Väärtustame mitmekesisust, viies ellu sotsiaalseid ühisalgatusi. Rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva mõtisklus

---

Sisu poolest jätkub kahe eelneva aasta sotsiaaltöö päeva moto mõte: nii 2021. aasta „Ubuntu – mina olen, sest meie oleme“ kui ka 2022. aasta „Kujundame uut ökosotsiaalselt maailma kedagi maha jätmata“ rõhutasid koostegutsemist, koos olemist ja üksteisest hoolimist.

Rory Truell, Rahvusvahelise Sotsiaaltöötajate Föderatsiooni peasekretär, kirjutab oma juhtkirjas viimaste aastate sotsiaaltöö päevade juhtlausete kohta, et Ubuntu filosoofia kaudu tuletati sotsiaaltöö tegijatele meelde, et üleilmsetest muutustest (kliimamuutus, globaalse lääne ja ida ebavõrdsus, sõda jm) tulenevad raskused saab ületada, kui peame tegutsedes silmas vastastikkust ja vastutust üksteise ees. Ka 2022. aasta moto viitas unistusele või lubadusele, et kõik inimesed saavad elada kindlalt, turvaliselt ja rahus kestlikus maailmas (Truell 2023). Tänavune moto lisab juurde teadliku aktiivsuse ja koostegutsemise ning mitmekesisuse väärtustamise.

Mitmekesiste elukogemuste väärtustamine

Mitmekesisuse ja selle väärtustamise mõistmise ning mõtestamisega on lihtne – need on sotsiaaltöö põhiväärtused. Saame mitmekesisusest mõelda väga erinevatel tasanditel. Kõigepealt, sotsiaaltöötajatele kõige omasemal tasandil on mitmekesisuse väärtustamine erinevate elukogemuste ja olukordade teadlik „kasutamine“ klienditöös. See asetub sotsiaaltöö tugevustepõhisesse käsitusse, mille järgi sotsiaaltöö kliendi rollis olijaid nähakse ressursirohkete ja säilenõtketena (vt nt Nash 2022; Pulla 2017). Sellist suhtumist aitab saavutada see, kui me ei mõtle sotsiaaltöö kliendiks olemisest nagu millestki absoluutsest ja igavesest (isegi kui töötame inimestega, kes ajalises mõttes justkui ongi igavesti olnud kliendid), vaid käsitleme seda kui ühte perioodi või etappi inimese elus.

Sotsiaaltöötajatele kõige omasemal tasandil on mitmekesisuse väärtustamine erinevate elukogemuste ja olukordade teadlik „kasutamine“ klienditöös.

Soome ja Suurbritannia sotsiaaltöö teadlased Kirsi Juhila, Tarja Pösö, Christopher Hall ja Nigel Parton tutvustasid 2003. aastal mõistet „kliendipõlv“ (ingl clienthood), mille järgi on kliendiks olemine inimese elus vaid üks tegur, mis tema elu määrab, mitte absoluutne ega lõplik. See vaatenurk võimaldab inimestega töötades keskenduda nende teistele oskustele ja olukordadele lisaks sellele, mis on olnud sotsiaaltöötaja poole pöördumise põhjus. See viib tähelepanu kõrvale muredelt ja hädadelt ning niimoodi võimestab inimesi, sest annab neile võimaluse olla ekspert mingites küsimustes. Nõnda saame avastada ja väärtustada mitmekesisust inimestes, kellega sotsiaaltöös töötame.

Mitmekesisus kogukondades ja ühiskonnas

Järgmine tasand, kus mitmekesisusest mõelda, on kogukondade ja laiemalt, kogu ühiskonna tasand. Mitmekesised inimesed koos ongi ühiskond. Inimestena kipume otsima sarnast ja võõristama erinevat, sest erinev võib tunduda ohtlik, arusaamatu, imelik jne. Sarnaste hulgas tunneme end kindlana, mõistetuna, aktsepteerituna.

Ukraina sõda, sellega seotud ebakindlus ja Eestisse saabunud sõjapõgenikud käivitasid igas inimeses kaalumise „oma-võõras“, et enda jaoks selgeks mõelda, kas tegemist on ohu, rikastava mitmekesisuse või millegi kolmandaga. Ega siin ühest vastust olegi.

Mitmekesised inimesed koos ongi ühiskond.

David McMillan, kogukonnatunde (ingl sense of community) kontseptsiooni üks autoreid, on kirjutanud, et sarnasusi otsitakse kogukonna kujundamise või tekkimise varases etapis. Grupi arenedes hakatakse sarnasustele juurde otsima erinevusi (McMillan 1996). Erinevustele hakatakse tähelepanu pöörama, sest leitakse, et need rikastavad ja võimaldavad inimeste erinevaid ressursse (oskused, teadmised, materiaalsed vahendid jm) omavahel „vahetada“ ning niimoodi koos toimetamisest vastastikku kasu saada.

Nüüd, kui sõjapõgenikud on juba mõnda aega siin olnud, võiksime mõelda, mis on see ressurss, mille nad endaga kaasa toovad. Seda aitab teha teadlik pööre mõtteviisis: vaatame enda ümber ringi otsiva pilguga, mis peitub inimestes, olenemata nende rahvusest, emakeelest, terviseseisundist, staatusest tööturul või muust, mille järgi varem oleme inimeste üle otsustanud.

Ühisalgatused sotsiaalsete muutuste saavutamiseks

Sotsiaalsed ühisalgatused (ingl social action) on selle aasta rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva moto n-ö teine pool. Sotsiaaltöös tähendab see mõiste, et koos tehakse midagi oma elu parandamiseks ning oluliste probleemide lahendamiseks (Social Action 2016). See võib toimuda kogukonnas või organisatsioonis, aga ka vabatahtlikkuse alusel. Eestvedajad võivad olla näiteks professionaalid või need, kelle jaoks lahendamist vajav probleem on oluline.

Sotsiaaltöö meetodina on sotsiaalsete ühisalgatuste elluviimine tegutsemisviis, mis suurendab inimeste teadlikkust nende õigustest ja samal ajal kutsub esile ühiskondliku muutuse. Vahendid, mida eesmärkide saavutamiseks kasutatakse, võivad olla ka radikaalsed ja seetõttu peetakse niisugust tegutsemisviisi vastuoluliseks (täpsemalt loe siit).

Sotsiaalsete ühisalgatustega on tegemist siis, kui koos tehakse midagi oma elu parandamiseks ning oluliste probleemide lahendamiseks.

Sotsiaalsete ühisalgatuste korral, mis on toonud kaasa olulisi sotsiaalseid muutusi ühiskonnas, rõhutatakse erinevate inimeste ja organisatsioonide koosloomelist tegevust, kus muutuste esilekutsumiseks toimetavad kõrvuti nii spetsialistid (nt sotsiaaltöötajad) kui ka inimesed, kellele olukorda parendatakse.

Koosloomeline mõtteviis ei ole võõras Eesti sotsiaaltöös ja ühiskonnas laiemalt. Häid näiteid on mitmeid, küllap meenub igale lugejale midagi. Nõnda koos midagi ette võttes väärtustatakse ka mitmekesisust. Üks kaasnev muutus on osalevate inimeste rollide ümbermõtestamine: näiteks senisest passiivsest teenuse kasutajast võib saada hoopis aktiivne teenuse kujundaja.

Tänavuse sotsiaaltöö päeva moto tugev külg on keskendumine ühiskonna paremaks muutmise protsessile, see võimaldab või isegi sunnib mõtlema avaralt ja kaasama ning osalema erinevaid inimesi ja organisatsioone. Inimeste heaolu toetamine ei ole selle järgi mitte ainuüksi sotsiaalsüsteemi ja sotsiaaltöötajate, vaid kõigi vastutus. Rory Truell (2023) ütlebki, et tänavune sotsiaaltöö päeva moto annab võimaluse pöörata teadlikult tähelepanu sellele, kuidas kogukonnad saavad viia ellu jõulisi ja võimsaid algatusi, mis viivad nende kõiki liikmeid kaasava sotsiaalse muutuseni. Kogukonnad ei saa kunagi asendada sotsiaaltöötajate tööd, aga nad saavad olla ressurss ja võimalus, mida teadlikult kasutada.

Sõjapõgenike abistamine kui ühistegevuse jõu näide

Aasta ja veidi rohkem on möödunud, kui algas sõda Ukrainas. Me kõik teame, oleme lugenud või kogenud, milliste uute olukordade lahendamisega pidid hakkama tegelema sotsiaaltöötajad ja ühiskond laiemalt. Teame ka suurepäraseid näiteid sellest, kuidas solidaarsus ühendab inimesi, paneb koos tegutsema. Astrid Org kirjutab Sotsiaaltöö ajakirja veebruarinumbris Võru kogemusest Ukraina sõjapõgenikega ning tõdeb oma artikli lõpus, et koostöö toimis igal tasandil, koos toimetasid ametnikud, spetsialistid, vabatahtlikud. See ongi sotsiaalse ühistegevuse jõud, näide, kuidas ühiskond ja kogukonnad tulevad appi, et lahendada keerulisi olukordi.

Just töö sõjapõgenikega on viimase aasta jooksul näidanud ühiskonna solidaarsust ja ühistegevuse jõudu. Tartus käivitati Ekraani keskus, Tartu Ülikooli keeleteadlased koostasid ukrainlaste vajadusi arvestava programmi eesti keele õppimiseks, üliõpilastest vabatahtlikud aitasid Ukraina lastel eesti keelt õppida ja koolis kohaneda ning õpetasid ka täiskasvanuid. Neid näiteid on veel ja veel.

Just töö sõjapõgenikega on viimase aasta jooksul näidanud ühiskonna solidaarsust ja ühistegevuse jõudu.

Võib öelda, et mitmekesisuse väärtustamine tähendab ka erinevate abistamisvõimaluste tunnustamist ja väärtustamist, vabatahtlike entusiasmi ja panuse toetamist ning teadlikku koostööd. Samal ajal, kui oli ja on endiselt vaja tegeleda sõjapõgenike probleemidega, on Eesti sotsiaaltöötajad pidanud tegema ka igapäevast tööd, hoolitsema, et abi vajavate kaasmaalaste olukord ei halveneks, et päriselt ei juhtuks see, mida sotsiaalmeedias ja muudes kohtumiskohades kardetakse ning kurdetakse: „Kõik läheb ukrainlaste aitamiseks, oma inimeste eest ei hoolitse keegi.“ See on olnud keeruline ja ränkraske.

Märts on sotsiaaltöö kuu. Tänavune sotsiaaltöö päeva moto tuletab meelde, et inimeste heaolu edendamine saab olla ühiskonna ühine tegevus. Me oleme kahjuks praktikas näinud väga selgelt üleilmsete protsesside jõudmist Eestisse, aga näinud ka, kuidas globaalsetest mõjutustest (sõda Ukrainas) tulenevad raskused ületati ja ületatakse koos, vastutusega üksteise ees. Inimeste võimustumisele ja vabanemisele kaasa aitamiseks ning sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks saavad oma osa anda kõik.

Palju õnne, Eesti sotsiaaltöötajad! Olgu teil tarku ja entusiastlikke partnereid ühisalgatuste elluviimisel!

Loe sotsiaaltöö päeva kohta ka Rahvusvahelise Sotsiaaltöötajate Föderatsiooni kodulehelt.

Viidatud allikad

Juhila, K., Pösö, T., Hall, C., Parton. N. (2003). Introduction: beyond a Universal Client. Teoses: C. Hall, K. Juhila, N. Parton, T. Pösö (toim.). Constructing Clienthood in Social Work and Human Services, 11–24. Jessica Kingsely Publisher.

McMillan, D. (1996). Sense of Community. Journal of Community Psychology, 24(4), 315–25.

Nash, J. (2022). Strengths-Based Approach in Social Work: 6 Examples & Tools.

Org, A. (2023). Kas sõjapõgenikud Eestis on kogukond? Sotsiaaltöö, 1, 29–32.

Pulla, V. (2017). Strengths-based approach in social work: A distinct ethical advantage. International Journal of Innovation, Creativity and Change, 3(2), 97–114.

Social Action. (2016). Policy Paper.

Truell, R. (2023). News from our societies – IFSW: Respecting diversity through joint social action. International Social Work, 66(1) 264.