in Cognitive Sciences, 124–136.

Kübler-Ross, E. (1969). On death and dying. New York: Macmillan.

Mauritz, M., van Meijel, B. (2009). Loss and Grief in Patients With Schizophrenia: On Living in Another World. Archives of Psychiatric Nursing, 3, 251–260. doi:10.1016/j.apnu.2008.06.006

Narusson, D. (2021). Lootuse hoidjale. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Noiseux, S., Ricard, N. (2008). Recovery as perceived by people with schizophrenia, family members and health professionals: A grounded theory. International Journal of Nursing Studies, 45, 1148–1162. doi:10.1016/j.ijnurstu.2007.07.008

Parkers, C. M. (1998). Coping with loss. Bereavement in adult life. National Library of Medicine, 316, 856–859.

Perrotta, G. (2019). Psychological Trauma: Definition, Clinical Contexts, Neural Correlations and Therapeutic Approaches. Recent Discoveries. Current Research in Psychiatry and Brain Disorders.

Richardson, M., Cobham, V., McDermott, B., Murray, J. (2013). Youth Mental Illness and the Family: Parents’ Loss and Grief. Journal of Child and Family Studies, 22, 719–736. doi:10.1007/s10826-012-9625-x

Ryan, K. A. (1993). Mothers of adult children with schizophrenia: an ethnographic study. Schizophrenia Research, 11, 21–31. doi:10.1016/0920-9964(93)90034-G

Seikkula, J., Alakare, B. (2004). Avoin dialogi: vaihtoehtoinen näkökulma psykiatrisessa hoitojärjestelmässä. Aikakauskirja Duodecim, 289–296. www.duodecimlehti.fi/lehti/2004/3/duo94071

Wilken, J. P., den Hollander, D. (2015). Supporting Recovery and Inclusion. Working with the CARe Model. SWP Books Amsterdam.

World Health Organization. (2022). World mental health report. Transforming mental health for all.