Aitamisele pühendatud elu
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni elutööpreemia pälvisid tänavu kolm staažikat sotsiaalala töötajat: Aime Vaggo, Küllike Kaldoja ja Tiia Spitsõn. Oma tööaastatest on neil meenutada nii mõndagi huvitavat. Ka jagavad nad mõtteid sellest, mis on sotsiaaltööd tehes oluline ning mis küsimused vajaksid suuremat tähelepanu.
Erinevast töökogemusest hoolimata on Vaggo, Kaldoja ja Spitsõn mitmeski küsimuses ühel nõul. Suure tunnustuse pälvinud naised nendivad, et ületundidest selles ametis ei pääse ja piiride seadmise oskus tuleb aastatega. Nende hinnangul on sotsiaaltöötaja olulisim omadus empaatiavõime. Tuleb mõista, et inimesed soovivad ning peaks saama ka eaka ja haigena oma kodus elada – see on sotsiaalvaldkonna tuleviku suurim lahendamist vajav murekoht.
Kuidas te sotsiaalvaldkonda jõudsite?
Vaggo: Mu esimene töökoht oli lastesõime juhataja ja hiljem jätkasin 94. lasteaia juhatajana Pirital. Aastal 1993 pakuti mulle sotsiaalhoolekande osakonna juhataja kohta. Olin tegelenud Pirita laste ja perede probleemidega ning tundsin inimesi. Mõnes mõttes sattusin sotsiaalvaldkonda siiski endale üllatusena. Läks kuidagi õigesti, sest see töö on mulle eluaeg meeldinud.
Kaldoja: Alustasin 1996. aastal sotsiaalnõunikuna Kõlleste vallavalitsuses. Varem töötasin kolhoosis osakonnajuhatajana ja selle töö kaudu teadsin kogukonda hästi. Majandis tuli inimeste eest hoolt kanda. Mäletan näiteks, kuidas peredele anti kooli alguses toetust.
Spitsõn: Jõudsin sotsiaalvaldkonda juba 18. eluaastal. Huvitaval kombel leidis see töö minu ja nii olen jäänud valdkonda tööle. Ei kahetse valikut, sest pole veel kordagi olnud päeva, kui oleksin mõelnud, et ei taha tööle minna.
Meenutage oma sotsiaaltööõpinguid.
Vaggo: Sotsiaaltööteadmised omandasin Tallinna Pedagoogikaülikoolis kaheaastases diplomiõppes. See oli väga oluline: teooriat on vaja teada. Anne Tiko õpetas meile psühholoogiat, meil toimus ka arvutiõpe, Soome õppejõud lugesid teooriaaineid. Kahtlemata jäi puudu õigusaktide ja raamatupidamise poolest. Meie kursus oli ääretult vahva, kõigis säras tahtmine midagi muuta.
Kaldoja: Mul on sotsiaaltöö eriala kutsetunnistus. Õpingute ajal räägiti hästi palju teenustest ja sellest, kuidas inimesed võimalikult kaua oma kodus saaksid elada. Juba tol ajal oli sellest juttu. Vahepeal toimus hooldekodude buum, olen olnud 15 aastat hooldekodu juhataja, aga olen samuti seda meelt, et inimestel peaks võimaldama vanaduspõlve veeta oma kodus. Umbes pooled hoolealustest, keda sel ajal kohtasin, oleksid toe abil iseseisvalt hakkama saanud.
Maal ei ole sellega hästi. Siin on hajaasustus, külad on tühjad. Pakume koduhooldust, aga vahemaad on suured, maainimene on ka kinnisem ega pruugigi tahta võõrast oma koju.
Spitsõn: Astusin 1984. aastal hoopiski Tallinna Majandustehnikumi, kus õppisin õigusteadust. Kertu Vinkel õpetas meile nii töö- kui ka perekonnaõigust. Seaduse lugemise ja rakendamise oskus on sotsiaaltöös kasuks tulnud. Töötasin kaua Hiiumaal pensioniametis, kus töö oli seaduse rakendamisega seotud, mõnikord tuli mitu korda aastas pensioneid ümber arvestada.
Hiljem õppisin Tallinna Ülikoolis sotsiaaltööd. Selleks ajaks olin tükk aega töötanud, nii et õpingud kinnitasid praktikat. Oluline osa oli kogemuste vahetamine kursusekaaslastega. Igal omavalitsusel on oma eripärad, kuidas juhtumeid lahendada. Sealt on jäänud sõprussidemed ka hilisemaks. Õppejõud Taimi Tulvaga ristusid meie teed ka hiljem Tallinna Sotsiaaltöö Keskuses, kus olime koos kutsekvalifikatsioonikomisjonis.
Missugused isikuomadused peavad sotsiaaltöötajal olema?
Vaggo: Kõik algab empaatiavõimest – see on ääretult oluline. Samuti on oluline pinge- ja stressitaluvus. Sotsiaaltöötaja peab oskama ennast hoida, oma ressursse jagada ja piire seada. Usku ei tohi kaotada, ei oma töösse ega aidatavasse inimesse. Ja veel – oluline on koostöötahe. Üksi seda tööd ei tee. Peab oskama abi küsida, abi otsida, kolleegidele toetuda ja ise kolleege toetada.
Aime: „Olen seda tööd teinud südamest ja endast sada protsenti andes.“
Kaldoja: Empaatiavõime! See on kohe kõige tähtsam. Pead olema hea kuulaja, enda arvamuse avaldamisega peab tagasihoidlik olema. Kannatlikkust on vaja. Inimestega peab aus olema. Sotsiaaltöös on palju veenmist, aga kuidagi lõpuks ikka saan inimestega kokkuleppele. Palju tööd on tulnud teha vanemate inimestega, kelle tervis või elamistingimused on kehvad, aga nad ei tihka hooldekoju minna. Lõpuks ikkagi saadakse aru, et asutuses on vähemalt soe toit ja tuba.
Spitsõn: Oluline on kannatlikkus, kuulamisoskus, tahe mõista ka siis, kui inimene on väga palju eksinud – ka sellist inimest tuleb proovida mõista. Muidugi on tähtis empaatiavõime, ausus ja sisemine soov seda tööd teha.
Kuidas selles töös piire seada?
Vaggo: Olen vist üle keskmise empaatiline, alati see ei õnnestu. Mõnikord näed tööl käsitletud probleeme ka unes, aga üldiselt tuleb lihtsalt suuta uks selja taga sulgeda ja töömured kabinetti jätta. Aitab ka kõikvõimalik kõrvaltegevus ja hobid. Laulan Tallinna Raekooris ja Tallinna Võru seltsi folklooriansamblis Liiso. Laul teeb rinna rõõmsaks! Elan Lasnamäel, kus mul kahjuks oma aiamaad ei ole, aga möllan toataimedega. Väga oluline on pere ja sõbrad.
Kaldoja: Viimasel ajal olen rohkem hakanud mõtlema, kuidas „ei“ öelda. Varem ma seda üldse ei osanud. Olen seetõttu perele liiga teinud. Mu abikaasa ja lapsed on mind töös aidanud. Kui on vaja olnud, on mu tüdrukud inimeste kodusid koristanud, eakatele süüa viinud. Mees on inimestele puid viinud. Tagantjärele mõtlen, et äkki poleks pidanud oma lapsi tööle sundima.
Olen mõelnud, et maa- ja linnasotsiaaltöötaja rollid on hästi erinevad. Maal tunned kõiki, hästi raske on „ei“ öelda. Linnas oled ametnik: tööpäev lõpeb, lõpeb ka töötegemine. Maal ei julge mõni kiirabigi kutsuda, helistab enne mulle: „Me ei oska tellidagi, tule ikka sina.“ Põlva kiirabi juba tunneb mu autot ja on selle järgi õigeid maju üles leidnud.
Spitsõn: Sotsiaalvaldkonnas on palju ületöötamist ja sellega peab paraku leppima. Seda ei saa sellest kontekstist kunagi lõplikult välja võtta. Oleme kõik inimesed ja päris nii ei saa, et me midagi koju kaasa ei võta. Kliendid tulevad koju kaasa mõtetes, nad tulevad koju kaasa ka paberitena, millega õhtul kodus töötame.
Tiia: „Pole veel kordagi olnud päeva, kui oleksin mõelnud, et ei taha tööle minna.“
Seda tööd tehes on oluline, et pere oleks mõistev. Mul on abikaasa ja täiskasvanud poeg, kes on igati toetavad. Tööpingeid aitavad maandada koduaed, maakodu Hiiumaal ja jalutuskäigud koeraga.
Rääkige mõni lugu oma tööst, mis on hästi meelde jäänud.
Vaggo: Mulle on üks Narva-Jõesuust pärit lastekodupoiss meelde jäänud. Saime kuidagi väga hea kontakti. Ta käis pidevalt mu juures nõu küsimas. Suutsin teda mõjutada ja veenda. Tal oli keeleprobleem ja ta leidis, et kergem on õppida pagariks. Ütlesin talle, et vali ikka koka eriala, niimoodi on sul paremad väljavaated. Kui ta praktikale jõudis, siis kirjutas mulle, et peab ikka nii palju tegema, kalu rookima ja mida kõike. Veensin teda, et ta saab ikkagi tasuta põhjaliku väljaõppe, ja mis eriti tore, ta võetigi praktikakohta tööle. Kokapalga kõrvalt suutis ta nii palju raha kõrvale panna, et ostis korteri. Olen tema üle väga uhke! Käisin tema restoranis söömas ja ta tõi mulle ühe toalille, mida siiani hoian.
Kaldoja: Mulle on meelde jäänud hooldekodu elanike lood. Nemad on ennast mulle ehk rohkemgi avanud kui sotsiaaltöökliendid. Palju on inimesi, kellel on perekond, aga suhted pole head, midagi on elus valesti läinud, neil pole mitte kellegagi lähedust. See on päris kurb. Olen mõelnud, kuidas inimeste elus nii läheb. Tundub, et inimesed ei räägi omavahel asju piisavalt selgeks. Olen mõne pere ellu sekkunud nii, et omavahel on hakatud suhtlema ja lahendusteni jõutud. Rääkimine, kuulamine, sellest on peredes vajaka.
Küllike: „Maa- ja linnasotsiaaltöötaja rollid on hästi erinevad. Maal tunned kõiki, hästi raske on „ei“ öelda.“
Spitsõn: Algusaastatest mäletan lugu, kui inimene oli ääretult pahane, sest ühes omavalitsuses anti toetusi teisiti kui meie omavalitsuses. Tegelikult toetused omavalitsustes erinevadki. Tegemist oli ravimitoetusega. Uks läks pauguga lahti. Pöörduja küsis tere ütlemata, mida siit saab. Tervitasin ja palusin istuda, mille peale ta ütles, et ma ei kamandaks. Selline vestlus kestis üle veerand tunni. Kasutasin ära õpitud hääletooni, monotoonset kõnestiili ja palusin tal ikka istuda. Lõpuks ta istuski ja vestlesime. Tuli välja, et me ei saanud teda aidata, sest tema ostutšekid kajastasid tooteid, mida me ei hüvitanud. Seletasin talle kõik ära, lõpuks oli ta rahul ja sai ka teavet teistest abivõimalustest. Vahel on vaja mitut nõustamist, et jõuda selleni, mis mure tegelikult inimest vaevab ja milline abi on kõige tõhusam. Elud on sageli väga keerulised ja uskumatud.
Missugused sotsiaaltöökogemused teid inimesena, sotsiaaltöötajana veel mõjutanud on?
Vaggo: Parvlaev Estonia huku ajal 1994. aastal olin algaja sotsiaaltöötaja. Piritalt jäid Estonia peale 13 pere liikmed. Nende lohutamine leinas ja turvatunde loomine on mulle hästi meelde jäänud. Need olid rängad nädal-kaks. Hästi liigutav oli, et tagantjärele tuli üks inimene ja tänas mind, et olin talle sel ajal kõige suurem tugi.
Kaotasin oma tütre 1993. aasta septembris. Ma ei oska öelda, kas see mind toetas, aga nende inimeste nõustamine tuli hästi minu seest. Psüühiliselt oli see väga koormav, aga sain sellega hakkama. Leinaga toimetulekut olen ka hiljem õppimas käinud.
Karjääri algusest on meelde jäänud üks abikaasa kaotanud memmeke. Avaldasin talle kaastunnet ja ta ütles, et on sel päeval neljandas asutuses ja see oli esimene kord, kui keegi talle kaastunnet avaldas. See oli minu jaoks ääretult üllatav – kaastunde avaldamine on ju nii inimlik.
Kaldoja: Olen imestanud selle üle, kuidas on muutunud sotsiaaltöö vaatevälja jäävad mured. Perede probleemid on niivõrd hullud! Mul ei olnud varem ka üht sellist. Laste jagamine lahutatud vanematega peres, suhtluskorra paikapanemine – see on nii raske! Lastest on kahju. Töötan Kõlleste endises vallamajas, kus on ka noortekeskus. Lapsed tulevad pärast kooli siia ja on nii toredad. Nad räägivad oma perede lugusid ja arutame mõne olukorra üle. Mind ja noorsootöötajat usaldatakse ning oleme niimoodi mitu probleemi lahendanud.
Küllike: „Sotsiaaltöö on meeskonnatöö. Kohe, kui on mõni keerulisem probleem, saab üheskoos arutada ja kolleegidele toetuda.“
Spitsõn: Mulle meenub üks positiivne lugu. Minu vastuvõtul käis vanaproua, kes sai kohtumiselt vastused oma küsimustele ja lahkus. Kümne minuti pärast tuli ta aga tagasi. Küsisin, kas midagi jäi rääkimata või kas meenus midagi olulist. Ta naeratas ja ütles: „Ei, kõik on hästi, ma ei pea täna oma rohtusid võtma!“ Ütlesin, et arst on need välja kirjutanud, tuleb ikka võtta. Ta vastas: „Ma sain täna oma rohud teie käest! Aitäh!“ Naeratas ja läks rõõmsana koju.
Kui ma Harku valda tööle tulin, siis rääkisin tollasele vallavanemale, et võiksime eakaid alates 70. eluaastast ümmargustel tähtpäevadel ja 90. eluaastast igal sünnipäeval meeles pidada. Algusaegadel ei olnud rahalist toetust, aga tellisin eakatele bordoovärvi sallid, kuhu oli kuldsega peale kirjutatud „Harku vald“. Teine kingitus oli lauakell, kolmas nahast prillitoos. Hiljem hakati tähtpäevatoetust maksma. Käime eakaid õnnitlemas koos vallavanemaga, et nad saaksid vallavanemale rääkida, mis neile muret tekitab. See annab ka ülevaatlikuma pildi, millised on meie valla eakate probleemid ja soovid. Inimesed küsivad puude, kraavide, bussiliikluse, hooldekodude, ravimitoetuste, küttepuude ja kõige muu kohta, mis valla eluga seotud.
Mis suunas sotsiaaltöö liikuma peaks?
Vaggo: Täiesti kasutamata võimalus on naabrite kaasamine üksteise abistamisse. Et keegi väikese tasu eest viiks supi naabrile, vaataks, et rohud oleks võetud. Elan Lasnamäel üheksakordses majas. Neid, kellega kolm-neli sõna vahetan, on kahe pere jagu. Sõitsin vahepeal reisile ja mul oli vaja kedagi, kes mu lehed postkastist ära võtaks. Suure surmaga sain ühele naabrile võtmed antud. Kuidas sellist kogukonnatunnet tekitada, seda pole ma veel välja mõelnud. Võib-olla peaksin oma kortermajas vabatahtlikuks hakkama!
Kuigi paberil käivad sotsiaalvaldkond ja tervishoid koos, siis päriselus oleme ikkagi ääretult lahutatud. Kui saaks need võimalused kuidagi ühitada, et inimesed ei kukuks kahe süsteemi vahele musta auku. Hästi oluline on, et inimene saaks võimalikult kaua oma kodus elada. Selleks aga on vaja, et meditsiiniteenused tuleks ka sinna juurde. Pensionid peaksid olema piisavalt suured, et eakad tuleksid omal käel toime.
Aime: „Täiesti kasutamata võimalus on naabrite kaasamine üksteise abistamisse.“
Poliitikutele tahaksin öelda, et palun kuulake suurte otsuste langetamisel praktikuid, kes neid otsuseid peavad täitma hakkama. Uskuge, meil on häid ettepanekuid, kuidas asjad normaalselt toimima panna.
Kohalikele poliitikutele tahaksin soovitada vähem tormlemist enne valimisi. Sotsiaalhoolekannet läheb vaja kogu aeg. Lahendamist vajavad mured ja probleemid ei järgi valimiste kalendrit. Kui ei soovi tõsta meie tööd esikohale, siis vähemalt võrdsustage see lumekoristuse, tänavaaukude lappimise, lehtede veo, sõelmete ja mulla jagamise ning muu teie jaoks olulisega.
Kaldoja: Inimene peab saama lõpuni oma kodus elada, see on väga tähtis. Teine küsimus on pered, kuidas neid paremini toetada. Pereeluks on vähesed valmis. Meil on siin väike kool, aga igas klassis on omajagu lapsi, kes kuidagi sotsiaaltöö vaatevälja satuvad: mitte õppimise pärast, vaid pereprobleemidega.
Spitsõn: Muudatusi suures plaanis teeb üldiselt riik. Hea, et on ka organisatsioonid, liidud, kes saavad kaasa rääkida. Olen ka ise praegu kahes töörühmas. Üks oluline probleem on hooldekodude kõrged teenusehinnad, aga kavandatakse muudatust, et need ei jääks enam ainult perede kanda.
Sotsiaalvaldkonna probleem on tööjõupuudus. Järjest enam otsitakse sotsiaalhoolekandespetsialiste, hooldustöötajaid ja lastekaitsespetsialiste, aga neid on väga raske leida.
Tiia: „Kliendid tulevad koju kaasa mõtetes, nad tulevad koju kaasa ka paberitena, millega õhtul kodus töötame.“
Muudatusi on vaja teha pidevalt kogu sotsiaalvaldkonnas, olgu tegemist väikeste lastega, puudega inimestega, töötutega, töövõime kaotanud inimestega, eluheidikutega või majanduslikult raskesse olukorda sattunud peredega. Nad kõik vajavad abi, nõustamist, toetamist, et suudetaks võimalikult iseseisvalt ja hästi igapäevaeluga toime tulla. Soovin selleks jõudu ja hoolivust kõigile sotsiaalvaldkonnas.
Mida see tunnustus teile tähendab?
Vaggo: Ääretult palju! See on nagu palsam hingele. Olin nii liigutatud, et ei oska seda isegi sõnadesse panna. See on lihtsalt nii oluline. Olen seda tööd teinud südamest ja endast sada protsenti andes ning olnud sellele tööle täielikult pühendunud. Mul on siiamaani veel nii ilus olla!
Kaldoja: See annab tunde, et sind on märgatud. Tegelikult on sotsiaaltöö ikka meeskonnatöö: meid on neli ja lisaks kaks kodutöötajat. Kohe, kui on mõni keerulisem probleem, saab üheskoos arutada ja kolleegidele toetuda. See on väga tähtis!
Spitsõn: See tunnustus tähendab, et tuleb peeglisse vaadata, kui vanaks oled saanud! [Naerab.] Aga ma väga tänan neid, kes mind nimetasid. Suvel hakkab mul jooksma 45. aasta sotsiaalvaldkonnas. See muidugi rõõmustab, et mind on märgatud, aga paneb ka mõtlema, kuidas abivajajaid veelgi enam aidata.
Elutöö tegijad sotsiaalvaldkonnas 2021
Aime Vaggo
- juhtis 28 aastat sotsiaalosakonda Pirital ja jäi nüüd pensionile
- kuulus tuumikusse, kes ehitas üles Tallinna linna hoolekande
- pikaaegne aktiivne ESTA liige, on osalenud eetikakomitee töös
Küllike Kaldoja
- põline Kanepi valla, enne ühinemist Kõlleste valla sotsiaaltöötaja
- juhtis 15 aastat ka kohalikku hooldekodu
- kasutab töös loovalt kogukonnas peituvaid ressursse
Tiia Spitsõn
- järgmisel aastal täitub sotsiaalvaldkonnas 45 aastat
- karjäär algas Hiiumaalt, viimased 18 aastat on möödunud mandril, juhtides Harku valla sotsiaal- ja tervishoiuosakonda.
- on osalenud mitmetes sotsiaaltöö parendamise ja uute suundade väljatöötamisega tegelevates töörühmades
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022