Immigrandid Eestis: HIVi ja kaasuvate infektsioonide olukorra hindamine, et tagada sellele olulisele sihtrühmale vajalikud teenused

Sissejuhatus

Ränne mõjutab nakkushaiguste, sealhulgas HIV, tuberkuloosi (TB) ja viirushepatiitide epidemioloogilist olukorda. Näiteks 2019. aastal registreeriti 44% uutest HIV juhtudest Euroopa Liidus/Euroopa Majanduspiirkonnas immigrantide seas. Immigrandid seisavad ravile pääsemisel ja ravisoostumusel silmitsi erinevate takistustega, sealhulgas vähene enesehinnanguline TB risk, häbimärgistamine ja hirm tervishoiuteenuste osutamisel esineda võiva diskrimineerimise ees. Eeltoodut tuleks teenuste osutamisel arvesse võtta. 2020. aastal rändas Eestisse sisse üle 16 000 inimese. Immigrantidel ei ole seni olnud peaaegu mingit rolli Eesti HIV-epideemias ega kaasuvate infektsioonide esinemisel. Uuringu eesmärgiks oli vaadelda HIV ja kaasuvate infektsioonidega seotud riskikäitumist erinevates immigrantide rühmades Eestis, kaardistada nende vajadused ning tuvastada puudujäägid olemasolevates ennetus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenustes.

Metoodika

Immigrantide erinevate rühmade seas viidi läbi kakskümmend kaks põhjalikku poolstruktureeritud intervjuud ja lisaks intervjueeriti kolme immigrantidega töötavat spetsialisti. Keskenduti äsja saabunud immigrantidele (saabunud viimasel kolmel aastal), et uurida, kuidas kohanevad inimesed Eestis rahvatervishoiu kontekstis. Sooviti kaasata erinevaid immigrantide rühmasid, sealhulgas haavatavad rühmad (ebaseaduslikult töötavad inimesed, meestega seksivad mehed, HIV-ga inimesed).

Tulemused

Olulisemate toetusallikatena nimetati teisi immigrante, diasporaa organisatsioone ja pereliikmeid nii Eestis kui välismaal. Seoses juurdepääsuga tervishoiuteenustele ilmnesid mitmed väärarusaamad ja teabe puudumine selle kohta, millised teenused on saadaval ja kellel on neile juurdepääs. Peamine takistus tervishoiuteenustele juurdepääsemisel oli seotud staatusega — vastavaid teenuseid ei saanud kasutada illegaalsed immigrandid ja elamisloata inimesed. Ebaseaduslikud immigrandid kartsid ka tagajärgi ja konfidentsiaalsuse kaotamist arstiabi taotlemisel. Osalejad mainisid tervishoiuteenuste osas ka Eesti tavarahvastikuga sarnaseid probleeme — pikad ootejärjekorrad, kõrged hinnad (eriti hambaravi), mitte abivalmis tervishoiutöötajad. Keele- ja kultuuriprobleeme mainiti mitu korda — isegi Tallinnas oli olnud raske leida inglise või vene keelt kõnelevat arsti ning tervishoiutöötajad ei olnud harjunud teistsuguse kultuuritaustaga inimestega suhtlema. Osalejad mainisid ka raskusi seoses rasestumisvastaste vahendite ja kondoomide kättesaadavusega. Enamik osalejaid olid HIV-st ja tuberkuloosist teadlikud ning neid oli elu jooksul testitud. Eestis viibimise ajal oli testimine vähene, eriti tuberkuloosi sõeluuringus osalemine. Kõik kolm HIV-ga elavat osalejat said tasuta antiretroviirusravi ja neil polnud süsteemi kohta kaebusi. Suurem osa meestega seksivatest meestest (n = 9) ei olnud HIV kokkupuute-eelsest profülaktikast kuulnud ja vaid vähesed olid seda Eestis kasutanud. Kokkupuute-eelse profülaktikaga seotud süsteemi peeti keeruliseks. Vaktsineerimise kontekstis mainiti kõige sagedamini grippi (andmete kogumise ajal ei olnud COVID-19 vastane vaktsineerimine laialdaselt kättesaadav). Kaks kolmandikku vastanutest ütles, et Eestis ei olnud keegi neile vaktsineerimist pakkunud.

Järeldused

Kokkuvõttes tõid äsja Eestisse saabunud immigrandid esile Eesti rahvatervishoiusüsteemi puudujääke, millega ei ole rahul ka kohalikud inimesed. Siiski esines ka staatusega seotud teistsuguseid probleeme. Lähitulevikus tuleks asjakohaselt koolitada erinevate organisatsioonide immigrantidega ja varjupaigataotlejatega töötavaid spetsialiste. Immigrantidele mõeldud teabe- ja haridusprogrammid peaksid olema kultuuriliselt sobivad ja kohandatud nende vajadustele. Häbimärgistamise vähendamine ja inimõiguste jõustamine on inimeste vajaduste rahuldamiseks hädavajalik. Rahvatervishoiu seisukohast on põhilisi tervishoiuteenuseid vaja osutada ka ebaseaduslikele dokumentideta immigrantidele, sealhulgas tuleb tagada, et nad saaksid nakkushaiguste ravi võimalikult varakult. See on eriti oluline COVID-pandeemia valguses. Immigrandid ise võivad olla HIV-ga seotud teenuseid pakkuvatele
organisatsioonidele oluliseks inimressursiks ning nende kaasamine vabatahtlikena aitaks kaasa HIV ja kaasuvate infektsioonide edukamale ennetamisele.