Erihoolekanne ja sotsiaalne rehabilitatsioon

---

Eelmises ajakirjanumbris tutvustati uudset tööviisi, mille korral katseprojektis osalevates kohalikes omavalitsustes pakutakse psüühilise erivajadusega inimestele erihoolekande ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuste eri osadest koostatud abipaketti. Samal ajal jätkatakse sotsiaalkindlustusameti (SKA) koordineerimisel ka mõlemat liiki teenuste tavapärast osutamist.

Erihoolekandeteenused

Erihoolekandeteenused on ette nähtud psüühilise erivajadusega inimestele, kellel vaimse tervise olukorra tõttu on vaja igapäevaelus tegevusjuhendaja tuge, nõustamist ja abi, vajaduse korral ka järelevalvet. Teenuste eesmärk on toetada iseseisvat toimetulekut. Põhimõte on, et teenuse saaja peaks ise maksimaalselt igapäevaelu tegevusse panustama, juhendamist ja abi pakutakse vajaduse järgi. Tähtis on teada, et sotsiaalteenuste osutamisel ja abi andmisel arvestatakse inimese tahet ehk vastu inimese tahtmist kedagi toetada, juhendada ega aidata ei saa, v.a kohtumäärusega teenus, vt sotsiaalhoolekande seadus (SHS) § 12.

Erihoolekandeteenustel on kaks peamist sihtrühma: intellektipuudega ja psüühikahäirega inimesed ning teenuseosutajad on spetsialiseerunud ühele või teisele sihtrühmale.

Erihoolekandeteenuse saamiseks esitab inimene või tema esindaja taotluse SKA-le. Ameti konsultant hindab teenusele soovija erihoolekandeteenusele õigustatust ning abi- ja toetuse vajadust.

Võib ka juhtuda, et inimest on vaja toetada mõne muu sotsiaalteenusega, nt kohaliku omavalitsuse korraldatav tugiisiku- või eluasemeteenus. Kui selgub vajadus mõne erihoolekandeteenuse järele, aitab konsultant valida sobiva teenuseosutaja. Enne otsuse tegemist tasub alati minna kohale teenuseosutaja juurde, et oma silmaga näha sealseid tingimusi, tutvuda töötajatega ja vaba aja sisustamise või muude tegevusvõimalustega. Võimalik on korraldada kolmepoolne kohtumine, kus osalevad teenusele soovija koos lähedas(t)ega, erihoolekandeasutuse töötaja ning SKA konsultant. Kui on olemas vaba teenuskoht ja teenuseosutaja sobib, väljastatakse suunamisotsus ning inimene saab asuda teenusele kohe.

Kui soovitud teenuseosutaja juures ei ole vaba teenuskohta, pakutakse inimesele vabu teenuskohti teistes asutustes. Kui teenusele soovija neid kohti vastu võtta ei soovi, võetakse ta algselt kavandatud koha järjekorda. Tuleb nentida, et teinekord tuleb teenusele pääsemist kauem oodata, sest riigieelarves ei ole parajasti raha, et inimesi erihoolekandeteenustele juurde võtta.

SKA tasub teenuseosutajale inimesele osutatud teenuste eest arvete alusel. Kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse korral peab inimene ise maksma toidu ja majutuse eest ehk teenusel on omaosalus – maksimaalne riigi osalus kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Kui inimesel ei jätku raha omaosaluse eest tasumiseks, saab ta taotleda SKA-st puudujääva osa hüvitamist.

Erihoolekandeteenuste liigid

Eestis osutatakse 11 erihoolekandeteenust, mis jagunevad toetavateks ja ööpäevaringseteks. Esitan järgnevalt ka lühendid, mida tihti kasutatakse.

Toetavad erihoolekandeteenused

1. IET – igapäevaelu toetamise teenus

2. IETaut – igapäevaelu toetamise teenus autismispektri häirega inimesele

3. PNH – igapäevaelu toetamise teenus päeva- ja nädalahoiu teenusena

4. TE – toetatud elamise teenus

5. TT – töötamise toetamise teenus

6. KE – kogukonnas elamise teenus

Ööpäevaringsed teenused

7. ÖE – ööpäevaringne erihooldusteenus

8. ÖEaut – ööpäevaringne erihooldusteenus autismispektrihäirega inimesele

9. ÖL – ööpäevaringne erihooldusteenus sügava liitpuudega inimesele

10. ÖR – ööpäevaringne erihooldusteenus ebastabiilse remissiooniga inimesele

11. ÖK – ööpäevaringne erihooldusteenus kohtumääruse alusel

2021. aasta lõpus oli 7326 täidetud erihoolekande teenuskohta, neist 70% toetavatel ning 30% ööpäevaringsetel erihoolekande teenustel (inimene saab kasutada korraga mitut toetavat teenust, nt toetatud elamine ja töötamise toetamine).

Teenuse osutamise tulemuslikkust hindab teenuseosutaja vähemalt kord aastas, sellele eelneb iga kolme kuu tagant analüüs ja kokkuvõte teenuse saaja edusammudest ning toimetulekust (vormistatakse tegevusplaani). Kui teenuseosutaja hinnangul on vaja inimese eesmärke ja nendega seotud tegevust muuta, siis tehakse seda kohe vajaduse tekkides. Teenuseosutajal on võimalus konsulteerida SKA konsultandiga, näiteks kui inimese vajadustest lähtudes võib kaaluda ümbersuunamist tema jaoks sobivamale teenusele või kui inimene vajab veel mõnd toetavat teenust.

Eestis on erihoolekandes võetud suund pakkuda rohkem toetavaid erihoolekandeteenuseid ja vähendada ööpäevaringsete teenuste mahtu. Pannakse rõhku sellele, et inimese erinevad eluvaldkonnad ning eluperioodid oleksid kogukonnateenustega kaetud.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus

Rehabilitatsiooniteenus on kompleksne rehabiliteerivate tegevuste kogum, millega püütakse saavutada erivajadusega inimese või abivajava lapse elukvaliteedi, toimetuleku, tegevus- ja osalusvõime paranemine.

Haigekassa rahastatud taastusravi on suunatud eelkõige teenuse kasutaja funktsioonide ja struktuuride taastamisele, kuid nii sotsiaalne kui ka tööalane rehabilitatsioon, mida korraldavad vastavalt SKA ja töötukassa, peavad silmas eeskätt toimetuleku parandamist, arvestades inimese terviseseisundit ja sellest tulenevaid eripärasid. Tööalane ja sotsiaalne rehabilitatsioon on teineteist välistavad teenused, taastusravi aga eraldi tervishoiuteenus.

Teenuse sisu poolest on tööalasel ja sotsiaalsel rehabilitatsioonil oluline ühisosa: sotsiaalhoolekande seadusega kehtestatud spetsialistide loetelu ja asutuste tegevusloa nõuded on mõlemal rehabilitatsiooni liigil ühised. Samuti osutavad paljud rehabilitatsiooniteenust osutavad asutused nii tööalast kui ka sotsiaalset rehabilitatsiooni. Olulisem erisus on teenuste põhieesmärk. Tööalases rehabilitatsioonis on see töötamiseks (või õppimiseks) ettevalmistamine ja toetamine, sotsiaalses rehabilitatsioonis igapäevaelu toimetuleku taastamine ja arendamine.

Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on rehabilitatsiooniteenused järgmised:

• sotsiaaltöötaja teenus
• psühholoogi teenus
• tegevusterapeudi teenus
• loovteraapia
• füsioteraapia
• eripedagoogi teenus
• logopeedi teenus
• õe teenus
• arsti teenus
• kogemusnõustaja teenus

Kellel on õigus teenusele?

Tööalane rehabilitatsioon on mõeldud ainult tööealistele inimestele, kuid sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on väga eriilmeline, sest hõlmab inimese kogu elukaart. Sotsiaalsele rehabilitatsioonile on õigus

• kuni 16-aastasel puude raskusastmega lapsel
• alla 18-aastasel lapsel, kellel kohalik omavalitsus on tuvastanud nii abivajaduse lastekaitseseaduse alusel kui ka rehabilitatsiooniteenuse vajaduse. Kõigi laste rehabilitatsioonivajaduse hindab üle ka teenuseosutaja, kui rehabilitatsiooniplaani koostakse;
• esmasesse psühhoosi haigestunul. Siinkohal ei ole vanus määrav, rehabilitatsiooniteenuse vajadust hindab ravimeeskond;
• tööealistel puuduva töövõimega inimesel ja osalise töövõime või puude raskusastmega inimesel, kes ei tööta, õpi ega ole ka töötuna arvele võetud;
• vanaduspensioniealisel inimesel, kellel on tuvastatud puue.

Teenusele saamine

Nii tööealiste kui ka vanaduspensioniealiste õigustatud isikute sotsiaalse rehabilitatsiooni vajadust hinnatakse SKA-s. Hindamisel selgitatakse koos konsultandiga välja inimese eesmärk, kuhu ta soovib teenuse kasutamise lõpuks jõuda, näiteks kuu aja pärast iseseisvalt hakkama saada toidupoes käimise ja toidu valmistamisega. Inimese motiveeritus ja eesmärgi sõnastamine on rehabilitatsiooniprotsessi kesksed tegurid. Kui inimene saab SKA-st positiivse otsuse, siis on tal suur vabadus, aga ka vastutus valida endale sobiv asutus. Ka selle valimisel saab konsultant olla partner ja tutvustada asutusi ning nende teenuseid.

Suunamisotsus kehtib kuni kaks aastat, mille jooksul on inimesel õigus rehabilitatsiooniteenust saada. Otsuse juurde kuulub lisa, milles on teenuste kaupa näidatud, kui suure summa eest saab kalendriaastas teenuseid kasutada. Inimesel on kohustus 60 päeva jooksul teenuseosutaja juures ennast registreerida. Teenust rahastatakse riigieelarvest, kui aga riigieelarves ei ole teenusele suunamiseks piisavalt raha, pannakse inimene teenuse järjekorda.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse protsess

Rehabilitatsiooni protsess koosneb teenusesaaja vajaduste hindamisest, planeerimisest, sekkumisest ja tulemuste hindamistest. Rehabilitatsioon eeldab terviklikku lähenemist inimese mitmekesistele vajadustele. See tähendab, et peaaegu alati on vaja mitte mõnda üksikut teenust, vaid eri spetsialistide koostöös osutatavaid teenuseid.

Tegevuse keskmes on inimese enda tahe ja motivatsioon, kuigi ka spetsialistidel on motivatsiooni toetamisel oluline roll. Enamasti ei ole inimene rehabilitatsiooni protsessi keskmes üksi, vaid spetsialistid töötavad ka tema võrgustikuga. Võrgustikku võivad kuuluda pereliikmed, töökoha või kooli personal, varasemad teenuseosutajad, tugiisikud jt inimese jaoks olulised inimesed.

Üldjoontes on spetsialistidel ja meeskondadel võimalik sekkumine, näiteks konkreetne teraapia, valida üsna vabalt, tingimus on sekkumise tõenduspõhisus, spetsialisti kvalifikatsioon ja teenusesaaja turvalisus. Põhieesmärk on, et teenuse saaja saavutaks endale seatud maksimumtulemuse.

Aastas kasutab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust kokku keskelt läbi 10 000 inimest, kellest umbes 60% moodustavad lapsed. Seejuures on viimastel aastatel suurenenud teenuse hulk, mida üks teenusekasutaja aasta jooksul kasutab.

Kvaliteetse teenuse tagamine

SKA on seadnud eesmärgi olla erihoolekande teenuseosutajate ja rehabilitatsiooniasutuse partner kvaliteetse teenuse osutamisel. Sotsiaalhoolekande seaduses ja Eesti erihoolekande kvaliteedijuhises on kirja pandud ühised põhimõtted, millest tuleb lähtuda kõigi erihoolekandeteenuste osutamisel sihtrühmast olenemata. Teenuste põhimõtted on järgmised:

• isikukesksus;
• võimestav sisu;
• tulemustele suunatus;
• vajaduspõhisus;
• terviklikkus;
• isiku õiguste kaitse;
• kaasamine;
• töötajate pädevus ja eetika;
• organisatsiooni hea töökorraldus ja kvaliteetne juhtimine.

Samad põhimõtted kehtivad ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamisel. Et aitada teenuseosutajaid nende töös, korraldatakse infopäevi, koolitusi ja kvaliteediseminare. Hoolekandes on keeruline olukord, sest napib kvalifitseeritud tööjõudu. Erihoolekandes teenuseosutaja juures tööle asumise eeldus on nõuetekohane ettevalmistus. Ka rehabilitatsioonimeeskonna liikmete kvalifikatsiooninõuded on seadusega kehtestatud. Rehabilitatsioonis napib spetsialiste, sest sageli tegutsevad samad töötajad lisaks nii meditsiini kui ka hariduse valdkondades.

Töötamine COVID-i kriisi ajal on väljakutse

Sotsiaalvaldkonna töötaja võiks ja peaks olema professionaalne ning suhtuma oma töösse kui võimalusse teha maailmast elamiseks parem paik. Küll aga erineb inimeseti stressitaluvus ja võime pinge all ning pidevalt muutuvas olukorras tulemuslikult töötada. Varasemate gripipandeemiate mõju uurinud teadlased on välja toonud, et kuigi mõju tunnevad kõik valdkonnad, satuvad suurema löögi alla tervishoid ja hoolekanne, kus on rohkem haigeid inimesi ja vähem neid, kes haigete eest hoolitsevad. Olukorda iseloomustab pikaajaline kestus, hirm, ärevus, väärinfo levik, meedia suur tähelepanu ja vahendite ning võimaluste, eelkõige tööjõu vähesus.

Kriisi algusest siiani on hoolekandesektorit väga tugevalt mõjutanud ühiskonnas levinud hoiakud. Erihoolekandeasutuste töötajad on harjunud tegutsema mingil määral eraldatuna, kuid COVID-19 puhangust tingitud nn topeltisolatsioon on tekitanud lisapingeid. Karmistatud hügieeninõuete järgimine, külastus- ja liikumispiirangud ning elanike kohanemisraskused uue olukorraga on kaasa toonud muutusi tavapärases juhendamis- ja hooldusprotsessis. Oma osa töötajate pinge suurenemises oli ka olukorra uudsusest tingitud teadmatusel. Lisandusid töötajate isiklikud arusaamad, hirm iseenese ja lähedaste turvalisuse pärast.

Üldsegi mitte teisejärguline ei ole teenusesaaja arusaam teda ümbritsevate inimeste käitumisest ja vastuvõtlikkus selle suhtes. Töötaja peab tundma oma asutuse või kodu elanikke ning oskama, suutma ja teadma, kuidas täpselt, kellele ning milliste sõnadega olukorda kirjeldada. Liigne otsekohesus või vastupidi, aktuaalsete teemade ignoreerimine ei ole kindlasti hea.

Ootused erihoolekandes töötavatele headele inimestele on suured: nõuded haridusele ja vajaduse korral lisaväljaõppele, sobivad isikuomadused, eetilisus, vahetustega töö, valmidus töökaaslastega koostööd teha ja palju muud. Seda kõike on vaja, et teenuse saajatel oleks erihoolekandeteenusel võimalikult elamisväärne elu ning tingimused.

Eriolukorra järel korraldas SKA erihoolekande teenuseosutajate hulgas küsitluse, uurides, mis muutus nende asutuse igapäevaelus eriolukorra, sh isolatsiooni, ajal ja järel. Vastustest ilmnes, et isolatsiooni ajal võeti hoolekandeasutustes kasutusele telefoninõustamine, suhtlemine videosilla teel, teenuse saajaid juhendati kaugtööna. Teenuse saajatele hakati õpetama digilahenduste kasutamist. Varasemast enam suheldi teenuse saajate lähedastega ja juhendati ning nõustati neid. Võimalikult palju tegutseti välitingimustes. Koostati juhendmaterjale nii töötajatele kui ka teenuse kasutajatele. Üks asutus avas nõustamistelefoni psühholoogilise toe saamiseks, lisandusid ka videoülesanded koduse töö vormis teenuse saajatele.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamine sai pandeemia alguses suure tagasilöögi, sest seniseid kontaktihoidmise viisid olid piiratud. Kõik tavapärased teenuse kasutamise võimalused enam ei toiminud. Kasutusele on võetud IT-lahendused, et võimaluse korral osutada teenust eemalt, (nt logopeed, eripedagoog ja nõustamine). Vaimse tervise probleemid peegelduvad väga hästi selles, et rohkem kasutatakse psühholoogide, sotsiaaltöötajate ja kogemusnõustajate teenuseid.

Riik on tulnud appi nii hoolekandeasutustele kui ka rehabilitatsiooniteenuste osutajatele. Kriisi ajal ilmnes ka erihoolekandeteenuse osutajate vajadus tulla paremini toime teenusesaajaga, kellel võis tekkida käitumisprobleeme keerulise olukorra tõttu (lähedastega kontakt vähenenud, eriolukorra ajal territooriumilt lahkumine keelatud, tavapärase rutiini muutus jne). Tegevusjuhendajatel on olnud võimalus osaleda täienduskoolitusel, mille rõhuasetus on olnud raskesti mõistetava ja agressiivse käitumise juhendamisel. Samuti õpitakse koolitusel, kuidas tulla toime alkoholisõltuvusega inimestega. Väga hästi on vastu võetud võimalus saada üksikjuhtumite põhjal nõustamist keerulise käitumismustriga teenusesaajaga tegelemisel. Selliste nõustamiste ja juhendamiste toel saab asutus ja selle töötajad konkreetse juhtumi lahendada koos professionaalidega. Rehabilitatsioonispetsialistidele pakuti eelmisel aastal koolitusi traumakogemuse, suitsiidi ja enesevigastamise ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire teemadel.

Tervisekriisi tõttu on suurenenud kulutused isikukaitsevahenditele ja asutusi on nende osalisel kompenseerimisel toetatud. Töötajate vaimse tervise eest hoolitsemiseks on pakutud supervisoone ja coachingut. Samuti on aidatud hüvitada infotehnoloogiste vahendite soetamise kulutusi, et teenusesaajal oleks võimalik lähedastega katkematult suhelda ka isoleerituna. Eesmärk on, et valdkonnas töötavad inimesed tunneks ennast hoituna ja väärtustatuna.

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022