Valmis on saanud „Õiguskantsleri aastaülevaade 2021/2022‟

Noppeid peatükist „Lapsed ja pered“:

• On lapse huvides, et lahus elavad vanemad püüaksid lapse elukorralduse, ülalpidamise ja lapsega suhtlemise asjus üksmeele leida ning pingutaksid ühiselt lapse heaolu nimel. /…/ Vanemate kokkuleppele jõudmist toetab riiklik perelepitussüsteem, mis hakkas tööle 1. septembril 2022. Seesuguse süsteemi vajalikkusele on õiguskantsler mitu aastat tähelepanu juhtinud.
• Õiguskantslerilt küsiti, kas üks vanematest võib asuda koos lapsega elama välismaale. Õiguskantsleri nõunikud selgitasid, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning vanematel on kohustus ja õigus suhelda isiklikult lapsega. Ühise hooldusõigusega vanematest kumbki ei saa üksi otsustada, et ta asub koos lapsega alaliselt elama välisriiki. Lapse viibimiskoha määramine on üks osa vanema isikuhooldusõigusest ja selle üle peavad ühise hooldusõigusega vanemad otsustama ühiselt.
• Õiguskantsler on seisukohal, et laps peaks turvakodus viibima võimalikult lühikest aega, väikelapsi ei tohiks aga üldse turvakodusse paigutada. Kahjuks juhtub ikkagi, et lapsed, sealhulgas väikesed lapsed, on sunnitud elama turvakodus pikka aega. Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2021. aastal 233 last turvakodus kauem kui üks kuu, neist 60 olid alla seitsmeaastased. Neli väikelast elas turvakodus kauem kui kuus kuud.
• Seaduse kohaselt peavad lasteaiakoha saama kõik Eestis elavad pooleteise- kuni seitsmeaastased lapsed. Ka need lapsed, kellel on terviseprobleeme ja kelle abistamiseks tuleb lasteaias pakkuda mitmesuguseid tugiteenuseid. Tegelik olukord kahjuks selline ei ole.

Noppeid peatükist „Kontrollkäigud“:

• Kinnipidamiskohtade olmetingimused on aastatega palju paranenud. Tööd on alustanud hulk uusi ja remonditud hooldekodusid ja haiglaid. /…/ Mõned probleemid ei ole siiski aastate jooksul lahenenud. Nagu paljudel muudel elualadel painab ka kinnipidamiskohti alaliselt professionaalse tööjõu nappus. Tööjõupuudusega on hädas nii vanglad kui ka hooldekodud.
• Muret tekitas riigile kuuluva AS Hoolekandeteenused seaduserikkumine. Sotsiaalhoolekande seadus näeb ette kindlad nõuded, kui palju tuleb hooldekodu elanikele pakkuda õendusteenust. /…/ Paraku ei taga AS Hoolekandeteenused juba aastaid õendusabi seadusega kehtestatud mahus.

Noppeid peatükist „Sotsiaalriik“:

• Tihtilugu inimesed ei tea, milles seisnevad nende sotsiaalsed õigused. /…/ Nappide teadmiste tõttu võib juhtuda, et abivajaja või tema lähedane ei oska enda eest seista ega oma õigusi kaitsta. Ka on selge, et abi taotlemisel välditakse abist ilmajäämise hirmu tõttu vaidlusi abi andjaga. See omakorda loob võimaluse ametnike omavoliks ja meelevaldseteks otsusteks. Olukorda aitaks parandada see, kui riik teeks rohkem teavitustööd, kontrolliks tõhusamalt ametnike tööd ning kui muutuks iseenesestmõistetavaks suhtumine, et vead parandatakse ja tegemata tööd tehakse ära viivitamata, lahkelt ja asjatundlikult. Samuti tuleb inimesele tagada kõik lihtsad ja taskukohased võimalused otsuste vaidlustamiseks ning vajaduse korral ka abivajaja ja abi osutaja omavaheliseks lepitamiseks. /../ Sotsiaalne sidusus eeldab, et iga Eestis elav inimene teab, milliseid toetusi ja teenuseid ta vajaduse korral riigilt (ka omavalitsuselt) saab, kust selleks tuleb raha ning mida peab inimene ise tegema, et ta toime tuleks.
• Õiguskantsler tegeles ühe puudega lapse pere murega. Kohalik omavalitsus hindas pere abivajadust alles siis, kui taotluse esitamisest oli möödunud peaaegu aasta. Seejärel otsustas omavalitsus lapsevanema abistamiseks määrata talle üksnes hooldajatoetuse. Toetavate teenuste kohta otsuseid ei tehtud. Õiguskantsler selgitas, et abivajajaga tuleb ühendust võtta nii kiiresti, kui olukord seda nõuab. Pärast abivajaduse hindamist peab omavalitsus otsustama, kas ja millist abi pere vajab ning kui suures ulatuses ja mis tingimustel seda antakse. Omavalitsus ei saa piirduda vaid hinnangute andmisega. Abi andmise otsused tuleb teha kümne tööpäeva jooksul.

Noppeid peatükist „Võrdne kohtlemine“:

• Puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 12 järgi ei saa puuetega inimestele eestkostet seada. Eesti on konventsiooni ratifitseerides deklareerinud, et tõlgendab konventsiooni artiklit 12 viisil, mis ei keela pidamast inimest piiratud teovõimega isikuks, kui inimene ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Piiratud teovõimega inimese õiguste kitsendamisel lähtub Eesti enda riigisisesest õigusest. Puuetega Inimeste Õiguste Komitee soovitas 2021. aastal Eestil artikli 12 kohta tehtud avalduse üle vaadata, et tagada kõigi puuetega inimeste võrdne tunnustamine seaduse ees ja toetatud otsuste tegemine kõigis eluvaldkondades.
  Eesti seadused näevad ette, et eestkostja määramine on viimane abinõu, mis inimese huvide kaitseks ette võetakse. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Niisiis võiks põhimõtteliselt tagada inimese huvide kaitse ka eestkostjat määramata, kuna inimest abistavad pereliikmed või muud abilised või ajab inimese asju selleks volitatud isik. Paraku pole alati võimalik neid muid abinõusid kasutada. Näiteks siis, kui inimesel ei ole piisavalt arusaamisvõimet volikirja andmiseks, kui enne arusaamisvõime muutumist antud volikiri ei hõlma kõiki vajalikke olukordi või kui volikirja andmine pole inimese huvides.
  Konventsiooni ning Puuetega Inimeste Õiguste Komitee soovitust arvestades palus õiguskantsler justiitsministril ja sotsiaalkaitseministril teada anda, kas, kuidas ja millal on Eestil kavas teha muudatusi perekonnaseaduse eestkostesüsteemis ja sellega seotud teistes õigusaktides.

Oleme viimasel ajal ajakirjas kajastanud ka loodushoiu ja sotsiaaltöö kokkupuutepunkte ning sotsiaaltöötajate võimalikku panust kliimamuutustega tegelemisel. Seega toome viimasena välja ka lõigu „Inimene ja loodus“ peatükist:

• Lõppenud ülevaateaastal sai õiguskantsler esimest korda avalduse kliimaneutraalsuse eesmärgi täitmise kohta. Avalduses paluti hinnata, kas Eesti praegune õigusruum, kus kliimaneutraalsuse saavutamisega seotud kohustused ei ole sätestatud seadustega, vaid on selle asemel kirjas koalitsioonilepingus või arengukavas, on kooskõlas põhiseadusega.

Õiguskantsleri aastaülevaade 2021/2022