Varjupaigateenus 2018.‒2022. aastal
Varjupaigateenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on kindlustada ajutise ööbimiskoha võimalus täisealisele isikule, kes ei ole võimeline endale ööbimiskohta leidma. Ajutises ööbimiskohas peab olema tagatud voodikoht, pesemisvõimalus ja turvaline keskkond.
sotsiaalministeeriumi analüüsi- ja statistika osakond
Varjupaigateenuse sihtrühm on põhiliselt kodutud. Kodutu on inimene, kellel ei ole seaduslikku suhet (omand, üürileping, alaline majutusleping) ühegi elamispinnana kvalifitseeritava hoone, ruumi või nende osaga. Sellesse gruppi kuuluvatel inimestel puudub nii elukoht kui ka sissetulekuallikas selle muretsemiseks ja sotsiaalsed oskused neis tingimustes oma staatust muuta. Peale kodutute osutatakse vajaduse korral teenust ka teistele isikutele, kes vajavad seda mõnel muul põhjusel, nt kriisiolukord, perekonfliktid, perevägivald, bussist maha jäämine jm.
Varjupaigateenust osutasid 2022. aasta lõpus 19 asutust, kus kokku oli 504 ööbimiskohta. Teenust osutavatest asutustutest enamik (13 ehk 68%) kuulus kohalikele omavalitsustele ja ülejäänud olid erasektori või muu omandis. Teenust osutavad asutused tegutsesid 13 maakonnas. Varjupaigateenuse osutajaid polnud vaid Hiiu- ja Põlvamaal. Üle poole (54,8%) teenuse saajatest sai teenust Tallinna asutustes.
Varjupaigateenuse saajad
Varjupaigateenust sai 2022. aastal 1718 inimest, kellest 1347 ehk 78,4% olid kodutud ja 372 ehk 21,6% muudel põhjustel varjupaigateenuse saajad, edaspidi teised teenusesaajad (tabel 1).
Võrreldes 2018. aastaga varjupaigateenuse saajate arv vähenes 13,4% ehk 266 inimese võrra.
Teenuse saajate arvu vähenes peamiselt teiste teenuse saajate arvel. Nende arv vähenes 31,4% ehk 170 inimese võrra. Kodutute arv vähenes samal ajal vaid 6,7%.
Vanuse järgi on teenuse saajatest kõige rohkem 25–49-aastaseid ja 50–64-aastaseid inimesi. Eri aastatel moodustasid 25‒49-aastased 40‒47% ning 50‒64-aastased 35‒42% teenuse saajatest. Aastal 2022 olid vastavad arvud 46,7% ja 35,3% (joonis 1).
Nii kodutute teenusesaajate seas (47,1%) kui ka muudel põhjustel teenuse saajatest (45,4%) oli kõige rohkem 25‒49-aastaseid.
Vähemalt 65-aastaseid teenuse saajaid oli 2022. aastal 194 ehk 14,4% ja nende osatähtsus nii kodutute kui ka teiste teenuse saajate seas oli peeaegu võrdne.
Kogu vaadeldaval ajal oli kõige vähem teenuse saajaid 18–24-aastaste hulgas. Eri aastatel kõikus nende osatähtsus 2,6‒3,7% vahel, moodustades 2022. aastal 3,6% kõigist teenuse saajatest. Kodututest oli selles vanuses teenusesaajate osatähtsus mõnevõrra väiksem, jäädes 2,0–2,7% vahele. Teiste teenusesaajate seas oli 18‒24-aastaseid 4,4–7,1% (tabel 2).
Kodutute osatähtsus varjupaigateenuse saajate hulgas oleneb vanusest. Kõige vähem kodutuid on 18‒24-aastaste seas. Aastal 2022 varjupaigateenuse saajatest oli kodutuid 78,4%, kuid 18‒24-aastastest oli neid ligi 60% ning 25-aastaste ja vanemate seas umbes 79% (tabel 3).
Kõigist varjupaigateenuse saajatest moodustavad valdava osa mehed. Aastal 2022 oli varjupaigateenuse saajatest mehi 1472 ehk 85,6% ja naisi 247 ehk 14,4%, s.o kuus korda vähem kui mehi (tabel 4 ja joonis 2). Teenust saanud meestest 79,3% ehk 1167 inimest olid kodutud. Naistest oli kodutuid 72,9% ehk 180.
Soo ja vanuse järgi on teenust saavaid mehi kõigis vanuserühmades oluliselt rohkem kui naisi. Suurim erinevus 2022. aastal oli 25–49-aastaste ja väiksem noorte, 18‒24-aastaste seas. Nii oli 2022. aastal 25–49-aastastest varjupaigateenuse saajatest mehi 7,7 korda, 50–64-aastastest 5,4 korda, vähemalt 65-aastaste seas 4,8 korda ning 18‒24-aastastest 2,4 korda rohkem kui naisi (tabel 4 ning joonis 2).
Kodutute seas oli meeste osatähtsus mõnevõrra suurem kui teiste teenuse saajate seas, vastavalt 86,6% ja 82%, ning naistel vastupidi. Kodutute teenusesaajate seas oli kõige suurem erinevus 25‒49-aastaste ja väikseim 18–24-aastaste seas. Nii oli 2022. aastal 25–49-aastastest kodutustest mehi 8,8 korda rohkem kui naisi, vähemalt 50-aastastest 5,3 korda ning 18‒24-aastastest 3,6 korda rohkem kui naisi.
Varjupaigateenuse saamise kestus
Varjupaigateenuse kasutamist iseloomustab teenuse saamise aeg ööpäevades. Tabelis 6 esitatud andmed näitavad kõigi varjupaigateenuse saajate teenuse saamise aega.
Ühe isiku keskmine teenuse saamise aeg oli 2022. aastal 43 ööpäeva, mis on 14 ööpäeva võrra lühem, kui 2021. aastal ja 20 ööpäeva võrra lühem, kui 2018. aastal (63 ööpäeva). Naised viibisid teenusel keskmiselt üheksa ööpäeva kauem kui mehed.
Vaadates teenuse saajate jaotust teenuse saamise kestuse järgi, näeme, et 2022. aastal said üle poole inimestest (983 ehk 57,2%) teenust kuni seitse ööpäeva, 247 inimest ehk 14,4% teenuse saajatest 8‒30 ööpäeva, 204 ehk 11,9% teenuse saajatest 31–90 ööpäeva, 143 ehk 8,3% teenuse saajatest 91–180 ööpäeva. Kõige vähem oli neid, kes said teenust 181–270 ööpäeva: vaid 63 inimest ehk 3,7% (tabel 7).
Üldiselt viibivad kodutud teenusel lühemat aega. Nii sai 2022. aastal varjupaigateenust kuni seitse ööpäeva 53,2% kodutustest ja 71,8% muudel põhjustel teenuse saajatest.
Vaadates teenuse saamise kestust soo järgi, ei ole näha suuri erinevusi. Aastal 2022 oli teenust saanud naistest võrreldes meestega suurem nende osatähtsus, kes said teenust 8‒30 ja vähemalt 270 ööpäeva (tabel 7, joonis 3). See oli nii teenuse saajatel kokku kui ka kodututel. Teiste teenuse saajate korral oli teenust saanud naistest võrreldes meestega suurem nende osatähtsus, kes said teenust 8‒30 ja 91–180 ööpäeva.
Kõige suurem kodutute osatähtsus (90,7% varjupaigateenust saanutest) oli nende seas, kes said teenust 31–90 ööpäeva, veidi vähem nende hulgas, kes said teenust 98‒30 ja 181–270 ööpäeva (tabel 8).
