COVID-19 kriisi mõju sotsiaaltöö ja hoolekande korraldusele. Saaremaa kogemus
Kogu maailma ja ka Eestit räsinud koroonakriis on tekitanud hirme, kuid andnud ka õppetunde. Magistritöös uuriti, kuidas Eestis esimesena kriisi keskmesse sattunud Saaremaal toime tuldi ja mida edaspidises töös tähele panna.
Töötan Terviseametis ja hakkasin koroonakriisi lahendamisega tegelema juba enne eriolukorra väljakuulutamist Eestis. Töö tõttu selle ainulaadse ja ettenägematu olukorra keskmes olles otsustasin uurida oma magistritöös, mille kaitsesin Tallinna Ülikoolis 2021. aasta kevadel, sotsiaaltöö ja hoolekande korraldust koroonakriisi ajal (esimene ja teine laine) Saaremaa vallas.
Olen Saaremalt pärit ja seal levis viirus esimese laine ajal kiiresti ning ulatuslikult. Seetõttu otsustasin uurida just selle piirkonna kohalike omavalitsuste ja sotsiaaltöötajate väljakutseid ning toimetulekut kriisi ajal ning sellest saadud õppetunde. Paljude inimeste samaaegne haigestumine tekitas saareelanikes hirmu ja stressi ning takistas sotsiaalabi osutamist, sest olukord kujunes ka sotsiaaltöötajatele nakkusohtlikuks.
Kirjeldan põgusalt oma kogemusi ja teadmisi, mida sain uurimuse tarbeks tehtud intervjuudest.
Oktoobris 2020 ja aprillis 2021 intervjueerisin 14 Saaremaa sotsiaaltöötajat, kahte hoolekandetöötajat, abivallavanemat ja tollast Terviseameti meditsiinistaabi juhti dr Arkadi Popovi.
Esimese koroonakevade õppetunnid
Kevadel 2020 kuulutati Saare maakonnas osaliselt valla haldusalas olevates asutustes eriolukord välja varem, kui kogu riigis: kohe suleti haridusasutused, rahvamajad, hooldekodud. See seadis kohaliku omavalitsuse ja sotsiaaltöötajate ette uued ülesanded ning sundis töö parima teadmise ja kiirusega ümber korraldama.
„Pikaajalise töökogemusega kohalikud sotsiaaltöötajad suutsid reageerida kiiresti ja võtsid ruttu vastu otsuseid, et tagada oma piirkonna elanike toimetulek hädaolukorras.”
Terviseameti meditsiinistaabi juht Arkadi Popov tõi minu uurimuse tarbeks antud intervjuus välja, et koroonakriisi tulekski käsitleda mitte ainult tervishoiu-, vaid ka sotsiaalkriisina, mistõttu on ülimalt oluline nüüdisajastada ja lõimida tervishoiusüsteemi ning sotsiaalhoolekande sisu ja korraldus. Tema sõnul saab seda nimetada suisa komplekskriisiks, mis haaras tervishoiu ning sotsiaaltöö ja hoolekande kõrval ka majanduse. Äärmiselt vajalik on tugev kriisiplaan nii riiklikul kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, kindel ja selge kommunikatsioon ning eesmärgistatud kriisijuhtimis strateegia.
Enamikul intervjueeritutel on pikaajaline sotsiaaltöö kogemus ja nad tõid välja kitsaskohti ning erinevusi sotsiaaltöös COVID-19 kriisi ajal ja tavaolukorras töötades. Pikaajalise töökogemusega kohalikud sotsiaaltöötajad suutsid reageerida kiiresti ja võtsid ruttu vastu otsuseid, et tagada oma piirkonna elanike toimetulek hädaolukorras.
Kõik vastanud rõhutasid, et suure töökoormuse all kannatasid koduhooldustöötajad, kelle seas oli palju haigestunuid, osa töötajaid keeldus teenust osutamast, sest kartsid nakatumist. Eriolukorra ajal piirdus teenus põhiliselt toidu ja ravimite koduukse või värava taha viimisega. Ka tugiisikuteenust, isikuhooldust ja isikliku abistaja teenust ei saanud osutada tavapäraselt. Löögi alla sattus tervishoiuteenuse jätkusuutlikkus ja inimestel polnud võimalik külastada arsti, sest viiruse leviku tõttu oli teenuse osutamine piiratud. Samal ajal põhjustas epideemia kõikjal suuri muutusi elanikkonna toimetulekus: osa peresid sattus toimetulekuraskustesse, hajaasustusega piirkondade elanikel tekkis raskusi transpordi kasutamisega.
Saaremaa Kriisikodu asutamine oli edulugu
Kevadel 2020 saadi hakkama ka ühe tõelise edulooga: asutati Saaremaa Kriisikodu. Saaremaa Südamekodu reorganiseeris oma tegevuse nii, et koos valla kriisikomisjoniga korraldati ühes nende majadest kõigi hooldekodude koroonaviirusega nakatunud haiglaravi mittevajavate klientide majutamine. Sellega tagati Südamekodu ja Saaremaa kõigi teiste hooldekodude toimetulek ning tervise kaitse kriisi ajal. Kriisikodu tegutsemise ajal tuli ette palju kriitilisi probleeme, sest tegemist oli Eesti mõistes esimese koroonahaigete hooldekoduga. Abi pakkusid organisatsioonid, vabatahtlikud ja meditsiinipersonal. Kogemusest õpiti palju ja võeti kaasa kriisi ajal tegutsemise ning ennetusmeetmete kavandamise kogemused. Teadaolevalt hakati pärast esimest kriisikogemust Saarema Südamekodus igapäevast tegevust ja töötajate tööd kiiresti ümber korraldama, et olla valmis tööd jätkama uue kriisi tekkimise korral.
Enamikul sotsiaal- ja koduhooldustöötajatel puudusid kriisi puhkedes arvestatavad teadmised isikukaitsevahendite kasutamisest ja nakkushaiguste levikust. Olukord pandeemia ajal näitas, et koolitus isikukaitsevahendite ja nakkushaiguste leviku kohta peaks kuuluma nende ettevalmistuse hulka. Eriolukord pani sotsiaaltöötajad suure katsumuse ette keerulistes oludes ise lahendusi leida.
Omavalitsus suutis töö kiiresti ümber korraldada, üldjoontes 1–2 nädala jooksul, et tegevus ja teenuste osutamine jätkuks. Riigis välja kuulutatud eriolukorda arvestades moodustati kohalikus omavalitsuses kriisikomisjon, kelle pädevusse ja kohustuste hulka jäi elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine.
„Enamik elanikke ja abivajajaid vajab otsest ning inimlikku kontakti oma kogukonna sotsiaaltöötajaga, sest see on nende jaoks usaldusväärne ja toimiv.”
Seega võib öelda, et sotsiaaltöö ja hoolekande ümberkorraldamine kriisi ajal on võimalik. Selle eeldus on kiire tegutsemine, strateegiline kommunikatsioon ja töötajate koostöövalmidus ning tahe.
Probleemsena saab välja tuua kaugemate piirkondade puudulikud võimalused tehniliste vahendite kasutuselevõtuks. Enamikul elanikest ja abivajajatel on tarvis otsest ning inimlikku kontakti oma kogukonna sotsiaaltöötajaga, sest see on nende jaoks usaldusväärne ja toimiv. Kriisi ajal pidi sotsiaaltöötaja oma töös lähtuma veelgi enam iga üksiku inimese vajadustest. Sotsiaaltöö ja hoolekande korraldamisel on digilahendused töö korraldamisel ja teenustele suunamisel üha tavalisemad, mis näitab tänapäeva sotsiaaltöö kohanemisvõimet ja innovaatilisust.
Kriis aitas parandada sotsiaaltöö korraldust
Osa koroonakriisi alguses 2020. aasta kevadel tehtud muudatustest sotsiaaltöös on siiani kasutusel. Vajaduse korral töötatakse kodukontoris, iganädalased töökoosolekud on valdavalt veebis. Sellega hoitakse kokku töötajate aega, sest tavapäraselt tuli teenusekeskustes töötavatelt inimestel kulutada rohkem aega ja leida sõiduk keskusesse kohale minemiseks. Mitmeid teenuseid saab osutada ka veebipõhiselt ja telefoni teel. Viirusega koos elamine ja töötamine andis kogemuse ning teadmised isikukaitsevahendite kasutamise vajalikkusest teenuste osutamisel ja teadmised haiguse kohta.
„Sotsiaaltöö ja hoolekande ümberkorraldamine kriisi ajal on võimalik. Selle eeldus on kiire tegutsemine, strateegiline kommunikatsioon ja töötajate koostöövalmidus ning tahe.”
Saaremaal käivitus e-kaubandus, mida elanikud piirangute ajal kasutama õppisid ja tarbima jäid. Käivitati vabatahtlike abi eakatele seltsidaami teenusena, vabatahtlike õpilaste koostöö ja abi osutamine ning suhtlemine üksi elavate eakatega. Sotsiaaltöötajatele on tagatud kovisioon, psühholoogiline abi ja motiveerimine.
Koostööd tehakse Kuressaare ametikooliga, kus valmistatakse ette vabatahtlikke ja aidatakse täienduskoolitustega. Piirkondades on korraldatud eakate ja teiste abivajajate transport sauna, paranenud on hooldustöötajate oskused ning teadmised isikuhooldusvahendite kasutamisest. Paranenud on piirkonna töötajate meeskonnatöö, laienenud koostöövõrgustik ja kogukonna valmisolek koostööks valla ning kohaliku sotsiaaltöötajaga. Vallavalitsuses kutsutakse vastavalt vajadusele kokku kriisistaap koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja sellega seotud juhtumite lahendamiseks. Valla kodulehel oli uurimuse tegemise ajal link kriis.ee lehele, kus kajatastati jooksvalt kõike koroonaga seotut ja elukorraldust, nüüd jagatakse kodulehel eelkõige infot vaktsineerimise kohta.
Märkimisväärne oli, et teenuse osutamine muutus kliendikesksemaks ja kvaliteetsemaks. Kriis tõi esile kogukonna kui arvestatava koostööpartneri. Sotsiaaltöös, mis pidevalt muutub ja käib käsikäes ühiskonnas toimuvaga, on tugevatel kogukondadel järjest suurem roll ning see võimendus kriisi ajal.
Tehtule tuleb ka tagasi vaadata
Kriis, sellega toimetulek ja saadud kogemus on suurendanud ning võimendanud kollegiaalset vastutust, meeskonnatööd ja üksteisest hoolimist. Täiendatud on ametijuhendeid, kuhu on lisatud tegutsemisjuhised ja viited nakkushaigusega toimetulekuks. Töötajad peavad allkirjastama juhendi, kuidas käituda nakkushaiguste korral, olemas on asutusesisesed immuniseerimispassid. Uued töötajaid läbivad enne tööle asumist isikukaitsevahendite kasutamise koolituse, vaadatakse õppefilme, töötajatele korraldatakse supervisioone, et rasketes oludes toime tulla.
Saaremaa vald sai koroonakriisi lahendamisega sotsiaaltöö ja sotsiaalhoolekande vaates hästi hakkama. Kriisi ajal oli oluline Saaremaa kompaktsus, kokkuhoidmine, oma rahva ning kogukonna koostöö ja ühtsus. Kõik sotsiaaltöötajad andsid endast parima ja eelkõige ajendas kriisis tegutsema igat inimest väärtustav hoiak, saarerahva aitamissoov, vastutus kogukonna ees, kollegiaalne koostöö ning soov üheskoos panustada kriisi lahendamisse. Olenemata sellest, kas tegemist on või ei ole kriisiga, teevad sotsiaaltöötajad oma tööd samade väärtuste alusel.
Koroonakriis tõi välja sotsiaaltöötajate ja sotsiaaltöö märkimisväärse vajalikkuse ühiskonna toimimiseks. Uuringu tulemuste põhjal said sotsiaaltöötajad olukorraga hakkama. Sotsiaaltöö praktikud tõid intervjuude lõpus välja, et intervjuu pakkus neile võimaluse möödunud kriisile tagasi vaadata. Märkimisväärne on, et paljud tunnistasid, et ei ole kordagi meenutanud ega hinnanud või analüüsinud oma tegevust esimese kriisi ajal. Enesele tahtmatult viisin ennast ja uurimuses osalejad eneserefleksioonini.
Mulle isiklikult andsid uurimuse tarbeks antud intervjuud põhjaliku ülevaate sotsiaaltööst ning sotsiaaltöötajate töö korraldusest ja nende panustamisest kohaliku elu toimimisse. Sain kinnitust, et Saaremaa vallas töötavad väga võimekad ja kodusaarele pühendunud inimesed.
Soovitused kohalikule omavalitsusele
- Tuleb olla valmis digilahenduste kasutuselevõtuks, et sotsiaaltöö saaks nii tava- kui ka kriisiolukorras tõhusalt toimida. Selleks on oluline ühtlustada töötajate digioskusete tase, et neil oleks võrdne võimekus digilahendusi kasutada.
- Mõelda tuleb tervishoiu ja sotsiaalhoolekande suuremale lõimimisele ja tõhusamale koostöövõrgustikule, et tagada kvaliteetne meditsiiniabi hoolekandeasutustele ning tervishoiuteenuse kättesaadavus ka võimalike uute kriiside ajal. Tagada tuleb hoolekandeasutuse tingimuste ja ruumide reorganiseerimise võimekus, et oleks võimalik esmatasandi tervishoiuteenuseid osutada.
- Kogukonna ja omavalitsuse koostööd tuleb võimestada ning tugevdada, et paremini toetada elanikkonda abivajaduse korral.
- Koostöös kogukonnaga tuleb kindlaks teha elanike infokanalid, et teave jõuaks kogu elanikkonna ja eelkõige abivajajateni.
- Vaja on luua kohalik register lisatööjõu ja vabatahtlike kohta, et tagada vajaduse korral nende kiire värbamine ja valmisolek.
- Korrakindlalt tuleb üle vaadata riskianalüüsid ja sotsiaalvaldkonna teenuste toimepidevuse tegevuskavad, et uusi kriise ennetada või osata nendele reageerida[1].
- Kõigi töötajate arenguvajadusi, pädevust ja töövaldkonna pidevat muutumist arvestades tuleb tagada neile korrakindel enesetäiendamise võimalus. Tööstressi ja läbipõlemise vältimiseks tuleb sotsiaaltöötajatele tagada supervisioon, kovisioon, coach’ing, mentorlus ja psühholoogiline nõustamine.
Sotsiaaltööd õpetavate ja täienduskoolitust pakkuvate asutuste õppekavadesse tuleb lisada tervishoiu algteadmiste õpe (kriisiks valmisoleku koolitus, isikukaitsevahendite kasutamise oskus, kriisi- ja riskianalüüs), anda teadmisi nakkushaigustest ja nende levikust.
Kutsestandardiga seotud kutsetaseme kompetentsusele tuleb lisada tervishoiu ja nakkushaiguste ning nende leviku üldteadmised, et tagada valmisolek kriisis toime tulla.
Uurimuses tõstatud probleeme seoses Eesti sotsiaaltöö ja hoolekande toimetulekuga COVIDist põhjustatud tervisekriisis tuleb edasi uurida. Igal piirkonnal ja ka igal asutusel on omad kogemused, millest on palju õppida. Olukord muutub pidevalt. Nüüd saab juba hinnata, kuidas riskianalüüse ja tegevuskavasid on rakendatud ning mida on vaja täiendada.
Tänan oma asjatundlikku ja innustavat magistritöö juhendajat Marju Medarit, abivallavanem Helle Kahmi ning kõiki uurimuses osalenud Saaremaa sotsiaaltöötajaid ja Arkadi Popovi meeldiva koostöö eest.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021
[1] Vastavalt 1. juulil 2017 jõustunud hädaolukorra seadusele on teenuse osutajatel ja seda korraldavatel asutustel kohustus kehtestada määrusega oma vastutusvaldkonda jäävate elutähtsate teenuste kirjeldus ja toimepidevuse nõuded, koostada elutähtsate teenuste riskianalüüs ning teenuse katkestusest põhjustatud hädaolukorra lahendamise plaan, mis tuleb esitada kooskõlastamiseks päästeametile (Siseministeeriumi koduleht 2021).