Kui sattuda piirkonda, kus on suur kontsentratsioon öösel tegutsevatest meelelahutusettevõtetest, on pilt tõesti halb. Näha võib lapseohtu välimusega noori, kes joobes olles pole võimelised oma käitumist kontrollima. Politseipatrullidele ja kiirabile tähendab see laia tööpõldu, mis hõivab suure osa nende ressursist. 

Võib ju mõelda, et probleemi allikas on lapsevanemate tegemata töö – kes muu peaks noortele selgitama, et alkoholi tarvitamine on alaealisele keelatud? Kuid keelatud on ka alaealistele alkoholi müümine! Selle eest peab vastutama iga alkoholi müügiga tegelev ettevõtja ja seal töötavad inimesed.

Andmed näitavad, et probleem on äris

Tervise Arengu Instituut viis 2024. aasta sügisel Tallinna kesklinna piirkonnas läbi testostlemise uuringu, mille üks eesmärk oli selgitada välja noorte vanuse tuvastamine alkoholi müümisel öistes meelelahutusasutustes. Olukorra hindamiseks viidi läbi 29 testostu Tallinna baarides, klubides ja pubides, kus testostlejatena osalesid värskelt täisealiseks saanud noored poisid ja tüdrukud.   Tulemused olid jahmatavad: alkoholi üleandmisel ei küsitud kordagi vanust ega vanust tõendavat dokumenti! Võiks arvata, et äkki tegi selle töö ära uksel seisev turvamees, kuid 29-st asutusest oli turvamees uksel vaid 12 juhul ja neistki vaid 7 küsis noorelt vanust tõendavat dokumenti. 

Teine huvitav nüanss puudutas teavitusi. Mitte üheski asutuses ei olnud kliendi jaoks silmaga nähtavat silti (mida me oleme harjunud nägema näiteks jaemüügi kauplustes), mis kutsuks üles dokumenti näitama või annaks teada, et alkoholi siin alaealistele ei müüda. See oleks vähim, mida ettevõtja teha saaks, et oma külastajat harida ja oma ettevõtte kultuuri kujundada.

Ka purjus inimestele alkoholi müümine pole tabu

Teine pool uuringust puudutas joobetunnustega inimestele alkoholi müümist, mida oli võimalik hinnata 27 asutuses, millest turvamees oli uksel 11 juhul. Joobetunnustega inimese sisselaskmist tõkestati vaid kahel juhul. Teenindaja keeldus joobetunnustega inimesele alkoholi müügist vaid neljal juhul 25-st. Alkoholi müümine purjus klientidele tähendab, et pärast asutusest väljumist on nad tänavatel politsei ja kiirabi potentsiaalsed kliendid.

Tasuta koolitused ei motiveeri ettevõtteid

Otsides olukorrale lahendust, pakkus Tervise Arengu Instituut testostlemises probleemseid tulemusi näidanud ettevõtetele tasuta vastutustundliku alkoholimüügi veebikoolitust. Interaktiivne koolitus katab teemasid, mis on enamikes riikides alkoholiga kauplejatele kohustuslik läbida. Programmi läbimisel saab teenindav personal praktilisi teadmisi ja oskusi, kuidas dokumenti õigesti küsida ja kontrollida ning kuidas suhelda joobes või uimasteid tarvitanud kliendiga. Lisaks jagatakse osalejatele abimaterjale, mida on võimalik igapäevatöös kasutusele võtta.

Paraku on meelelahutusasutuste huvi töötajate koolitamise vastu väga kesine. Koolitusrühmad jäävad tühjaks ja kutsetele lihtsalt ei vastata. Põhjusena tuuakse, et koolitustel osalemise ajakulu ei arvata tööaja sisse ehk ajakulu töötajale ei korvata ning ettevõttel ei ole kohustust oma töötajaid sellisel teemal koolitada. Nii jätkubki praktika, kus teenindajad õpivad ametit töö käigus kogenumatelt kolleegidelt. Millisel määral saab sellise väljaõppe juures tähelepanu dokumendi küsimine ning purjus klientidega suhtlemine, sõltub väga palju konkreetsest asutusest. Testostlemise tulemused aga näitavad, et suurt rõhku sellele ei panda.

Kohtumistelt meelelahutusega tegelevate ettevõtjatega jääb kõlama, et nad ei näe alaealiste alkoholi kättesaadavust enda äritegevuse probleemina. Usutakse, et noored saavad alkoholi kätte kuskilt mujalt. Meie väike uuring aga näitas, et dokumente ööelus osalejatelt ei küsita ning seda, kui palju alaealisi tegelikult meelelahutusasutustest läbi käib, nad tegelikult ei tea. See näitab kahjuks öisete meelelahutusasutuste ükskõiksust ning vastutusest hoidumist probleemi eest, mille osa nad tegelikult on.

Vastutustundlik alkoholimüük ei teki tühja koha pealt

Enamikes riikides on alkoholimüük seotud litsentsi taotlemisega ja selle tingimuste täitmisega. See tähendab, et kui soovid müüa, siis pead ka vastutama – koolitama töötajaid, järgima reegleid ja tegema koostööd. Eestis aga puudub alkoholi müügilubade süsteem, mis seaks kauplejatele tingimusi. Sellegipoolest kurdavad meie öise meelelahutusega tegelevad ettevõtjad pigem selle üle, et riik nende majandustegevust piirab, näiteks kellaajaliste piirangutega. Vastutustunne alkoholi müümisel aga ei teki iseenesest – sellega tuleb süsteemselt tegeleda.

Ajakirjanduses on viimasel ajal korduvalt õppimiskohana esile tõstetud Rootsi alkoholipoliitika näidet, mis olevat oluliselt uuenduslikuma lähenemisega. Tõsi - Eesti omast erineb Rootsi alkoholipoliitika oluliselt, sest seal on alkoholimüügis riigi monopol ja kehtib ka alkoholimüügi litsentsisüsteem. Rootsi alkoholipoliitika on kordi rangem kui Eestis alkoholipoliitika. Küll aga näitavad sealsed (Stockholmis) läbiviidud regulaarsed testostlemise tulemused, et ööelus alaealiselt dokumendiküsimise määr on rohkem kui 90%. Rootsi ööelu suuremad ettevõtjad võtavad turvalisusega seotud küsimusi väga tõsiselt ja soovivad hoida oma head mainet nii klientide kui ka politsei ja järelevalveasutuste silmis. Mis takistab Eestit Rootsi kogemusest õppima?

Alkoholi kättesaadavus alaealistele ei ole paratamatus

Valimised lähenevad. Kindlasti on kohalikes omavalitsustes üks oluline ülesanne seista hea oma noorte heaolu eest, mis tõstab päevakorda ka alkoholiga seotud probleemid. Alkoholi kättesaadavus lastele ja noortele on paljudes kohtades probleem, mida ei saa lahendada ainult lapsevanemate südametunnistusele koputades. 

Muutust saab luua kõigil tasanditel ja koostöös. Vastutustundlik alkoholimüük ei ole ainult sõnakõlks, vaid seda saab õppida ja edendada. Koostöö alkoholi müüvate ettevõtetega ja alaealiste kaitsmine alkoholi mõjude eest võiks olla iga erakonna valimisprogrammis olulisel kohal. Iga alkoholimüügiga tegelev ettevõte peaks tunnetama vastutust ning nägema oma osa probleemi ennetamisel ja lahendamisel. Pea liiva alla peitmine pole lahendus ning oma töötajate koolitamine on vähim, mida teha saaks. Riigi tasandil jääb küsimus, kas taolised koolitused saavad olla vabatahtlikud või tuleb vastutustunne siduda kohustustega.

Anneli Sammel

TAI uimastite ja sõltuvuste osakonna juhataja

Arvamusartikkel ilmus 24. septembril 2025 Õhtulehes reageeringuna haridusminister Kristina Kallase osaluseksperimendile.