Eestkostekorralduse kitsaskohad ja võimalused üleminekuks toetatud otsustamisele

---

KOKKUVÕTE

Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus tegi 2023. aastal sotsiaalministeeriumi tellimuse alusel täisealiste eestkostekorralduse uuringu.

Uuringu eesmärk oli analüüsida eestkoste korraldust ja arendamist Eestis ning leida toetatud otsustamisele ülemineku võimalusi asendatud otsustamise asemel.

Uuringu käigus küsitleti eksperte, kohtunikke, huvikaitse esindajaid, nii eestkostjaid kui ka eestkostetavaid, tutvuti välisriikide kogemustega, õiguseksperdid analüüsisid viimase aasta eestkostemenetluse kohtutoimikuid.

Uuring andis hea ülevaate Eesti eestkostevaldkonnast. Selgus, et kitsaskohti ja arenguvõimalusi on päris palju. Tehti nii eestkostekorralduse muudatuste kui ka toetatud otsustamisele ülemineku ettepanekud. Toetatud otsustamisele soovitatakse üle minna järk-järgult ja kasutada seda pigem osaliselt.

MÄRKSÕNAD

Eestkoste, puuetega inimesed, sotsiaalhoolekanne, inimõigused, koostöö

---

Eestkoste on riigi kujundatud õiguslik korraldus, mille järgi annab kohus ühele inimesele või juriidilisele isikule (eestkostjale) kohustuse ja õiguse teha isiku ning varaga seotud otsuseid teise inimese (eestkostetava) eest. Eestis reguleerivad eestkostet perekonnaseadus ja tsiviilkohtumenetluse seadustik. Perekonnaseaduse § 203 lg 1 kohaselt määratakse eestkoste täisealisele isikule, kes ei ole võimeline vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saama või neid juhtima. Seda saab teha eestkostet vajava isiku enda, tema vanema, abikaasa, registreeritud elukaaslase või täisealise lapse, valla- või linnavalitsuse algatusel.

Otsustusraskustega inimeste toetamise võimalused

Eesti rakendab otsustamisraskustega inimeste õiguste ja huvide kaitseks asendatud otsuse tegemise põhimõtet (ingl substituted judgment model), mis annab eestkostjale õiguse võtta otsuseid vastu eestkostetava eest. Kuigi seadus võimaldab eestkoste määrata osas, milles isik vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma otsuste tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda, ega kohusta piirama isiku teovõimet küsimustes, kus ta saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida (TsÜS § 8 lg 2, vt ka Olm 2019), näitab praktika, et enamasti kiputakse eestkoste määrama täies ulatuses. See tähendab, et eestkostetaval pole sel juhul õigust teha otsuseid üheski oma elu küsimuses.

Kuigi seaduse järgi on võimalik eestkoste määrata osaliselt, rakendatakse seda praktikas siiski vähe.

Mitu Euroopa riiki on eestkoste teostamisel hakanud kasutama toetatud otsuse mudelit (ingl supported decision-making model), mis väärtustab puudega inimese autonoomiat ja otsustusõigust ning millega tagatakse ühtlasi nii isiku enesemääramise kui ka vabadusega seotud õiguste kaitse (United Nations 2007).

Ka Eestis tehakse tööd selle nimel, et asendatud otsuse mudeli asemel saaks rakendada isiku valikuvabadust senisest enam võimaldavat toetatud otsustamise mudelit. Eestis jõustus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon 2012. aastal, kuid vaatamata pidevale tööle konventsiooni täitmiseks, ei ole eestkostevaldkonnas isiku enesemääramisõigust täielikult rakendatud. Näiteks ei ole eestkostetaval enamasti õigust hääletada valimistel ega ka abielluda. Kuigi seaduse järgi on võimalik eestkoste määrata osaliselt, rakendatakse seda praktikas siiski vähe.

Uuringu korraldus

Uuringuga sooviti välja selgitada Eesti eestkostesüsteemi kitsaskohad ja otsuse tegemist toetava keskkonna kujundamise ning rakendamise võimalused.

Töö käigus tegime nii Eesti kui ka Euroopa viie riigi eestkostekorralduse dokumendianalüüsi, vaatlesime eestkostet numbrite alusel ja tegime osalistega (ekspertide, kohtunike ja huvikaitse esindajatega, aga ka eestkostjate ning eestkostetavatega) intervjuusid, uurides arvamusi ja hoiakuid Eesti eestkostekorralduse kohta, analüüsisime ka maakohtute praktikat eestkoste seadmisel. Selle põhjal koondasime uuringu tulemusena kujunenud järeldused ja esitasime ka välisriikide analüüsi silmas pidades eestkostesüsteemi arendamise soovitused Eestile.

Eestkoste arvudes

Täisealiste eestkostetavate arv on viimase kümne aasta jooksul stabiilselt suurenenud: 2013. aastal oli neid veidi alla kolme tuhande, 2023. aastaks juba üle kahe korra rohkem (joonis 1).

Suuremalt jaolt on abi vajavate isikute eestkostjad füüsilised isikud ja nende osatähtsus jääb kümne aasta keskmisena 60% juurde, kohalike omavalitsuste (KOV) osatähtsus jääb 36% juurde ning muude asutuste (näiteks MTÜ-d) osa on 4%. Kümne aasta jooksul on mõnevõrra suurenenud eestkostjatena tegutsevate KOV-ide osatähtsus ja vähenenud muude asutuste ning füüsiliste isikute oma (joonis 2).

Töötuna arvel olevate eestkostetavate arv on kümne aastaga samuti suurenenud. Registreeritud töötute osatähtsus eestkostetavatest suurenes 2015. aastal veidi, kuid pärast seda on jäänud samaks. Kiireim töötute eestkostetavate arvu suurenemine oli 2015. aastal, kuid ka sellele järgneval aastal. Seda võib selgitada töövõimereformi jõustumisega, millega muudeti vähenenud töövõimega inimeste töötuna arveloleku tingimusi. Eestkostel oleval isikul on võimalik end töötuna arvele võtta eestkostja nõusoleku korral, mis annab võimaluse saada toetust võimetekohase töö otsimiseks ja tööturuteenuseid.

Eestis ei saa paljud eestkostetavad osaleda valimistel valitavatena ega valijatena, vaatamata sellele, et isikule võib kohaldada osalist eestkostet, millega kogu tema tegevus ei ole piiratud. Andmeid vaadates näeme, et 2013. aastal moodustas valimisõiguseta isikute arv eestkostetavatest 10%, kuid aastaks 2022 on see juba 82%. Sellise drastilise muutuse põhjus on ebaselge, kuid valimisõiguseta isikute osa kõigist eestkostetavatest on oluliselt suurenenud.

Eestkoste kohaliku omavalitsuse vaates

Paljud eri valdkondade esindajad, keda intervjueerisime, väitsid, et eestkoste korraldus peaks toimima tihedas koostöös sotsiaalsüsteemiga, mis tagaks inimesele vajalikud teenused ja eestkostetava igakülgse sotsiaalse kaitse. Väideti aga, et mõnikord puudub tegelik vajadus eestkoste järele, kuid soovitakse „lahendada kõik sotsiaalprobleemid eestkoste kaudu“ ja eestkostet taotletakse inimesele, keda on tegelikult võimalik aidata sotsiaalteenustega. Näiteks on soovitud eestkostet füüsilise puudega inimesele, kellel asjaajamine on liikumispiirangu tõttu raskendatud, kuid kes väga hästi mõistab ja saab aru endaga seotud otsustest. Siin on oluline kohtu koostöö eestkoste taotlejaga ja tuleb selgitada, et eestkoste määramisest keeldumine ei anna voli jätta inimene abita, vaid abistamiseks tuleb leida teised võimalused.

Täisealiste eestkostetavate arv on kümne aastaga suurenenud üle kahe korra.

Leiti, et eestkoste määratakse Eestis vahel liiga kergekäeliselt, kui abi vajavale isikule saaks tuge pakkuda teisi võimalusi kasutades. Paljudel juhtudel saaks eestkoste asemel kasutada kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuseid, nagu tugiisiku teenus, või erihoolekande teenused. Siin aga põrkume tuttava probleemiga: sotsiaalteenused ei ole tihtipeale kättesaadavad ja eestkoste jääb ainsaks võimaluseks kaitsta inimest ebamõistlike otsuste eest. Räägiti ka sellest, et eestkoste mõjub sotsiaalteenusena, kuid tegelikult ei ole see nii. Ebapiisava info tõttu aga kipuvad nii eestkostetavad, nende lähedased kui ka teised osalised suhtuma kohalikku omavalitsust kui eestkostjat esindavasse töötajasse nagu teenuseosutajasse. Uurijatele tuli üllatusena, et ka mõned intervjueeritud KOV-i töötajad, kes seda ülesannet täitsid, kirjeldasid eestkostet kui teenuse osutamist.

Ebakindlust suurendab asjaolu, et kohtud sõnastavad väga erinevalt eestkostja kohustusi, seda nii üldistuse astme kui ka eesmärkide poolest. Näitena kirjeldati olukorda, et kohus oli pannud kohalikust omavalitsusest eestkostjale kohustuse teha eestkostetava üle järelevalvet ehk jälgida, kus eestkostetav käib, kellega ta suhtleb jne.

Eestkoste määratakse Eestis vahel liiga kergekäeliselt, kui abi vajavale isikule saaks tuge pakkuda teisi võimalusi kasutades.

Toodi näide ka politseiametnikust, kes oli sotsiaaltöötajale pannud kohustuse tuua eestkostetav ülekuulamisele, ja psühhiaatrist, kes soovis, et eestkostetav toodaks tema juurde ekspertiisi tegemiseks. Mainiti ka, et arst olevat andnud eestkostjale ülesande anda eestkostetavale tema igapäevaseid ravimeid. Niisugused kohustused tekitasid kohalike omavalitsuste töötajates nõutust, sest ametnikud leidsid, et see ei kuulu nende töökohustuste hulka, seda võib olla raske teha ning vahel võib see olla ka ohtlik.

Siiski ei pruugi sotsiaaltöötajad ka ise aru saada oma vastutuse ja pädevuse piiridest. Seda kinnitab ka ühe intervjueeritud töötaja enda kui eestkostja ülesannete kirjeldus, mis oli pigem hooldus- ja koduteenuste kombinatsioon, sisaldades koduvisiite, abi hügieenitoimingutel, söögi valmistamisel ning koristamisel.

Eraisikutest eestkostjate vaates on tavapärane, et eestkoste ning hoolduse piir on üsna hajus, mis ühe pere liikmete hooldamisel on mõistetav. Mõned inimesed aga kirjeldasid olukordi, kus tundsid, et eestkostjaks olemine on neile koormav, sest neil ei ole aega käia iga päev eestkostetavat abistamas.

Eestkostjal, nii füüsilisel isikul kui ka kohalikul omavalitsusel, tuleb vahel võtta vastu otsuseid, mis jäävad väljapoole tema teadmiste piire.

Samuti rõhutasid kohalike omavalitsuste töötajad kvaliteetse eestkoste keerukust nende eestkostetavate korral, kes elasid hoolekandeasutuses mõnes teises omavalitsuses. Hoolekandeasutuse töötajad võivad sel juhul oodata, et KOV-i töötaja kui eestkostja esindaja käib eestkostetavat külastamas ja toetab teda näiteks kaupluses ostlemisel, KOV-i töötajale aga on see väga aeganõudev ülesanne. Esitati ka küsimus, kas lamav hooldekodu klient, kellel puudub vara, üldse vajab eestkostet.

„Ma ei ole jurist. Ma ei ole ka kinnisvaramaakler, kunstikriitik, krüptovaluuta ekspert …“

Kohalike omavalitsuste esindajad teadvustavad vajadust teavitada inimesi nende õigustest, kohustustest ja võimalustest ning peavad oluliseks lisakoolitust selles valdkonnas, sest sotsiaal- ja õigusvaldkonna teadmisi vajatakse peaaegu võrdselt. Oma õigusteadmisi KOV-i esindajad väga tugevaks ei pidanud. Mitu korda kasutati intervjuude käigus ütlust „ma ei ole jurist!“.

Eestkostjal, nii füüsilisel isikul kui ka kohalikul omavalitsusel, tuleb vahel võtta vastu otsuseid, mis jäävad väljapoole tema teadmiste piire, näiteks keerukaid finants- või kinnisvaratehinguid või spetsiifilise vara haldamise otsused. Intervjuude käigus toodi näiteid, kus eestkostetava vara hõlmas metsamaid, jahte, kunstikogusid, krüptovaluutat … Eestkostja ülesanne on eestkostetava huvide kaitsmine ja seega ka tema vara haldamine nii hästi kui võimalik, see aga seab eestkostja keerulisse olukorda, eeldades temalt vahel eksperditeadmisi, mida tal lihtsalt ei ole.

Intervjueeritute meelest aitaks paremale omavahelisele suhtlemisele kaasa eestkostjate võrgustiku loomine sarnaselt hooldusperede võrgustikuga.

Abi oleks näiteks süsteemist, mida rakendatakse Suurbritannias, kus isiku eest teevad otsuseid valdkondade kaupa erinevad pädevad inimesed. Tehti ka ettepanek luua eestkostjatele tugivõrgustik selliste otsustega abistamiseks. Ilmselt ei saa piiratud võimaluste tõttu luua selleks uut struktuuri, kuid erinevatelt esindusorganisatsioonidelt, nagu finantsettevõtete liidud jt, oleks võimalik paluda, et nad nimetaksid ühe tugiisiku, kelle poole saab abi saamiseks pöörduda. Selliste tugiisikute nimekirja saaks avaldada näiteks veebilehel „Eestkostja teejuht“.

Eestkostetava iseseisvuse piiramine ja inimõigused

Vaatamata sellele, et eestkoste eesmärk on piirata isiku otsustusvabadust teda ennast või teisi kahjustavate otsuste eest, pidasid mitu intervjueeritavat oluliseks ja senini vähe rakendatud võimaluseks piirata isiku vabadust ning otsustusõigust vaid hädavajalikus ulatuses, säilitades tema võimalikult paljud õigused. Intervjueeritute arvates võib eestkostetavate jaoks olla peamine proovikivi isikliku autonoomia säilimine. Eestkostja vastutab otsuste tegemisel eestkostetava heaolu ja huvide eest. See võib tähendada, et eestkostetaval pole alati võimalust langetada iseseisvaid otsuseid ja tema nimel tehtavad otsused võivad minna tugevasse vastuollu tema soovidega. Otsustusvabaduse täielik piiramine aga ei toeta kuidagi inimese arengut, vaid vastupidi, vähendab iseseisvat hakkamasaamist veelgi.

Meie analüüsis vaadeldud riikides ei piirata eestkostetavate õigust valimistel osaleda.

Mitmes intervjuus toodi välja, et eestkostet kiputakse määrama liiga suures ulatuses, seades seega eestkostetavale põhjendamatult suured piirangud. Toodi näiteid olukordadest, kus sellised piirangud olid intervjueeritute arvates ebamõistlikult suured ja koormavad nii eestkostetavale kui ka eestkostjale. Üks konkreetne näide oli isiku finantstehingute täielik piiramine: „... kui me peame otstarbekaks piirata tema õigust iseseisvalt oma maja maha müüa, võtame temalt ka õiguse poest pakk nätsu osta.“ Intervjueeritute arvates on paljud eestkostetavad täiesti võimelised väiksemaid tehinguid ise tegema. Seda kinnitasid ka intervjueeritud eestkostetavad, kes ei olnud põhimõtteliselt eestkoste kui sellise vastu, kuid tunnetasid, et nende õigus tehinguid teha võiks olla suurem.

Seadus võimaldab määrata eestkoste minimaalses ulatuses, mida mõni intervjueeritud kohtunikest enda sõnul ka praktiseerib. Positiivse näitena toodi eestkoste määramine ainult suuremate finants- ja kinnisvaratehingute korral.

Siin kooruski välja intervjueeritute esile toodud isiku kaitsevajaduse dilemma: inimene võib vajada kaitset, kuid tekib küsimus, kui ulatuslik see peaks olema, et ei eirataks tema õigusi ja soove.

Eestis võiks toetatud otsustamisele üle minna järk-järgult ja osaliselt.

Mõned eestkostetavad märkisid, et eestkostjad püüavad piirata ka sellist tegevust, mis ei peaks olema eestkostja pädevuses. Näitena toodi keeld kodust väljuda, üritustel osaleda ja ka sõpradega kohtuda. Aruteludes eestkostjate ja eestkostetavatega selgus, et selliseid otsuseid tehakse teadmatusest või soovist eestkostetavat kaitsta: „... kui ta midagi ei tee, siis ei juhtu temaga midagi.“ Sellised ebamõistlikud keelud ületavad eestkostjate pädevust ja on vastuolus eesmärgiga toetada inimese iseseisvat elu.

Ühe intervjueeritava sõnul, kellele määratud eestkoste oli hiljuti ennetähtaegselt lõpetatud, halvendasid eestkostja seatud ebamõistlikud piirangud tema vaimset tervist, sest sunnitud tegevusetus ja igasuguse valikuvabaduse puudumine süvendas depressiooni. Mainiti ka, et on päris keeruline leida sobivat eestkostjat, kes suudaks kõige paremini arvestada eestkostetava tegelikke vajadusi ja soove. Mõnel juhul võivad eestkostjal ja eestkostetaval tekkida soovide ja vajaduste erinevate arusaamade tõttu konfliktid. Leiti, et inimese õigus endale võimaluste piires ise eestkostja valida võiks ka olla üks inimõigustest.

Valimisõiguse piiramine pärsib isikuvabadust

Valimisõiguse piiramist tajusid mitu intervjueeritud eestkostjat ja eestkostetavad liiga tugevalt eestkostetava isikuvabadust pärssiva meetmena. Eestis kaotab teovõimetu isik valimisõiguse: kui kohus seab eestkoste eestkostetava kõigi asjade ajamiseks või kui eestkostja ülesannete ringi nõnda laiendatakse, arvestatakse lisaks, et eestkostetav on tunnistatud valimisõiguse poolest teovõimetuks ja ta kaotab hääleõiguse. ÜRO puuetega inimeste konventsiooni artikkel 12 ütleb, et puudega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel ning artikkel 29 ütleb, et puuetega inimestel on õigus osaleda poliitilises ja avalikus elus, sealhulgas on neil õigus ja võimalus valida ning olla valitud. Eestis jätkatakse senist praktikat, et eestkostele määratud isikutel ei ole sageli õigust valida. Seda kinnitavad ka rahvastikuregistri andmed, mille kohaselt valimisõiguseta eestkostetavate arv aastast aastasse üha suureneb. Meie analüüsis vaadeldud teistes riikides ei piirata eestkostetavate õigust valimistel osaleda. Soome praktika näitab, et kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud täisealisel isikul on piiramatu hääleõigus, kuid eestkostetav ei saa olla ise kandidaat kohalikel ega parlamendivalimistel.

Tegime seadusandjale ettepaneku astuda samme, et täita ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga liitumisel võetud kohustus puuetega isikute õiguste tagamisel ka valimistel osalemise õigusega seoses. Kui kardetakse isikute ID-kaartide kuritarvitamist valimiste käigus, tuleks selle riski maandamiseks leida teised võimalused. Eraldi peaks kaaluma, kas eestkostele määratud isik, kes saab oma tegevusest aru, saaks olla ka valitav. Leidsime, et eestkostetavate valimisõigus ja laiemalt valimisõiguse rakendamine puudega inimeste jaoks on küsimus, mis väärib täiendavat analüüsi.

Välisriikide kogemuste analüüsimisel selgus, et õigus abielluda, teha testament ja valimistel osaleda kohaldub vaadeldud riikides igale isikule, olenemata puudeastmest. Eestis on nimetatud tegevusele suured kitsendused. Seadusandjal tuleks siin algatada diskussioon Eesti praktika ühtlustamiseks Euroopa teiste riikidega ning valimisõiguse ja abiellumise õiguse käsitlemiseks võõrandamatute õigustena.

Koostöö ja võrgustikutöö

Eestkostetavate toetamiseks on vaja ametkondade ja spetsialistide tõhusat ning koordineeritud koostööd. Probleemina tõid intervjueeritud välja osaliste ebapiisava suhtluse, mis võib mõjutada osutatava abi terviklikkust. Nii kohalike omavalitsuste töötajatel kui ka eraisikutest eestkostjatel võib olla vaja suhelda erinevate asutustega, nagu näiteks tervishoiuteenuste osutajad, koolid, ametiasutused. Tõhus koostöö võib osutuda keeruliseks, kui osalistel on erinevad huvid või kui neid erinevalt mõistetakse. Intervjueeritute meelest aitaks paremale omavahelisele suhtlemisele kaasa eestkostjate võrgustiku loomine sarnaselt hooldusperede võrgustikuga. See võimaldaks eraisikutest eestkostjatel saada nii vaimset tuge kui ka praktilist nõu ja abi ning soodustaks kogemuste vahetamist.

Intervjueeritute arvates tuleks tugevdada osaliste, s.t kohalike omavalitsuste, tervishoiuasutuste ja sotsiaalteenuste osutajate koostööd. Leiti, et keskne koordineerimine, näiteks selleks asutatud tugiasutuse kaudu, aitaks tagada tervikliku teenuste paketi ja vältida olukordi, et eestkostetav jääb vajalikest teenustest ning toest ilma. Koordineeritud tegutsemise ja hea võrgustikutöö korral oleks ka lihtsam märgata, kui eestkostetava õiguste eest piisavalt hästi ei seista või otsused, mille tegemisel teda toetatakse, ei kaitse piisavalt hästi tema huve.

Ligipääs infole ja teavitamine

Intervjueeritud leidsid, et riik peaks eestkostevaldkonnas rohkem teavitama. Näiteks võiks korraldada avalikkusele ja võimalikele eestkostjatele teavituskampaaniaid eestkoste olemusest, eestkostja ja eestkostetava õigustest ning kohustustest. See aitaks suurendada teadlikkust ja valmistaks ette inimesi, kes võivad tulevikus hakata eestkostetavat toetama. Väga oluline on pakkuda eestkostjatele korrakindlalt koolitusi ja tuge, et nad saaksid oma ülesandeid paremini täita.

Koolitused võiksid hõlmata õigus- ja tervishoiuteadmisi, aga ka nõustamis- ja suhtlemisoskusi ning aidata eestkostjatel mõista eestkostetavate erinevaid vajadusi. Koolitusvajadust nägid ühtviisi nii juriidilistest isikutest kui ka füüsilistest isikutest eestkostjad.

Puudulikku ligipääsu infole kurtsid nii juriidilistest kui ka füüsilistest isikutest eestkostjad, eriti suur probleemiks oli see viimaste jaoks. Kurdeti, et info on laialipaisatud ja seda tuleb otsida eri allikatest. Juhendmaterjalide sõnastus on liiga keeruline, sisaldades palju juriidilisi termineid ja viiteid õigusaktidele ning õigushariduseta inimesel on keeruline neist aru saada.

Vene emakeelega eestkostjad hindasid info ligipääsetavust madalamalt kui eesti emakeelega eestkostjad, samuti võib intervjuude põhjal öelda, et vene emakeelega inimeste hulgas oli rohkem väärarusaamu eestkoste kohta. Näiteks aeti eestkoste segamini isiku hooldamisega. Ka mõned intervjueeritud eestkostetavad leidsid, et „riigiga suhtlemine“ ja igapäevane asjaajamine oleks neile lihtsam ning nad ei vajaks selleks iga kord eestkostja abi, kui neil oleks võimalik saada infot lihtsas ja arusaadavas keeles.

Austusavaldusena meie uuringu sihtrühmale palusime oma uuringu kokkuvõtte Vaimupuu meeskonnal lihtsasse keelde tõlkida. Meie teada on see esimene lihtsas keeles koostatud teadusuuringu kokkuvõte Eestis, mis loodetavasti ei jää viimaseks.

Mida teha?

Analüüsi põhjal ja uuringu autorite hinnangul on Eesti eestkostesüsteemi kindlasti vaja arendada. Analüüsile tuginedes pakume selleks kolme võimalust.

1. Olemasoleva eestkoste süsteemi täiustamine, mille korral ei muudeta oluliselt õiguslikku raamistikku, kuid lahendatakse suuremad probleemid eestkoste valdkonnas. Tegime selleks uuringu aruandes ka konkreetsed ettepanekud, millest meie rõõmuks osa on asjaomastes ametkondades juba arutlusel.
2. Üleminek professionaalsele eestkostele ehk eestkostele teenusena, mida korraldaksid teenuseosutajad, kasutades oma spetsialiste. Professionaalseid eestkostjaid on Eestis vähe rakendatud. Sellele süsteemile üleminek võimaldaks vältida paljusid probleeme, mis on seotud eestkostjate pädevusega või ressursipuudusega. Teenuseosutajate süsteemi oleks võimalik rakendada ka toetatud otsustamisele üleminekul, sest oskused, mida on vaja professionaalsele eestkostjale või otsuse toetajale, on suuresti sarnased. Niisuguse lahenduse võimalikkust hinnates arvasid intervjueeritavad üpris üksmeelselt, et see võiks olla hea lahendus, sest seda tööd teeksid inimesed, kelle pädevus on suurem, neil oleks võimalik saada väljaõpe ja omandatud kogemus hõlbustaks keerukamate olukordade lahendamist. Arvati ka, et professionaalsetel eestkostjatel oleks vähem võimalusi ja soovi eestkostetavaid pahatahtlikult ära kasutada.
3. Üleminek toetatud otsustamise süsteemile, mille käigus liigutakse seni kehtivalt asendatud otsustamise põhimõttelt toetatud otsustamise põhimõttele, mis väärtustab puudega inimese autonoomiat ja otsustusõigust. Näiteks ei määrataks puudega inimesele enam eestkostjat, vaid teda abistaksid otsuste langetamisel usaldusväärsed isikud või nende võrgustik. Seega saaks puudega inimene ise otsustada, kuid otsusega kaasnevaid seoseid ja tagajärgi selgitavad talle abistajad. Sellega välditakse nii ebamõistlike otsuste langetamist kui ka otsustamist inimese eest.

Analüüsi kokkuvõttev soovitus on, et Eestis võiks toetatud otsustamisele üle minna järk-järgult ja osaliselt nii, et inimestele, kes ei ole võimelised oma tahet väljendama, ise otsuse sisu ega selle tagajärgi mõistma, säiliks võimalus määrata eestkoste. Inimestele, kes on võimelised teatud ulatuses ise otsustama, kuid vajavad suurema mõjuga otsuste langetamiseks abi ja nõustamist, rakendataks toetatud otsustamist.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2024.

---

Viidatud allikad

Olm, A. (2019). Eestkoste. Justiitsministeerium.

Perekonnaseadus. (2009). Riigi Teataja I, 06.07.2023, 7.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus. (2002). Riigi Teataja I, 06.07.2023, 98.

United Nations. (2007). From Exclusion to Equality: Realizing the rights of persons with disabilities. Teoses: Handbook for Parlamentarians on the Convention on the Rights of Persons with Disabilities and its Optional Protocol. Geneva.

ÜRO. (2006). Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll. Riigi Teataja II, 04.04.2012, 6.