Aasta sotsiaaltöötaja Väino Maasalu: „Püüan olla eeskujuks kogukonnas ja oma lastele”

---

Sotsiaaltöötaja roll on maakogukonnas väga tähtis. Tuleb olla eeskujuks ja valmis selleks, et ka poes kurdetakse oma muresid. „Tunnen ennast kogukonna osana, teisiti ei saagi seda tööd teha,” ütleb Väino Maasalu.

Mida tähendab Teile tunnustus „Aasta sotsiaaltöötaja”?

See oli äärmiselt ootamatu. Ma pole kunagi teinud tööd tunnustuse pärast. See oli kindlasti liigutav, sain signaali, et mu tegemisi on märgatud. Olen püüdnud lihtsalt teha oma igapäevatööd võimalikult hästi.

Leian, et sotsiaaltööd ühiskonnas eriti ei märgata ega tunnustata. Kuidas Teile tundub?

Mulle tundub, et tunnustatakse üha rohkem. Ametisolev president [Kersti Kaljulaid – autor] on sotsiaalsfääri ja pehmema poole inimesi esile tõstnud. Arvan, et suhtumine on hakanud muutuma, sotsiaaltöötajaid küll tunnustatakse, aga mitte piisavalt.

Mis on sotsiaaltöötajale kõige suurem tunnustus?

Seda on keeruline öelda. Rõõmustab, kui inimene on rahul. Väga sageli aitäh ei öelda, aga kui näed, et probleem laheneb, keegi saab õnnelikumaks, on see kõige suurem tunnustus.

Sotsiaalvaldkonnas ei tööta kuigi palju mehi. Kuidas Teie sellesse ametisse sattusite?

Gümnaasiumi lõpus ei teadnud ma, mida edasi õppida. Kaalusin ajakirjandust. Tahtsin saada spordireporteriks. Siis aga otsustas mu sõbranna minna sotsiaaltööd õppima. Parasjagu ehitati meie kodukanti Hagerisse hooldekodu. See tundus huvitav ja mõtlesin, et hooldekodus võiks kunagi tööd saada. Otsustasin kandideerida ja läks nii, et sõbranna sisse ei saanud, aga mina sain.

Kas õppides või töötades on olnud mõni otsustav hetk, kui tekkis äratundmine, et sotsiaaltöö ongi minu õige ala?

Ma ei ole eriala valikut siiani kahetsenud. Järelikult tekkis kohe äratundmine, et see on minu valdkond.

Missugused isikuomadused teevad Teist hea sotsiaaltöötaja?

Arvan, et suudan inimesed ära kuulata. Ma ei lähe kergesti endast välja. Gümnaasiumis oli meil lisaaine psühholoogia, mis oli mu lemmik. Inimesest aru saamine ja tema tunnetamine on olnud mu tugev külg.

Kuidas inimest ära kuulata?

Inimesel tuleb lasta end tühjaks rääkida. Oma klienti tundmata ei saa talle ka head lahendust pakkuda.

Millele töötades toetute: õpikutarkusele, töökogemusele …?

Eks teooriad ja lähtenurgad muutu. Toetun heas mõttes kõhutundele. Olen ju aastaid sel alal töötanud ja tunnetus, mis toimib, mis mitte, on mul juba olemas.

Palun rääkige oma tööst: missuguste inimeste ja probleemidega kokku puutute?

Kohila vallas tegeleb sotsiaaltööga kolm inimest, minule lisaks ka lastekaitse spetsialist ja sotsiaaltöö spetsialist. Vahepeal töötasin üksi. Lastekaitsetöö ei ole enam minu haldusalas ja nüüd tegelen töötutega, hooldust vajavate inimestega, eakatega ning sotsiaaleluruumi või toetusi vajavate inimestega.

Ametininimetuselt olen sotsiaalnõunik, aga see ei tähenda, et ma n-ö põllul ei käiks. Mul on endiselt palju kokkupuuteid klientide ja nende kodudega.

Töötate Kohilas 2002. aastast. Kuidas on sotsiaaltöö selle aja jooksul muutunud?

Kindlasti on tekkinud rohkem võimalusi. Näiteks toona ei olnud sotsiaaltransporti. Praegu saame ratastoolis inimesi ja eakaid transportida, kuhu vaja. 18 aastat tagasi pidime kõik sõidud tegema oma isikliku autoga. Vajadus sotsiaaltranspordi järele oli tol ajal ka, aga polnud head lahendust. Raha on valdkonda juurde tulnud.

Kas inimeste probleemid on ka kuidagi muutunud?

Viimasel ajal on järjest enam probleeme süveneva dementsusega eakatel. Kes ja kuidas peaks neile selgeks tegema, millal on näiteks õige aeg lõpetada auto juhtimine või millal ja mis abi neile üldse pakkuda? Kuidas aidata lähedastel toime tulla oma eakaga, kel on dementsus? Eakate ja nende omaste nõustamine on pea kõikjal üsna puudulik. Laste, perede ja tööealistega tegeldakse kindlasti rohkem.

Palju on peresid, kes on hädas eaka hooldekodusse paigutamisega. Nad on tõesti SOS-olukorras, sest majanduslikult pole võimalik hooldekodukoha eest tasuda, aga siiski oleme lahenduse leidnud. Hea tunne on näha siirast rõõmu eaka lähedase silmis.

Peresuhted ja laste jagamine käib mõnikord üle mõistuse. Inimesed on justkui hulluks läinud. Omavahel ei suudeta kokku leppida. See on nii kurb, kui kaks täiskasvanut inimest ei suuda kokku leppida oma laste suhtes, kellele tegelikult soovitakse ju head. Vaieldakse, käiakse kohut, solgutatakse lapsi siia-sinna, kokkuvõttes teeb see lastele halba. See muutub järjest hullemaks.

Kuidas sellises olukorras inimesi aidata?

See on äärmiselt keeruline. Esmalt tuleb nad ära kuulata ja neile oma arusaama selgitada. Pidevalt tuleb rõhutada, kelle pärast kokku tuldi ja kelle nimel üritatakse lahendust leida. Peab meelde tuletama, et lapse heaolu tuleb seada esikohale. Tihti lähevad sellised lood kohtusse, aga mõne olukorra oleme lahendanud ka laua taga istudes. Kõik sõltub inimese kangekaelsusest või intelligentsusest.

Kas kõiki inimesi on võimalik aidata?

Kui inimene abi tahab, siis saab teda aidata. Kui ta aga, nui neljaks, abi vastu ei võta, siis mitte. Esimese töise õppetunni sain oma esimeses töökohas Tallinna Laste Turvakeskuses. Juhataja saatis mind, noort sotsiaalpedagoogi, üht ema rongile panema. Pidin talle pileti ostma. Tegin seda ja rongile see ema Balti jaamast läks. Kahjuks ei oodanud ma ära rongi väljumist.

Ema sihtkohta ei jõudnud ja piletiraha vahetas alkoholi vastu. Suurte kogemustega juhataja ei tahtnud uskuda, et ma nii usaldav ja naiivne olin. Sain edasiseks tööeluks õppetunni – usalda, aga kontrolli. Tahaksin ikka uskuda, et inimesed on ilusad ja head, aga alati see nii paraku ei ole.

Miks tekivad sellised olukorrad, et inimene ei taha abi vastu võtta?

Igal kliendil on oma ettekujutus ja versioon, mida ta tahab. Kui see ei lähe tegelike võimalustega kokku, siis ongi keeruline. Kompromissid on võimalikud, aga alati ei olda altid neid tegema. Kusagil tuleb sein ette.

Ülikoolis õpetatakse sotsiaaltöö eriala üliõpilastele, et ei tohi olla sellist suhtumist nagu ei saaks inimest üldse aidata.

Üks asi on, mida õpetatakse, teine asi on elu. Maailm ei ole mustvalge. Kõik paraku ei saa õnnelikuks ja kõik paraku ei saa pakutavaga rahul olla.

Milline peaks olema sotsiaaltöötaja ja kliendi suhe?

Ühest küljest ei saa olla liiga familiaarne, koos nutta või olla sõbramees, kes laenab raha. Teisalt ei tohi ka olla kõrk ja bürokraatlik ametnik. Tuleb leida kuldne kesktee – olla inimene, kelle juurde tahetakse tulla, aga mitte selline, keda kutsutakse hüüdnimega.

Sotsiaaltöös on oluline roll ka neil, kes märkavad raskusi teiste inimeste elus. Kui tihti Teile helistatakse ja muret tekitavatest olukordadest teada antakse?

Uskumatult vähe. Teeme üleskutseid, eriti näiteks koroonaviiruse leviku ajal kogukonnale ja külavanematele, et märgake ja andke abivajajaist teada. Aga üllatavalt paljud said hakkama kõrvalise abita. Teavitamiseks on meie külavanematel eraldi meililist, kus info levib. Teine oluline infokandja on valla leht, mis jõuab igasse postkasti. Ka seal avaldame üleskutseid.

Siiski tuleb ette juhtumeid, kus oleks saanud sekkuda palju varem. Kas inimene oleks võinud palju varem hooldekodusse minna või oleks saanud vältida tema katuse sisse varisemist. Kui märkaksime rohkem, oleks selliseid lugusid vähem.

Räägime rahast. Paljud sotsiaaltöötajad tunnevad ennast kitsena kahe heinakuhja vahel. Ühest küljest ütleb hoolekande seadus, et kedagi ei tohi jätta abita. Teisalt ei pruugi vallal olla huvi sotsiaalvaldkonda vajalikul määral rahastada. Kas ka Teie näete seda probleemi?

Eks ta ole jah nii, et riigi antud kohustustega ei tule kaasa piisavalt raha. On olukordi, kus osaleme projektis, mida rahastab Euroopa Sotsiaalfond. Projektiga läheb juba hästi, aga siis rahastus lõpeb ja sellega ka projekt. Väga kihvt asi, võtame endale üle, esialgu tuleb riigilt ja Euroopa Liidust ka raha, aga siis keeratakse kraanid kinni ja väiksem omavalitsus ei suuda kulusid enda kanda võtta.

Positiivne on aga see, et meie vald on sotsiaalvaldkonna inimesi usaldanud ja sinna panustanud, kui oleme oma vajadused ära põhjendanud. Ei ole suhtumist, et sotsiaalvaldkond viib ainult raha välja. Volikogu ja vallavalitsus on alati sotsiaaltööd hinnanud.

Mis murekohti näete sotsiaalhoolekande korralduses?

Praegu on väga aktuaalne see, kes peab maksma eakate hoolduse eest. Kui suur on laste ja kohaliku omavalitsuse kohustus ja mis saab eaka varast. Selliste olukordade lahendamiseks oleks vaja selget regulatsiooni. Et ei oleks nii palju vaidluskohti, meediasse pöördumist ja omavalitsuse peale kaebamist. Rahastamisega seotu võiks olla riigis selgemalt korraldatud.

Praegu vaatame perekonnaseaduse järgi esmalt laste poole. Seejärel hindame eaka kinnisvara. Kui muid lahendusi enam ei ole, katab hoolduskulud vald. Neid inimesi on paraku küllalt palju, aga siin tuleb ka omavalitsusel lagi ette – kõiki ei saa aidata. Sellepärast toetan ka sotsiaalministri välja käidud ideed, et meil võiks olla hoolduskindlustusmaks.

Kui palju on sotsiaaltöös ennetavat sekkumist? Sellist, et käimegi ühel talvel kõik üksikud eakad läbi ja vaatame, kas neil on vaibad maha kleebitud, et nad ei komistaks.

Nii just ei ole, aga meil on hea koostöö päästeametiga. Külastame koos kodusid, kus elavad üksikud inimesed ja asotsiaalse eluviisiga pered, kontrollime nende kütteseadmete korrasolekut ja suitsuandurite olemasolu. Osaleme projektis „500 kodu tuleohutuks” ja selle käigus avastab päästeamet sotsiaalselt keerulisi olukordi ja kaasab meid. Aga on ka vastupidi. Meil on traditsioon, et 75aastased ja vanemad saavad vallalt jõuludeks kaardi ja kommikarbi. See antakse üle inimese kodus ja siis on hea võimalus näha tema olukorda.

Kas Kohilas tehakse midagi teisiti kui naabervaldades?

Oleme püüdnud olla võimalikult bürokraatiavabad. Paljudes omavalitsustes on bürokraatiat väga palju, oleme püüdnud viia seda miinimumini. Eesmärk on aidata inimest nii, et ta ei peaks täitma tohutut hulka pabereid. Mitmel pool otsustatakse sotsiaaltoetuste saamine näiteks vallavalitsuse istungil. Teistes omavalitsustes saab toetust sotsiaalkomisjoni kaudu.

Minu meelest ei tohiks nii olla, sest taotlustes on palju delikaatseid isikuandmeid. Võib-olla on see praegu juba muutunud. Oleme püüdnud seda vältida ja vaatame taotlused läbi ainult oma osakonnas, et neid ei peaks edasi saatma komisjoni või vallavalitsusse.

Millise viimase aja saavutuse üle Kohilas olete uhke?

Rohkesti on kiidetud meie tervisekeskust. Vallavalitsuses on palju töötajaid vahetunud, mina veel mäletan tervisekeskuse kavandamise aega, olen selles mõttes ajaloo kandja. Esmatasandi arstiabile lisaks on tervisekeskuses füsioteraapia, ämmaemand, nõustamine, ka günekoloogi abi ja koduhooldusteenus on korraldatud selle maja kaudu. Meil on maakonna ainuke silmaarst. Kohila elanikel on nüüd kohapeal palju rohkem teenuseid.

Kohila on küllaltki väike vald. Mis on sellises kohas töötamise eelis?

See, et päris tundmatuks ei saa jääda. Tallinnas on kerge ära kaduda. Meil on 3000 elanikku, keegi ikka teab sind ja su probleemi. Päris märkamatu ja nähtamatu ei ole keegi. Teisalt võib seetõttu olla raske minna nõustamisele. Tõenäoliselt ju tunned psühholoogi, kelle juurde pead minema. Sellisel juhul saadame inimese naabervalda.

Missugune on sotsiaaltöötaja roll väiksemas kogukonnas?

Roll on suur, oled nähtav ja pead olema eeskujuks. Teatud raamid ja diskreetsus peab olema, ei saa olla n-ö oma jope, aga ei saa ka võõras olla. Tunnen end kogukonna osana, teisiti ei saakski seda tööd teha.

Sotsiaaltöötajat teatakse, vahel tullakse isegi poes muret kurtma, aga ma ei pane seda pahaks. Teinekord tuleb ennast aga kehtestada ja öelda, et sellest räägime homme. Tead ja tunned kõiki, aga see ei väsita ja tuleb pigem kasuks.

Kas olete inimestele telefoni teel kogu aeg kättesaadav?

Põhimõtteliselt jah, aga püüan siiski töö- ja puhkeaega lahus hoida. Kogu aeg ma telefoni vastu ei võta. Mul on mõne kliendi telefoninumber olemas ja kui tean, et võib tekkida kriitiline olukord, vastan ka vabal ajal, nädalavahetusel või puhkuse ajal. Kui öösel midagi juhtub, siis selleks on meil politsei, kiirabi ja päästetöötajad.

Abistava elukutse esindajail on suur oht läbi põleda. Kuidas seda väldite?

Sotsiaalministeerium pakub supervisiooni ja see on päris hea. Teisalt on oluline ka kollektiiv, kus saab probleeme arutada. Elu on õpetanud, et kliendi muresid ei saa hinge võtta, tuleb distantseeruda. See ei tähenda, et oleksin külm, lahendusi saab otsida südamega, aga seada tuleb teatud piir. Seni ei ole ma läbi põlenud.

Kust Te energiat ammutate?

Selleks on hobid ja pere. Laulan juba pikka aega Hageri kammerkooris Lambertus. Kunagi tegelesin ka puhkpillimänguga, aga see on soiku jäänud. Sporti tahaks rohkem teha, aga pole aega. Suvel on peamiseks hobiks lastele rannavõrkpallis kaasa elamine. Praegu on isegi päikesekurrud näos. Naudin aias nokitsemist.

Mida Te oma lastele õpetate?

Mul on kolm poega: 18-, 14- ja 12aastane. Püüan olla neile eeskujuks ja õpetada suhtumist, et inimesi tuleb väärtustada ja hinnata, teisi ei tohi halvustada. Pojad räägivad mulle oma probleemidest. Nad sekkuvad, kui näevad hädas olevat koolikaaslast. Lastele tuleks rääkida, et inimesed ja nende võimalused on erinevad. Kodu on väljaelamiskoht, tööl hoiad nii mõndagi sordiini all, aga püüan ennast siiski ka laste ees jälgida – olla eeskuju ühest küljest nii neile kui ka kogukonnale.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2020

---