Eessõna

Tervisele ja eelkõige vaimsele tervisele on väga olulised sotsiaalsed mõjurid. Mõeldes rahvatervishoiu harvem kasutatavale sünonüümile – sotsiaaltervishoid[1] – siis selle sisule viitavadki kolm sõna, millest see liitsõna koosneb – sotsiaalne ehk ühiskonnast tulenev, tervis ehk terve olemine ja hoid ehk need mõjutegurid, mis aitavad tervist hoida ja terveks jääda.

Kui tervis korras, ei pöörata sellele sageli tähelepanu. See on loomulik seisund, mida peetakse iseenesest mõistetavaks. Tervist märkame ja teadvustame siis, kui see hakkab ära kaduma või ähvardab selle kadumise reaalne oht. Viimasel kahel aastal oleme kõik seda ähvardust igapäevaelus väga isiklikult tajunud COVID-19 pandeemia tõttu.

Pandeemia algas küll füüsilise tervise üleilmse kriisina, kuid väga kiiresti sai sellest mitmetahuline ja kompleksne ehk nurjatu probleem. Väga teravalt on esile tõusnud ka vaimse tervise tähtsus, sest sotsiaalsed mõjutegurid, nagu füüsiline isolatsioon ja sotsiaalne eraldatus, on olnud stressitaluvuse väga suur proovikivi. Sellega toimetulek ja kohanemine ei ole olnud kerge, eriti haavatavamates rühmades.

Kõige karmim inimese jaoks on üksildustunne: emotsionaalne eraldatus lähedastest, tähendusrikka seotuse ja toe puudumine kogukonnas. Kuid üksildustunne võib tekkida ka siis, kui ei tunta hoolimist ja hoidmist riigi tasandil ega meedialt. Üksildane ja hüljatud inimene on hirmunud, kurb ning kuri. Tekib tunne, et tema vajadustega ei arvestata, sealt edasi kujuneb pettumus ja trots, otsitakse lohutust valeinfost, vastandutakse valimatult ning lõpuks ei usaldata midagi ega kedagi. Usaldus ja läbipaistvus aga on väärtused, millele üles ehitada turvalised suhted nii üksikisikute vahel, kogukonnas kui ka riigis.

Uuringud näitavad, et praegune kriis on kõige suurema löögi alla pannud laste ja noorte täiskasvanute vaimse tervise, suurenenud on stress, väsimus, ärevus ja depressioon. Ühelt poolt ongi nooremate igapäevaelu koroona ajal varasemaga võrreldes kõige enam muutunud. Teiselt poolt võib põhjus olla ka selles, et neil ei ole kogemuspagasit, kuidas kogu ühiskonna jaoks raskesse aega suhtuda. Lisame üleilmselt ähvardava sõjaohu ja energia hindade tohutu tõusu. Mida siis vastata noore inimese küsimusele, mis meist saab ja kuidas me niimoodi edasi elame?

Ei ole minagi enda arvates päris dinosaurus, kuid oma lastele meenutan sellise küsimuse peale, et nende ühed vanavanemad on sündinud vahetult enne teist maailmasõda, teised on üle elanud küüditamise või küüditajate eest metsas redutanud. Nemad ise on sündinud ajal, kui ka talongide eest ei olnud poest midagi saada ja meie korter oli talvel nagu hundilaut, sest katlamajas ei olnud kütmiseks masuuti. Ometi on elu meid kandnud tänasesse päeva, kus tänulik olla selle eest, mis meil on. Pole vaja kurjustada ega hirmu tunda selle pärast, mida meil ei ole. Elame üle ka selle aja, kui hoiame ühte ja toetame üksteist, unustamata põhiväärtusi.

[1] Tallinna Ülikoolis on alates 2021. aastast selline tenuuriprofessur.