Vanemaealiste teenusemaja kontseptsiooni lühitutvustus

---

Eesti hoolekandepoliitika põhimõtte järgi on kõigil inimestel õigus elada täisväärtuslikku ja iseseisvat elu. Hooldusvajadusega inimestele tuleb tagada nende vajadustele kohane kõrvalabi eeskätt nende tavapärases elukeskkonnas ehk kodus ja vaid äärmise vajaduse korral asutuses.

Statistikaameti avaldatud rahvastikuprognoosis 2040. aastani on Eesti vananeva ja väheneva rahvaarvuga riik. Inimeste keskmine eeldatav eluiga on küll viimastel aastatel oluliselt pikem, kuid samasugust positiivset trendi pole näidanud tervena elada jäänud eluiga. Kuigi Eesti elanikud elavad keskmiselt kauem kui varem, vajavad üle 65-aastased Eesti elanikud võrreldes teiste eurooplastega keskmisest suurema tõenäosusega kõrvalist abi igapäevatoimingutes ja enesehoolduses. 65-aastaste ja vanemate inimeste osatähtsus Eesti rahvastikust suureneb prognooside kohaselt 2040. aastaks 25,6%-ni (2020. aasta alguses oli see vastavalt 20%).

„Kõrvalabi vajavaid eakaid ja erivajadusega inimesi on üha rohkem, seetõttu suureneb ka nõudlus toetavate teenuste ja kvaliteetsete hooldusvõimaluste järele.”

Seda ilmestab ka praegune olukord, mil koduteenust kasutab vähem kui 10 000 inimest, ent tegelikult vajaks seda enam kui 20 000 inimest.

Miks tekib vajadus teenusmaja järele?

Kui kogukonnas elamist ja koduses keskkonnas toimetulekut toetavaid teenuseid inimese kodukohas ei pakuta või ei ole need hästi kättesaadavad (nt on teenus kliendile liiga kallis), on pered sageli sundvaliku ees, mil tuleb lähedane paigutada asutusepõhisele ja ühtlasi kallimale hooldusteenusele.

Viimastel aastatel on Euroopa Regionaalarengu Fondi (edaspidi: ERF) kaudu toetatud puudega inimeste eluaseme füüsilist kohandamist, sihtrühmaks on olnud ka puudega vanemaealised. Paraku ei laienenud meede eakatele, kellele ei ole puuet määratud, mistõttu toetati vaid osa teenust vajanud sihtrühmast. Tegu on riigi ühekordse toega, et tulevikus oleks igal kohalikul omavalitsusel võimekus korraldada eluaseme füüsilist kohandamist. 2018. aastast on kohalikud omavalitsused taotlenud raha 2303 inimese eluruumide kohandamiseks, tööde kogumaksumus on olnud 11,1 miljonit eurot.

Kui olemasolevat eluruumi ei ole mõistlik kohandada, näiteks on eluruum jäänud üksinda elamiseks liiga suureks või on hoone, milles eluruum asub, amortiseerunud (lagunenud küttekolle, katus vms) või puuduvad pesemistingimused, tualett, on kohandamise asemel võimalik eluruumi ka vahetada. Tallinnast, Harjumaast ning maakonnakeskustest eemal asuvate piirkondade puhul tuleb tihti tõdeda, et avatud elamuturul puuduvad ligipääsetavad eluruumid, mis sobiksid uut kodu otsivale eakale või erivajadusega inimesele. Inimese endise eluruumi müügist saadav tulu ei tarvitse katta ka uue sobiva eluruumi soetamisega seotud kulusid.

Pelgalt eluruumi kohandamisest ei piisa sageli ka siis, kui eaka kodu asub hajaasustusega piirkonnas ja kodus elamist toetavate teenuste pakkumine võib pika vahemaa tõttu kujuneda ebamõistlikult keerukaks. Teenuste paremaks kättesaamiseks on mõistlik tuua eakad kogukonnale lähemale. Üks võimalus on avada nn vanemaealiste teenusmaja neile eakatele, kes vajavad pikema aja jooksul vähest kõrvalabi. Nii mõneski Eesti omavalitsuses on juba praegugi toimiva teenusena olemas vanemaealistele mõeldud toetatud elamine teenusmajas või sotsiaalmajas.

Mis nõuetele peaks teenusmaja vastama?

Sotsiaalministeeriumil on koostöös kohalike omavalitsustega valminud vanemaealiste teenusmaja kontseptsioon, mille alusel on plaanis ette valmistada perioodiks 2021–2027 ERFi meetme „Pikaajalise hoolduse ja tervishoiu infrastruktuuri arendamine” raames ka vanemaealiste kogukonnapõhiste teenusmajade avamise toetusmeede.

Vanemaealistele mõeldud teenusmaja võimaldab inimesel võimalikult kaua iseseisvalt toime tulla selleks eraldi loodud keskkonnas, kus talle on tagatud vajalik kõrvalabi ja võimalus olla kogukonda kaasatud. Inimestele vajalikke tugiteenuseid pakutakse teenusmajas samadel alustel, mis teistele kohaliku omavalitsuse elanikele. See teenus vajab edaspidi kindlasti reguleerimist ka sotsiaalhoolekande seaduses.

Kontseptsioonis näeme ette, et teenusmajas on 12–30 ühe- või kahetoalist ligipääsetavat korterit, milles on kööginurk, tualett ja pesemisruum. Eluruumidele lisaks võivad teenusmajas olla ka ühised ruumid, kus saab aega veeta või kus pakutakse toetavaid teenuseid. Näiteks saab ühes korteris elada ka mitmeliikmeline perekond, kellest vähemalt üks on teenuse vajaja (abikaasad või elukaaslased).

Rajatavates teenusmajades tuleb kindlasti tagada igakülgne ligipääsetavus, mis tagaks seal elavale inimesele toetava keskkonna iseseisvaks toimetulekuks. Arvesse tuleb aga võtta, et inimese vajadused võivad ajas muutuda ning suureneda võib vajadus spetsiifilisemate kohanduste järele.

Omavalitsused on valmis teenust pakkuma

Oleme küsitlenud kohalikke omavalitsusi, et saada teada nende ootusi ja osata toetusmeedet paremini ette valmistada. Kontseptsiooni alusel koostatud küsitluses andsid oma tagasiside 16 kohalikku omavalitsust. Vastustest ilmnes, et 12 kohaliku omavalitsuse arengukavas on vanemaealiste teenusmaja rajamine ette nähtud juba praegu. Hea meel on, et kõik vastanud omavalitsused plaanivad vanemaealiste teenusmaja avada lähiaastatel. Uuel ERFi meetme rahastusperioodil on kohaliku omavalituse minimaalne omaosalus 30%, seetõttu küsiti, mis näitajaid tuleks riigil teenusmaja ehitamisel omaosaluse diferentseerimisel arvesse võtta. Pakutud üle 65-aastaste elanike osatähtsust omavalitsuse elanikkonnast toetas 14 ning finantsvõimekuse määra laenuvahendite kaasamiseks 11 kohalikku omavalitsust. 14 omavalitsust tõid välja ka vajaduse kaasata projekti elluviimiseks laenuvahendeid edaspidi.

Kohalike omavalitsuste vastustest ilmnes ka, et nii mõneski KOVis on juba praegu vanemaealiste teenusmaja rajamine käsil, seda küll mõne teise nimetuse all (Põhja-Sakala vald) või on plaanis teha seda lähiajal (Saaremaa vald). Usun, et teenusmajade rajamine on igati mõistlik samm ning loodetavasti saame juba lähiaastatel liikuda inimkesksema teenuse pakkumise suunas, et ka meie lähedastel ja kõigil abivajajatel oleks hea ja mugav võimalus elada täisväärtuslikku elu kogukonnas.

Peamised probleemid eakatele koduteenuste arendamisel

• Teenuse sisu vajab ümbervaatamist. Hooldustöötaja ülesandeks võiks jääda pikemas perspektiivis asjaajamine ning isikuabi osutamine.
• Hajaasustusega piirkondades kulub hooldustöötajal rohkesti aega sõitudeks, ja vähem jääb seda teenuse osutamisele.
• Eakad ei ole sageli nõus oma kodust lahkuma, isegi kui neile pakutakse võimalus asuda elama sotsiaalpinnale, kus on keskküttega ruumid ja soe vesi ning tugiteenused.
• Madal palgatase ei motiveeri töötajaid ja teeb teenusmahtude suurendamise ja töötajate leidmise aina keerulisemaks.
• Aina enam on vaja tehnilisi seadmeid, mis aitavad tõhusamalt tagada kliendi turvalisust. Probleemiks on aga klientide omaosalus üsna kuluka teenuse puhul, mistõttu peavad nad sageli teenusest loobuma.
• Koduteenusel esineb aina enam olukordi, kus hooldustöötajal oleks vaja kasutada oskusi, mida saab vaid kutset omandades. Koduteenuseid osutavate töötajate hulgas on kutse aga vähestel.

Allikas: Kohalike omavalitsuste küsitlus

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021