Erialaajakirja roll Eesti sotsiaaltöös

---

Ajakiri Sotsiaaltöö on ilmunud järjepidevalt üle 25 aasta, seega võib eeldada, et sellel on Eesti sotsiaaltöös välja kujunenud kindel roll. Selleks et seda rolli paremini mõista, on oluline esmalt mõtestada selle töö mitmetahulist olemust, mida sotsiaaltöötajad, olenemata ametinimetusest, teevad.

Inimeste toetaja kiiret kohanemist nõudvas maailmas

Sotsiaaltöö olemuslik keerukus tuleneb kontekstist, kus seda tehakse: tänapäeva maailm on väga kompleksne, selles oma identiteedi ja stabiilse elukorralduse kujundamine on paras proovikivi igaühele (van Ewijk 2010a), sest eeldab erakordset paindlikkust ja kohanemisvõimet. Järjest rohkem on inimesi, kes ei suuda erinevate olukordade, rollide ja ootuste vaheldumisega piisavalt kiiresti kohaneda.

Sotsiaaltöö kui kutseala toetab inimesi nendes keerulistes oludes. Sotsiaaltöötajad aitavad üksikisikutel või gruppidel märgata ja kasutada olemasolevaid võimalusi oma heaolu parandamiseks. Thompson (2000) rõhutab, et kui spetsialistil ei õnnestu pakkuda ilusaid ja lihtsaid lahendusi, pole see tema nõrkuse või läbikukkumise märk, vaid pigem viitab inimeksistentsi üldisele ebakindlusele ja iseäranis keerulistele olukordadele, millega sotsiaaltöö kliendid silmitsi seisavad.

Järjest rohkem on inimesi, kes ei suuda erinevate olukordade, rollide ja ootuste vaheldumisega piisavalt kiiresti kohaneda.

Samal ajal taotleb sotsiaaltöö ka laiemat sotsiaalset muutust, seistes ühemõtteliselt inimõiguste ja sotsiaalse õigluse eest ning lähtudes sellest, et kõigil inimestel peavad olema võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks (IFSW 2014).

Isikliku ja sotsiaalse kokkupuutepunkt

Sotsiaaltööd tehakse pingelisel alal, kus tuleb tegelda ühelt poolt struktuursete puudustega ühiskonnas ja toetada inimeste püüdlusi oma elu (ümber) kujundada ning teiselt poolt aidata kaasa, et inimesed kohaneksid ühiskonna nõudmistega (Morén ja Blom 2003). See topeltroll samal ajal toetaja ja kontrollijana teebki sotsiaaltöötaja töö keeruliseks, aga ka väga huvitavaks: sotsiaaltöö on isikliku ja sotsiaalse kokkupuutepunkt. Kahjuks ei lange seetõttu tihti kokku poliitikute, meedia, sotsiaaltöö klientide ja nende lähedaste, praktikute, tööandjate ning sotsiaaltöö õpetajate seisukohad selles osas, mida sotsiaaltöö endast kujutab (Askeland ja Payne 2001).

Sotsiaaltöö nõuab selle tegijalt suurt paindlikkust. Jäik ja rutiinil põhinev tegevus võib tuua kasu asemel kahju.

Sotsiaaltöö tegijaid on alati saatnud ebakindel suhtumine erialaidentiteeti, avalikkuse ambivalentne arusaam sotsiaaltöö rollist ja negatiivsed hoiakud (Morrison 2007). Van Ewijk (2010b) on samuti välja toonud, et mitmes riigis ja ka rahvusvaheliselt pole tugevat ega selgelt ühtset sotsiaaltöö professionaalset identiteeti. Selg (2012) toob ühe põhjusena välja asjaolu, et mitmest teisest professioonist erinevalt puudub sotsiaaltööl kindel tegutsemispaik.

Vajadus toime tulla teenuskesksuse ja ettekirjutuste paljususega

Sotsiaaltöö on olemuselt professioon, kus eetikal on väga oluline koht. Igat inimest nähakse täievolilisena ja vabana toimima oma elus just selle järgi, mida tema peab väärtuslikuks (van Ewijk 2018a). Sotsiaaltöö (ja sealhulgas klientide) liigne raamidesse surumine, nt erinevate hindamisinstrumentide ja tõenduspõhiste sekkumiste kasutamise korral, läheb vastuollu kutseala põhimõtetega. On vähe kasu, kui paigutame inimesed eelnevalt kindlaks määratud kategooriatesse ja seame selle järgi ka eesmärgid. Sotsiaaltöö on edukas vaid siis, kui see suudab laiendada võimalikku tegevus- ja olekukogumit, milles inimesed toimivad ning seavad oma eesmärke omaenese väärtustest lähtudes (Otto jt 2009).

Sotsiaaltöö emotsionaalselt ja moraalselt nõudlik olemus eeldab, et praktikud mõtlevad oma säilenõtkusele ja toimetulekustrateegiatele.

Ka Eesti sotsiaaltööd iseloomustab teenusekesksus ja ettekirjutuste paljusus. See muudab sotsiaaltöö tehniliseks ja normidele allutatuks ning võib panna käsitlema inimese olukorda liiga lihtsustatult. Sotsiaaltöö nõuab selle tegijalt suurt paindlikkust ning jäik ja rutiinil põhinev tegevus võib tuua kasu asemel kahju (Strömpl 2012).

Sotsiaaltöös on väga oluline kollegiaalne toetus.

Tänapäevase arusaama järgi iseloomustavad professionaalset sotsiaaltöötajat uurimusmeelsus ja refleksiivsus ning laialdased teaduspõhised teadmised. (Otto jt 2009). Moorhead jt (2016) on välja toonud, et sotsiaaltöötajaid tuleks senisest enam näha elukestvate reflekteerivate õppijatena.

Kutseala, kus on oluline tööalane tugi

Sotsiaaltöö emotsionaalselt ja moraalselt nõudlik olemus eeldab, et praktikud mõtlevad oma säilenõtkusele ja toimetulekustrateegiatele. Stressi ja läbipõlemise vähendamisel on olulised toetav organisatsioonikultuur, tähelepanu pööramine töökoormusele, tööga rahulolu suurendamine (Moriarty jt 2015) ning ettenähtud puhkuse võimaldamine. Selg (2011) on välja toonud, et arendada tuleks töökultuuri, mille loomulik osa on oma igapäevatöö üle arutamine, olgu need siis korrakindlad keskustelud kolleegidega, reflekteerimine või supervisioon.

Sotsiaaltööd tehes tuleb maadelda komplekssete ja nõudlike küsimustega, millest nii mõnelegi polegi lahendust.

Sotsiaaltöös on väga oluline ka kollegiaalne toetus: üksteise toetamine, mõistmine ja teadmine, et on keegi, kellega erialastest probleemidest, aga ka positiivsetest külgedest rääkida. Kütt (2016) toob oma magistritöös välja, et klientidelt saadav valdavalt negatiivne tagasiside ja juhtide vähene toetus teeb Eesti sotsiaaltöötajatele eriti oluliseks toetavate kolleegide olemasolu ja üksteise tunnustamise. Sarnastele tulemustele on jõudnud ka Lihtsa (2018), kelle uurimusest selgus, et maaomavalitsuses peetakse kolleegideks peale oma asutuses töötavate sotsiaaltöötajate ka teiste asutuste sama tasandi töötajaid.

Ajakiri Sotsiaaltöö

Sotsiaaltöötajate toetamiseks nende mitmekülgsetes rollides on erinevaid võimalusi, teiste hulgas ka erialaajakiri. Ajakirja Sotsiaaltöö eesmärk on aidata kaasa sotsiaalvaldkonna töötajate professionaalsele kasvule ja silmaringi laiendamisele ning selle peamine sihtrühm on sotsiaaltöö praktikud ja üliõpilased. Ajakiri ilmub järjepidevalt 1997. aastast.

Van Ewijk (2015) on toonud välja, et Sotsiaaltöö ajakirjas on info, praktika ja teooria omavahel läbi põimunud ning see formaat võimaldab kõigil osalistel anda panus professiooni arengusse. Ta nimetab ajakirja ühe eesmärgina ka kutseala võimestamist (van Ewijk 2018b).

Ajakiri võimaldab teadmisi saada emakeeles ja sellele ei ole head alternatiivi.

Ajakirja väljaandja on Tervise Arengu Instituut koos sotsiaalministeeriumiga, toimetuse juures on ka kolleegium ehk ühiskondlikel alusel tegutsev nõuandev kogu, kuhu kuuluvad erinevate alade asjatundjad.

Aastal 2021 korraldatud ankeetküsitluse põhjal on lugejad ajakirjaga üldiselt rahul ning peavad seda vajalikuks ja hästi loetavaks. Avatud küsimusele ajakirja suurima väärtuse kohta toodi vastustes kõige enam välja võimalust olla kursis valdkonna arengusuundumuste ja päevakohaste küsimustega, kuid oluliseks peeti ka kogemuste vahetamist ning sotsiaaltöö erialale keskendumist (sh peeti vajalikuks, et sotsiaaltöötajatel oleks oma häälekandja). (Nuudi 2021)

Uurimus

Magistritöös[2] uurisin, milline on ajakirja Sotsiaaltöö roll Eesti sotsiaaltöös. Täpsemalt soovisin teada, kuidas toetab ajakiri sotsiaaltöötajate professionaalset identiteeti; kuidas aitab ajakiri kaasa sotsiaaltöötajate teadmuse kujunemisele ja kuidas tajuvad sotsiaaltöötajad igapäevatöös ajakirja toetavat rolli. Selleks korraldasin 2021. aastal kümme süvaintervjuud, millest pooled tegin ajakirja lugejatega ja teised sotsiaaltöö arendamises osalevate organisatsioonide esindajatega (valitsusasutustest, kõrgkoolidest ja erialaorganisatsioonist).

Koroonaviiruse leviku risk oli Eestis sel ajal suur, seetõttu toimusid intervjuud veebi vahendusel. Intervjuude analüüsimiseks kasutasin temaatilist sisuanalüüsi. Uurimistulemuste tutvustamisel kasutan ka osalejate tsitaate, need on esitatud kaldkirjas.

Ajakiri kui tööalase toe pakkuja

Thompson (2000) rõhutab, et sotsiaaltööd tehes tuleb maadelda komplekssete ja nõudlike küsimustega, millest nii mõnelegi polegi lahendust. Sarnaselt kirjeldati määramatusest põhjustatud stressi sotsiaaltöötaja igapäevatöös ka intervjuudes: „Ma arvan, et õudselt suur stressi allikas praktiseerivatel sotsiaaltöötajatel ka – just see määramatuse faktor. Et tahaks, et oleks mingisugune kindlus, mingisugune stabiilsus, aga kus ta siis on.“

On lugejaid, kellel on välja kujunenud oma kindel süsteem, kuidas ajakirjas märkmeid tehakse, et vajalik oleks hiljem hõlpsasti leitav.

Uurimuses osalenute hinnangul ei ole supervisioon ega teised tööalase toetuse võimalused Eestis endiselt veel kõigini jõudnud. Varasemates magistriuurimustes (nt Kütt 2016, Liblik 2020) on välja toodud, et vähese kokkupuute tõttu ei osata neid võimalusi ka väärtustada. Intervjuudest selgus ka, et vaid vähesed tööandjad juhivad teadlikult sotsiaaltöötajate kutsealast arengut. Mitu autorit (nt Acquavita jt 2009, Moriarty jt 2015) aga on rõhutanud just toetava organisatsioonikultuuri olulisust stressi ja läbipõlemise vähendamisel.

Uurimuses osalenud tõid välja, et kui tööülesannete täitmisel jäädakse hätta, pöördutakse abi ja nõu saamiseks üldiselt kolleegide poole. Enamasti soovitakse tööküsimusi arutada sama tasandi kolleegidega, sh nendega, kes töötavad samal ametikohal mõnes teises asutuses. Seetõttu hindavad Eesti sotsiaaltöötajad ka vahetuid kohtumisi (koolitused, infopäevad jms) ametikaaslastega (vt ka Riba 2019, Selg 2011).

Ajakiri on kogemuste vahetamise platvorm, mille kaudu eri piirkondade sotsiaaltöötajate tegemistega kursis olla.

Kui nõu on vaja kiiresti ja kolleegi pole käepärast, siis otsisid intervjuudes osalenud sotsiaaltöötajad abi internetist või Sotsiaaltöö ajakirjast. Info otsimine ja selekteerimine eri allikatest on sotsiaaltöötajate kogemuse põhjal väga aeganõudev. Seetõttu on mõnikord lihtsam pöörduda juba loetud ja läbitöötatud Sotsiaaltöö numbrite juurde ning leida sealt vajalik info, värskeid mõtteid või suisa hetkel puuduv n-ö kollegiaalne toetus: „Et mina olen oma teenuspunktis ainuke lastekaitsetöötaja /.../. Siis ongi see, et kui ma tahaks kolleegi arvamust kohe nagu teada saada või noh arvamust küsida, siis mul ei ole seda võimalust, kuna tema on ikkagi nii kaugel /…/ Siis ongi hea – võtan jälle ajakirja lahti – mälus enam-vähem mäletan, kus mis asi on. Võtan selle lahti, loen läbi ja saan sealt siis mingit värskendust juurde või kinnitust sellele. Et mina teen niipidi jah."

Ajakiri kui õppematerjal

Ajakirjaga puututi esimest korda kokku õpingute ajal või töökohal. Üliõpilasena tuli artikleid lugeda koolitööde raames, lugemist soovitati loengutes ning ülikooli kaudu saadi ka reklaampakkumisi. Intervjuudes osalejate seas oli neidki, kes on ajakirja lugenud selle ilmumise algusest peale ehk juba 25 aastat.

Sotsiaaltöös ei piisa erialahariduse omandamisest, end on vaja pidevalt täiendada.

Õppetöös kasutatakse artikleid, mis aitavad kaasa sotsiaaltöö põhiteadmiste omandamisele, ja ka neid, mis pakuvad võimalust sotsiaaltöö praktikas toimuvat reflekteerida. Ajakiri võimaldab teadmisi saada emakeeles ja sellele ei ole head alternatiivi, sest Eesti autorite koostatud sotsiaaltööõpikut pole ning eesti keeles ilmunud raamatud sotsiaaltöö teooriast on juba üle 25 aasta vanad. „Ma tegelt hästi hindan jah igasugu selliseid teooriate käsitlusi, sest eestikeelset sotsiaaltöö kirjandust on endiselt jube vähe ja see nii-öelda õppetöös sobiva lugemise leidmine, mis oleks mõttekas ja kus oleks mingi idee, miks lugeda ...“.

Just õpingute ajal tekib harjumus ajakirja lugeda ja end nõnda täiendada. Esmalt tehaksegi seda pigem seetõttu, et õppetöö näeb lugemist ette, kuid tasapisi hakatakse vaatama ka teisi artikleid ja kujuneb harjumus saada sotsiaaltöö kohta teavet just ajakirjast.

Hea töövahend praktikule

Sotsiaaltöötajana loetakse ajakirja selleks, et saada töö jaoks uut infot ja värskeid mõtteid ning olla kursis riiklike arengusuundadega. Intervjuudes osalenud sotsiaaltöötajad loevad üldiselt erinevatel teemadel ja eri sihtrühmi käsitlevaid artikleid, mitte vaid oma töövaldkonna kohta. „Võib-olla ma võiks juba enda kohta öelda nagu sotsiaalvaldkonna fanatt, et ma ei saa nagu süveneda ainult oma sellesse erihoolekande valdkonda, et sotsiaalvaldkond on ju üleüldine ja noh, ma olen nüüd koolis õppides ka aru saanud, et kui tahad olla hea sotsiaaltöötaja, siis pead kõigest teadma. Mitte kõike põhjalikult, aga võiksid ikkagi osata kaasa mõelda ja võib-olla niimoodi natuke kriitiliselt mõelda, et kas asjad on nii, nagu need pealtnäha paistavad.“

Kui sotsiaaltöötajad tunnevad end väärtustatuna, siis on tugevam ka nende professionaalne identiteet ning professioon tervikuna.

Ajakirja loetakse siis, kui ilmub uus number, kuid vanade numbrite juurde pöördutakse ka tagasi, kui tekib vajadus. On lugejaid, kellel on välja kujunenud oma kindel süsteem, kuidas ajakirjas märkmeid tehakse, et vajalik oleks hiljem hõlpsasti leitav. „Kasutuses on kogu aeg see paberil materjal. /.../ Mul on nad ära sildistatud ja ära märgistatud, et nad on kohe olemas seal töökohal – terve hunnik kohe nende aastatega kogunenud. /.../ Jälle kuskil mälus sobran seal ja et seal ajakirjas oli midagi samalaadset ja siis loen jälle läbi ja tuulutan ja värskendan.“

Uurimuses osalejad peavad positiivseks, et ajakiri koondab kogu valdkonna olulise info ühte kohta, seega ei pea sotsiaaltöötaja ise seda eri allikatest otsima ja saab olla kindel, et ajakirja lugedes on ta valdkonna arenguga kursis. Oluliseks peetakse ka sotsiaalvaldkonna ürituste ja koolituste info koondamist. Lisaks on ajakiri kogemuste vahetamise platvorm, mille kaudu eri piirkondade sotsiaaltöötajate tegemistega kursis olla.

Oodatakse, et ajakiri kui sotsiaaltöö sümbol oleks teada ka teiste erialade esindajatele.

Samal ajal on ajakirjal oluline roll väljaspool Eestit tehtava teadustöö ning sotsiaaltöö tutvustamisel. Teiste riikide praktikaga seotud infot ei oskaks uurimuses osalenud sotsiaaltöötajad ise otsida, kuid peavad seda siiski väärtuslikuks, et vaadata oma tööd ning kutseala uue pilguga: „Sest ma ei saa kunagi kuskilt ju teada, kuidas Hollandis tehakse /.../, et ma ei oska otsida, kuidas mujal tehakse.“

Intervjuudest selgub, et ajakirja nähakse ka sotsiaaltöö teaduse ja praktika sillana. See aitab praktikutel kursis olla teaduse uuemate suundadega: „Kui iga päev teed oma erialast tööd, siis väga ei jõua neid lõputöid lugeda, ei jõua ka iga päev surfata siis erinevates teadusartiklite andmebaasides, et otsida üles, mis need uued trendid on.“ Samal ajal on teadusmaailmas tegutsevatel ja/või sotsiaaltöö õpetamisega seotud inimestel võimalik saada ajakirjast infot, milliste küsimustega seisavad praktikud silmitsi. „Ta on natuke ka reality check, et millest kirjutatakse, millest praktikud räägivad. Kas me peaksime [sotsiaaltöö õppesse] mingi teema sisse tooma, äkki mingi teema pole enam aktuaalne.“

Ajakirja roll on tuua esile ja hoida pildis uusi mõtteviise.

Sotsiaaltöö olemuse ja muutuvate olude tõttu ei piisa intervjuude põhjal vaid erialahariduse omandamisest, et teha oma tööd hästi: end on vaja pidevalt täiendada ja Sotsiaaltöö ajakirja lugemine on koolituste kõrval üks viis seda teha: „Kui sind ikkagi see valdkond huvitab, siis see on möödapääsmatu – sa pead nende asjadega kursis olema. Et vastasel juhul sa jääd nagu rongist maha ja sa ei saa ka olla hea „klienditeenindaja“ kui sa ei tea neid asju, mis hetkel ilmas toimuvad.“

Professionaalse identiteedi kujundaja

Võib öelda, et Sotsiaaltöö ajakirja lugemine toetab sotsiaaltöötajate professionaalset identiteeti, hoiab ja kujundab seda. Ühtlasi aitab see professiooni esindajatel kutseala olemust mõtestada: ajakiri peegeldab asjaolu, et sotsiaaltöö on enamat kui etteantud juhistele tuginev humaanne abistamistöö: „Minu jaoks nagu [on] oluline minna nagu kaugemale või üle sellest, et sotsiaaltöö on abistamistegevus. Me kipume jääma sellesse kinni – sotsiaaltöö on abistamistegevus, punkt.“

Ajakirja üks oluline roll on ka eri piirkondade ja asutuste sotsiaaltöötajate ühtekuuluvustunde tekitamine ja hoidmine. Intervjuude põhjal saab kinnitust, et sotsiaaltöötajatele on tähtis määratleda end sotsiaaltöö professiooni esindajana. „Ja siis kui sa mõtled selle Eesti peale. Kui kõik on nii hajali ka, siis see on midagi, mis kergelt nagu ühendab ka kogu seda sektorit. Aeg-ajalt loetakse samu asju ja diskussiooni teemad [tekivad] sealt.“

Ajakirjast on saanud Eesti sotsiaaltöö osa ja selleta ei osata erialatööd enam ette kujutada.

Intervjuudest selgub ka, et ajakirja lugemine annab võimaluse reflekteerida oma tööd ja sotsiaaltöö sekkumiste mõju ühiskonna erinevatele gruppidele: „Pidev eneserefleksioon, et milline olen mina sotsiaaltöötajana ja mis on need teadmised ja oskused, mida ma võiks teada /.../ Et teen oma sellist lihtsalt igapäevatööd, siis ma ei mõtle nendele teemadele ja mul pole aega, ma ei oska ka sellist infot otsida. Aga tuleb mul see ajakiri ja mul on kõik seal koos.“

Ajakiri Sotsiaaltöö väärtustab sotsiaaltöötajate tööd ja kuigi see võib ajakirja teiste funktsioonide kõrval kõlada vähem tähtsana, pakub see sotsiaaltöötajatele tegelikult tuge ning kinnitab soovi senises ametis jätkata. Kui sotsiaaltöötajad tunnevad end väärtustatuna, siis on tugevam ka nende professionaalne identiteet ning professioon tervikuna.

Ajakiri on olnud kaua Eesti sotsiaaltöö üks osa, seega on intervjueeritavatel raske ette kujutada, et ajakirja ei ole olemas: ajakirja lugemine on kinnistunud nende professionaalsesse identiteeti. „Ma arvan, et ajakiri on ikkagi hästi selgelt ... nagu kinnistunud professionaalsesse eneseteadvusesse.“

Enesearengu ja kutseala arengu toetaja

Kuigi sotsiaaltöös kasutatakse üha rohkem erinevaid instrumente ja standardeid, ilmneb intervjuudest, et sotsiaaltöötajad on igapäevatöös siiski pigem autonoomsed ning üldiselt hindavad nad võimalust otsustada ise oma tööprotsessi üle. Vestlustest jääb mulje, et ettekirjutuste asemel vajatakse just võimalust diskuteerida ametiga seotud otsustusprotsesside üle, värskeid mõtteid, millele toetudes tööd paremini teha ja eetilisi dilemmasid lahendada. Sellise diskussiooni üheks ülalhoidjaks võib pidada Sotsiaaltöö ajakirja.

Just sotsiaaltöötaja professionaalse identiteedi ja enesearengu teemal artiklid on need, mida pole võimalik leida eesti keeles mujalt: „Mida ma näen, mille järele vajadus on, on see sotsiaaltöö enda mõtestamine, sotsiaaltöö konstrueerimine. /.../ see sotsiaaltöö enda mõtestamine on sotsiaaltöötajaks kujunemise juures niivõrd oluline.“

Uurimuses osalejad toovad välja, et ajakirjal on lisaks veel Eesti sotsiaaltöö ajaloo talletamise funktsioon. Ka McKenzie ja Nash (2008) on rõhutanud, et erialaajakiri on kutseala arengu ja oluliste teemade ajalooline dokumenteerija.

Sotsiaaltöö „kaubamärk“ ja erialade koostöö toetaja

Arutledes selle üle, kellele võiks ajakiri olla mõeldud, arvavad intervjueeritavad pigem, et sihtrühm peaks olema laiem kui vaid sotsiaalvaldkonna töötajad: seda võiksid lugeda ka kõik sotsiaaltööga kokku puutuvate elualade esindajad. Ajakirjas peab alles jääma spetsialisti tasand: ajakirja roll ei ole kõnetada Eesti iga inimest nagu see võib olla päevalehtedel. Siit võib märgata soovi tutvustada ajakirja kaudu sotsiaaltööd ja selle eripära oma koostööpartneritele ning siduserialade esindajatele. Soovitaksegi, et kutsealast väljaspool mõistetaks, kui kompleksne ja sisukas on sotsiaaltöö. Ajakirja üks ülesanne on toetada erialade koostööd.

Võib aga öelda, et praeguse sihtrühma jaoks on ajakirjal oma kindel roll. Ajakirja kolleegiumi endine liige Marje Paljak (2018) võrdles ajakirja majakaga, mis aitab sotsiaalvaldkonnas õiget suunda hoida. Ühest intervjuust jäi kõlama mõte ajakirjast kui lipust, mis sümboliseerib sotsiaaltöö kogukonda: „Ükskõik kui põhjalikult sa ajakirja loed, ükskõik, mida sa sellest arvad ja kas leiad igas numbris lugemist või mitte – see on olemas, see paistab silma. See on umbes nagu lipp. Sotsiaaltöö kogukonna lipp või nagu sümbol.“

Huvitaval kombel on erialaajakirja omamoodi professiooni sümboliks (ingl badge) nimetanud ka Briti sotsiaaltöö ajakirja kunagine toimetaja (Shaw jt 2016).

Enamik valdkonnas töötajaid on ajakirjaga tuttav, järgmise sammuna oodatakse ka väljapoole paistmist, et ajakiri kui sotsiaaltöö sümbol oleks teada ka teiste erialade esindajatele.

Ootused edaspidiseks

Intervjuude käigus arutleti ka selle üle, millele võiks ajakiri tulevikus rohkem rõhku panna. Ajakirja nähakse laiemaid suundumisi kajastavate teemade korral ka heas mõttes suunamudijana: ajakirja roll on tuua esile ja hoida pildis uusi mõtteviise, kuniks need on kinnistunud sotsiaaltöötajate teadvusesse: „Praegu see kogukonna aktiveerimine ja kogukonnatöö. Seda fookust on vaja nihutada – kuna sotsiaaltöö muutub, ühiskond muutub, siis seda võiks kogu aeg olla, see võiks läbi joosta, sest üleminek sellisele uuele mõtteviisile on raske, aga kui see on kogu aeg silme ees, siis see hakkab kinnistuma.“

Intervjuudest võib järeldada, et ühest küljest peab ajakiri pakkuma harivat ja kutsealast arengut toetavat materjali, kuid ka lugusid, mis aitavad kaasa teineteise tunnustamisele, emotsioonide väljendamisele ja pingete maandamisele.

Soovitakse, et ajakiri kõnetaks sotsiaaltöötajat kui ametnikku või oma kutseala esindajat ja ka laiemalt teda kui inimest, kes lähtub oma elus sotsiaaltöö väärtustest. Lõpuks moodustavad kõik inimese elu tahud terviku.

Siit võib märgata, et intervjuude ajal räägiti sotsiaaltöötaja rollist kui millestki laiemast, mitte vaid ametinimetusest kabinetiuksel: seda võib pidada mõne inimese elustiiliks, mis teeb töö- ja eraelu vahele selge piiri tõmbamise keeruliseks ning võib-olla ka tarbetu. Ka Strömpl (2012) on ühe sotsiaaltööle iseloomuliku aspektina välja toonud selgete piiride puudumist spetsialisti ja eraisiku vahel. See ei tähenda, et sotsiaaltöötaja peaks olema pidevalt ka väljaspool tööaega klientidele kättesaadav, vaid pigem, et tema professionaalsed ning isiklikud väärtused on omavahel läbipõimunud ja kooskõlas.

Järeldused

Uurimuse põhjal saab kinnitada, et ajakirjal on Eesti sotsiaaltöös oluline roll. See täidab sotsiaaltöötajate jaoks erinevaid olulisi ülesandeid ja osalt korvab ka teatavaid puudujääke, mida sotsiaaltöötajad oma ameti juures tajuvad.

• Ühest küljest on sotsiaaltöötajatele autonoomsus ehk iseseisev otsustusõigus meeltmööda, teiselt poolt toob see kaasa suure vastutuse. Ajakiri aitab saada otsustustamisel lisatuge.
• Sotsiaaltöötajad näevad, et kutsealal töötamine nõuab neilt pidevat enesetäiendamist ja oma praktika arendamist, reflekteerimist ning oma teadmuse teadlikku kujundamist. Sotsiaaltöö ajakiri aitab täiustada selleks vajalikku tööriistakasti. Ajakirjast on kasu praktiliste küsimuste lahendamisel, mis igapäevatöös ette tulevad, aga ka enda kui sotsiaaltöötaja rolli mõtestamisel.
• Teaduse ja praktika suhe sotsiaaltöös on olnud pidevate diskussioonide allikaks, kuid ajakirja võib näha justkui silda nende kahe vahel.
• Sotsiaaltööd tehakse eri ametikohtadel, väga erinevates tegutsemispaikades ja kogu Eestis hajali. Ajakiri aitab kaasa ühtekuuluvustunde ning professionaalse identiteedi kujunemisele.
• Sotsiaaltööd kutsealana ei hinda ühiskond ega ka teised kutsealad vääriliselt, ajakiri aitab kaasa sotsiaaltöö väärtuslikkuse ning väärtuste esiletõusmisele. Ajakiri soodustab ka erialade koostööd.
• Eestis pole endiselt head tööalase toetuse süsteemi, korrakindel supervisioon ei ole kõigile kättesaadav. Ajakiri pakub võimalust saada tuge kolleegidelt ja oma tööd reflekteerida: lugedes võetakse hetk, et mõelda ka endale kui sotsiaaltöötajale.
• Ajakiri seob teiste riikide asjatundjate intervjuude ja tõlkeartiklite kaudu Eesti sotsiaaltöötajad rahvusvahelise sotsiaaltöö kogukonnaga.
• Infot on palju ja see on lihtsasti kättesaadav, kuid selle usaldusväärsus pole alati teada ning info üleküllus tekitab üldiselt pigem ärevust. Ajakiri võimaldab saada erialainfot ühest kindlast ja usaldusväärsest allikast.
• Ajakiri pakub võimaluse nii praktikutele, tudengitele kui ka teadlastele arendada erialast eesti keelt ning jäädvustab sotsiaaltöö ajalugu.

Kindlasti on ajakirjal rohkemgi funktsioone. Uurimuse põhjal võib öelda, et ajakirjast on saanud Eesti sotsiaaltöö osa ja selle ilmumist peetakse loomulikuks ning hädavajalikuks: selleta ei osata erialatööd enam ette kujutada.

Intervjuude põhjal võib öelda, et Eesti sotsiaaltöötajad on laia silmaringiga kriitiliselt mõtlevad haritud spetsialistid, kes lähtuvad sotsiaaltöös laiemalt tunnustatud väärtustest ja neil on tugev sotsiaalne missioon. Ajakiri Sotsiaaltöö peab toetama sotsiaaltöö tegemiseks vajalike omaduste hoidmist ja arendamist, kuid pakkuma ka võimalust saada toetust oma vaimsele tervisele ning töörõõmu säilitamisele. Toimetusel tuleb endiselt pingutada, et ajakiri suudaks täita sellele seatud ülesandeid ja ootusi.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023

---