IFightDepression
- Loomisaasta
- 2014
- Sihtgrupp
- murdeiga (16-19 a)
- varane täiskasvanuiga (19-25 a)
- täiskasvanuiga
- Elluviimise keskkond
- veebikeskkond
- Elluviijad
- Eestis võivad juhendajateks olla väljaõppe läbinud perearstid, pereterapeudid, vaimse tervise õed ja psühholoogid.
- Ennetustegevus sisaldab
- juhendatud veebipõhine eneseabiprogramm kuue põhimooduli ning täiendavate eluviisi ja tööelu moodulitega. Sisaldab teavet, harjutusi ja töölehti. Noorteversioonis käsitletakse ka suhteid ja sotsiaalset ärevust. Kasutajat toetab koolitatud juhendaja.
- Ennetustasand
- näidustatud ennetus
- teisene ennetus
- Märksõnad
- sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamine
- vaimse tervise probleemide ennetus
- riskantse seksuaalkäitumise ja seksuaaltervisega seotud probleemide ennetus
- Eesmärk
-
iFightDepressioni eesmärk on vähendada kerge kuni mõõduka depressiooniga inimeste depressiivseid sümptomeid kognitiiv-käitumisteraapial põhineva juhendatud eneseabi kaudu. Programmis on kesksel kohal käitumuslik aktivatsioon ehk igapäevase aktiivsuse suurendamine ja meeldivates tegevustes osalemise soodustamine. Lisaks toetatakse une ja päevakava korrastamist, negatiivsete mõttemustrite märkamist ja ümberhindamist ning enesejuhtimisoskuste ja elukvaliteedi parandamist.
- Läbis Ennetuse teadusnõukogu hindamise
- 2026
- Retsensendid
- Ennetustegevuse veebileht
- IFightDepression
Soovitud esmane mõju on depressiivsete sümptomite vähenemine. Uuringutes on sümptomeid hinnatud osalejate täidetud valideeritud küsimustike abil ning järelhindamisi on tehtud kuni 12 kuud pärast sekkumist.
- IFightDepressioni kasutajate depressiivsed sümptomid vähenesid juhuslikustatud kontrolluuringus kolme kuu järel statistiliselt oluliselt rohkem kui aktiivses kontrollrühmas, mille osalejad läbisid progresseeruva lihaslõõgastuse programmi ja said samas mahus juhendajatuge. Vahetult pärast sekkumist ja kolme kuu järel olid iFightDepressioni rühma tulemused statistiliselt oluliselt paremad, kuid kuue ja 12 kuu järel olulist rühmadevahelist erinevust enam ei leitud (Oehler jt, 2020).
- Varga jt (2024) uuringus vähenesid depressiivsed sümptomid iFightDepressioni kasutanud rühmades rohkem kui tavaravi saanud rühmas. Kõige suurem paranemine ilmnes rühmas, kes sai lisaks iganädalast telefonituge. Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et uuring ei olnud täielikult juhuslikustatud, tavaravirühm moodustus programmis mitteosalenutest ning rühmad said ka erisugust ravi.
*Esmane tulemusnäitaja on ennetustegevuse mõju või toime uuringu peamine tulemusnäitaja.
Soovitud teisene mõju on elukvaliteedi paranemine. Seda on hinnatud osalejate täidetud küsimustikuga SF-12, mis mõõdab vaimse ja füüsilise tervisega seotud elukvaliteeti. Järelhindamisi on tehtud kuni 12 kuud pärast sekkumise lõppu.
- Juhuslikustatud kontrolluuring näitas, et programmi kasutajate vaimse tervisega seotud elukvaliteet paranes 12-kuulise jälgimisperioodi jooksul rohkem kui aktiivses kontrollrühmas (Oehler jt, 2020). Erinevus oli statistiliselt oluline vahetult pärast sekkumist ja kolme kuu järel, kuid hilisematel hindamistel enam mitte. Füüsilise tervisega seotud elukvaliteedi paranemises statistiliselt olulist erinevust ei leitud.
*Teisene tulemusnäitaja on muu tulemusnäitaja, mille vastu huvi tuntakse.
Ettepanekud uurimiseks:
- Hinnata programmi mõju Eesti tavapraktikas, sest seni puuduvad Eestis tehtud tulemuslikkuse uuringud. Uuringus tasub mõõta osalejate depressiivseid sümptomeid, ärevust, funktsioneerimist ja elukvaliteeti ning teha järelhindamine vähemalt 3–6 kuu möödudes. Usaldusväärsete mõõtevahendite valikul arvestada nii nende sobivust Eesti oludesse kui ka rahvusvahelise võrdluse võimalust.
- Uurida programmi vastuvõetavust ja tegelikku kasutamist, ühendades platvormi kasutusandmed kvalitatiivsete intervjuudega. Selgitada välja, miks inimesed programmiga alustavad või selle katkestavad ning milliseid mooduleid nad peavad ebavajalikuks või raskesti mõistetavaks. Kaasata uuringusse ka programmi katkestanud kasutajad.
- Uurida juhendamise sageduse, kestuse ja sisu seost programmi läbimise ning tulemustega. Varga jt (2024) uuring viitab täiendava regulaarse telefonitoe võimalikule kasule, kuid juhendamise optimaalne maht ei ole teada. Selgitada välja, milline juhendamise maht on Eesti tingimustes piisav kasutajate toetamiseks ja soovitud tulemuste saavutamiseks.
- Uurida programmi vajaduspõhise läbimise võimalusi, mille puhul kasutaja ja juhendaja valivad moodulid ning nende läbimise järjekorra sümptomite ja vajaduste põhjal. Hinnata, kuidas kasutaja ja juhendaja koostöös tehtud valikud mõjutavad programmi kasutamist, katkestamist ja kliinilisi tulemusi.
- Hinnata programmi ohutust ja võimalikke soovimatuid mõjusid, sealhulgas sümptomite süvenemist, suitsiidimõtteid, vajaliku ravi edasilükkumist ja soovimatuid psühholoogilisi mõjusid. Senistes uuringutes on soovimatuid mõjusid vähe käsitletud ning üksikutel osalejatel on täheldatud võimalikku sekkumisega seotud seisundi halvenemist.
- Uurida sekkumise kättesaadavust, kasutamist ja tulemusi eri elanikkonnarühmades, arvestades osalejate vanust, haridust, keelt, elukohta, digipädevust ja sotsiaalmajanduslikku tausta. Selgitada välja, kelle jaoks jääb programm raskesti ligipääsetavaks või kasutatavaks ning millist tuge nad vajavad.
- Hinnata programmi kulutõhusust Eesti tingimustes, arvestades lisaks platvormi kuludele juhendajate tegelikku tööaega, väljaõpet, supervisiooni, koordineerimist ja edasisuunamisi. Käsitleda juhendamist sekkumise osana ka kulude hindamisel.
- Korrata ja metoodiliselt täpsustada juhendajate kogemuste uuringut, et mõista, millised tegurid toetavad või takistavad programmi kasutamist perearstide, vaimse tervise õdede, psühholoogide ja teiste juhendajate tavapraktikas.
Ettepanekud arendamiseks:
- Muuta programmi juhendatud ja individualiseeritav ülesehitus kasutajale selgemaks, säilitades kognitiiv-käitumisteraapial ja käitumuslikul aktivatsioonil põhineva sisu ning programmi lihtsa kättesaadavuse. Kirjeldada selgelt kasutaja ja juhendaja rolle ning programmi seost muu nõustamise ja raviga.
- Kehtestada juhendamise miinimumstandard, sealhulgas kontaktide minimaalne sagedus ja kestus, juhendaja baaspädevus, supervisiooni korraldus ning edasisuunamise kriteeriumid. Arvestada juhendamiseks vajalik tööaeg teenuse eelarvesse.
- Ühtlustada programmi sobivuse ja suitsiidiriski hindamist enne alustamist ning seisundi jälgimist programmi jooksul. Täpsustada, kuidas arvestatakse depressiooni kõrval ärevuse, uneprobleemide, ainete tarvitamise ja funktsioneerimisega ning kuidas tegutsetakse seisundi halvenemise korral. Siduda hindamine olemasolevate kriisijuhiste, konsultatsioonivõimaluste ja funktsiooniga „Vajan kohe abi“.
- Muuta olemasolev moodulite paindliku valiku ja järjestamise võimalus selgemaks ning sõnastada selle põhimõtted. Kasutaja ja juhendaja võiksid sümptomite ja vajaduste põhjal otsustada, millised moodulid on asjakohased ja millises järjekorras neid läbida, säilitades programmi põhikomponendid.
- Tugevdada emotsioonialast psühhoharidust ning käsitleda „positiivse mõtlemise“ asemel realistlikku ja tasakaalustatud mõtlemist. Programmis võiks selgemalt käsitleda emotsioonide rolli ning mõtete, tunnete ja käitumise seoseid. Kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) eesmärk ei ole negatiivseid mõtteid lihtsalt positiivsetega asendada, vaid õppida neid märkama, hindama nende tõepärasust ning kujundama realistlikumat ja tasakaalustatumat vaatenurka.
- Eristada programmi alguses koostatav kriisi- ja seisundi halvenemise plaan hilisemast tagasilanguse ennetamise plaanist, et kasutaja teaks, kuidas tegutseda nii seisundi vahetu halvenemise kui ka pärast paranemist sümptomite taastekkimise korral.
- Kohandada unemooduli kasutamist inimese vajaduste järgi, eristades unetuse ja liigse unisusega inimesi ning normaalse unega inimesi.
- Käsitleda tööga seotud depressiooni puhul lisaks individuaalsele toimetulekule ka psühhosotsiaalseid tööriske ja organisatsioonilisi tegureid, et vastutus olukorra parandamise eest ei jääks üksnes töötajale.
- Luua ühtne teenuse rakendamise ja tulemuste seiresüsteem ning teha selle tulemused arusaadavaks ja nähtavaks elluviijatele, rahastajatele ja teistele osapooltele. Jälgida vähemalt juhendajaga kontakti saamist, programmi alustamist, kokkulepitud minimaalse mahu saavutamist, programmi katkestamist ja lõpetamist, sümptomite muutumist ja süvenemist ning juhendaja ajakulu. Kasutada neid andmeid töökorralduse ja ressursivajaduse täpsustamiseks.
- Arvestada teenuse rahastamisel juhendamiseks vajaliku inimressursiga. Tuua eelarves välja juhendajate tööaeg ning väljaõppe ja supervisiooni kulud, sest professionaalne juhendamine on sekkumise oluline osa.