Asta Kiitam: sotsiaaltöö on kultuuri küsimus

Taimi Tulva, Mare Torm, Milla Mägi
endised kolleegid, sotsiaaltöö ajaloo uurijad

---

Asta Kiitami (6.10.1923–5.03.2016) sajandal sünniaastapäeval oleme seadnud fookusesse selle targa ja imetlusväärse kolleegi mitmekülgse tegevuse kajastamise ning tema põhitõdede avamise nooremale põlvkonnale. Väärtuslikku abi Asta Kiitami tegevuse iseloomustamiseks on andnud tema poeg, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Andres Kiitam, kelle käsikirjalise materjali (2023) kasutamise eest oleme tänulikud.

Esimesed elukulu tähised

Asta Kiitam (s Männik) sündis Läänemaal Vigala vallas Tiduvere külas Veski talus. Isa Aleksander oli taluperemees, ema Kai-Katharina koduperenaine. Vend Haraldist sai põllumees, õde Anitast mesinik. Peru algkooli lõpetas Asta 1937. aastal, seejärel õppis kolm aastat Tallinna IV Reaalkoolis ja jätkas õpinguid samas hoones tegutsevas Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis. Täna tegutseb selles hoones Tallinna Inglise Kolledž.

Gümnaasium oli kutsekeskkool, kus lisaks üldainetele õpetati raamatupidamist, masinakirja ja majandusteadust. Kooli kauaaegne direktor Aleksander Veiderma on põhjalikult kirjeldanud õpetamist ja õppimist selles koolis (Veiderma 1993). Lisaks keskharidusele andis kool naisele sobiva kontoritöötaja, raamatupidaja, kantseleijuhataja, sekretäri või stenografisti elukutse. Kommertsgümnaasium oli tuntud ka nõudliku kasvatuse poolest. Muretseti õppevahendid ja loodi tingimused tütarlaste kõigekülgseks arendamiseks: õpetati tantsimist, töötasid laulukoorid ja kunstiringid. Õppeaeg jagunes kursusteks ja õppeainete järjekorra sai õpilane ise valida. Rõhku pandi võõrkeele õpetamisele, nii et gümnaasiumi lõpetamisel said õpilased vähemalt ühe võõrkeele selgeks.

Asta diplomitöö teemaks kujunes „Kas segatüübiline lastekodu või eri lastekodud eelkooliealistele ja kooliealistele lastele“.

Leiti, et koolimaja sisustus peab mõjuma esteetiliselt. Avaras vestibüülis tervitasid tulijaid Weizenbergi skulptuurid „Ema” ja „Edevus”, aulas seisid Kristuse ja Linda kujud. Laes rippusid võimsad kroonlühtrid. Kooli hümni sõnad kirjutas 25. juubeliks õpilane Silvia Hüpponen-Rannamaa ja viisi Johannes Jürgenson (Juhan Jürme). „Kommertskooli vaim lehvis ja tegutses nii koolis kui väljaspool, oli tuntud ja tunnustatud hakkajalikkuse, vaimsuse ning hüvelisuse poolest,” meenutab Asta (Männik-Kiitam 1993, 40). Gümnaasiumi lõpetas Asta 1943. aastal cum laude.

Õpinguaastad Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis

Gümnaasiumi lõpetamise järel sooritas Asta sisseastumiseksamid sotsiaal- ja kodundusinstituuti ja asus õppima „just seda süsteemset sotsiaalset abi, inimese abi inimesele, et ta elu oleks võimalikult väärtuslik“ (Kiitam 1996, 24)

Eesti Naisliit (ENL) alustas 1 augustist 1935 uuetüübilise kolmeaastase õppeajaga kõrgema astme kooli loomist. ENL Kodumajanduse Instituudi[1] rajamisel lähtuti kunstiajaloolase Mirjam Peili (1989) kinnitusel kooli ülesehituses Soome, Skandinaaviamaade, Saksa ja isegi USA sellelaadsest õppekorraldusest ja pedagoogilisest mõttest. Lähtuti põhimõttest, et kodukultuur on rahva majanduslikku edukust ja kultuuri määrav alus ning naise haritus selle nurgakivi. Õpilastesse sisendati neid rahvuslikke ja üldinimlikke väärtusi, mida sooviti näha oma rahva kodudes. Teadvustati kodu kultuuri hoidvat väärtust ja sotsiaalset tähendust. Rõhutati Kesk-Euroopas laialdaselt levinud sotsiaalpedagoogilist suunda.

Kodumajanduse Instituudi rajamisel lähtuti kooli ülesehituses Soome, Skandinaaviamaade, Saksa ja isegi USA sellelaadsest õppekorraldusest ja pedagoogilisest mõttest.

Koolis õpetati ühiskonnateaduse aineid (sotsioloogia, majandusõpetus, riik ja õigus), rõhuasetus oli erialastel teadmistel: sotsiaaltervishoid, sotsiaalpedagoogika ja psühholoogia, sotsiaalkindlustus, hoolekanne ja selle ajalugu, demograafia koos statistikaga jne.

Asta on meenutanud kooli õppejõude, kellest paljud olid oma aja kultuuri kandjad (Kiitam 1998). Instituudi esimene direktriss, naisliikumise ideoloog Marie Reisik oli Asta sõnul sugestiivne ja selgemõtteline kultuuriinimene. Tunnustavalt on Asta välja toonud sotsioloog Dagmar Jürgensoni panuse – ta kasvatas missioonitunnetust, veenis õpilasi liikuma, reisima, et võimalikult palju näha maailma. Patronaaži õppejõud Ella Kirsipuu vahendas emade ja laste kaitset ning juhendas praktikume. Soojalt meenub Astale lastekasvatuse õppejõud Lea Nurkse, kes oli nii lasteaednik kui ka kirjanik. Süüvivalt suhtus sotsiaaltöösse hoolekande ideoloog Minni Kurs-Olesk. Teadliku toitlustamise aluseid jagasid Hilda Ottenson ja Salme Masso. Berliinis erikoolituse saanud Stella Ernesaks õpetas võimlemist ja kehalise kasvatuse teooriat maandamaks sotsiaaltöötajate sagedast vaimset ülepinget. Sotsiaalkindlustuse aluseid selgitasid Peeter Margna ja Viktor Maimik. Kodumajapidamist aitasid noortel neidudel selgeks saada USA-s õppinud Alma Martin ning kunstiteadlane Juta Särgava. Inimese ja ühiskonna arengulugu tutvustasid pedagoogikateadlased Elts Mägi ja Edgar Oissar.

Teoreetiline õpe oli tihedalt seotud praktikaga. Kannatlikku armastust on Asta pidanud missioonitunde aluseks ja säärased olid tookord ka töötajad, kes ühtlasi praktikante juhendasid. Need olid Maire Pella, Aino Voosalu, Erika Rõngelepp, Helje Aus, Liivia Maltis, Ingrid Kaarma, Evi Päts, Ella Turu, Helmi Kimmel jpt.

Asta diplomitöö teemaks kujunes „Kas segatüübiline lastekodu või eri lastekodud eelkooliealistele ja kooliealistele lastele“. Diplomitööd juhendas TÜ filosoofiaharidusega Elts Mägi. Komisjonis polnud kõik rahul uuendusmeelse lõppjäreldusega, et parem on üldkodu, kus orb kasvab täiskasvanuks saamiseni. Kahjuks organiseeriti lastekodud ümber üldtüübilisteks alles 1987. aastal.

Nõukogude pedagoogikas oldi seisukohal, et kollektiivis on õigem lapsi kasvatada kui perekonnas.

Oma koolist on Asta Kiitam kõnelenud nõnda: „…mis instituudis eriti imponeeris, oli loovus. Erialaseminarideks hakati ju peagi andma ülesandeid nii sotsiaaltöö üldkorralduse kui ka juhtimistöö osas. Loomulikult pidi kõigepealt läbi töötama sellealase kirjanduse, peamiselt võõrkeelse, end kurssi viima küsimusse puutuva seadustiku ja määrustikuga, hankima teavet uuritava probleemi kohta ja sa pidid ilmtingimata kujundama oma seisukoha, oma nägemuse ja lahenduse probleemile. See oli huvitav ja nõudlik õpiviis, mis vastupandamatult kaasa haaras. Ja kõige üldisemalt öeldes seisnes instituudi kordumatus selles, et ta avas naise südame ja silma, meele ja mõistuse sootsiumi olemusele.”

Sotsiaaltöös on Asta käsituses missioonitundega tegijaid toetanud naiste tugev solidaarsus. Asta järgi kujutas instituudi tegevus tervet epohhi sotsiaaltöös. „Sotsiaalprobleemid on eksisteerinud läbi aegade. Kelle silm ja süda on õpetatud neid nägema, see näeb ja suudab vajadusi-probleeme esile tuua.“ (Kiitam 1998, 16)

Vajatakse lastekaitsekultuuri

Asta sai Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudi lõpetanuna 1946. aastal sotsiaalassistendi kutse ning ta suunati tööle Eesti NSV haridusministeeriumi, kus ta töötas lastekaitseinspektorina eriülesandega tegelda laste patronaažiga, st orbude kasvatada andmisega perekondadesse. Tegeleda tuli ka lastekodudega. Majandamisel olid abiks lastekodude abimajandid, hiljem töökojadki (Kiitam 2003)

Lastekaitsetööd tegi Asta kuus aastat, misjärel hakkas tegelema sotsiaalprobleemidega ja nende vaevarohke lahendamisega meedia toel.

Patroneerijateks olid vanavanemad, aga ka teised sugulased. Patroneeritavate laste arv suurenes järsult peale 1949. aasta küüditamist. Lastekodus olid lapsed riiklikul ülalpidamisel, kasvatajatelt nõuti pedagoogilist haridust, levisid A. Makarenko põhimõtted kollektiivsest kasvatusest. Nõukogude pedagoogikas oldi seisukohal, et kollektiivis on õigem lapsi kasvatada kui perekonnas. Neid seisukohti silmas pidades tekkisid internaatkoolid. Lastekodude laste „rännutamist“ peeti õigeks, kuid aastate jooksul see seisukoht murenes. Probleemide lahendamisel ilmnes ametnike kultuursus või sageli kultuuritus. Eesti Vabariigi aegne kultuur oli visa taastuma.

Lastekaitsetööd tegi Asta kuus aastat, misjärel hakkas tegelema sotsiaalprobleemidega ja nende vaevarohke lahendamisega meedia toel.

35 aastat ajakirjanikuna

Toimetajatee ajakirjas Eesti Naine (vahepeal Nõukogude Naine) algas 1952. aastal. Seda tööd on Asta pidanud pingerikkaks, samas huvitavaks ja loovaks, kuna see oli seotud naistega ja nende probleemidega (Kiitam 1996). Osakonnajuhataja ametit pidas Asta aastatel 1952–1987, kusjuures Astal oli keerulisel sovjetiajal selles tegevuses kandev roll.

Töö kõrvalt lõpetas Asta 1967. aastal kaugõppes Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

Asta tõlkis ajakirjale infot välisajakirjadest. Vene keelest tõlkis ka kogumiku „Õpetajale arenemishälvetega lastest“ ning oli ka kogumiku „Kodu ja perekond“ autoreid. Asta suutis jääda kindlameelseks ega astunud parteisse, kuigi seda nõuti. Astat iseloomustas ajakirjanikuna töökus ja vaimsus.

Asta suutis kaasata autoriteks kõrgkoolide õppejõude ja teadlasi. 1985. aastal sai Asta Kiitam teenelise ajakirjaniku aunimetuse. Aastast 2015 sai Astast Eesti Ajakirjanike Liidu auliige.

Sotsiaaltöökoolituse toetaja

Ametitöö lõppes 1987. aastal, mil Asta jäi pensionile, aga tegevus jätkus ühiskondlikel alustel. Noppeid hilisema aja ühiskondlikust tegevusest: nõustamine sotsiaaltöökoolituse õppekavade koostamisel, Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu (EANÜ) Tallinna osakonna taasloomine, Alice Kuperjanovi hauale mälestuskivi paneku algatamine, mitmete naisliikumistegelaste haudade hooldus (Marie Reisik jt), Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi vilistlaskogu juhtimine.

Sotsiaaltööõppe taastamisel (1991) kujunes Astast nõuandja koolitusküsimustes ja õppekava koostamisel – ta on aidanud eriala ning selle väärtusi mõtestada. Asta Kiitam on pidanud arvukalt ettekandeid konverentsidel, loenguid tookordse Tallinna Pedagoogikakooli, hilisema Tallinna Ülikooli üliõpilastele lasteasutuse töö korraldamisest ning sotsiaaltöötaja kutse-eetikast, kirjutanud publitsistikat ja olnud kaastegev mitmete erialaste kogumike koostamisel, kirjutanud sotsiaaltöötajate koolitamisest raamatu „Südame ja mõistusega” (1998).

Sotsiaaltööõppe taastamisel kujunes Astast nõuandja koolitusküsimustes ja õppekava koostamisel – ta on aidanud eriala ning selle väärtusi mõtestada.

Aastal 2009 tähistati Tallinna Ülikoolis Asta Kiitami 85. sünnipäeva seminariga „Eesti sotsiaaltöö ajas ja muutumises.” Sellel seminaril andis Asta Taimi Tulvale üle sotsiaal- ja kodundusinstituudi lõpusõrmuse, kinnitamaks sotsiaaltöökoolituse järjepidevust. Sõrmusel on kujutatud sotsiaalassistentide patrooni, koldejumalannat Vestat.

Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu eestvedaja

Asta Kiitam oli üks aktiivsemaid initsiaatoreid 1926. aastal asutatud Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu taasloomisel 1992. aastal. Eesti Vabariigi ajal kuulus Asta koos Ly Jannusega kodutütarde ridadesse ja sealt saadud mõtted ja meeleolud püsisid elu lõpuni. Juhatuse liikmena oli Asta esmalt kroonika kirjutaja ja hiljem pikaaegne Tallinna osakonna tegevuse suunaja. Publitsistlikke portreid on Asta kirjutanud ühingu liikmetest Elise Käer-Kingisepast, Helga Kurmist, Marta Reinholdist, Siina Lepikust, Helmi Olest, Erna Saarest.

Isiklik elu

Asta abikaasa Albert Kiitam oli matemaatikaõpetaja, poeg Andres on tehnikateadlane ja tütar Aili oli lasteaiakasvataja. Minia Maire ja pojapoeg Urmo on kardioloogid, teine pojapoeg Ivar astus isa jälgedesse ning on tehnikateadlane. Sirgumas on Asta lapselapselapsed Brianna ja Armin.

„Erksa vaimuga, ka kõrges eas. Huvitus ühiskonnaelust, väga hingelähedased olid naiste probleemid kodus, tööl ja sootsiumis, samuti haridus, vaimsed väärtused ning kirjandus (lemmikuks oli Tammsaare). Oli abiks noortele, sh väga hoolitsev ja tähelepanelik lapselaste tegemiste suhtes. Kuigi elu oli Asta Kiitami suhtes mitmeti karm ja vast ka ebaõiglane, säilis temas ikka soov abistada ja toetada neid, kes seda abi ja toetust vajasid,” – nii on Asta eluhoiakute kohta kirjutanud tema poeg Andres Kiitam.

Kokkuvõtvalt

Asta Kiitam oli kõrge vaimsusega, tasakaalukas ja samal ajal suursuguselt tagasihoidlik akadeemiline naine. Asta vaimsus pärineb tema kodust ja vanematelt, aga ka koolidest, kus ta õppis. Tubliks toeks on olnud suur lugemus ja aktiivne osalemine naisliikumises.

Ta andis hindamatu panuse Eesti sotsiaaltöökoolituse arendamisse, ajakirjanikuna sotsiaaltöö kajastamisse ning sotsiaaltöö ideede väärtustamisse. Asta Kiitami mõju on olnud pika aja jooksul tähendusrikas ning pakkunud rohkesti mõtteid ka tänastele sotsisaaltöö tegijatele.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.

---

[1] Kool on kandnud eri aegadel nimesid Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituut (1936–1940); riiklik õppeasutus Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituut (1940–1944); Lastekasvatajate ja Eritoitlustuse Instituut (1944–1945); Tallinna Õpetajate Seminar (1945–1947) jt.

Viidatud allikad

Kiitam, A. (1996). Asta Männik-Kiitam. Teoses: T. Tulva (koost.), Eesti sotsiaaltöö ajas ja muutumises (24–31​​​​​​).Tallinna Pedagoogikaülikool:Tallinn.

Kiitam, A. (1998). Südame ja mõistusega: meenutusi Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudist. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool

Kiitam, A. (2003). Lastekaitse on kultuuri küsimus. Sotsiaaltöö, 4, 32–33.

Kiitam. A. (2023). Asta Kiitam. Eluloolist infot. Käsikirjaline materjal.

Männik-Kiitam, A. (koost.) (1993). Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasium e. Kommertskool 1937–1948 (1954). Tallinn.

Peil, M. (1989). Kõrgem koduharidus. Sirp ja Vasar, 12. mai.

Piip, H., Mägi, M. (2003). Asta Kiitam: 35 aastat toimetuses. Meie Eesti Naine, 163.

Russak, S. (toim.)(2006). Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing 80.Tegevus taasasutamisest 1991. aastal tänapäevani. Tartu: Tartu Ülikool.

Veiderma, A. (1993). Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Kaubanduskooli direktorina 1928–1944. Kogumikus: A. Männik-Kiitam (koost.) Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasium e. Kommertskool 1937–1948 (1954) (5–12). Tallinn.