Arne Grønningsæter: „Kõige tähtsam on eetikaalane teadlikkus”

---

Arne Grønningsæter

Võrdlevate Euroopa sotsiaaluuringute MA

Aastatel 1977–1985 töötas sotsiaaltöötajana Oslo linnavalitsuses, 1985–1992 täiskohaga Norra Sotsiaaltöötajate Assotsiatsioonis (president 1989–1992), 1993–1995 Norra Töölisliikumise rahvusvahelise solidaarsuse komitee peasekretär, alates 1995 kuni tänaseni sotsiaal- ja tööuuringute instituudi Fago teadur ja programmijuht.

Norra Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni eetikakomitee liige alates 1993; IFSW alase sotsiaaltöö eetikakomitee liige alates 1997 (kokkukutsuja 2001–2008); Norra sotsiaal- ja humanitaarteaduste eetikakomitee liige alates 2006.

Uurimisvaldkonnad: haavatavate rühmade elutingimused ja sotsiaalteenuste osutamine; sotsiaalteenuste eetika ja väärtused; HIV/AIDS ja sotsiaalpoliitika.

Alates 1995. a on osalenud mitmes koostööprojektis koos Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi uurijatega.

Miks mängib eetika sotsiaaltöös nii suurt rolli?

Eetika on tähtis igas elukutses. Ma pole päris kindel, et õe, õpetaja või ajakirjaniku eetika põhimõtted erineksid märkimisväärselt sotsiaaltöötaja omadest. Et aga sotsiaaltöötajal tuleb ette väga komplitseeritud olukordi, kus kerkivad üles rasked eetilised küsimused, siis on talle hea eetikaalane teadlikkus hädavajalik, sest see läbib kõike, mida ta teeb. Ega ilmaasjata ei ütle IFSW eetikakoodeks, et sotsiaaltöös on eetika põhjapaneva tähtsusega. Eetiliste küsimuste lahendamine on sotsiaaltöötajale igapäevane asi.

Mida tähendab olla eetiline?

Eetika kujutab endast suuresti teooriaid selle kohta, kuidas tuleks käituda. Aga ma ei arva, et sotsiaaltöö puhul saaks kehtestada kindlaid reeglid: alati jääb alles pinge erinevate huvide vahel, seetõttu on olulisem, et oleks mingi alus, millele toetudes saaks sotsiaaltöötaja iseseisvalt langetada oma töösse puutuvaid otsuseid.

Kas see puudutab ainult suhteid klientide ja kolleegidega või ka ühiskonnaga?

See puudutab kõike. Nt Norra eetikakoodeksis on üks lause selle kohta, mida võib kutsuda nn loku löömiseks. Ühelt poolt mõeldakse selle all kohustust mitte vaikida, kui märkad, et näiteks sinu töökohas tehakse midagi valesti. Kuid sotsiaaltöötajal lasub ka kohustus edastada avalikkusele teavet ühiskonna kitsaskohtadest, mis talle töös silma jäävad. Minu käest on küsitud, et kas sedaviisi rääkides ma ei aja segi eetikat ja poliitikat. Aga mõnes mõttes ongi eetika sama, mis poliitika – mõlemad on seotud arusaamaga sellest, mis on aus ja õiglane. Eetika mõjutab kõike, mida me teeme.

Seega kui klient ei saa talle vajalikku teenust, siis on tegemist eetilise küsimusega

Jah, muuhulgas ka eetilise küsimusega, kuna inimestel on õigused ja kohustused. Sotsiaaltöö määratluses on inimõigused ja sotsiaalne õiglus tähtsal kohal. Õigluse taotlemine ei hõlma mitte ainult õiguse saavutamist oma kliendile, vaid ka õiglase ühiskonna ülesehitamist. Selles mõttes pole võimalik tõmmata selget piiri poliitika ja eetika vahel, kuna eesmärgid, mille nimel töötatakse, põhinevad väärtustel. Sotsiaaltöötaja peab olema klientide eestkõnelejaks, edendama õiglast ühiskonda.

Ühiskonna mõjutamise kõrval tuleb siiski järgida eetikanõudeid ka igapäevases klienditöös?

Jah, loomulikult, eetika hõlmab ka sotsiaaltöötaja käitumist klientide ja kaastöötajatega. Kui ma lugesin Tartus kursust sotsiaaltöö tudengitele ja palusin neil tuua näiteid olukordadest, millel on eetiline mõõde, siis nimetatigi näiteks huvide konflikti lapse hooldusõiguse jagamisel või konfidentsiaalsuse nõudest kinnipidamist juhul, kui sotsiaaltöötaja saab teada kliendi sooritatud kuriteost. Huvide konflikti kohtab igal sammul ja on vaja eetilist alust selleks, et selliseid küsimusi lahendada.

Milliste juhtumitega veel tuleb kokku puutuda?

Norra eetikakomitee on pidanud menetlema mitmeid kaebusi, mis polegi niivõrd seotud eetiliste dilemmadega, kui igapäevase suhtlemisega. Palju kaebusi laekub lastevanematelt, kes leiavad, et sotsiaaltöötaja on neid ebaõiglaselt kohelnud või eiranud konfidentsiaalsuse nõuet. Sageli aga kurdetakse hoopis selle üle, et sotsiaaltöötaja on olnud ebaviisakas, kohelnud klienti halvasti, pole pidanud temast lugu. Ma arvan, et kui küsida teenuste tarbijatelt, milliseid eetilisi probleeme on nad kohanud, siis kuuleb täiesti teistsuguseid lugusid, kui neid oleks rääkinud sotsiaaltöötajad. Kliendid tahavad, et neid ära kuulataks ja nähtaks neis inimesi, mitte juhtumeid. Uurijana olen aastate jooksul intervjueerinud paljusid teenuste tarbijaid. Huvitav, et oma abisaamise kogemusest rääkides jõuavad nad sageli ühe ja sama looni. Nad alustavad sellest, et on tänulikud osutatud sotsiaalteenuse eest, mis neid aitas, kuid üsna pea hakkavad jutustama, nagu ma seda kutsun „õudusjuttu“. Nad räägivad, kuidas neid diskrimineeriti, ei kuulatud, ei usutud, isegi eluohtlikke olukordi ei võetud tõsiselt. Seejärel teevad nad uue pöörde, üteldes, et lõpuks neil vedas, sest nad kohtasid inimest, kes neid mõistis. Minu jaoks see on väga paljuütlev, et kui „õuduslood“ räägivad sellest, kuidas inimest ei märgatud ega võetud tõsiselt, siis positiivsetes lugudes koheldakse inimest isiksusena, mitte mingi haiguse või sotsiaalse probleemi kandjana. Võib-olla ongi see üks suurimaid väljakutseid – olla võimeline nägema stressirohkes argipäevas inimesi, mitte juhtumeid.

Takistavad stress ja suur töökoormus?

Jah, kui ollakse stressis, sest on palju tööd ja palju kliente, siis on lihtne hakata keskenduma kõige teravamatele, ilmsematele asjadele. See on osa probleemist. Üks Norra õhtuleht intervjueeris sotsiaaltöötajaid ja sotsiaaltöö teenuste tarbijaid. Kui sotsiaaltöötajad pidasid võimeliseks tööd saama ligikaudu kolmandikku oma töötutest klientidest, siis klientidest hindas oma võimalusi tööd saada kõrgeks tervelt kolm neljandikku. Osaliselt oli selline erinevus sotsiaaltöötajate ja klientide hinnangutes arusaadav – kui sotsiaaltöötaja kogeb päevast päeva pettumusi, siis ta suhtumine muutub negatiivseks ja ta lakkab klientidesse uskumast. Kui me aga tahame motiveerida inimesi tööle asuma, siis tuleks oma suhtumist korrigeerida. Selge see, et osa küsitluses osalenud töötutest oli liiga optimistlik, aga neile oli seda ellujäämiseks vaja. Teenuste tarbijad peavad heaks sotsiaaltöötajaks sellist, kes märkab nende võimeid, leiab täiendavaid ressursse ega samasta inimest tema probleemiga.

Kas siinkohal võiks rääkida klientide jõustamisest?

Jõustamine on kahtlemata vajalik kontseptsioon, kui seda ei kasutata vääriti ütlemaks, et inimene peab oma elu eest ise hoolt kandma ja distantseerimaks ennast abivajajast. Ka Norra sotsiaaltöö eetika alusdokumendis toonitatakse, et sellega tuleb olla ettevaatlik.

Mis teemasid teie eetikakoodeks veel käsitleb?

Põhivaldkonnad, mida see katab, on võimu ja sundmeetmete kasutamine, konfidentsiaalsus, lokulöömine, jõustamine. Kuna eetikaküsimused on niivõrd keerulised, siis selle asemel et anda konkreetseid juhtnööre, diskuteerime pigem selle üle, kuidas selliste teemadega tegelda. Eelmist, paarkümmend aastat tagasi koostatud Norra eetikakoodeksit kritiseeriti palju selle eest, et see oli liiga reeglitekeskne ega aidanud inimestel teha teadlikke valikuid. See andis meile suuna uue eetikadokumendi koostamisel. Me isegi ei kutsu seda eetikakoodeksiks, vaid eetikapõhimõteteks või eetika alusdokumendiks. Kui vaadata rahvusvahelist eetika alusdokumenti, siis on see samuti välja kujunenud soovist kokku leppida mõningates olulisemates põhimõtetes, mida peaks arvesse võtma, ning lõpuks tuuakse ka mõned reeglid. Norra eetika alusdokument on sarnase ülesehitusega, aga reeglite asemel on arutelu.

Kuidas on võimalik saada eetiliseks sotsiaaltöötajaks?

Kui sa pole eetiline, siis sa polegi sotsiaaltöötaja. Seepärast arvan, et eetikal peab olema keskne koht sotsiaaltöö õpetamises. On mitmeid viise, kuidas seda saavutada – kas integreerides eetika igasse õppeainesse või korraldades eraldi kursuseid. Kuigi esimene viis tundub mõistlikumana, on ka eraldi kursused vajalikud, muidu upuvad eetikaküsimused kergesti teistesse teemadesse. Sotsiaaltöötajate hulgas on üsna ka levinud nn praktikalembus – väärtustatakse küll head sotsiaaltöö praktikat, aga ei mõelda sellele, et on tarvis tunda ka sotsiaaltöö teooriaid ja neid rakendada. Sotsiaaltöötaja käitumist mõjutab suurel määral see, kas ta juhindub kohustuste eetikast, tagajärje eetikast, vooruste eetikast vm eetikasüsteemist. Tingimata ei pruugigi erineda see, mida inimene lõpuks teeb, küll aga see, mida ta mõtleb, kavandades oma käitumist. Nende vaatenurkade vahel ei valitse tingimata vastuolu, nad võivad teineteist täiendada ning neist leiab abi olukorra lahendamiseks. Seega on eetika õpetamisel oluline tutvustada sotsiaaltöötajatele ja tudengitele teooriaid.

Mõnikord me alahindame seda, kuivõrd mitmetahuline sotsiaaltöö on. Selle tõttu ongi vaja head haridust, sest juhtumid on niivõrd keerulised, et oma tegutsemisega võib sotsiaaltöötaja põhjustada suurt kahju inimestele, nagu võib teha ka palju head. Nii et ilma teoreetilise aluseta ja analüüsivõimeta ei saagi head sotsiaaltööd teha. Inimesel võivad olla küll head kavatsused, aga on vaja ka teadmisi.

Kuidas eetikaalane teadlikkus areneb?

Ma arvan, et eetiliseks ei saa kasvada üksinda, vaid ainult suheldes teiste inimestega, nt arutledes eetikaküsimusi kolleegidega oma töökohas. Kui sotsiaaltöötaja töötab üksinda, siis võiks ta osaleda mõnes foorumis, suhelda teiste paikkondade sotsiaaltöötajatega, et saada innustust oma töö taseme hoidmiseks. Siin muidugi jõuame jälle selleni, et inimesed on niivõrd hõivatud, et neil on raske leida aega foorumiteks ja kokkusaamisteks. Stress on sotsiaaltöös paratamatu. Ka Norra sotsiaaltöötajad, keda on ühes omavalitsuses 10–20, mitte 1–2 nagu Eestis, kannatavad pingete ja ülekoormuse all. Määravaks pole isegi mitte juhtumite arv ühe töötaja kohta, vaid probleemide keerukus: alati jääb tunne, et sa pole kõike vajalikku teinud, et teha tuleks palju rohkem.

Enda eest hoolitsemine on samuti osa sotsiaaltöö eetikast?

Arvan küll. Kui tahad teha tõeliselt head tööd, siis tuleb leida aega kriitiliseks refleksiooniks, üksteise professionaalse arengu toetamiseks, tegemaks paremat tööd. Arvan, et ESTA võiks olla eetikaalaste diskussioonide käimalükkajaks. Kõige tähtsam, mida ESTA saab eetika küsimustes teha – on pakkuda inimestele võimalusi aruteludeks, mis aitaksid neil mõtestada oma tööd.

Ja kuidas on isiklike väärtushinnangutega?

On väga oluline teadvustada oma isiklikke väärtushinnanguid. Kui arutasin tudengitega homoseksuaalsuse teemat, siis mitmed tunnistasid, et isiklikult ei kiida nad seda heaks. Kuid ükski eetikakoodeks, olgu rahvusvaheline või rahvuslik, ei luba diskrimineerida inimesi nende seksuaalse sättumuse alusel. Kui sotsiaaltöötaja taunib homoseksuaalsust, siis on tal küll õigus isiklikule arvamusele selles küsimuses, kuid seda enam peab ta ennast jälgima, et mitte kohelda kedagi diskrimineerivalt. Sedalaadi küsimusi tuleb ette pidevalt. Nt rassismi kohta võib öelda, et kõik inimesed on mingil määral rassistid ehk me kõik kasvame üles oma ettekujutustega teisest kultuurist pärinevatest ja teistsuguse nahavärviga inimestest, need on meis väga sügavalt juurdunud. Aga eetika üle arutledes me n-ö katsume oma seesugused hoiakud läbi.

Kuidas menetletakse juhtumeid Norra eetikakomitees?

Kui keegi esitab kaebuse, siis selle menetlemine võtab küllaltki palju aega – komitee liikmed ei kohtu sagedamini kui kord kuus. Teavitame sellest kaebuse esitajat ja palume temalt volitust juhtumiga tegelemiseks. Seejärel saadame kirja isikule, kelle kohta kaebus laekus, ja palume temalt selgitust. Mõnikord tuleb kirju mitu korda edasi-tagasi saata. Uurime välja mõlema osapoole arvamuse ja siis koostame juhtumi kohta seisukoha. Väga harva saab öelda, et tegemist oli kas vale või õige käitumisega. Saab küll tõmmata paralleele eetika alusdokumendiga, kuid sageli ei ole võimalik ühest hinnangut anda, kuna tuleb arvesse võtta paljusid aspekte. Sel juhul esitame vastuse arutlevas vormis. Kui juhtum on väga huvitav, siis me analüüsime seda Norra sotsiaaltöö ajakirja veergudel. Haruharva, kui on tegemist väga ränga eksimusega, toome juhtumi avalikkuse ette, kuid enamikul juhtudel teeme oma seisukoha teatavaks ainult kaebuse esitajale ja isikule, kelle kohta kaebus esitati.

Küllaltki raske on, kui peab tulema välja kaebusega

Jah, ja seda sõltumata sellest, kas kaebuse esitab kaastöötaja või klient, kes kardab, et võib teenusest ilma jääda. On olemas ka teised kaebuse esitamise mehhanismid. Kui inimene leiab, et kohaliku sotsiaalosakonna otsus oli väga ebaõiglane, saab ta kaevata nt maavanemale või õiguskantslerile. Tunduv osa kaebusi lahendataksegi sel viisil, võib-olla ka selle tõttu, et neid võimalusi teatakse rohkem, kui meie eetikakomiteed. Mõnes mõttes me oleme oma kolleegidele valvekoeraks, mis ei lase meil olla päris erapooletud. Seetõttu ongi Norra eetikakomiteesse kaasatud inimesi ka väljastpoolt sotsiaaltöö eriala. Ma siiski ei arva, et kaebuste lahendamine oleks kõike tähtsam eetikkasse puutuv töö. Olulisim on eetikaalase teadlikkuse tõstmine, mida võib ka nimetada ennetustööks. Kuigi ka kaebuste menetlemine on üks võimalus eetikaalase teadlikkuse tõstmisel.

Kas te osutate abi ka sotsiaaltöötajale, kes satub eetilisse konflikti?

Jah ja ei, kuna mõnes mõttes on meil olemas õigusabisüsteem inimesele, kes satub konflikti töökohal, seda abi ei osuta eetikakomitee. Kuid inimesed saavad meile helistada ja nõu küsida, telefoninumbri ja meiliaadressi leiab Norra sotsiaaltöö ajakirjast. Ka siis, kui meedia on sotsiaaltöötaja tegevust halvas valguses näidatud, saab eetikakomitee appi tulla.

Eriti kui on tegemist olukorraga, kus sotsiaaltöötajal on sisemised kahtlused, kas ta tegi õiged otsused ja tegutses eetiliselt. Niisugusel juhul on väga oluline saada tagasisidet kas oma kolleegidelt või eetikakomiteelt.

Mida te teete Norras sotsiaaltöö eetika edendamiseks?

Korraldame seminare üle riigi, kohtume sotsiaaltöötajatega. Andsime välja käsiraamatu näidisjuhtumitega, mida inimesed saavad oma töökohas arutada. Ilmutasime ka plakati väljavõtetega eetika alusdokumendist. See on minu meelest päris hea idee, kuna tuletab sotsiaaltöötajale meelde kohustuse juhinduda nendest põhimõtetest. Julgustame sotsiaaltöötajaid riputama plakatit oma vastuvõturuumi seinale, et ka kliendid neid põhimõtteid loeksid ja saaksid vajadusel sotsiaaltöötajale märku anda, kui ta nendega vastuollu satub. Turule orienteeritud ühiskonnas muutub kvaliteedikontroll väga tähtsaks ja eetika ongi sotsiaaltöö kvaliteedikontrolli üks osa lisaks sellele, et ühine eetiline alus on osaks sotsiaaltöötaja identiteedist. On märkimisväärne, et esimeseks Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni ettevõtmiseks oli eetikakomitee asutamine ja eetikakoodeksi väljatöötamine. Sotsiaaltöö professionaliseerumise seisukohast on sellele eetiliste aluste rajamine esmatähtis.

Olete Eesti eetikakoodeksiga tuttav?

Jah, mul on see olemas ingliskeelses tõlkes. Ütleksin, et see järgib rahvusvahelist eetikakoodeksit: teemad, mille üle arutletakse, on samad. Aga ma arvan, et suurim väljakutse, mis on alati seotud sedalaadi dokumentidega, on muuta see dokument elavaks nii, et inimesel tekiks sellega isiklik suhe ja et see ei seisaks sahtlis, vaid et selle üle pidevalt arutletaks. Eetikaalase teadlikkuse edendamine peab olema esiplaanil.

Intervjueeris Regina Lind

Intervjuu ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2008