Vahetult inimese kõrval olles ei saa jätta probleeme lahendamata

---

Olen erinevas rollis olnud seotud kriisiplaanide koostamise, kriisidele reageerimise ja kriisidele reageerijatega. Kõik need vaated on olnud erinevad: kantslerina kuulusin valitsuse kriisikomisjoni, tutvusin haiglate kriisiplaanidega, osalesin üleriigilistel õppustel, olin osaline hädaolukorra lahendamise plaanide koostamisel. Ohvitserina olen osalenud Kevadtormil, Siilil ja kaitseliidu õppustel, vastutades tsiviil-militaarkoostöö eest. Lektorina olen õpetanud sotsiaaltööd hingehoidjatele, olen läbinud kaplanite orientatsioonikursuse. Kohaliku omavalitsuse (KOV) sotsiaaltöö juhina on kriisiolukordades olnud minu vedada sotsiaalvaldkonna tegevus. Praegu olen aktiivselt kaasatud sotsiaalministeeriumi algatatud tegevusse kriisiolukorras valmisolekuks, kuulun oma valla kriisikomisjoni.

Konkreetse inimese abistamiseks on alati vaja ka vahetut abistajat.

Elust saadud kogemused ja teadmised annavad julgust väita, et meie kriisijuhtimise ja kriisidele reageerimise süsteemid on keerulised. Praegu ei ole ka üht head koordineerijat, kes seoks kogu süsteemi hästi toimivaks tervikuks. Heameel on näha, et üha rohkem on töörühmi, kuhu on kaasatud erinevad riigiasutused ja eri valdkondade tegevust tahetakse sünkroonida. Sadade lehekülgede seaduste ja nende seletuskirjade koostamine ning jõustamine, tegevuskavade ja plaanide koostamine on alles üsna esmane ettevõtmine. Kõigil tuleb mõista oma ülesandeid, nende täitmiseks peavad olema vahendid ja ka valmisolek ülesandeid päriselt täita, kuid selleni on veel pikk tee minna.

Suur kriis hõlmab tuhandeid väikeseid asju

Sotsiaalvaldkonna jaoks koosnevad suured kriisid paljudest eraldi kriisidest. Ühist kriisivalmidust kujundades loome süsteemi, kuidas aidata iga inimest eraldi. Konkreetse inimese abistamiseks on alati vaja ka vahetut abistajat. Kriisi ajal tavapärased probleemi lahendamise meetodid ei tööta, vaja on kiiresti ja tõhusalt reageerida. KOV-ide jaoks on sellel vägagi praktiline sisu. Need, kes on vahetult inimese kõrval, ei saa jääda ootama, kuni riigi kriisikomisjonid kogunevad, arutavad, juhiseid koostavad, suuniseid ja otsuseid edastavad. Peame inimest aitama vahetult ja kriitilises olukorras ka kiiresti.

Kriisiolukorras on tähtsaimad inimesed. Milleks on abivajajad ise valmis? Millega saab aidata kogukond? Mida peab igal juhul tagama KOV? Kas selleks on piisavalt pädevaid töötajaid või vabatahtlikke?

Me ei ole nii rikas riik, et üksteist dubleerida, kuid teadlikult ei tohiks ka halle alasid jätta.

Loodetakse, et riigikaitsega seotud ametikohtade arvu KOV-ides oluliselt suurendatakse, aga ka leevendatakse personalile ja vabatahtlikele esitavaid nõudeid. Teistpidi on väga raske öelda, kas ja kuidas need lahendused toimiks, sest riigil puudub terviklik ülevaade meie inimestest. Lastekaitsespetsialist võib olla ka nn rohelisele ehk sõjalisele ametikohale kinnitatud kaitseliitlane, abivallavanem abipolitseinik ja reservohvitser, osakonnajuhataja reservohvitser jne. Kust saab tervikpildi meie töötajate erinevatest rollidest? Kuidas otsustakse, millises rollis on kriisi ajal igaühe panus kõige tähtsam?

Praegune kriisidele reageerimise loogika tugineb elutähtsate teenuste ja hädaolukorra õigusaktidele. Kaua on räägitud laiapindsest riigikaitsest, kuid sotsiaalvaldkonnast kui kriiside ajal olulise koormuse kandjast on hakatud rääkima alles uue kriisiseaduse koostamisel. Ilmselt on selleks põhjust andnud ka viimaste aastate sündmused.

Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajana on kriiside ajal olnud üsna raske aru saada, mis konkreetselt on kellegi roll, kelle kohustus on tagada vahendid ning kellelt ja milles saame abi küsida. Segadust on suurendanud riigi ühepoolne kommunikatsioon, mis on suunanud inimesi kõigi hädade korral KOV-i poole pöörduma, ilma et sellest eelnevalt teada oleks antud või soovituse asjakohasuses kokku lepitud.

Tähtis on, et sotsiaaltöö tegijad ei jääks kriisiplaanide koostamisel üksi. Vaja on praktilisi koolitusi, lahendusvariandid tuleb välja selgitada, juhised koostada, et tegelik valmisolek ei jääks toppama teadmiste puuduse või ettevalmistuste suure töömahu taha. Loodan, et riik leiab ka võimaluse toetada igasse KOV-i kriisivalmiduse eest vastutava ametikoha loomist.

Kriisiks tuleb valmis olla

Tänuväärt on sotsiaalministeeriumi töö toidu, rõivaste ja majutuskohtade küsimuses, mida juhib Tea Varrak. Igasugune valmisoleku loomine ja hoidmine on kallis. Seetõttu on väga tähtis, et kehtestatavad nõuded ja väljatöötatud lahendused arvestaks kogu riigi vajadusi ning võimalusi, ka juba olemasolevaid riiklikke varusid. Me ei ole nii rikas riik, et üksteist dubleerida, kuid teadlikult ei tohiks ka halle alasid jätta.

Mõnel KOV-il on olemas oma varud, kuid need on väikesed ja komplekteeritud just nii, nagu kohalikud vastutajad õigeks on pidanud. Varude hoidmiseks on vaja nõuetekohaseid ruume, hoitavat on vaja realiseerimistähtaegadel välja vahetada, lahendatud peab olema varude kasutuselevõtt jm. Seetõttu on väga tähtis, et oleks üheselt selge, kes, milleks, kuidas ja mis ulatuses peab varud tagama, millal ja kuidas need kasutusele võetakse ja millised on alternatiivsed lahendused. Näiteks võib KOV kohalike ettevõtjate tehnika kasutamisvõimaluste info koondada ja leppida kokku selle kasutamise kriisiolukorras, aga kui kaitsevägi hoiab sama bussi, traktorit vm oma nimekirjas, võib juhtuda, et KOV-il ei ole vajaduse korral ikka midagi võtta.

Kaua on räägitud laiapindsest riigikaitsest, kuid sotsiaalvaldkonnast kui kriiside ajal olulise koormuse kandjast on hakatud rääkima alles uue kriisiseaduse koostamisel.

Sama kehtib ka sotsiaalteenuste kohta. Minu teada ei ole meil ülevaadet, kuidas igas KOV-is on kohustuslikud sotsiaalteenused korraldanud. Osa KOV-e kasutab selleks oma allasutusi või enda moodustatud eraõiguslikke isikuid, aga üha rohkem rakendatakse ka turul olevaid teenuseosutajaid. See aga võib tähendada, et kriisiolukorras loodavad KOV-id ühtedele ja samadele teenuseosutajatele. Sotsiaalteenused aga ei ole elutähtsad teenused, seetõttu ei ole KOV-il just palju võimalusi kaasa rääkida teenuste toimepidevuse tagamise või kriisi olukorras teenuste mahu suurendamise vajaduses.

Tuleb arvestada tegelikku olukorda ja vajadusi

Olen püüdnud aktiivselt osaleda kriisivalmidusega tegelevates töörühmades, et selgitada KOV-ide tegelikke võimalusi ja vajadusi ning püüda kaasa rääkida, mida on vaja, et plaanid ka päriselt hakkaks koos toimima.

Eestis on kriisijuhtumise üks aluspõhimõtteid jätta tavaaja süsteem toimima. Alati sellest aga ei piisa. Lähiminevikust saab näiteks tuua põgenikele tervishoiuteenuste osutamise. On asju, mis ka tavaajal ei toimi, näiteks turvakoduteenuse tagamine igas KOV-is. Järelikult tuleb sellega arvestada ka kriisiolukorras.

KOV-ide valmisolekut võtta endale suurem roll ja vastutus kriisi ajal, mõjutab kindlasti kulude katmiseks vajalik raha. Päris palju kuuleme, et mõni uus või senine, oluliselt suureneva mahuga kohustus on kehtiva õiguse alusel olnud KOV-idel juba ammu ega mõjuta seetõttu eelarvet. Paraku ei ela meiegi teistsuguses maailmas kui riik oma eelarvet koostamisel: ka KOV-ide võimalused on piiratud ja väga suures ulatuses juba kaetud seadustest tulenevate kohustustega. Heameel on, et ka kulude katmise küsimus on avatumalt päevakorras.

Senised kriisid on näidanud, et KOV-id on valmis reageerima, on avatud lahenduste leidmisele ja suudavad neid kiiresti rakendada.

Praegu on segadust ja arutamist vajavaid küsimusi veel palju. Kindlasti aga saame oma inimestele toetuda, kui uus kriis peakski tekkima enne n-ö ideaalvalmisoleku saavutamist. Senised kriisid on näidanud, et KOV-id on valmis reageerima, on avatud lahenduste leidmisele ja suudavad neid kiiresti rakendada. Tuleb aga meeles pidada, et suudetakse teha ikka seda, mis on tegelik võimekus. Läheb aga töömaht suuremaks kui jaks, siis peavad ka nende olukordade jaoks olema muud lahendused. Ükski kriisiplaan ei saa ette näha kõiki nüansse, mida elu pakub. Seetõttu ei saagi olla ideaalseid plaane. Ikka jäävad tähtsaimaks inimesed, kes oskavad olukorraga kohaneda ja paindlikult tegutseda. Tähtis on avatud, aus ja ühtlustatud kommunikatsioon: kui info olukorrast ja abi võimalustest inimesteni ei jõua, siis pole kriisiplaanidest tegelikku abi.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2024.