Eetikakoodeks on sotsiaalvaldkonna professionaalne kompass
Uuendatud „Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeksile“ toetudes saab analüüsida eetilisi dilemmasid, kutsuda aruteludele ja kujundada oma tööd.
ajakirja Sotsiaaltöö vastutav toimetaja
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni (ESTA) eetikakomitee liikmetele võib õnne soovida: 2022. aasta novembris paljude osaliste ajamahuka ja hoolika töö tulemusena valminud sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks on juba saanud kasutajatelt head tagasisidet.
Kuidas tulemuseni jõuti ja millist tuge pakuvad eetikapõhimõtted sotsiaalvaldkonna töötajate igapäevatöös, sellest rääkisid veebivestlusringis eetikakomitee liikmed Helen Kool, Airi Mitendorf, Kersti Peterson ja Triin Vahula.
Palun tutvustage end ja rääkige, miks otsustasite kaasa lüüa eetikakomitee töös.
Helen Kool: Olen Tallinna Tehnikakõrgkooli teenusmajanduse instituudi sotsiaaltöö juhtivlektor, õppekava juht, õppejõuna töötanud üle kümne aasta. Eetikakomiteesse astusin vabatahtlikult, sest nägin vajadust uue eetikakoodeksi järele, 2005. aasta dokument oli selgelt vananenud. Hakkasime sel ajal ka rajama heaolutehnoloogiate laborit, mis toetaks sotsiaaltöö õpetamist – laboris on koos mitmesugused sotsiaalvaldkonnas kasutatavad tehnilised lahendused. Avastasime, et tehnoloogia eetilist, inimeste huve arvestavat kasutamist hoolekandes ei olnud kuidagi reguleeritud, kuigi tehnoloogiad on laialt kasutuses.
Triin Vahula: Õpetan sotsiaaltööd Heleniga samas koolis. Eetikaprobleemidega olen tegelenud pea viisteist aastat, mistõttu haarasin kinni võimalusest anda panus eetikakoodeksi uuendamisse. See oli mulle väga oluline nii isiklikus kui ka professionaalses plaanis.
Kutse-eetika on miski, mis on sotsiaalvaldkonnas väga oluline.
Airi Mitendorf: Töötan Tervise Arengu Instituudi arendusjuhina. Olen ka sotsiaaltöö uurija ja sotsiaaltöö eriala õppejõud. Kogu mu väljaõpe kuni doktoritööni on olnud seotud sotsiaaltööga. Sotsiaaltöö eriala areng ja arendamine on mulle tähtis. Sotsiaaltöö on väga keerukas ja kompleksne. Väljakutsete rohkes ühiskonnas tegutsevatel spetsialistidel on vaja pidepunkte: nii eetikapõhimõtted kui ka inimõigused saavad kaoses ja keerukuses abiks olla.
Kersti Peterson: Eetikakomiteesse kandideerides olin Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsioonikorralduse eriala esimese kursuse üliõpilane. Täna töötan Tervise Arengu Instituudis projektijuhina ja korraldan hoolekandeasutustele dementsuseteemalise sisekoolitajate programmi tegevust. Tahan olla aktiivne, panustada ja eelkõige ise õppida. Olen saanud valdkonnas palju targemaks tänu sellele, et saan eetikakomitee töös kaasa lüüa.
Mis ülesande te endale püstitasite? Millise koodeksi tahtsite valmis saada?
HK: Kohe alguses pidasime silmas, et koodeks oleks kõige otsesemas mõttes kirjutatud inimeselt inimesele. Üheselt arusaadav ja loogiline.
TV: Kindlasti ka tänapäevane.
HK: Jah, et see sobiks nii tänasesse kui ka homsesse päeva. Eriala, kogu ühiskond, probleemid muutuvad pidevalt. Püüdsime koostada dokumendi võimalikult ettevaatavalt.
AM: Tahaksin meenutada Marju Selga, kelle panus oli alguses hästi oluline. Mina liitusin, kui eetikakoodeksi loomine oli juba käivitunud. See on olnud põnev teekond: olulised teemad, erinevad arusaamad, kui põhjalik ja mahukas peaks koodeks olema, mida me inimkeelse sõnastuse all mõtleme. See oli eesmärk, aga kuskilt jookseb ka ülima lihtsuse piir: koodeks on mõeldud spetsialistidele, kes valdavad eriala sõnavara.
Kui sotsiaaltöötaja võtab koodeksi ja süveneb, siis loodetavasti ta tunneb ennast ära.
KP: Päris alguses oli ju nõnda, et pidi tulema mitu dokumenti. Marju Selja mõte oli tookord, et üks dokument oleks abisaajate lähedastele, mis aitaks neil saada ülevaate sotsiaalvaldkonna nõuetest, teised eri haridustasemega valdkonna töötajatele. Töö käigus otsustati siiski koostada koodeks, mis oleks mõistetav nii kõigile erialainimestele kui ka avalikkusele.
Koodeksis on viidatud rahvusvahelisele dokumendile „Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös“. Kas lähtusite teemade valikul eelkõige sellest või ka teistest materjalidest?
HK: Töötasime meeskonnana läbi mitu rahvusvahelist dokumenti. Oluliste teemade valimisel kaalusime erinevaid vaatenurki. Ideede põrgatamise ja peegeldamise käigus selgusid teemad, mis olid kõigile võrdselt tähtsad.
AM: Tutvusime ka Eesti teiste erialade eetikakoodeksitega, et vaadata, mida seal rõhutatakse, aga ka seda, millist stiili on kasutatud. Näiteks arstide eetikakoodeks on palju konkreetsem, isegi direktiivsem, üteldes ette, mida tohib või ei tohi teha. Sotsiaaltöö on normatiivne eriala, kuid me valisime pehmema stiili.
Peale põhimeeskonna osales koodeksi koostamisel päris suur hulk inimesi.
KP: Koodeks läbis kolm kooskõlastusringi. Saatsime dokumendi ülikoolidele, valdkonna ekspertidele, kohalikele omavalitsustele, kõigile ESTA liikmetele. Arutasime läbi kõik ettepanekud, andsime tagasisidet. Mõnikord me küll pakutud sõnastust ei kasutanud, kuid parendasime tänu sellele mõnd teist punkti. Suur osa ettepanekutest olid väga konstruktiivsed.
HK: Ka sotsiaalministeeriumist ja sotsiaalkindlustusametist, ajakirja Sotsiaaltöö toimetuselt ning Eesti Linnade ja Valdade Liidult tuli väga sisukat abistavat infot.
Läheme nüüd koodeksi sisu juurde. Mis on kutse-eetika ja mis on selle koht sotsiaaltöös?
HK: Kutse-eetika on vundamendikivi, sotsiaaltöö eriala alus. See on väga tihedalt seotud erialal töötavate inimeste sisemise tunnetusega.
TV: See on sotsiaalvaldkonna töötaja professionaalsete, ühiskonna ja isiklike väärtuste kogum, mis aitab praktikaolukordadega toime tulla. Kutse-eetika on miski, mis on sotsiaalvaldkonnas väga oluline: ühtsed väärtused, arusaam, kuidas sotsiaaltöö ja sotsiaaltöötaja toimib. Teisest küljest aitab see meid ka inimesena.
HK: Tegelikult ei tahaks jääda kinni sellesse, et kutse-eetika on ainult tegutsemisraamistik.
AM: See on spetsialisti sisemine kompass.
Eetikakoodeks on üks töövahend, mille abil oma tegevust reflekteerida.
HK: Eetikakoodeks võimaldab ka sotsiaalvaldkonnas tegutsejate väärtussüsteemi peegeldada väljapoole. See toob nähtavale, milliseid põhimõtteid erialal oluliseks peetakse ja milliseid väärtusi sotsiaalvaldkonna inimesed kannavad. Nüüd on see saanud ka viiele-kuuele lehele kirja. See töötab ühtpidi, aga see kindlasti töötab teistpidi ka.
KP: „Sisemine kompass“ – mulle see sõnapaar väga meeldib! Airi ja Heleni jutu jätkuks: veebiseminaridel olid meil töötoad, kus arutlesime eetiliste dilemmade üle. Mõlemas töötoas, kus mina olin, sõnastati enne lahendus ja siis vaadati koodeksist, mis punkt selle juurde sobiks. Koodeks kinnitas meie sisemise äratundmise järgi tehtud otsuste õigsust. See näitab, et see ongi praktiline dokument.
Palun valige koodeksist mõni põhimõte, millele olete mõelnud, ja tooge näiteid, mis küsimused võivad sellega haakuda.
AM: Üks teema, millest põhjalikumalt rääkisime, on seotud digimaailmaga. Näiteks COVID-i ajal vestlemine hooldekodu elanikega digivahendeid kasutades. Milliseid õigusi võime rikkuda, kas vestlus lindistatakse, kuidas salvestist hiljem kasutatakse. Või näiteks ressursipuuduses sotsiaalsüsteem – teame, et lähiaastatel on juurde vaja väga palju hooldustöötajaid. Kui inimene vajab hooldekodus ööpäevaringset valvet, kas tohib panna tema tuppa näiteks kaamera ja jälgida, ega ta ole kukkunud? See on abinõu inimese kaitseks, kuid ka tema privaatsuse rikkumine.
HK: Tehnoloogiaga seotud dilemmasid on hästi palju. Näiteks erinevate meediaplatvormide ja suhtlusrakenduste kasutamine noorsootöös. Kui suur on risk, et noor, kellega sõnumirakenduse abil vestlus käib, ei ole tegelikult see, kellega arvatakse end vestlevat? Noorte telefonid käivad ju käest kätte. Info võib sealt minna liikuma viisil, mida me ettegi ei kujuta. Päriselust on minuni jõudnud küsimus, mida teha, kui lähedased soovivad eakat sugulast jälgida tema turvalisuse huvides. Kas võib inimesega kokku leppimata tema koju paigaldada koduanduri või pigem mitte? Sest kui eakale öelda, siis ta võib ju anduri ära visata.
TV: Needsamad koduandurid – üks asi, et need tekitavad turvalisust, aga nendega ju kogutakse mõningal määral ka andmeid. Tuleb tagada, et andmed oleksid kaitstud.
Koodeksi üks eesmärk on kutsuda eetiliste dilemmade aruteludele.
HK: Olen veel märganud, et viimastel kuudel on arutletud noorukite üle, kes kogunevad ja käituvad vägivaldselt. Kui lihtne on selle kohta teha pealiskaudseid järeldusi ja minna seda teed, et püüda noori kambast „välja karistada“ ja vägivalla eest hukka mõista! Oluline aga oleks näha nende noorte eluilma, kogemusi, millest nad on läbi tulnud. Eetikakoodeks annab üsna selged viited, mis suunas vaadata, kui me päriselt tahame inimeseni jõuda, töötada temaga nii, et sellel oleksid tulemused.
KP: Mul on süda teises punktis: enesemääramisõiguse edendamine. See läheb mulle nii korda! Alles hiljuti väljendas üks leinagrupi juht arvamust, et kui inimene hakkab ära surema, siis tema omaksed peaksid saama temaga hüvasti jätta, muidu jääb palju ütlemata sõnu. Aga kui surija või lähedane ütleb, et ta ei taha?
Eetikakoodeksi neljas punkt ütleb, et peame arvestama enesemääramise õigusega, inimese keskkonna ja soovidega. Mis siis, kui meile tundub, et inimese soovid ei ole nii hästi läbi mõeldud. Kui ta ei ohusta ennast ega teisi, peame respekteerima, et kõigil on võrdne õigus arvata ja olla. Samas tuleb enesemääramisõigust vaadata kooskõlas teiste väärtuste ja kohustustega. Sellega haakub ka seitsmes punkt, mis räägib inimese tervikkusest.
HK: Me vaatame inimest kui tervikut, biopsühhosotsiaalset olendit, ja suhtume temasse kui võrdsesse. Sellist mõtestatud kontakti, teise inimese väärtustamist, aega ja ruumi elukogemuste ärarääkimiseks, olukordade mõtestatud lahkamist on väga vaja. Lähtume sellest, et vaatamata kõigele, mis on tema elus juhtunud, tema elu keerukusest hoolimata ei ole tal midagi põhimõtteliselt puudu. Ta ei ole meist kuidagi vähem või kehvem. Ja ka vastupidi – tegutsedes sellelt positsioonilt, et spetsialistidena teame paremini, mida on inimesel vaja, paneb see ta automaatselt tundma end vähem väärtuslikuna.
AM: See on täpselt see, mida tahtsin välja tuua! Minu varasemas töös vägivallaohvrite abistamisel on olnud samad küsimused: kuidas toimida, kui täiskasvanud inimene keeldub abist, edasisest menetlusest, ohvriabitöötaja või sotsiaaltöötajate toest? Alati ei ole ühte õiget vastust. Ja kui tuua enesemääramisõiguse küsimus laiemasse pilti: keda me teenime, kas süsteemi, mille normide järgi püüame inimest elama panna, või töötame inimese ja tema väärtuste heaks?
Rääkides Kersti toodud näitest, kus kellelgi tuli teha raske otsus, mis puudutas surija lähedasi … Üks asi, mida tuleks jälgida: abistajad projitseerivad mõnikord pahaaimamatult oma varasema kogemuse, võib-olla ka iseenda kogemuse mingisse olukorda, unustades, et me räägime ikkagi teise inimese olukorrast. Eetikakoodeks aitab selliste dilemmade korral võimalikke valikuid kaaluda.
HK: Võtaksin Airil sõnasabast kinni: uus eetikakoodeks juhib tähelepanu sellele, et sotsiaaltöötaja peab iseennast kõigis protsessides hoidma. Oluline on tegeleda enda vaimse tervise, sisemise seisundiga, kas või selleks, et vähendada oma kogemuste ülekandmist teistele. Sotsiaalvaldkonnas töötab ka inimesi, kellel on endal varasemad valusad kogemused sotsiaalprobleemidega, traumataust. Sellisel korral on eriti oluline seda tähelepanu keskmes hoida, sest vastasel juhul hakkab see n-ö värvima praktikat.
TV: Tööandjal on omakorda kohustus luua psühhosotsiaalsete riskide maandamise tingimused. Ka see on eetikakoodeksis eraldi välja toodud. Loomulikult on esmane, et inimene hoiab iseennast, aga ka tööandja peaks seisma hea selle eest, et tema töötajad on nii vaimselt kui ka füüsiliselt terved.
AM: Jõudsime selleni, et eetika ei ole mitte pelgalt sisemine, vaid ka professionaalne kompass. Millest me täna ei ole rääkinud, on ka professionaalsete piiride hoidmine, eetikakoodeks peaks seda toetama. Võiksime üle saada suhtumisest, et kogu ööpäev, pidevalt tules olla on professionaalne. Mis ei tähenda, et täpselt kell viis kukub pastakas – see ei tööta ka. Kriisiolukorras tuleb ikka tegutseda. Aga spetsialistil on vaja head piiride tunnetust.
Uus eetikakoodeks juhib tähelepanu sellele, et sotsiaaltöötaja peab iseennast kõigis protsessides hoidma.
KP: Ka selles osas, mis puudutab võimalikke rollikonflikte. Mäletan, et meil oli koos Marju Seljaga harjutus, mille üle pikalt arutlesime. Kui sotsiaaltöötaja läheb anonüümsete alkohoolikute gruppi ise kui abivajaja ja näeb seal oma klienti, mis ta siis teeb? Kas ta peaks ära minema, et töö ja eraelu lahus hoida, või pigem võiks teda tunnustada selle eest, et ta julgeb oma viga tunnistada? Kust läheb piir töö ja eraelu vahel?
AM: Jah, mitmes rollis olemine ning ka see, millist käitumist saab endale lubada vabal ajal, on ka üks valdkond, mis vajab läbimõtlemist. Sotsiaaltöötajalgi on õigus eraelule.
Kuidas peaks sotsiaaltöötaja tegutsema, et olla eetiline?
HK: Teate, mis ma arvan? Kui sotsiaaltöötaja võtab koodeksi ja süveneb, siis ta tunneb ennast ära. Sest inimesed ei satu valdkonda juhuslikult. Meie sotsiaaltöötajatena kanname neid väärtusi ja ühiskonnas toimuv puudutab meid kõiki üsna ühtmoodi. Mõneti teeb see äratundmine tööga toimetuleku lihtsamaks, sest saadakse aru, et need on kõigi ühised dilemmad ja printsiibid. Konkreetset juhist, mida sotsiaaltöötaja peab ühes või teises olukorras tegema, ei saagi anda, kui me ei tea, mis tema mure täpselt on.
AM: Sellised juhendid peaksid olema enesejuhtimise vahendid. Ma näeks nii, et eetikakoodeks on laua peal, üks töövahend, mille abil oma tegevust reflekteerida. Mida ma olen oma tudengitele õpetanud ja mida ka ise teen, on oma tegevuse järjepidev analüüs ja refleksioon. Ilma toetavate põhimõtete või küsimusteta kipume ikkagi kordama oma mõttemustrit.
Võib-olla on abiks, kui lihtsamates või ka raskemates olukordades püüda leida koodeksist vastuseid. Juurde võiks lugeda ka inimõiguste teemadel, näiteks veebiväljaannet inimõigusteraamat.ee. Kui kujundada need põhimõtted endale läbivalt refleksiooni raamistikuks, siis arvan, et mingil hetkel jõuab iga spetsialist selleni, et ta on enamjaolt neist läbi imbunud. Kui on raske olukord, siis saab uuesti koodeksi punktid üle vaadata, nüüd juba nüansirikkamalt.
Kui oleme raamistatud inimõigustega, lähtume põhiväärtustest, siis meil ei teki küsimusi näiteks Ukraina sõjapõgenike abistamisel või sellega, kes kellega tohib abielluda. Siis hakkavad tekkima hoopis teised küsimused. Arvan, et iga sotsiaaltöötaja, meie ka, hoopis teistel tasanditel, võiks harjuda esitama endale professionaalseid küsimusi eetikakoodeksi põhjal. Kas ma andsin sellele inimesele võimaluse otsustada ise oma elu üle? Kui ei andnud, siis miks, mis oli puudu? Kas ma reageerisin üle? Need on ju kõik hästi lihtsad praktilised küsimused. See on enesekriitika, loomulikult. Aga ilma selleta professionaalsus ei kujune.
Siia tuleb juurde organisatsiooni tasand, et saab ka kolleegidega arutada.
KP: Jah, koodeksi üks eesmärk ongi kutsuda eetiliste dilemmade aruteludele. Kui sotsiaalvaldkonna töötaja reflekteerib oma tööd, siis on tal eetikakoodeksi abil ka võimalus ühisel pinnal kellegagi arutada. Raamistik on ühesugune. Kui arutelus tekib veel küsimusi või inimene peaks hätta jääma, siis miks ka mitte eetikakomiteele kirjutada.
Mis on eetikakomitee plaanid ja millist tuge te pakute?
HK: Sellel kalendriaastal on ESTA-l kavas mitmeid tegevusi. Alustati eetikakäsiraamatu koostamist. Oleme arutanud, et ehk peaks olema ka veebirakendus, kus oleks käsitletud nii koodeksit kui ka dilemmasid ja leiaks ka juhised ning abi. Kindlasti jätkame ka tavapärase tööga: ESTA eetikakomitee poole võib alati pöörduda, kui vajatakse nõu eetikaküsimustes.
KP: Miks mitte korraldada eetiliste dilemmade arutelusid kord kvartalis? Sügisel toimunud kaks veebiseminari koos töötubadega olid väga kasulikud, sealt tulid nii head mõtted! See võiks olla jätkusuutlik ja praktikasse lõimitud tegevus.
AM: Oleks hea, kui meil tekiks võimalus muutuvas olukorras kerkivate eetiliste küsimuste aruteluks. Igapäevaelu pakub uusi nüansse. Oleks tore, kui pöördutaks eetikakomitee poole ja kutsutaks arutlema. Hästi palju on piiripealseid olukordi, mis ongi suur väljakutse. See võib olla veel avastamata maa, milliste eetikadilemmadega sotsiaalvaldkonnas põrkutakse.
ESTA eetikakomitee liikmed on Helen Peeker, Airi Mitendorf, Helen Kool, Kersti Peterson, Pille Jaasi, Triin Vahula ja Anne Klettenberg.
Sotsiaaltöö eetika dokumendid eesti keeles
- 1997 valmib esimene eetikakoodeksi projekt
- Ilmub Anne Tiko ja Peeter Pintsi õpik „Inimkäsitlused ja eetika sotsiaaltöö lähtekohana“
- 2005 ESTA eetikakomitee koostab „Sotsiaalala töötaja eetikakoodeksi“, mis võetakse vastu Eesti sotsiaaltöö III kongressil
- 2012 Marju Seljal valmib Soome dokumendi „Argipäev, väärtused, elu, eetika. Sotsiaalala spetsialisti eetilised juhised“ tõlge
- 2013–2020 ESTA eetikakomitee roll täpsustub: kaebuste menetlemise asemel teadvustatakse vajadust pakkuda sotsiaalala töötajale rohkem tuge. Otsitakse koodeksi uuendamise võimalusi. Parima lahendusena nähakse koostada pigem eetikajuhised või käsiraamat.
- 2019 Marju Seljal valmib IASSW dokumendi „Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös“ tõlge
- 2021–2022 ESTA eetikakomitee koostab uue „Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeksi“