Vabatahtlike kaasamise mudeli rakendamine hoolekandes

---

Aastatel 2018–2020 viidi Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse toel ja koostöös MTÜga Eesti Külaliikumine Kodukant ellu katseprojekt, mille eesmärk oli välja töötada kogu Eestile sobiv koostöömudel vabatahtlike kaasamiseks ja rakendamiseks hoolekande valdkonnas.

MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant esialgset mudelit katsetati 12 maakonnas ja 43 omavalitsuses (edaspidi KOV). Projektis osales 273 vabatahtlikku, kes abistasid ja pakkusid seltsi 678 vanemaealistele inimestele ja erivajadustega inimestele.

Vabatahtlikud tegid abivajajate juurde 12 065 külastust (sh telefonikontaktid), mis hõlmasid erisugust abistamist. Ühekordsetele külastustele lisaks oli ka pikaajalisi koostöösuhteid – kõige rohkem külastas vabatahtlik sama inimest 183 korral (keskmine oli 15 korda).

Ühele külastusele kulus umbes kaks tundi, kuid tuli ette sedagi, et vabatahtlik veetis abi saajaga kogu päeva. Keskmisest rohkem aega kulus, kui vabatahtlik aitas inimest väljaspool kodu, näiteks saatis teda poes või arsti juures või külastati meelelahutuslikke üritusi.

Numbrid ja mitmekülgsed abivõimalused

Projekti vältel panustasid vabatahtlikud oma aega kokku 21 600 tundi. Võttes vabatahtliku tegevuse tunni rahalise brutoväärtuse aluseks 4,92 eurot*, tõid nad hoolekande valdkonda lisaväärtust 106 272 euro eest. Vabatahtlike toe pakkumine vanemaealistele on üks lihtsamaid viise hoida inimesi aktiivsena ja ennetada nende sattumist abivajajate hulka.

Suur osa projektis tegutsenud vabatahtlikest olid keskealised ja vanemad inimesed: 55-aastaseid ja vanemaid oli 51%, 65-aastaseid ja vanemaid 28%. Suur osa vabatahtlikke hindas oma kogemust positiivseks – tegutsemine ja suhtlus pakkus neile rõõmu, saadi ka kinnitust, et ollakse vajalik. Projekt näitas sedagi, et vanemad inimesed panustavad vabatahtlikku tegevusse hea meelega, kui nad tunnevad, et nad on oodatud ning üleskutse jõuab nendeni.

Vabatahtliku ülesanded sõltusid sellest, mis tuge inimene ootas ning mil määral sai vabatahtlik seda pakkuda. Abistatav ja vabatahtlik sõlmisid koostöö alguses kirjalikult hea tahte kokkuleppe, kuhu märgiti tegevused, milles saab vabatahtlik olla abiks.

Vabatahtlik sai olla toeks mitmel moel – alates toetavast vestlusest ja seltsi pakkumisest kuni praktilise abini kodutöödes, hädavajalike teenuste kasutamisel või sotsiaalsetes tegevustes osalemiseks väljaspool kodu. Vabatahtlikud tegid inimeste heaks järgmist:

• olid seltsiks, näiteks vesteldi, loeti, tehti käelisi tegevusi, aju stimuleerivaid ja füüsilisi harjutusi jms;
• olid saatjaks kodust väljas (sh vajaduse korral pakkusid transporti), nt poes, apteegis, arstivisiitidel või ametnikega suhtlemisel, samuti sotsiaalses tegevuses ja meelelahutuslikul ajaveetmisel jms;
• abistasid lihtsamates kodutöödes, näiteks toa ja aia koristamisel jms;
• olid seltsiks vaimset ja emotsionaalset rahuldust pakkuvas tegevuses, näiteks mälestuste ja lugude talletamisel ning üksteiselt õppimisel jms.

Projekt tõi selgelt välja hoolekande valdkonna vabatahtlike eripära – et vabatahtliku tegevusel oleks püsiv positiivne mõju, peaks ta läbima ettevalmistuse ning olema valmis panustama pikema aja jooksul, et luua abistatavaga emotsionaalne side. Siiski peaksid vabatahtlikuna tegutseda saama ka need, kes ei soovi panustada pikaajaliselt.

Kasu vabatahtliku tegevusest

Vabatahtlikud täitsid ka üsna palju ülesandeid, mis kuuluvad esmatasandi sotsiaaltöö juurde. Nad katsid ka vajadusi, mida ametlikud teenused ei suutnud mingil põhjusel rahuldada (teenus puudus, seda ei pakutud vajadustele kohases mahus või viisil jms).

Vabatahtlike toetus aitas täiendada kohaliku omavalitsuse teenust (nt kodu-, transpordi-, isikliku abistaja teenust) või toetada ajutiselt lähedasi olukorras, kus inimese abivajadus suurenes ootamatult (nt taastumine pärast haiglaravi või pereliikme surm).
Projektis osalenud abi saajate tagasisideküsitluse vastused kinnitasid, et vabatahtlike panus parandas nende enesetunnet, toetas iseseisvat toimetulekut ning võimaldas jätkata kodus elamist (joonis 1).

Kinnitust sai asjaolu, et paindlik ja inimlik tugi parandab abivajajate elukvaliteeti, täiendab ametlikke sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning aitab edasi lükata abivajaduse süvenemist ja/või ennetada inimese paigutamist teenuseid osutavasse asutusse. Vabatahtlikul on rohkem võimalusi märgata inimese abivajadust ning teavitada sellest sotsiaaltöötajat, kergendades sellega omavalitsuse koormust ennetustöös, ja tagada sekkumine õigel ajal.

Siiski ei saa vabatahtlikkuse kaudu ära lahendada ametlike sotsiaalteenuste ebapiisavat kättesaadavust; vabatahtlike panus pakub ametlikele sotsiaalteenustele lisatuge.

Projekt kinnitas, et vabatahtlike korrapärane kaasamine hoolekandesse on veel uudne tegutsemisviis. Alustada tuli inimeste ja organisatsioonide hoiakute muutmisest. Projekti elluviijad puutusid sageli kokku eelarvamuste ja kartusega, seda väljendasid nii sotsiaaltöötajad, hoolekandeasutused, omavalitsusametnikud, vabatahtlikud kui ka abivajajad.

Ainult kahe aastaga ja vaid mõne piirkonnaga töötades ei olnud võimalik jõuda selleni, et kohalikud omavalitsused oleksid valmis täielikult üle võtma vabatahtliku tegevuse rahastamise. Samas loodi tugevad eeldused vabatahtlike koordineeritud rakendamiseks hoolekandes üle Eesti: koolitatud vabatahtlikud soovivad jätkata ja huvi on olemas nii seltsidel, sotsiaaltöötajatel, hoolekande- ja tervishoiuasutustel kui ka abivajajatel. Pärnumaal, Hiiumaal, Võrumaal ja Viljandimaal jätkasid vabatahtlikud oma tegevust ka pärast projekti lõppu, eelkõige seltside endi algatusel.

Riigi, piirkonna ja kogukonna osa

Kaheaastase projekti tulemusena jõudsid MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant ja sotsiaalministeerium järeldusele, et üle-eestiliselt on sobivaim korraldada vabatahtlikku tegevust hoolekandes kolmetasandilise koostöömudeli kaudu, mille igal tasandil on oma selge roll ja ülesanded (joonis 2, loe lähemalt projekti raportist).

Riigi tasandil tuleb tagada vabatahtlike tegutsemiseks sobiv keskkond, järjepidev toetus ja vabatahtlike tegevuse koordineerimine hoolekande valdkonnas. Keskne koordinatsioon aitab ühtlustada vabatahtlike kaasamist eri piirkondades ning hallata paremini tervikpilti selle tegevuse arenguvajadustest.

Keskselt tuleb toetada piirkondlikul tasandil tegutsevaid koordinaatoreid, sh tagada koolitused koordinaatoritele, vabatahtlikele ja sotsiaalpartneritele**; luua ja hoida ajakohasena vabatahtliku tegevusega seotud juhendmaterjale; luua ja juhtida hoolekande valdkonna organisatsioonide, vabatahtlike värbajajate ja vahendajate koostöövõrgustikku jms. Ühiskonnas tuleb veelgi enam levitada vabatahtlikkuse põhimõtet ja teha teavitustööd vabatahtlike tegevuse kohta.

Nende tegevuste elluviimiseks plaanib sotsiaalministeerium korraldada hanke sobiva partneri leidmiseks 2021. a esimeses kvartalis. Edaspidi võib anda selle ülesande üle ka mõnele sotsiaalministeeriumi allasutusele, näiteks sotsiaalkindlustusametile.

Piirkondlikul tasandil korraldatakse tegevust võrgustikupõhiselt, seda juhib vabatahtlike koordinaator (edaspidi koordinaator). Võrgustikku kuuluvad piirkonna kohalikud omavalitsused, hoolekande- ja tervishoiuasutused, vabatahtlikke vahendavad vabaühendused, kogukondlikud seltsid jt organisatsioonid (nt eakate ja puuetega inimeste ühingud jne).

Koostöövõrgustik panustab vabatahtlike kaasamisse, vabatahtlike ja abivajajate kokku viimisse ning vabatahtlike toetamisse. Kohalikus omavalitsuses on üks või mitu kindlat töötajat, kelle ülesandeks on teha koostööd piirkondliku koordinaatoriga ning toetada abivajajaid ja vabatahtlikke.

Koordinaatori tööpiirkonnaks on üldjuhul kindel maakond, samal ajal peab jääma paindlikkus moodustada toimivaid tööpiirkondi ka eri maakondade või kahe-kolme omavalitsuse koostöös. Eelistatult võiks vabatahtlike tegevuse koordineerimisel võtta juhtiva rolli enda kanda maakondlik kohalike omavalitsuste liit.

Suuremate omavalitsuste, näiteks Tallinn, Pärnu, Tartu puhul võib piirkonna moodustada ka ainult üks omavalitsus. Koordinaatori rakendamine piirkonna tasandil on võimalik järgmiselt. Koordinaator töötab:

• KOVide liidu või muu KOVe ühendava organisatsiooni juures, näiteks maakondlikus arenduskeskuses;
• kohalikus omavalitsuses (sobib suuremate omavalitsuste puhul);
• ühingus, mis pakub KOVile või KOVide liidule või muule KOVe ühendavale organisatsioonile teenuse- või tegevustoetuse lepingu raames vabatahtlike vahendamise teenust.

Kogukondlik tasand soodustab vabatahtlike abi jõudmist konkreetse piirkonna suurematesse asulatesse või keskustest kaugele jäävatesse hajaasustusega kantidesse.

Kogukond on üksteisega seotud inimeste rühm, kel on ühised huvid ja väärtused ning kes tegutsevad samas piirkonnas ühiste eesmärkide nimel. Oma kogukonna eluolu parandamisse soovitakse panustada ilma kasumit teenimata. Selle võivad moodustada nt ühe korteriühistu liikmed, linnaosa või naabruskonna elanikud vms.

Kogukondliku tasandi toimimise eelduseks on eestvedajad ning see, et kogukond oleks jõudnud oma arengus etappi, kus inimesed suhtlevad omavahel, tunnevad ühtekuuluvust ja soovivad üksteist toetada. Kohalikud omavalitsused peavad olema valmis kogukondi toetama.

Vabatahtlik töö kogukonna tasandil

• Sotsiaaltöötaja ja kogukonna esindaja(d) lepivad kokku vabatahtliku tegevuse elluviimises. Kokkuleppest teavitatakse koordinaatorit, kes korraldab vabatahtlike koolitused ja kogukonna vabatahtlikke toetavad tegevused.
• Kogukonna liikmed saavad ülevaate abivajajatest. Koordinaator sõlmib vähemalt ühe kogukonna liikmega vabatahtliku lepingu.
• Kogukonna liikmed jagavad omavahel ülesanded, kuidas toetada inimesi, kes vajavad abi näiteks toidu koju toomisel, puude ladumisel, kogukonna sündmusele tulemisel jne.
• Kogukonna esindajast vabatahtlik annab kokkulepitud regulaarsusega koordinaatorile ja vajaduse korral omavalitsuse sotsiaaltöötajale ülevaate kogukonna tegevustest ja edastab vabatahtliku töö kohta andmeid koordinaatorile statistika koostamiseks.

Jätkuprojekt aastani 2023

Välja töötatud koostöömudeli juurutamiseks üle Eesti jätkab sotsiaalministeerium aastatel 2021–2023 projektipõhist rahastamist Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) meetme „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused” abil.

Uuendusena peavad projektiga liituvad omavalitsused hüvitama oma eelarvest vabatahtlike transpordi ja muud kulud, mida projektist ei rahastata. Projekti kogemusele tuginedes oli keskmine transpordikulu kuus u 30 eurot vabatahtliku kohta ja kulu hüvitamist taotles u 25–30% vabatahtlikest. See teeb omavalitsuse kohta keskmiselt 1000–1200 eurot aastas.

Koostöömudeli rakendamist rahastatakse kuni 2023. a teise poolaastani ESFi ja kohalike omavalitsuste eelarvest ning alates 2023. a teisest poolaastast omavalitsuste ja riigi eelarvest.

Alates 2023. aasta teisest poolest hakkavad kohalikud omavalitsused transpordikuludele lisaks katma ka piirkondliku tasandi tegevuste kulusid (koordinaatori palk, töökoha ja vabatahtlikke toetavate tegevuste kulud) oma eelarvest. Sujuvamaks üleminekuks plaanime toetada maapiirkonna omavalitsusi ja/või kogukondi vabatahtliku tegevuse korraldamisel LEADERi tegevusgruppide kaudu***. Riigieelarvest kaetakse keskse koordinatsiooni kulud.

Edaspidi võib lisanduda ka vabatahtlike kindlustamisega seotud kulu. Mitmel pool maailmas on vabatahtlike kindlustamine tavapärane. Selleks on erasektori või riigi tasandil loodud asjaomaseid kindlustustooteid ning kindlustamine on taskukohane ka vabaühendustele. Eestis selliseid kindlustustooteid ei ole, seetõttu ei saa ka hinnata kindlustamise kulu mahtu. Vabatahtlike kindlustuse teema eestvedaja on siseministeerium, koostööd tehakse ka sotsiaalministeeriumiga.

Miks tasub projektiga liituda?

Vabatahtlike tegevus aitab oluliselt parandada vanemaealiste ja erivajadustega inimeste elukvaliteeti. Sestap kutsume sellel aastal projektiga liituma kõiki kohalikke omavalitsusi. Eeldatavasti kuulutatakse konkurss projektis osalemiseks välja aasta esimeses kvartalis.

Kulude kõrval peame oluliseks tuua välja, millist väärtust rahas mõõdetuna vabatahtlik tegevus loob. Enda sõnul sai koju edasi jääda 23% projekti tagasisideküsitluses osalenud inimestest (joonis 1).

Teadlik koostöö vabatahtliku ja sotsiaaltöötaja vahel aitab leevendada inimeste üksildust, aktiviseerida vanemaealisi ja suurendada nende sotsiaalset kaasatust; märgata abivajajaid ja ennetada hooldekodusse sattumist, säästes nii abivajajate kui ka omavalitsuste raha. Kui aasta jooksul lükkub tänu vabatahtlike panusele kolme kuu võrra edasi 50 inimese hooldekodusse minek, siis oleks rahaline kokkuhoid u 120 000 eurot aastas.

Vabatahtlike tegevusest saadav lisaväärtus ulatub aastas kokku aga u 150 000 euroni.
Sotsiaalministeerium tutvustas artiklis kirjeldatud koostöömudelit ja selle rakendamise plaane 3. detsembril ka valitsusele. Valitsus toetas vabatahtlikke kaasava koostöömudeli üle-eestilist rakendamist. Võeti ka kuulda, et edaspidi tuleks leida riigi tasandi tegevusteks raha riigi eelarvest.

Projekti lõppraportiga saab tutvuda siin

Artikkel on ilmunud ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2021

---

* Väärtus on tuletatud vabatahtlike tegevusele sarnase iseloomuga kõrvalabi pakkuvate spetsialistide (kelle puhul ei ole eelduseks erialane kvalifikatsioon) töötasu kaalutud keskmisest. Arvutused tegi sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakond.

** Organisatsioonid, kes on seotud vabatahtliku tegevusega, nt teenuse pakkujad, vabatahtlikke kaasavad ühendused, eakate/puuetega inimeste organisatsioonid jne.

*** LEADERi tegevusgrupp on ühing, mis koondab ja esindab piirkondlikke arendusorganisatsioone, kes tegutsevad kogukondade ühendaja, regionaalpoliitika toetaja ja maaelu hoidjana.