Tulge õppima kogukonnatööd vananevas ühiskonnas
Miks tasub tulla õppima kogukonnatööd? Miks on vaja kogukonnatöö korraldajal teadmisi vananemisest?
Alates sellest aastast saab Eestis õppida tulevikuala, kuidas teha kogukonnatööd nii, et kõik põlvkonnad on kaasatud ja inimesi ei jagata abisaajateks ning abistajateks. Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledž avab uue magistriõppekava „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“.
Kogukond on ennetaja ja esmaabi
Elame heaoluühiskonnas, kus täiskasvanul on võimalik hakkama saada ka üksi, kooselu ja koostöö teiste inimestega ei ole eluspüsimise eeldus. Psühholoogiliselt on aga inimene endiselt sotsiaalne olend, karjaloom. Ta tahab olla kellegi jaoks vajalik, ta vajab kuuluvustunnet. Eluga rahuloluks on aeg-ajalt vaja teise inimese tagasisidet iseendale (Litwin jt 2016). Seda inimeselt inimesele ülekantavat peegeldust ei saa asendada raadio, lemmikloom ega peenrasse kasvama pandud kapsas.
Kogukond, inimesed, kellega luua tähenduslikud suhted, tagab meile sotsiaalse tervise.
Füüsilise ja vaimse tervise kõrval räägime sotsiaalsest tervisest harva ja peamiselt tagajärgedest, s.o üksildusest. SHARE uuringu[1] andmetel on Eesti vähemalt 50 aasta vanusest rahvastikust väga üksildasi[2] 2%. Seejuures 75–84-aastastest olid 2015. aastal väga üksildased 4% ning vähemalt 85-aastastest 10%, noorte üksildus jääb 1–1,5% vahele (Kalmus jt 2023).
Just kogukonda nähakse paljude probleemide esmatasandi lahendajana, kes hoiab ära hullema.
Eesti senine vananeva ühiskonna muutuste strateegiline käsitlus on olnud pigem probleemipõhine – hindame riske ja kogume vahendeid, et olla valmis reageerima (kasvavale) abivajadusele. Ka kohalikud omavalitsused on seaduse järgi kohustatud pakkuma toetust juhul, kui inimene vajab abi. Inimese toetamine probleemide ennetamiseks kellegi otsene kohustus ei ole. Näiteks Lõuna-Eestis on arendav tegevus kättesaadav peamiselt neile vanemas eas meestele, kellel on puue – kohaliku puuetega inimeste koja kaudu (Tambaum ja Pettai 2019). Meestel, kellel ei ole puuet, on valik oluliselt kitsam. Meeste väljavaated füüsilist ja vaimset allakäiku ennetada on väiksemad, võrreldes võimalusega leevendada allakäigust tingitud tagajärgi.
Niisiis tegeleme ühiskonnas kollektiivselt ennekõike probleemidega, heaolu on pigem individuaalne vastutus. Siiski on probleemide lahendamisel näha uut suhtumist: lahenduste pakkumist ei eeldata enam ainult spetsialistidelt. Just kogukonda nähakse paljude probleemide esmatasandi lahendajana, kes hoiab ära hullema, selle näited on vaimse tervise püramiid (Sotsiaalministeerium 2020) või õppivate linnade kontseptsioon elukestva õppe arendamisel (UIL 2015).
Uues magistriõppekavas „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“ pakutakse kogukonnatöös probleemipõhise käsitluse kõrvale ressursipõhist käsitlust (ingl asset-based community development – ABCD, McKnight ja Russell 2022).
Keskkond peab kohanema inimesega, mitte inimene keskkonnaga
Maailma rahvastik vananeb ja kogeme seda inimajaloos esimest korda. Teadlased, ettevõtjad, poliitikakujundajad ja ka asjaomaste valdkondade spetsialistid on aru saanud, mida tuleks uues olukorras teha. Lahendus, mida keegi ei vaidlusta, seisneb vananeva ühiskonna võimaluste kasutamises, sh ennekõike vanemaealiste võimete rakendamises[3] (United Nations 2002). Lahenduse teadmine aga ei ole veel lahendus. Uuringutes ja praktikas nähakse vananemises endiselt ohtu ühiskonnale ja vanemaealiste võimete kasutamise asemel antakse heal juhul soovitusi, kuidas vananemisest tulenevat ohtu neutraliseerida (Sidorenko 2015).
Kogukond, inimesed, kellega luua tähenduslikud suhted, tagab meile sotsiaalse tervise.
Kirjutasin hiljuti Postimehes Ainost, keda turvamees kaubanduskeskusest lahkuda palus, sest naisel olid jala otsa libeduse vastu tõmmatud kassid, mis oleks kriipinud põrandat (Tambaum 2022). Selle asemel et ühiskondlikus hoones oleks sissepääsu juures pink, kus istudes saab libedatallad maha võtta ja väljudes peale tagasi panna, nähakse lahendusena vanema inimese iseseisvuse ja võimaluste piiramist. Toon veel ühe näite, samuti kasside kohta. Kasse ja nende kasutegurit tutvustati 2022. aasta jaanuaris ETV „Prillitoosi“ saates. Keskealine saatekülaline oli innukas ja teatas jutu sees rõõmsalt: „Kassid sobivad nii eakatele kui ka tavainimestele.“ Niisiis, meil on etaloninimesed ja need, kes etalonini ei küündi. „Prillitoosi“ külalise kõne selline tõlgendamine ei ole kius. Lugesin hiljuti ka ühe riikliku arengukava projektist: „… ja teised, kes keskmisest inimesest füüsilise või vaimse suutlikkuse poolest erinevad …“. Praegune ühiskond on kujundatud võimete tipus olevate täiskasvanute järgi. Teeme tööd, et märgata laste või erivajadusega inimeste vajadusi igapäevasel toimetamisel. Kui aga ei ole puuet, on ainult normaalsed vanuselised muutused, siis on keskkond endiselt ükskõikne ja mõistmatu.
Kirjeldatud lugude märksõna on „normaalse vananemise muutused“. Kasse saabaste otsa on iseäranis vaja vanematel inimestel, sest vanuse kasvades muutub tasakaalu hoidmise võimekus. Pink kui lahendus on näide, kuidas kohaneb keskkond inimese normaalsete muutustega, mitte vastupidi – muutunud vajadustega inimene pingutab, et kohaneda, ja kui see ei õnnestu, siis taandub.
Mugava vananemiskeskkonna loomiseks peaksid normaalseid vanuselisi muutusi tundma spetsialistid ja nende vahendusel otsustajad ning kõik teised.
Põlvkondade koostöö ei ole isetekkeline ime
Üldiselt nõutakse inimestega tegelevates eluvaldkondades, nagu noorsootöö, täiskasvanuharidus või sotsiaalhoolekanne, töötajatelt erialaoskusi, kuid Eestis puuduvad pädevus- ja kvaliteedinõuded tööks nendega, kes lähenevad pensionieale või on tööturult vanuse tõttu väljunud, kuid ei vaja (veel) hoolekandeteenuseid.
Kas seda, kuidas toetada vanemate inimeste sotsiaalset tervist ja arengut, peab üldse õppima? Eesti päeva- ja sotsiaalkeskuste, raamatukogude, rahvamajade töötajate ja teiste vanemaealistega tegelevate inimeste seas korraldati 2021. aastal uuring, millega mõõdeti nende teadmisi ja hoiakuid tööga seoses (Tambaum 2021). Tulemused osutasid spetsialistide hulgas laialt levinud valedele tööpõhimõtetele kahes vallas – seoses vanuseliste stereotüüpide vähendamise ja põlvkondade vahelise koostöö korraldamisega. Need nõuavad erioskusi, mida ei omandata töö käigus ja mida tuleb teadlikult õppida.
Magistriõppekava annab kogukonnas tervena vananemise ja easõbraliku keskkonna tõenduspõhise arendamise laiapõhjalised teoreetilised teadmised ning vanemaealiste eetilise kaasamise korraldamise professionaalsed oskused.
Uuring näitas ka, et praktikud on iseõppijad või ei peeta pidevat professionaalset arengut üldse vajalikuks. Seenioritöö tegijatest vaid 7% olid võrgustunud, 45% nägi ja kuulis erialainfot juhuslikult, kolmandik üldse mitte. Tagasisidet kolleegidelt pigem ei saada, kogemusi ei jagata. Nii on oht jääda tegevuses ühele kohale pidama ja koostöö puudumine muudab nii seenioritöötajad kui ka nende sihtgrupi haavatavaks.
Olukord ei ole parem ka nende hulgas, kellest olenevad otsused. Tallinna Ülikooli täiendusõppijatega oleme analüüsinud vanemaealistega seotud eesmärke kohalike omavalitsuste arengukavade nendes punktides, mis jäävad väljapoole hoolekandeteenuseid. Oleme vaadanud, kuidas kohalikes omavalitsustes toetatakse tööturult väljunud elanike arengut ja tervise säilitamist. Tulemus on olnud ühetaoline: kui küsimust on arengukavas üleüldse käsitletud, siis nõnda, et vanematel ja puudega inimestel vahet ei tehta. Kõige suurem vanemaealiste „probleem“ näib aga olevat suutmatus enda meelt lahutada.
Personalitöötajatele, sotsiaalse innovatsiooni juhtijatele ega kogukonna arendajatele ei õpetata normaalse vananemisega seotud võimete ja tervisemuutusi, ei käsitleta vanemaealiste kaasamise eripära ega anta põlvkondade vahelise koostöö korraldamise oskusi kogukonnas ja meeskonnas. Samas, uuringutes osutatakse, et ebaprofessionaalne töö vanemaealistega ei ole üksnes vahendite raiskamine, vaid toob kaasa kahjustavad tagajärjed (Meshel ja McGlynn 2004) nii osalejatele, organisatsioonidele kui ka ühiskonnale.
Magistriõppekava annab professionaalsuse
Sotsiaalabi Eestis järgib põhimõtet, et inimene saaks võimalikult kaua elada oma kodus (ingl ageing in place), kuid tagatud teenused ei kata inimese selliseid vajadusi, mis on seotud sotsiaalse suhtluse, oma elu juhtimise võimekuse, arengu, esindusdemokraatias osalemise ja ühiskonda panustamisega. Loetletud vajadused, lisaks põhivajadustele, on need, mille rahuldamine Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse kohaselt määrab tervena vananemise üle elukaare (WHO 2015). Tervena vananemiseks ei piisa toimetulekust sotsiaalhoolekande seaduse mõistes, seda toetatakse kogukonnas vananemise (ingl ageing in community) põhimõtete rakendamisega (Hou 2020; Blanchard 2013).
Magistriõppekava „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“ annab oskused, kuidas asetada kodus n-ö nelja seina vahel elamise (ingl ageing in place) eesmärk kogukonnas vananemise (ingl ageing in community) perspektiivi.
Mugava vananemiskeskkonna loomiseks peaksid normaalseid vanuselisi muutusi tundma spetsialistid ja nende vahendusel otsustajad ning kõik teised.
Magistriõppekava annab kogukonnas tervena vananemise ja easõbraliku keskkonna tõenduspõhise arendamise laiapõhjalised teoreetilised teadmised ning vanemaealiste eetilise kaasamise korraldamise professionaalsed oskused. Õppekava erialaained on jagatud kahte moodulisse: põlvkondi lõimiv kogukonnatöö (32 EAP) ning tervis ja vananemine (24 EAP). Lisaks õpitakse valikaineid (16 EAP) ning üldaineid (24 EAP) nagu praktika, erialane inglise keel ja õppeaine, mille käigus lahendatakse valdkondadevaheliste meeskondade koostööna elulisi probleeme ehk ELU-projekt. Kaheaastane õpe lõpeb magistritöö kaitsmisega (24 EAP).
Erialaainetes saavad üliõpilased sissevaate vananemise kultuuri ja filosoofiasse ning õpivad, kuidas vähendada vanuselist diskrimineerimist. Õpitakse uurimismeetodeid, poliitikakujundust ja koosloomet kohalikul tasandil ning põlvkondade vahelist koostööd kogukonnas ja organisatsioonis. Tervist käsitletakse üle elukaare, õppides kognitiivseid ja füsioloogilisi muutusi normaalsel vananemisel, vaimse tervise ennetustöö korraldamist, liikumis- ja tegevusvõime säilitamist, toitumist vanemas eas ning tervisekeskkonna kujundamist kogukonnas ja töökohal. Õppija teeb koos juhendajaga tööd iseenda professionaalse arenguga. Üliõpilased saavad teha koostööd University of Central Florida (USA) õppejõududega ja loodetavasti ka Kobe University (Jaapan) teaduritega. Uute oskuste kinnistamiseks leiame koostööpartnerid Läänemaalt või saab üliõpilane väikeseid õppeülesandeid proovida oma tööandja või kogukonna juures.
Ootame õppima praeguseid ja tulevasi kogukonnatööspetsialiste ning koordinaatoreid linnadest ja valdadest, vabatahtlike seltsiliste koordinaatoreid, digimentoreid ja pensioninõustajaid. Kvalifikatsiooni saavad laiendada sotsiaaltöötajad ja (kodu)õed, aga ka raamatukogu töötajad, õppides seenioritöö spetsiifikat, ja õpetajad, omandades põlvkondade vahelise koostöö korraldamise oskused.
Tulge, paneme Eestis aluse uuele valdkonnale! Dokumentide vastuvõtt on 15.–29. juunil ja vestlus 7. juulil. Lisainfo Tallinna Ülikooli kodulehel.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2023
[1] SHARE on üle-euroopaline vanemaealist, vähemalt 50-aastast rahvastikku hõlmav longituudne küsitlusuuring.
[2] Üksildust mõõdetakse uuringus R-UCLA kolme punkti skaalal, küsides kõrvalejäetuse, seltsilistest puuduse tundmise ja eraldatuse või isoleerituse tundmise sageduse kohta. Skaala kogupunktid varieeruvad kolmest üheksani. Väga üksildaseks võib pidada inimesi, kelle punktid jäävad viie kuni üheksa vahele; keskmiselt üksildane on vastaja nelja punktiga; üksildane ei ole vastaja, kellel on kolm punkti.
[3] ÜRO poliitilise deklaratsiooni ja vananemise Madridi rahvusvahelise tegevuskava artikli 2 järgi seisab ühiskondade ees ülesanne „ edendada eriliselt vanemate inimeste võimalusi realiseerida oma potentsiaali kõigis eluvaldkondades“ (United Nations 2002).
Viidatud allikad
Blanchard, J. (2013). Aging in Community: The Communitarian Alternative to Aging in Place, Alone. Journal of the American Society on Aging, 37(4), 6–13.
Hou, S.-I. (2020). Remain Independence and Neighborhood Social Cohesiveness Among Older Adults Participating in Three Community-Based Programs Promoting Aging-in-Community in the USA. Gerontology & Geriatric Medicine, 6, 1–8.
Kalmus, V., Tambaum, T., Abuladze, L. (2023). Digivahendite kasutamine, digipädevused ja vaimne tervis. Teoses: M. Sisask (toim.). Eesti inimarengu aruanne 2023. Vaimne tervis ja heaolu. SA Eesti Koostöö Kogu.
Litwin, H., Schwartz, E., Damri, N. (2016). Cognitively Stimulating Leisure Activity and Subsequent Cognitive Function: A SHARE-based Analysis. The Gerontologist, 57(5).
McKnight, J., Russell C. (2022). Asset-Based Community Development. Teoses: L. Rapp-McCall, A. Roberts, K. Corcoran. Social Workers Desk Reference. 4th Ed. Oxford University Press.
Sidorenko, A. (2015). Adjusting to population ageing evidence for policy action. Population Horizons, 12(2), 50–61.
Sotsiaalministeerium. (2020). Vaimse tervise roheline raamat.
Tambaum, T. (2021) Seenioritöö tegijate uuring. Ülevaade. Tallinn: Eesti kõrgkoolidevaheline demouuringute keskus.
Tambaum, T. (2022). Kas pensioniikka jõudes muutume tundmatuseni? Postimees, 19. oktoober.
Tambaum, T., Pettai, I. (2019). Kellele Eestis on vaja vanemaealisi mehi? Riigikogu Toimetised, 39, 151−162.
UIL. (2015). UNESCO Global Network of Learning Cities. Guiding Documents. UNESCO Institute for Lifelong Learning.
United Nations. (2002). Political Declaration and Madrid International Plan of Action on Ageing.
WHO. (2015). Healthy ageing. World report on ageing and health, 25–39.