Abi kasutajal on õigused, aga kas ka kohustused?

Rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva tähistati seekord päev hiljem Tallinna ülikoolis. Konverentsil „Sotsiaaltöö (de)globaliseeruvas maailmas“ sai kuulata väga huvitavaid ettekandeid sotsiaaltöö tulevikust. Kuigi praeguste kiirete muutuste tuules on peaaegu võimatu ette kujutada, kus me oleme 25 aasta pärast, kõlasid olulised märksõnad, nagu „heaoluriik“, „määramatus ja lootus“ning „koostöö ja kogukonnad“. Paneelarutelus olid osalejad konkreetsemad ja paar korda kerkis ka nn silotornide küsimus ehk millal siis hoolekanne ja tervishoid „keskel“ ühise meeskonnana kokku saavad, andmebaasid ühildavad jms.

Teenuste kasutaja meelespea

Olen sotsiaaltööga seotud aastast 1991, praegu Pärnu haigla patsientide nõukoja liige ja näen soovitud sihis edasiliikumiseks üht väikest võimalust: meedikutel ja sotsiaaltöö tegijatel on kummalgi oma eetikakoodeks, kuid valdkondade ravi- või hoolekandeteenuste saajatel võiks see olla ühine.

Sotsiaal- või tervishoiuteenuste saaja/taotleja meelespea

Abi otsima minnes on tähtis mõelda, millist suhtumist abi osutaja võib oodata ja mida saaksin ise teha, et olukorra lahendamisele kaasa aidata ning koostöö abistajatega sujuks.

1. Pean kinni varem kokku lepitud kellaaegadest ja tegevuskavast.
2. Tulen protseduuridele/teenustele pestuna, puhaste riietega, kainena; olen valmis alustama/jätkama koostööd ühise eesmärgi nimel.
3. Teen endale selgeks teenust osutava asutuse sisekorrareeglid ja järgin neid.
4. Tulles kokkusaamisele nendega, kes aitavad mul kindlaks teha probleemi sisu ja kellega koos hakkame otsima sellele parimaid lahendusi või leevendust, olen valmis koostööks, sh olen nõus vajadusel muutma oma elustiili.
5. Olen realistlike ootustega. Püüan elada nii, et abivajadus ei kasvaks.
6. Ei semutse, ei kasuta tutvusi eeliste saamiseks. Olen väärikas.
7. Usaldan teenuseosutajat, annan küsitud tagasisidet, ei püüa temast targem olla. Teenusel olles panen ootele heasoovlikest asjaarmastajatest nõuandjate soovitatud alternatiivsed „imenipid“. Ootamatuste ilmnedes informeerin teenuseosutajat. 
8. Ei levita oma kriitilisi hinnanguid sotsiaalmeedias. Olen usaldusväärne, ei jaga nähtud/kuuldud delikaatset infot.
9. Oskan hinnata teenuseosutajate panust minu teovõime, elukvaliteedi jms parandamisel. Tundes tarvidust tänada, teen seda vaoshoitult.
10. Vajaduse korral kasutan oma õigust protsessi/tulemust vaidlustada. Teen seda vastavalt kehtivale korrale.
11. Suhtun mõistvalt, lugupidavalt ja toetavalt teenuseosutaja tegemistesse.
12. Kasutan abi säästlikult, hoidun raiskamisest ja ületarbimisest, -hooldamisest.
13. Mõistan teiste teenusesaajate olukorda ja vajadusi, käitun vastavalt.
14. Püüan teenusel olles luua/hoida nii isiklikku kui ka ühist positiivset meelt.
15. Eriolukorras olen toeks suurema abivajadusega inimesele.

Olen ülaltoodud teksti korduvalt ümber kirjutanud ja küllap tuleks seda huvilistega koostöös veelgi täiendada või parandada, aga esialgu tuleks omaks võtta arusaam, et abi palujal on mitte ainult õigused, vaid ka kohustused. Selle kasutegurite mittetäielik loetelu võiks olla järgmine.

• Kiirem ja tõhusam lahendus/leevendus abivajaja probleemile.
• Teenuseid osutavate spetsialistide töövõime ja töörõõmu hoidmine.
• Minakeskse mõtteviisi tasakaalustamine suurema empaatia abil.

Oleks ülimalt naiivne loota, et kui kõnesolev meelespea mingil tasandil ka heaks kiidetakse, siis peagi ka tulemused ilmnevad. Pigem ehk mitte. Aga kui konverentsi ettevaade on 25 aastat, siis (kui viisakuse põhitõed juba koolis rohkem tähelepanu pälvivad ning kui me kõik teiste inimeste ootusi rohkem arvestava käitumise omaks võtame) võiks ju mõnd väikest muudatust märgata ehk juba aastal 2035.