Erihoolekande- ja rehabilitatsiooniteenused intellektipuudega inimeste eluilmas
Simone Epro uuris 2017. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös, kuidas intellektipuudega inimesed kirjeldavad iseennast ja oma argipäeva; kuidas nad käsitavad neile pakutavaid teenuseid ja neid abistavaid inimesi ning kuidas pakutavad teenused haakuvad intellektipuudega inimese argieluga.
Eesti riik on võtnud oma ülesandeks toetada intellektipuudega inimeste osalemist ühiskonnaelus. Selleks vajalike oskuste õpetamiseks on loodud erihoolekande- ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenused, mis omakorda sisaldavad tervet rida üksikteenuseid. Teenustele suunamine on Sotsiaalkindlustusameti ülesanne, sealne juhtumikorraldaja hindab inimese olukorda ja vajadusi ning selle põhjal otsustab, milliseid teenuseid on inimesele tarvis.
Minu aastane töökogemus Sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldajana viis mind arusaamani, et intellektipuudega inimeste vajadusi on üsna keerukas hinnata. Hindamisjuhendist otse üle võetud ametnikukeelsetest küsimustest ei ole sageli abi, kuna need võivad jääda intellektipuudega inimesele arusaamatuks ning kimbatuses olles vastab ta lihtsalt „jah” või „ei”, või mõne varem sotsiaalsüsteemis äraõpitud lausega. Et taibata, millist abi ja mis teenuseid intellektipuudega inimesed tegelikult vajavad, tuleb sotsiaaltöötajal mõista, kuidas need inimesed ise asjadest aru saavad ja osata esitada küsimusi, mis kutsuksid sisukamalt vastama. Sestap valisin oma magistritöö teoreetiliseks aluseks eluilmakeskse lähenemise sotsiaaltööle.
Minu töö eesmärk oli sügavuti mõista intellektipuudega inimeste eluilma ning seda, kuidas nemad käsitavad sotsiaalteenuseid ja nende pakkumise kontekste. Järgnevalt uurimusest ja selle tulemustest, mis aitavad mõista intellektipuudega inimeste eluilma.
Andmete kogumiseks viisin läbi viis poolstruktureeritud intervjuud intellektipuudega inimestega, kes kasutasid erihoolekande- ja/või rehabilitatsiooniteenuseid. Lisaks intervjuudele palusin igal osalejal joonistada oma sotsiaalse ruumi kaart: tähtsad kohad ja inimesed ning nende juurde viivad teed. Uurimuses osales kaks meest ja kolm naist vanuses 35 kuni 50 eluaastat. Andmete analüüsimisel lähtusin fenomenoloogilisest meetodist (Patton 2002), mis võimaldab identifitseerida ja kirjeldada uurimuses osalenute kogemusi ning mõista, kuidas käsitavad neid fenomene vastajad. Minu magistritöös olid uuritavateks fenomenideks intellektipuudega inimeste argipäev, toetavad teenused ja inimsuhted.
Püstitasin kolm uurimisküsimust: kuidas intellektipuudega inimesed kirjeldavad iseennast ja oma argipäeva; kuidas nad käsitavad neile pakutavaid teenuseid ja neid abistavaid inimesi ning kuidas pakutavad teenused haakuvad intellektipuudega inimese argieluga.
Intellektipuudega inimesed iseennast ja oma argipäevast
Eluilmakeskses sotsiaaltöös tähendab argipäev inimese füüsilist ja sotsiaalset ümbrust ning ka tähendusi, mida inimene ise ja ka teised sellele omistavad (Selg 2015). Eluilmakeskne sotsiaaltöö tegeleb inimesega tema enda argipäeva kontekstis, mis ühtlasi on laiemas sotsiaalsete mõjude väljas, võttes lähtepunktiks selle, kuidas inimene ise oma elu näeb ja tõlgendab (Grunwald ja Thiersch 2009).
Uurimusest selgus, et intellektipuudega inimeste enesetõlgendusteni on raske jõuda, sest nad kasutasid enda kohta pigem spetsialistidelt õpitud formaalseid väljendeid. Kui küsisin osalejatelt, kuidas nad end tutvustaksid, vastati: „Mina olen (nimi) ... siis ütlen kus ma töötan ja mis ma teen eksju ja siis rohkem ei olegi midagi.” Ennast kirjeldati kui heasüdamlikku, abivalmis ja rahulikku inimest. Oletatavasti väljendub neis sõnades ideaalkuvand, mida töötajad püüavad luua, et abivajajaid võimestada ja vältida stigmatiseerimist ühiskonna poolt. Intellektipuudega inimesed toonitasid, et nad ei taha, et neid teistsuguseks või haigeks peetaks, kuid teenusepakkujailt õpitud eriline keel teeb nad teiste silmis paratamatult teistsuguseks. Minu töö näitas, et keelekasutus on oluline aspekt, millele intellektipuudega inimeste rehabiliteerimisel tähelepanu pöörata: spetsialistid peaksid õppima jälgima oma väljendusviisi ja taipama, mis peitub kliendi eripärase keelekasutuse taga.
Ka oma argipäevast rääkides nimetasid intellektipuudega inimesed pigem teenustega või puhtpraktiliste olmetoimingutega seotud kohti ja tegevusi (päevakeskuses käimine, töötamine, poes käimine, bussiga sõitmine, söögi valmistamine, kellaaegadest kinnipidamine) ning kasutasid nende kirjeldamiseks trafaretseid väljendeid. Intervjuu edenedes muutusid inimesed avatumaks ja hakkasid oma elust rääkima rohkem oma sõnadega. Räägiti suhetest sugulaste ja sõpradega, lapsepõlvekodust, koolist, oma soovidest ja unistustest. Kirjeldustes kajastusid inimkogemuse kolm olulist mõõdet: aeg, ruum ja suhted, nii nagu neid käsitletakse eluilmakeskse sotsiaaltöö aluseks olevas fenomenoloogilises sotsioloogias (Grunwald ja Thiersch 2009). Intervjuude dünaamika näitas, et intellektipuudega inimestega vesteldes on vaja varuda aega ja kannatust, julgustada neid arutlema neid isiklikult puudutavatel teemadel ning väljendama oma sügavamaid mõtteid ja unistusi. Ühiskonnaelus osalemiseks on vaja enamat kui olmeoskuste treenimist. Igal inimesel on pea, süda ja käed (Petrie 2011, 8–9) ning lisaks kätele praktiliste asjadega tegelemiseks vajavad arendamist ka intellektipuudega inimeste mõistus ja tundeelu.
Pakutavate teenuste ja abistavate inimeste käsitamine
Uurimus näitas, et intellektipuudega inimesed ei tee erinevatel teenustel vahet. Tegelikult abivajajate vaatepunktist see ei olegi oluline, sest teenuste korraldus kuulub hoolekandesüsteemi, mitte inimese eluilma juurde, see on poliitikute ja spetsialistide pärusmaa. Inimesele on tähtis saada abi ja tuge talle arusaadaval ja vastuvõetaval viisil.
Minu uurimuses osalejad teadsid, kes on nende tugiisik ja kelle poole võib murede korral pöörduda. Nad rääkisid, et nende jaoks on oluline, et nad saaksid töötada, käia päevakeskuses, teistega suhelda ja osaleda huviringides. Sotsiaaltöös ongi oluline luua oma klientidele elamuste ja õppimisvõimaluste poolest rikkamat keskkonda, sellist, mis toetaks nende arengut ja oma eluga hakkamasaamist (Eichsteller ja Holthoff 2011).
Kuidas teenused haakuvad intellektipuudega inimese argieluga
Selgus, et teenustel ja päevakeskusel kui nende pakkumise kohal on intellektipuudega inimeste elus vaga oluline roll. Nad kirjeldasid päevakeskust turvalise keskkonnana, kus on võimalik teiste inimestega suhelda, tegelda meelistegevustega, õppida uusi oskusi ja lihtsalt aega veeta. Väga tähtsaks peeti ka oma tegevusjuhendajat, kes aitab hoolitseda tervise eest, tuletab meelde arsti juurde mineku aegu või käib arsti juures kaasas, on abiks tööotsingul ja tööandjaga suhtlemisel. Ühelt poolt võib neid hinnanguid käsitada positiivsena, kuid teisalt on siin ka teatav oht: klientide argielu ja mõttemaailm keerleb liialt institutsionaalse keskkonna ümber ning inimelu teised tahud jäävad tagaplaanile. Liiga vähe kipub jääma ruumi ümbritseva sotsiaalse, füüsilise ja tähenduste maailma tundmaõppimisele, mälestustele ja unistustele, st kõigele sellele, mis annab inimesele sisemise väärikuse ja tema elule mõtte.
Lõpetuseks
Minu uurimistöö tulemused ja sellest saadud kogemused näitavad, et spetsialistil tuleks lähtuda mitte institutsionaalsest loogikast ega erialasest keelepruugist, vaid püüda sisse elada intellektipuudega inimeste kogemuste- ja mõttemaailma ning mõista, mis on nende sageli kohmaka eneseväljendusviisi taga. Selleks on hea sotsiaaltöös toetuda eluilmakesksele lähenemisele (Grunwald ja Thiersch 2009; Selg 2015), mis suunab spetsialiste uurima inimese argipäeva kõiki aspekte, lähtudes inimeste endi kogemustest ja mõttemaailmast, st tema eluilmast.
Intellektipuudega inimesega suhtlemist hõlbustab temale tuttav ümbrus, tema enda tugiisiku või tegevusjuhendaja kohalolek, talle arusaadav keelekasutus ja teemade käsitlemine eluliste näidete varal. Oluline on ka mõista, et intellektipuudega inimeste arusaamisvõime ja oskused on erineval tasemel, kõigi probleemid pole samad ning ka väljendusviis ja meelisteemad on isikuti erinevad. Minu magistritöö aitas mul näha intellektipuudega inimestes ja nendega tegelemises asjaolusid, millele ma varem ei olnud mõelnud.
Minu eriline tänu kuulub minu magistritöö juhendajale, kes panustas oma heade mõtetega ka selle artikli valmimisse. Aitäh, Marju Selg!
Viidatud allikad
Eichsteller, G., Holthoff, S. (2011). ThemPra’s Diamond Model. (28.11.2016).
Grunwald, K., Thiersch, H. (2009). The Concept of the „Lifeworld Orientation” for Social Work and Social Care. Journal of Social Work Practice, 23 (2), 131–146.
Patton, Q. M. (2002). Qualitative Research and Evaluation Methods. Third Edition. London: Sage Publications.
Petrie, P. (2011). Communication Skills for Working with Children and Young People: Introducing Social Pedagogy. London: Jessica Kingsley Publishers.
Selg, M. (2015). Eluilmakesksus aitab mõista sotsiaaltöö väärtust. Sotsiaaltöö, 3, 26–31.