Allakäigutrepist üles – ühisel nõul ja ühisel jõul
Kui tihti märkate oma ümber neid inimesi, kes on nii suures hädas, et ees terendavad veel vaid allakäigutrepi viimased astmed? Hädalist saab aidata ainult siis, kui osatakse õigel ajal märgata ja reageerid.
juhtivspetsialist, Päästeameti Lääne päästekeskus
Eestis elab palju selliseid leibkondi ja ka üksikuid inimesi, kes vajavad igapäevaseks toimetulekuks kõrvalist abi. Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal 284 300 Eesti elanikku. See tähendab, et ligikaudu sellisel hulgal Eesti inimestel on kas madal sissetulek, madal haridustase, pikk töötus või vähetasustatud töö.
Nende hulgas on tõenäoliselt ka inimesi, kes seisavad silmitsi terviseprobleemide ja nendest tulenevate tegevuspiirangutega, sõltuvusprobleemide, kodutuse või perekonna lagunemisega. See võib omakorda viia alaväärsuse tekkimise ja heitumiseni.
Inimene muutub apaatseks nii enda kui ka teda ümbritseva suhtes, tema väärtushinnangud muutuvad ning paraku ei kuulu nende hulka enam heaolu, turvalisus ega ohutus. Sageli juhtub, et omavalitsus jt abistajad saavad abivajajast teada alles siis, kui on juhtunud mõni õnnetus, mida oleks saanud õigel ajal sekkudes ära hoida.
Päästeameti kodukülastustel on üha rohkem nähtud selliseid kodusid, kus vaid suitsuanduri paigaldamisest ei ole kasu, tegeleda on vaja sügavamate probleemidega ja seda koostöös teiste ametkondadega.
Olukorra parandamiseks sõlmiti 2016. aastal koostöökokkulepe Päästeameti Lääne päästekeskuse, Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri, Häirekeskuse Lääne keskuse, SA Pärnu Haigla kiirabi ning sotsiaalkindlustusameti lastekaitse üksuse vahel.
Eesmärk oli muuta koolituste abil politseinike, päästjate ja kiirabitöötajate suhtumist teiste ametkondade eesmärkidesse ning töömeetoditesse.
Siiani nähti inimeste probleeme vaid oma töövaldkonna põhiselt: kõik ametkonnad tegelesid oma eesmärkidest lähtudes „sümptomitega”, kuid „haigus” jäi tervikuna ravimata – saba oli küll lahti, kuid nokk endiselt kinni. Toimusid koolitused, info hakkas liikuma, mõttemaailm avardus, kuid traagiline reaalsus seisis juba nurga taga ega lasknud end kaua oodata.
Oskus näha seda, mida teised ei märka
2018. aastal puhkes Tori vallas Sindi linnas kaheteistkümne korteriga puidust elamus tulekahju, mille tagajärjel hukkus meesterahvas. Hukkunu oli liikumisvaegusega töötu, kes tarvitas regulaarselt alkoholi ja suitsetas siseruumides. Temaga oli kokkupuuteid nii kohalikel sotsiaaltöötajatel kui ka päästjatel, kes käisid korduvalt mehe eluruumis kodunõustamisi tegemas, samuti vabatahtlikel päästjatel, muinsuskaitsel ning ka politseil.
Vaid paar tundi enne põlengut jõudis seda meesterahvast külastada sotsiaaltöötaja, sellele järgnes ka päästeametnike külastus. Arvestades mehe olmetingimusi ja harjumusi, oli traagiliste tagajärgedega tulekahju puhkemine ja liikumisvaegusega mehe fataalsesse lõksu jäämine ainult aja küsimus.
Kuidas oli see võimalik, kui tema kehvast olukorrast teadsid nii paljud ja oli astutud ka samme, et tema olukorda parandada?
Iga kord, kui keegi tulekahju tagajärjel hukkub, kutsutakse päästeameti eestvedamisel ümarlauale kõik asjaosalised, kes oleksid võinud või saanud hukkunu elukäiku mõjutada. Nii ka seekord.
Ümarlaual tõdeti, et tegelikult ei õnnestunud inimest päästa seetõttu, et ametkondade vahel veeretati viisakalt vastutusepalli ühest väravast teise. Selgus ka, et on veelgi selliseid probleemseid kodusid, kuhu kõigil osalistel on eri põhjustel asja.
Õnneks tekkis ka arusaam, et puutepunkte on rohkesti ning läbimõeldud ja terviklik lähenemine võib edaspidi anda märksa paremaid tulemusi, kui ametkondade üksiküritused. Nii sündis ametlik koostöövõrgustik, kuhu kuuluvad eespool mainitud ametkondade piirkondlikud esindajad ja Tori vallavalitsus.
Tekkis suur plaan teha Sindi korda. Eesmärk lepiti kokku ja pandi paika, kuidas saavad ametkonnad teha koostööd.
Ühiselt toimetades jõuab rohkem
Kõigepealt oli vaja suurendada ametnike teadlikkust eri valdkondade eripärast; õpetada märkama abivajadust ja oskust aidata abivajajat ka teise ametkonna vaatenurgast. Näiteks: võttes arvesse riskiperede üldist profiili (alkohol, suitsetamine, narkootilised ained ja vägivald), on väga tõenäoline, et sellistes kodudes võib olla probleeme tuleohutusega.
Mõte oli selles, et päästeteenistusele lisaks saaksid ja võiksid tuleohtu märgata ning infot vahetada või ohu kohe kõrvaldada (nt paigaldades suitsuanduri) ka politseinikud ja sotsiaalvaldkonna ametnikud. Päästeteenistus aga saaks pöörata tähelepanu ka näiteks füüsilise väärkohtlemise ilmingutele, abitus seisundis lastele ja eakatele.
Teooria kinnistamiseks käidi Sindi kodudes nõustamas mitme ametkonna osalusel: koos läksid ühte koju politseinik, päästeametnik, vabatahtlik päästja ja sotsiaaltöötaja. Osales ligi 30 nõustajat, ühtekokku nõustati ligikaudu 70 Sindi kodu. Nii mõnegi kodunõustamise käigus avastati probleemseid majapidamisi, millega omavalitsus ja MTÜ Sindi Tuletõrje Selts aktiivselt tegelema hakkasid.
See oli suurepärane võimalus näha, kuidas üks või teine amet sündmuskohal toimetab ja millele tähelepanu osutab. Nii saime kogemuse, kuidas sarnaseid tegevusi edaspidi iseseisvaltki sooritada ja sel viisil murekohti terviklikult lahendada.
Meie tegutsemine ei jäänud märkamata ka kogukonnas. Saime tagasisidet, et sellisel hulgal ja koosseisus jõudude ühine toimetamine tekitas linnaelanikes meeldivat elevust ja oli igati tervitatav. Selliseid ühisnõustamisi teeme ka edaspidi.
Meie võrgustiku peaideeks sai juba alguses mõttekäik: igaühe mure on ühine mure (ingl my business is our business). Mõtte kinnistamiseks otsustasime ühel kohtumisel, et kõik asjaosalised saavad omale koduse ülesande, kus juba õnnetu lõpu saanud juhtum tuli lahendada nii, et see saaks parima võimaliku ning kindlasti positiivse lahendi.
Juhtumi lahendamisel ei lähtutud oma igapäevarollist, vaid astuti n-ö teise ametniku töökingadesse – päästeteenistus lahendas sündmust kui politsei, vabatahtlikud päästjad kui muinsuskaitse ja kohalik omavalitsus kui päästeteenistus; politsei vaatas juhtumit läbi kohaliku omavalituse prillide ja muinsuskaitse lähenes juhtumile vabatahtlike päästjate pilguga.
Uus lähenemisviis oli kõigile uus kogemus ja olukord, kus tuli mõelda ning lahendust otsida teise ametkonna vaatenurgast lähtudes, oli omaette huvitav ülesanne.
Aeg antud märgata, aeg antud tegutseda
Kui ei ole end varem teise ametkonna olukorda asetanud või nende igapäevatöös osalenud, võivad jääda olulised asjaolud varju. Neid lihtsalt ei oska märgata. Võib tekkida väärarusaam, et keegi kuskil jätab sihilikult midagi tegemata. Ülesande lahendamine aitas kujundada arusaama, et meil kõigil on küll kindel vastutusala ja seadusega antud õigused, kuid see ei ole alati piisav, et allakäigutrepil olevat inimest peatada ja tagasi tuua.
Jõudsime järeldusele, et tihti on keeruliste probleemide lahendamisel takistuseks inimese vaba tahe ja õigus öelda abile „ei”, vaatamata sellele, et ohtu seatakse enda või kaaslaste elu. Vaesuse tõttu on hulk inimesi jõudnud oma elus punkti, kus sotsiaalne staatus dikteerib vajaduste prioriteedid. Sellises olukorras elavate inimeste suurim probleem ei ole kindlasti suitsuanduri puudumine, vaid pigem võimatus rahuldada Maslow’i püramiidi järgi inimese esmavajadusi ja tugisüsteemide puudumine.
Seega ei ole võimalik olukorda lahendada suitsuanduri paigaldamisega, sest turvalisus ei olegi prioriteetne teema muude, nende jaoks lahendust vajavate suuremate probleemide keskel.
Kõigele vaatamata on igal inimesel õigus abile ja tema jaoks ei ole vahet, kes seda abi osutab või kellel on see kohustus. Iga kuritegu, mis jääb toime panemata, või õnnetus, mis jääb juhtumata, on võit kogukonnale ja riigile.
Projekt „Sindi korda” selgitas selles osalejatele koostöö toimimise olulisimaid põhimõtteid. Esiteks – iga ametniku või koostööpartneri taga on inimene oma isiksuslike omadustega ja kui sellel inimesel on tahet tegutseda, on see juba pool võitu. Teiseks – kui tarvis, tuleb tunnistada omi puudujääke ja paluda abi ning püüda leida lahendusi koos. Seda ka siis, kui probleem kuulub teise vastutusvaldkonda.
Värske pilk ja uued ideed võivad hädas kolleege aidata. Kolmandaks – meil kõigil napib aega, aga kui meil on oskus mõelda laiemalt oma tavapärasest töörutiinist, teha koostööd eri valdkondade ametnikega, olla avatud märkama teiste valdkondade probleeme ning edastada infot õigetele asjaosalistele, aitab see kiiremini jõuda abivajajateni, kes võivad jääda muidu märkamata.
Meie kodu on täpselt nii kindel, kui me selle ise loome, ja meie kogukond on täpselt nii turvaline, kui palju me ise märkame ja panustame. Kõik algab minust, sinust ja meist kõigist. Tuleb teha koos ja tuleb teha tööd – ainult nii sünnib tõeline koostöö.
Tänan Tori vallavalitsust ja kõiki „Sindi korda” koostöövõrgustikku kuuluvaid inimesi tõeliselt inspireeriva, produktiivse ja jätkuva koostöö eest!
KOMMENTAAR
Tori valla abivallavanem Priit Ruut:
„Kuigi koostöövõrgustik keskendub eeskätt Sindi linnale, on sellest kasu kogu vallale. Turvaline keskkond on meie kõigi mure, üheskoos saavutame rohkem. Tänu ühistele koolitustele, nõustamistele ning aruteludele oskame paremini mõista teiste ametkondade tööd.
Teame kindlalt, et meie piirkonna politseinikud ja päästeametnikud vaatavad kodudes laia pilti, samuti nagu meie sotsiaaltöötajad vaatavad kodudes, kas ahi ajab sisse, pliidiraud on terve, suitsuandur laes jms, ega eelda, et see on vaid päästjate ülesanne.
Tänu koostöövõrgustikule on tekkinud inimeste vahel otsekontaktid, asjaajamine on kiirem ja tulemuslikum. Sotsiaaltöötajad, piirkonnapolitseinikud ja päästjad tunnevad üksteist ja on otseühenduses ning suhtlevad tihedalt.”
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2020