Anu-Lii Jürman: elus tuleb pakkumised vastu võtta õigel ajal
Valga Töötute Aktiviseerimiskeskuse juhataja Anu-Lii Jürman võib pidada end mitmeski mõttes rariteediks. Olgugi, et ta on kogu elu olnud üht- või teistpidi sotsiaalvaldkonnaga seotud, on ta tööelu iseäranis kirju. Ta ise arvab, et elus viib üks asi teiseni, ja selline kulgemine ongi elu.
ajakirja Sotsiaaltöö toimetaja
Anu-Lii on sündinud ja kasvanud Lihulas, ka oma tööelu sotsiaalvaldkonnas alustas ta sealses külanõukogus: „1991. aastal võeti mind Lihula külanõukogusse sotsiaalnõunikuks. Oli huvitav aeg – tuli tagasi Eesti vabariik, kuid sotsiaaltööst ei teadnud keegi midagi. Tänu sellele, et ma külanõukogusse tööle sain, avanes mul võimalus saada praktikakogemus välismaal. Esimene kuuajaline kursus oli Taanis. Taanlased pakkusid noorele Eesti riigile võimalust tutvuda sealse haldusjuhtimise süsteemiga. See kogemus oli meeldejääv.ˮ
Foto: erakogu
Inspireeriv välispraktika
Anu-Lii sõnul oli Taanis oldud aeg täiesti uutmoodi kogemus ja kõigi seal olnud eestlaste jaoks mõneti ka vabaduse nautimine. „Taani kogemus avardas mu maailmapilti oluliselt ja andis ka julguse asju ajada, näiteks kasvõi ministeeriumiga suhelda – töötavad ju sealgi tegelikult täiesti tavalised inimesed. Muidugi saime palju uusi teadmisi ka sotsiaalvaldkonna ja haldusstruktuuri toimimise kohta,ˮ kiidab ta.
Taanis üllatas teda aga kõige rohkem hoolivus: „Jäin seal palavikku ja olin tõeliselt üllatunud, kui hästi minu eest hoolitseti ja kui hoolivalt suhtuti – see oli mu esimene n-ö luksuse kogemus.ˮ
Taanis oldud aeg ja seal nähtu mõjus aga nii inspireerivalt, et Anu-Lii sai innustust asuda ülikoolis sotsiaaltööd õppima, ja hiljem sai sellest ainest ülikooli lõputöögi. „Meie kursus tegutses Taimi Tulva juhendamisel. Kogu grupp oli väga kokkuhoidev ja pärast lõpetamist 1996. aastal sündis meie algatusel ka üks MTÜ,ˮ meenutab ta toredat ülikooliaega.
Sammud sotsiaaltöö põllul
Anu-Lii on näinud Eesti sotsiaaltöös igasuguseid aegu. Ta tõdeb, et mingil ajal arvati sedagi, et avahoolduse puhul polegi oluline inimeste juures kodus käia, ega aidata neile riidast puid või kaevust vett tuppa tuua. Et see on raiskamine, piisab sellestki, kui purgisuppi viia. „Aga tegelikult oli ju mõte selles, et see inimene, kes elas hajaasustusega piirkonnas, ei pidanudki kõige olulisemaks seda, et talle veidi sööki koju tuuakse, vaid eelkõige seda, et keegi ta leiaks, kui midagi juhtub, et ta ei jääks üksi. Kui naabrid ja küla on kaugel, siis ei leiagi neid ju keegi,ˮ selgitab Anu-Lii põhjust, miks olid sellised kodukülastused nii olulised.
2001. aastal oli Anu-Lii algatajaks Lõuna-Läänemaa tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandekeskusele, mis rajati endisele haiglakompleksile. Ja juba mõne aja pärast palus gümnaasiumi direktor teda kooli sotsiaalpedagoogiks ja klassijuhatajaks keerulises poisteklassis. „Keegi õpetajatest ei julgenud neid poisse omale võtta, arvati, et küll sotsiaaltöötaja saab hakkama – ja saingi. Tegelikult olid seal kõik poisid väga vahvad. Praeguseks on saanud neist lugupeetud inimesed,ˮ ütleb ta uhkelt.
"Sind ei saa ju vallavanemaks panna, sa hakkad kohe sotsiaaltööd tegema."
Seejärel oli Anu-Liil võimalus olla koos oma kolleegiga esimene ohvriabitöötaja Läänemaal.
„2005. aastal, kui Lihulas sõlmuti uus võimuliit, tehti mulle ettepanek hakata vallavanemaks. Kunagine külanõukogu esimees küll kahtles selles korra ja naljatas: „Sind ei saa ju vallavanemaks panna, sa hakkad kohe sotsiaaltööd tegema.ˮ Kuid ära mind räägiti ja mõtlesin, et olgu, võin ju selle kokkulepitud 100 päeva seal ära kannatada. Tegelikult kujunes see aga nelja aasta pikkuseks perioodiks.
Tänu töökale meeskonnale väga hull ei olnudki,ˮ meenutab Anu-Lii seda põnevat keerdkäiku oma tööelus. Ta lisab, et tehtud sai palju sellist, millega võib rahule jääda: „Ehitasime üle 300 elanikuga asulatesse vee- ja kanalisatsioonisüsteemid, rekonstrueerisime lasteaia, Lihula katlamaja, kunstide maja (KUMA), kuhu said raamatukogule, kunsti- ja muusikakoolile lisaks tööruumid ka Matsalu Loodusfilmide Festivali korraldajad, ning palju muudki.ˮ
Soome-aastad
2009. aastal sai see periood valitsuse vahetumise tõttu Anu-Lii elus läbi. Ta jõudis vahepeal tegeleda Kodukandi ja Leaderi programmi asjadega. Seejärel juhtus aga nii, et projekt lõppes, rahastust uue jaoks polnud ja ka Anu-Lii abikaasal polnud enam Eestis tööd. „Kui 2012. aasta jõuludeks tütardele Soome külla sõitsime, tulime sealt esimest korda Eestisse tagasi alles 2013. aasta aprillis. Jäime Soome tööle, ja nagu paljud teisedki eestlased, tegime seal igasugust tööd, ka koristamistöid. Saime hästi hakkama, muuhulgas sain tööd teha sotsiaalvaldkonnaski,ˮ meenutab ta piiri taga elamise aega.
„Mulle seal meeldis, aga mu kursusekaaslane püüdis mind ikka kodumaale tagasi meelitada. Tema soovitusel ja meeleheaks ma siia Valka oma CV saatsingi. Olin üsna kindel, et ma ei osutu valituks. Kuid mu üllatus oli suur, kui selgus, et valitigi mind.ˮ
"Sõltlasest klientide jaoks on oluline seegi, et hommikul ees ootav kohustus kannustab olema karske."
Anu-Lii tunnistab, et ta ei teadnud varem Valgast midagi, sest oli ju pärit hoopis teisest Eestimaa otsast. „Otsus ei olnud kerge, ka palka pakuti palju vähem kui Soomes sain. Aga mõtlesin siis, et kas nüüd või mitte kunagi – muidu ilmselt oleksin jäänudki Soome,ˮ nendib ta, ja lisab, et elus tuleb pakkumised vastu võtta õigel ajal.
Toimetulekuõpe kui kasvatusprogramm
Alates 2016. aastast töötabki Anu-Lii Valga Töötute Aktiviseerimiskeskuse juhatajana. Keskuse eesmärk on tegeleda pikaajaliste töötute tööoskuste taastamisele ja säilitamisele suunatud programmiga, teisisõnu, keskus pakub toimetulekuõpet. Näiteks 2019. aastal osales tööõppes 129 inimest 2575 päeval, kokku tegutseti 7725 tundi. Anu-Lii tõdeb, et sihtrühm on keeruline: „Kui tööle kandideerisin, siis ega ma sellesse sihtrühma väga ei süvenenud. Kui olin juba tööle asunud, avastasin, et see töö siin on tegelikult väga sarnane minu ülikooli lõputöö sisuga.
Teenuse eesmärk on, et töötu ei istuks tööotsimise perioodil niisama kodus, vaid tal püsiks harjumus midagi teha, hommikul kuhugi minna ja ehk õppida midagi uutki. Näiteks saab siin mööblit restaureerida, kangastelgedel kududa või õmmelda. Paljudel ju pole kodus sellist võimalust. Neid samu asju käsitlesin ka oma lõputöös.ˮ
Sõltlastest klientide jaoks on oluline seegi, et hommikul ees ootav kohustus kannustab olema karske. „Hommikul tuleb inimene kohale, saab tegutsemisjuhised, nt läheb kalmistut korrastama vms. Vägisi ei sunnita kedagi, küsitakse ka inimese enda arvamust ja arvesse võetakse tema varasemaidki oskusi. Kasvatav idee on selles, et programmi raames peab inimene käima kohal viiel järjestikusel päeval ja olema seejuures kaine. Kasuks tuleb seegi, et tal tekivad uued oskused, nt oskab ta oma majapidamises sanitaarremonti teha. Meil on puuküttega majad, nende tarbeks tehakse küttepuid, õpetatakse muidki üldtöid, mis aitavad maamajas hakkama saada,ˮ selgitab Anu-Lii programmi olemust.
Kui küsida, et mis mõjutab inimesi programmis osalema, arvab Anu-Lii, et peale tööharjumuse ja oskuste omandamise ja hoidmise kindlasti ka võimalus programmi läbinutel taotleda mõnda toetust, näiteks toimetulekutoetust, mis on peredele väga suureks abiks (toimetulekuõpet korraldatakse nii vallast toimetulekutoetust taotlenud inimestele kui ka töötukassa kaudu suunatud tööotsijatele – toim).
Vahel saab rõõmustada ka selle üle, kui kellegi elujärg on programmi tõttu paranenud. Anu-Lii meenutab, et nende juurde sattus üks töötu mees just siis, kui neil oli vaja majades ahje parandada. „Mees ütles, et on ahjusid varem parandanud. Remontis ja korrastaski mitu ahju ära. Samal ajal algasid Valgamaa Kutseõppekeskuses pottsepa kursused.
Soovitasin kursused läbi teha ja nüüd tegutseb ta ettevõtjana ning tööpuuduse üle ei kurda. Vajaduse korral ostame nüüd meiegi temalt teenust, kui küttekolletega probleeme tekib,ˮ on Anu-Liil hea meel, et vahel osutub toimetulekuprogramm tõeliselt tõhusaks.
Põhitööle lisaks lööb Anu-Lii kaasa ka omastehooldajate ühingus, sest peab väga oluliseks, et peresid, kelle hoole all on raske puudega laps või abi vajav eakas pereliige, koheldaks õiglaselt ja nad saaksid mitmekülgset tuge.
Tahtevastane sõltuvusravi sõltlastele
Sõltlastega on Anu-Lii tegelenud oma elu jooksul palju. See on pannud sügavuti mõtlema ja ta on käinud poliitikutele välja oma idee: viia ellu inimese tahtevastane sõltuvusravi . „Kahjuks ei ole seda siiani kuulda võetud. Minu arvates võiks olla peamine sihtrühm need, kes tarvitavad kosmeetilist piiritust või illegaalset alkoholi. Need inimesed saavad oma toetused maksumaksja raha eest; selle raha paigutavad nad illegaalsesse alkoholi, mis ainult suurendab nende probleeme.
Seejärel tegelevad nendega sageli politsei, kiirabi ja meditsiinitöötajad, jällegi maksumaksja raha eest. Viimaks on nad halva tervise tõttu üldhooldekodus ning sissetulekute ja omaste puudumise tõttu jällegi maksumaksja raha eest,ˮ selgitab ta oma ettepaneku tagamaid. Ta arvab, et ravile võiks inimese saata näiteks politsei ettepanekul, aga sinna võiks sattuda ka alkoholijoobes perevägivallatseja.
Piirilinn kui lõpp-peatus
Anu-Lii sõnul on Valgas suur probleem seegi, et alkoholijoobes inimesed kasutavad politseid ja kiirabi sageli taksona. „Mõni ongi harjunud omale politsei või kiirabi kutsuma, et teda soovitud sihtkohta sõidutataks. Politseimaja on praegu remondis ja seetõttu ei ole võimalik inimest kainenema viia. Meil ei jäänud viimaks muud üle, kui teha ettepanek, et sellise „taksosõidu” eest tuleb hakata maksma, ainuke, mis mõjub, on tegelikult raha. Mõni aga püüab ikka veel kavalaid skeeme välja mõelda,ˮ on ta pahane inimeste vastutustundetu käitumise peale.
Asukoha tõttu satub Valga varjupaika sageli inimesi välismaaltki. „Meie varjupaika jõuavad ka need inimesed, kes on sõitnud Riiast rongiga Valka, kuid ei tea, kus ümber istuda. Näiteks eelmisel kuul oli siin üks noormees Hispaaniast, enne seda üks tütarlaps Saksamaalt, kel oli unistus sõita Soome tööle. Sageli ei ole neil inimestel raha ja siis tuleb nad oma kodumaale tagasi saata. Oleme piirilinnana lõpp-peatus nii ühelt kui ka teiselt poolt saabujaileˮ, räägib Anu-Lii. Ta lisab, et pea igas kuus tuleb mõni selline juhtum ette.
Anu-Lii ütleb, et kõige enam negatiivseid kogemusi on olnud sotsiaaltoetuste pärast Eestisse tulnud romadega. „Heal juhul osalevad nad siinses programmis kuu või kaks ja seejärel muutuvad töövõimetuks. Üldistada ma muidugi ei soovi, kindlasti on nende seas ka väga tublisid kohusetundlikke tööinimesi,ˮ selgitab ta. Roma rahvusest inimesi elabki Valgas rohkem kui mujal Eestis.
Erakogu
COVIDi mõjud Valgas
COVID on tema sõnul hägustanud piiri Eesti ja Läti vahel veelgi: Valkas suleti eriolukorra tõttu kõik kauplused peale toidupoodide, Valgas on aga kõik poed avatud. „Vahel poes käies eesti keelt ei kuulegi, ainult läti keelt. Nii et olukord on muutunud – nüüd käivad lätlased Eestis poes,ˮ ütleb ta.
"Oleme piirilinnana lõpp-peatus nii ühelt kui ka teiselt poolt saabujaile."
Seda, kui palju on koroonakriis Valga inimeste majanduslikku olukorda mõjutanud, praegu veel täpselt öelda ei saa. Anu-Lii arvab, et küllap samamoodi nagu ülejäänud Eestitki, kuid praegu saadakse veel töötukassast toetusi ja majanduslikud mured avalduvad tõenäoliselt hiljem. Küll aga on tema sõnul inimesed ise muutunud, nad on hirmul ja tõsisemad.
Ta ütleb, et kevadisest koroonapandeemiast nad õnneks pääsesid, sest olid väga hoolsad. „Kurb on muidugi see, et kui haigus hooldekodudesse jõuab, siis nakatuvad paljud, olgugi, et sealsed töötajad on hoolsad. Meie nõuame oma asutuse üldkasutatavates ruumides isikukaitsevahendite kasutamist. Maskid jagame neile ise. Umbes 80% meie teenusel olevatest inimestest saavad sellest nõudest aru ja täidavad ettevaatusabinõusid.
Kaitsetud oleme aga siiski: kui meile satub näiteks inimene kusagilt Euroopast, siis me puutume temaga otse kokku, sest meil ei ole isolatsioonituba. Risk nakatuda on väga suur, sest see inimene kasutab kõiki üldkasutatavaid ruume. Meil ei ole majas ka palju personali, peale minu vaid neli hoolekandetöötajat,ˮ selgitab ta.
Alati ei olegi vaja moodsat remonti
Anu-Lii ütleb, et asutuse territooriumil on kaks maja, üks neist on ehitatud umbes 1912 ja teine 1936, mõlemad majad on kapitaalremondita ja olmemuresid jagub. „Näiteks on siin kanalisatsioonisüsteemi probleemid, mis ei ole siiani lahenenud. Praegu ootame, kuni maa uuesti üles sulab, ehk saab siis korda. Sooviksime oma territooriumile ka valvekaameraid. Need on meie jaoks väga olulised, olen neid juba kolm aastat taotlenud ja loodan väga, et ühel päeval need siiski meile paigaldatakse.ˮ
Mitu suurt ja olulist tööd on õnneks ka tehtud, näiteks vahetati majadel katused ja tehti fassaaditöid. Euroremondist siseruumides Anu-Lii ei unistagi. „Uhket remonti polegi tingimata vaja, eriti kui mõelda meie eluaseme- ja varjupaigateenuse sihtrühmale, kes on tegelikult harjunud praeguste oludega. Pealegi ei kestaks uus remont siin värskena kaua. Minu arvates on olulisem, et maja fassaad, katus, aknad, uksed ja ahjud oleksid korralikud,ˮ selgitab Anu-Lii.
Tema arvates on ahikütte üheks eriti suureks plussiks see, et elanikud peavad ise oma ahju kütma: „Ma ei taha, et inimene kogu päeva voodis veedab – külm paneb liikuma, puid tooma ja ahju kütmaˮ.
Hoones on ka vabaajategevuste ruum ehk saal, kus kliendid saavad kasutada arvuteid ja mängida lauamänge: kabet, malet, doominot jne. Muusikahuvilistele on annetusena saadud eakas klaver.
"Aga kuhugi peavad ju inimesed tulema, kusagil peab neilgi koht olema."
„Asukoht Valga linnas on meie asutuse jaoks ideaalne, sest paljud selle püsielanikud on keerulised nii oma käitumiselt kui ka elukommetelt. Tegu on pikaajaliste töötute, kodutute ja vanglast vabanenutega. Sellise taustaga inimesi igasse piirkonda ei soovita, iseäranis vastu on näiteks eramajade piirkondade elanikud. Aga kuhugi peavad ju inimesed tulema, kusagil peab neilgi koht olema, kui perekond ei soovi nendega enam koos elada,ˮ seletab Anu-Lii probleemi, miks keerulise elukäiguga inimesi sageli ei soovita oma naabriteks.
Pere annab jõudu ja tuge
Ta tunnistab, et töö on vahel väga raske ja jätnud kindlasti ka oma jälje: „Olen üsna väsinud. Aprillis saab mul siin viis aastat täis ja pere on öelnud, et aitab.ˮ Abikaasa, lapsed ja kolm lapselast ongi need, kes talle sära silma toovad. Paraku on aga elukorraldus selline, et kohtutakse vaid paar korda kuus. „Kohtumispaik on Läänemaal, meie kodus. Ülejäänud perest osa töötab Soomes, osa Tallinnas, ja mina olen ju Valgas. Siis on igaühel sõitmist, jõuame umbes ühel ajal kohale – ma ei ole eriti nobe sõitja,ˮ nendib Anu-Lii huumoriga. Ta lisab veel, et on oma perele südamest tänulik nende toetuse eest.
Erakogu
Mis aitab veel energiavarusid taastada? „Vahel satun teatrisse. Viimati vaatasin Estonias „Anna Kareninatˮ, lapsed kinkisid pileti. Meeldib lugeda ja mõnikord armastan vaadata telekast midagi naljakat, nt „Armastus kolme apelsini vastuˮ ajab alati naerma. Mõnikord ka õmblen, viie lapse emana on olnud vaja omajagu õmmelda,ˮ räägib Anu-Lii oma vaba aja meelistegevustest.
Valga vallavalitsuse sotsiaaltöö teenistuse juhataja Jüri Kõre kommentaar
Asutatud 1990. aastate teisel poolel ühena 7–8 üle Eesti paiknenud keskusest, on Valga Töötute Aktiviseerimiskeskus ainus, mis on jäänud siiani esialgsele ülesandele truuks – hoida liikumises, pakkuda tuge ja võimaluse korral avada uusi uksi pikka aega tööta olnud inimestele. See, et taolist asutust on endiselt vaja, kirjeldab mingil määral Valga erisusi. Kui enamik maakonnalinnu on tagamaa elanikele teenuste pakkujad, siis Valga on endiselt tööstuslinn. Uinuv kaunitar, mis võtaks vastu paarkümmend keskmise ambitsiooniga ettevõtjat-ettevõtet ning pakuks sel moel tööd 800 töötust kobedamale osale.
Kui püüda Anu-Liid lühidalt iseloomustada, siis julgeksin öelda: hull optimist. Oma töös varjupaiga, sotsiaalmajutuse ja toimetulekuõppe teenuste korraldajana näeb ta seda, kes on tema klient, ja sedagi, mis kunagi omandatud positiivsest ellusuhtumisest, võimetest ja kogemustest veel alles on ja mida kasutada saaks. See on suur oskus.
Sest hommikul lõhnadega tööpraktikale tulnute kojusaatmise, sotsiaalmajutusüksuse elanikelt keelatud ainete ja esemete kokkukorjamise ning suurte autodega saabunud suurte meeste segaste nõuete klaarimise järel peavad selles seltskonnas tulevikuperspektiivi nägemiseks olema ees vägagi roosad prillid.
Olles mingil moel nagu tuli ja vesi – teoreetik ja praktik –, tekib meil aeg-ajalt ikka eriarvamusi. Siis lepime sõbralikult kokku, et mõne toreda välismaise tõenduspõhise teooria aeg pole siiakanti veel jõudnud. Teooria on ju igavene, praktika muutuv, oludele kohanduv. Olud paraku aktiviseerimiskeskuse tegevust täielikult ei soosi. See, mida keskus toimetulekuõppe osas teeb (lühiajalised tööd, ingl mini job), on muutunud töötukassa meetmeks.
Sealjuures ilmselt paremini rahastatuks, kui seda on omavalitsuse teenus. Kuid töötukassa ei ole ainult konkurent, vaid ka partner. Möödunud aastal rahastas kassa keskuses poolt tegevusjuhendaja ametikohta ja selle koha täitja tegi mõne kliendiga tohutu hulga tunde tööd. See koht on nüüd valla eelarves alles ja loodame tulevikus saada edulugusid senisest rohkem.
Niimoodi, roosad prillid ees, vaieldes ülemustega ja motiveerides alluvaid, Anu-Lii oma tööd teeb. Kui talle midagi soovida, siis seda, et vahemaa tema päris kodu Lihula ja töö kodu Valga vahel oleks kõvasti lühem. Sellist optimisti on Valgas väga vaja.
Tervise Arengu Instituudi terviseriskide ennetamise keskuse juhataja Anneli Sammel: alkoholi sõltuvusravi kõrval tuleks lahendada inimese toimetulekuprobleeme
Üldiselt saab tahtest olenematut ravi osutada ainult kohtu määruse alusel, kui haiglaravita jätmisel ohustab isik enda või teiste elu ja muu abi ei ole küllaldane. Selliseid otsuseid tehakse seadusega ettenähtud korra alusel ja sinna on kaasatud haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater.
Surrogaatalkoholi ja salaalkoholi tarvitavatel inimestel on tavapäraselt peale alkoholisõltuvuse ka palju kaasnevaid toimetulekuprobleeme, mida tuleks lahendada korraga. Ainult alkoholi sõltuvusravi sunniviisiline läbimine nende toimetulekuprobleeme ei lahenda ja nad pöörduvad suure tõenäosusega üsna kiiresti oma harjumuste juurde tagasi.
Ka raske alkoholisõltuvusega saab võidelda, kuid ainult siis, kui inimene teeb spetsialistidega koostööd, ravi on kauakestev ja tihedalt põimitud rehabilitatsiooniteenustega. Sellise teenuste komplekti kokkupanemine nõuab eri spetsialistide head koostööd ja toetavat hoiakut ning eeldab abivajaja vaba tahet.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2021
Foto: erakogu