Töövõimereformi võimalused ja kitsaskohad

 

 

 

 

 

 

---

Kokkuvõte:

Töövõimereform kutsuti ellu, et toetada vähenenud töövõimega inimeste täisväärtuslikku elu, aidates neil tööd leida ja seda hoida. Kevadel Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös uuriti võimalusi ja kitsaskohti selle saavutamisel inimeste kogemuste põhjal. Ühes omavalitsuses intervjueeriti 16 tervisekao või vähenenud töövõimega inimest, ja kahte tööandjat.

Uurimusest selgus, et töövõime hindamise taotlemine on inimeste jaoks keeruline. Inimeste hinnang oma tervisele ühtis enamasti töötukassa hinnangutega, kuid keskkonnategureid jmt asjaolusid polnud arvesse võetud piisavalt. Vaid neljandik uurimuses osalejatest käis tööl. Teenustest ja toetustest vähenenud töövõimega inimestele oldi küll teadlikud, kuid kasutati neid minimaalselt. Palju rohkem saadi tavalisi töötutele mõeldud teenuseid, aga ka riiklikke ja kohalikke hüvitisi ja toetusi.

Ulatuslikud terviseprobleemid, mitteaktiivsus ja madal kvalifikatsioon koosmõjus keskkondlike ja isikust tulenevate asjaoludega muudavad töövõimereformi sihtrühmaks olevate inimeste tagasitoomise tööturule ja neile sobiva töö leidmise keeruliseks. Nende toimetuleku parandamiseks on vaja isikupõhist lähenemist ja eri valdkondade spetsialistide võrgustikutööd, kuhu on kaasatud paikkondlikke olusid ja kogukonda tundev kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja.

Märksõnad: töövõimereform, tervisekadu, töövõime hindamine, töövõimetoetus, tööalane rehabilitatsioon, valdkondadevaheline koostöö

---

Sotsiaalkaitses loodi 2016. aastal innovaatiline alus suhtumise muutmiseks: vähenenud töövõimega inimeste suutmatuse ja võimetuse asemel hakati hindama suutlikkust ja võimekust.
Uuenes töövõime hindamine, toetuste määramine ja teenuste valik; süsteemi haldamise võttis üle töötukassa. Omavahel loodeti viia kokku tööotsija ja tööandja.

Ometi ei õnnestu alati soovitud tulemust saavutada, sest kõik abivajajad ei saa või ei soovigi ühiskonda lõimuda ja eelistavad elatuda hüvitistest.

Töövõimereform pakkus mulle huvi juba Tartu Ülikooli õppima asudes, sest tööturupoliitika on sotsiaalkaitse keskne osavaldkond. Üliõpilastöödes ei olnud varem uuritud reformi võimalusi ning kitsaskohti tervisekao ja vähenenud töövõimega inimeste kogemuste põhjal. Seetõttu väärib teema kriitilist analüüsi.

Magistritöö* teema valikut mõjutas minu töine kokkupuude inimestega, kes ei ole rahul töötukassas tehtud töövõime hindamise tulemusega. Rahulolematust on väljendanud ka kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad ja tööandjad, kellega olen sel teemal vestelnud.

Kui inimene jääb sotsiaaltöötaja vaateulatusest välja, jääb ta ilma ka vajalikust abist. Kaua tööturult eemal olnud inimeste tööle naasmist piirab nende napp või puuduv töökogemus.

Kokku põrkasid minu arusaamad sotsiaaltööst, reformi eesmärgid ja reaalsus. Soovisin uurida tervisekao ja vähenenud töövõimega inimeste tegelikke vajadusi ja kitsaskohti, mis mõjutavad nende rahulolu pakutava abi korraldusega. Lootsin leida ka uusi võimalusi eri instantside ja asjaosaliste koostööks uuritaval teemal.

Uurimuse korraldus

Uurimistöös kasutasin kvalitatiivset meetodit: intervjueerisin oma koduvallas 16 inimest. Tegu oli kihtvalimiga: pöördusin palvega osaleda intervjuus tuttavate inimeste poole, kelle puhul eeldasin, et neil võib olla tervisekadu ja vähenenud töövõime või et nad on selliste probleemidega kokku puutunud.

Poolstruktureeritud intervjuu sisaldas küsimusi üldinfo, intervjueeritava sotsiaalse seisundi, töövõime hindamisest saadud kogemuse ja toimetuleku kohta. Soovi korral sai vastaja esitada oma loo vabas vormis ja teha ettepanekuid. Kaks osalejat vastasid küsimustele kirjalikult, ülejäänutega kohtusin.

Et saada tagasisidet ettevõtete valmisoleku kohta pakkuda tööd uuringu sihtrühma kuuluvatele inimestele, intervjueerisin ka kahte tööandjat. Kogutud andmete analüüsimiseks koostasin rist- ja sagedustabelid, mille alusel analüüsisin statistiliselt erinevate vastuste jaotust. Statistiliste andmete saamiseks esitasin töötukassa kodulehe kaudu taotluse ning mulle edastati ülevaade töövõimereformi rakendumisest sotsiaalkindlustusameti 2014.–2016. aasta ning töötukassa 2016.–2019. aasta andmete ja prognooside põhjal.

Koroonaviiruse COVID-19 leviku laienemise ja eriolukorrast põhjustatud piirangute tõttu tuli teha uuringu korralduses mitmeid muudatusi: intervjuud toimusid väljas, kasutades isikukaitsevahendeid ning täites kõiki ettekirjutusi. See kitsendas valimit ja raskendas soovitava tulemi saamist.

Uurimistulemusi ja nende põhjal tehtud järeldusi ei saa kindlasti laiendada kogu sihtrühmale, sest kuigi töövõimereformi rakendumisest on möödas neli aastat, jõuame alles järgmisel aastal olukorda, kus kõigi tervisekaoga inimeste töövõimet on hinnatud uue metoodika alusel.

Tulemused

Osalejate profiil

Uurimuses osalejate profiil ühildub suuresti töötukassa infoga vähenenud või puuduva töövõimega isikute kohta: uurimuses osales kümme meest ja kuus naist vanuses 39–63 eluaastat; viiel vastajal oli põhi-, kaheksal kesk- või keskeri- ja kolmel kõrgharidus; kõik kõrgharidusega vastajad töötasid. 10 vastajat olid eesti ja kuus muust rahvusest. 11 vastajat elasid üksi ja viis suuremas leibkonnas.

Tööga hõivatuid oli kokku neli, kellest üks jätkas ka õpinguid. Üks kasvatas sügava puudega last, mis on tööga võrdsustatud tegevus. Ülejäänud 12 küsitletavat ei olnud tööga hõivatud ja valisid sotsiaalseks seisundiks „kodune”. Üks inimene nimetas, et teeb juhutöid.

Töötukassa oli hinnanud 14 vastaja töövõimet: kuuel inimesel osaliseks, seitsmel puuduvaks ja ühel juhul täielikuks; kaks intervjueeritut olid töövõimetuspensionärid, kes ei olnud veel uue korra järgi hindamisele jõudnud.

Seega kujunes uurimuses osalenute profiil, kes olid lasknud enese töövõimet hinnata, aritmeetilise keskmise järgi selliseks: 51aastane, tervisekaoga, keskharidusega, üksi elav, tööga mittehõivatud, puuduva töövõimega eestlasest mees. Kõik minu intervjuudes osalenud töötukassasse pöördunud inimesed taotlesid koos töövõime hindamisega ka töövõimetoetust, puude raskusastme tuvastamist ja puudetoetust.

Töövõime hindamisest saadud kogemused

Küsitletute seas oli inimesi, kes oma probleemi eripära tõttu ei saa ligi digitaalsele teabele või lihtsalt ei oska täita mahukat töövõime hindamise taotlust. Oli juhtumeid, kui korduvhindamise tähtaja möödalaskmine avastati alles siis, kui toetusraha ei laekunud arvele.

Uurimuses osalejatele oli taotlusvormi küsimustele vastamine liiga keeruline, neil puudus ka teadmine, kuidas toimida, kui nad ei ole otsusega nõus. Paikkondlikult võib olla suureks takistuseks keelebarjäär, nagu see oli ka vallas, kus uurimuse tegin.

Palju räägitud ühe-ukse-poliitika ei ole selle sihtrühma puhul teostunud. Enamasti kirjeldati visiiti pere- või töötervishoiuarsti juurde ajakuluka kadalipuna, millele järgnesid suunamised analüüse andma ja eriarstide pikad järjekorrad.

Perearsti ega pereõe ülesannete hulka ei kuulu töövõime hindamise taotleja abistamine 63-lehelise taotlusvormi täitmisel, seetõttu pöörduti oma võimaluste kohaselt pereliikmete, naabrite, tuttavate ja kohaliku sotsiaaltöötaja poole või mindi töötukassa juhtumikorraldaja juurde. Seoses puude taotlemisega tuli vahel käia ka sotsiaalkindlustusametis, näiteks kui puue oli määratud ja tekkis vajadus soodustusi andva abivahendikaardi järele.

Vastajate kogemuslugudest selgus, et andmevahetus eri ametkondade vahel on aeglane ja andmed ei pruugi olla kõigile asjaosalistele otsuste tegemise hetkel kättesaadavad. Seetõttu tehakse ka ennatlikke otsuseid. Nt hilineb meditsiiniliste andmete kajastamine epikriisina, mistõttu puuduvad andmed inimese terviseseisundi ning sellest tulenevate tegutsemise ja osalemise piirangute kohta, prognoos nende dünaamikast ja eeldatavast kestusest. Alles pärast otsuse vaidlustamist arvestatakse neid andmeid tagasiulatuvalt.

Vastustest paistis, nagu oleks vastajad saanud töötukassast mõnikord ka ebamõistlikke soovitusi, näiteks soovitati minna eelpensionile; puuduva töövõime korral tööotsijana end arvelt maha võtta; hakata hooldajaks, mis on tööga võrdsustatud tegevus; pikaajalistele töötuna arvel olijatele soovitati pöörduda eriarsti ehk psühhiaatri poole.

Neid lugusid kuulates tekkis vastuoluline ja nukker tunne, et kui selliseid soovitusi on tõesti antud, siis on seda tehtud ehk statistiliste näitajate parandamiseks, mitte inimeste probleemide lahendamiseks.

Töövõimet mõjutavad asjaolud

Küsitletute seas oli tervisekao peamine valdkond ülekaalukalt liikumine (12), järgnesid käeline tegevus (4), inimestega lävimine ja suhted (4). Kuigi sisehaigused ei ole tervisekao valdkonnana eraldi välja toodud, viidati „muu” valdkonna all kardioloogilistele probleemidele (3) ja pahaloomulisele kasvajale (2).

Vähesel määral esines tervisekao peamise valdkonnana raskusi muutustega kohanemisel (2), õppimisel ja tegevuste elluviimisel (1) ning teadvusel püsimisel ja enesehooldusega (1). Suhtlemisvaldkonnas, mis kajastab nägemist, kuulmist ja kõnet, vastanutel probleeme ei olnud.

Osalenute hinnang oma tervisele ühtis enamasti töötukassa hinnangutega, kuid esines ka asjaolusid, mida polnud piisavalt arvesse võetud. Üldiselt võib öelda, et töövõime hindamise metoodika võimaldab koguda rikkalikult andmeid inimese funktsioneerimise ja tegevusvõime kohta seitsmes valdkonnas, kuid küsimused on suuresti suunatud enesehooldusele, liikumisele ja igapäevatoimingutele.

Arvestamata võivad jääda sisehaigustest põhjustatud raskused, nagu ka info inimest ümbritseva sotsiaalse võrgustiku ja keskkonnategurite kohta. Üks osaleja, raske müokardi hüpertroofia diagnoosiga naine, kirjeldas oma kogemust järgmiselt.

Naine, 45: „ /.../ Olin aastaid töövõimetuspensionär, aga paralleelselt töötasin. /.../ Töötukassast aga sain negatiivse vastuse, kuna mu tervisehäired ei leidnud kinnitust tervise infosüsteemi andmetel. Esitasin vaide. Põhistasin kõiki asjaolusid. Ikka negatiivne lahend. Mulle tundus see diskrimineerimisena. Sellest ajast ostan sama ravitoimega, aga kõige odavamaid ravimeid, kahel korral on kiirabi EMOsse mind viinud. Kuna teenin töise sissetulekuna piisavalt, siis tõenäoliselt rahalist toetust ma nagunii ei saaks.”

Teise vastaja loost on näha keskkonnategurite tähtsus, kui vähenenud töövõimega inimene elab maal ja tööl käimist takistab puudulik transpordiühendus.
Naine, 63: „Seoses liikumispuudega ja ka halvenenud tervisliku seisundi tõttu ei saa teha füüsilist tööd ning pidin vahetama töökohta. Uus töökoht asub 10 km kaugusel, varasemalt lausa 70 km kaugusel. Käsitlen autot kui abivahendit, kuigi teiste arvates on see luksus ja ei peaks töövõimetoetust taotlema. Lähim bussipeatus on 2 km kaugusel ja sealt käib buss kaks korda päevas. Järgmise bussipeatuseni on 7 km.”

Osalejatele oli jäänud mulje, et kuigi nad olid oma taotluses põhjalikult kirjeldanud enda toimetulekut mõjutavaid asjaolusid, siis töövõime hindamise metoodika kohaselt tehakse otsus ikkagi ainult meditsiiniliste andmete põhjal, mitte ei vaadelda neid koos inimese lisatud infoga. See aga ei anna terviklikku vaadet toimetulekule: nii nagu haigus(t)e kulg, on ka tervisekadu ja sellega kohanemine individuaalne ja võib samade haiguste (diagnooside) puhul olla ajas muutuv. Erinevalt hindavad inimesed ka enda toimetulekut igapäevaeluga.

Töötukassa teenuste ja toetuste kasutamine

Töötukassal on ulatuslik teenuste ja toetuste valik tervise- ja töökaoga ehk vähenenud töövõimega inimestele, aga vastanutelt saadud info oli hämmastav: nad olid küll nendest võimalustest teadlikud, kuid kasutasid neid minimaalselt. Kaheksast sellele sihtrühmale mõeldud teenusest kasutati vaid kolme: töötamise jätkamise toetamist, töölesõidu toetust ja kogemusnõustamist, igaühte ühel korral.

Kuna küsitletuist töötas vaid veerand, siis arusaadavalt ei olnud enamik uurimuses osalejaid saanud kasu ka tööandjale mõeldud teenustest.

Märkimisväärselt rohkem tunti ja kasutati töötutele pakutavaid tavateenuseid: mitmesuguseid kursusi (12), karjäärinõustamist (6), tööklubi (5) ja proovitööd (5).
Naine, 45: „Eesti keele kursuseid olin alati soovinud, lõpuks sain, veebruaris lõppesid, aga ei saa minna kuhugi tööle.”
Mees, 59: „Kunagi sain D-kategooria load töötukassast, sain tookord tööle ka, aga siis sattusin pikalt haiglasse ja olin haiguslehel ning kaotasin töö. Sissetulek kukkus.”

Toimetulek, toetused ja hüvitised

Kuigi küsitletud olid enamasti mittetöötavad inimesed, kelle toetamiseks rakendab riik märkimisväärseid ressursse, näitas uurimus, et inimesed eelistasid pigem passiivseid meetmeid, kasutades tööturule jõudmist toetavate teenuste asemel hoopis mitmesuguseid riiklikke ja kohalikke hüvitisi ning soodustusi. Mainiti, et töövõimetoetusele (13) lisaks saadi toimetulekutoetust (11), ühekordseid toetusi (11), puudega tööealise inimese toetust (10) ning teenusena eluruumi tagamise (4) jt toetusi. Sageli tunnistati ka, et saadakse regulaarselt Euroopa Liidu toiduabi.

Hõlpsalt saadavad ja helded toetused ning hüvitised minetavad valmisoleku töötamiseks, pigem on need pinnaseks tervist kahjustavale käitumisele ja ebamõistlikele kulutustele.
Kaks küsitletut tunnistas alkoholi liigtarvitamist: 63aastane naine nimetas seda töö kaotamise peamise põhjusena, sest: „rahutuks muutudes hakkan sõpradega lõõgastuma ja ei jõua tööle” ning 50aastane mees avaldas, et ta koguks ladusalt küttepuude raha kokku, kuid: „kõrist läheb alla palju.”

Samas kirjeldati olukordi, kus tuli leppida väga kasina sissetuleku ja viletsate elutingimustega.
Mees, 52: „Puue võeti ära, keskmine määrati, sellega raha ei saa. Saan 83 eurot sentidega töövõimetust. Väga vähe. Aasta on veel. Uut hindamist ei taha teha … need arstid ja sõidud … ei taha.”
Mees, 58: „Pean kanu, mune on. Aed on, midagi kasvatan. Tulen toime.”
Mees, 50: „14 korda olen kokku kukkunud. Kaheksandal korral sattusin kiirabiga haiglasse, siis olin nädal ka taastusravil. Talvel ei julge õue minna, kardan kukkuda ja, et keegi ei leia, külmun surnuks. Ükskord sõber suvisel ajal leidis mind maast. Küttepuudega on suurim mure. Raha on vähe, suitsetan ja kass ja koer on, neile läheb ka raha.”

Töötavad tervisekaoga inimesed, kes said töövõimetoetust, nimetasid eranditult selle puudusena kinnipidamisi brutosissetulekust näiteks preemia saamisel või ületunnitöö tegemisel, samuti seda, et puhkusehüvitistega tehtavad väljamaksed toovad kaasa tõendamiskohustuse ja lisanduva ajakulu asjaajamisel. Üks vastaja pidas probleemiks ka tööandja teavitamist enda tervisekaost, mida tuli teha, et tööandja saaks taotleda sotsiaalmaksu hüvitamist.

Õiguskantsleri seisukoht aga on, et töövõimetoetuse näol on tegu asendussissetuleku ehk ühe meetmega töövõimekaoga inimesele, seetõttu on töövõimetoetuse suuruse vähendamine kooskõlas põhiseadusega (Madise 2019).

Tööle asumise võimalikkus

Mitu vastajat jätkas vaatamata tervisekaole ja mitmesugustele raskustele töötamist või kirjeldas, kuidas ta oli seda teinud niikaua, kui tervis vähegi lubas.
Naine, 63: „Olin hooldustöötaja, raske oli. Minu tööga oldi väga rahul, aga ma ei suutnud tööl käia. Nüüd on rahadega raske. Talvel jään vanaduspensionile, õnneks.”
Tervisekaoga inimesed jõuavad tööle peamiselt töötukassa tõukel. Siiski pidas mitu vastajat tööle asumist võimatuks.

Töötukassa kehtestatud aktiivsusnõuetes nähti pigem kiusu, mitte stimuleerivat tingimust ning tööd käsitleti liigse, endale üle jõu käiva pingutusena. Sellises olukorras pikka aega tööturult eemal ja ühiskonnaelus mitteosalenud inimeste mugavustsoonist välja toomine ehk tegelik tööalane rehabilitatsioon on eriti raske ja aeganõudev.

Kuigi kolmest intervjuust käis läbi, et vanaduspensioniikka jõudes sissetulek väikese tööstaaži tõttu edaspidi väheneb, ei mõjutanud see vastajate valmisolekut tööle asuda.

Tööandjad, keda uurimuse tarbeks intervjueerisin, tõid peamiste probleemidena välja, et sihtrühmas on vähe ettevõttele vajalike oskuste ja kvalifikatsiooniga inimesi, töövõimekadu ei võimalda vajaliku intensiivsusega töötamist, sage haigestumine ja abivajadus raskendab töökorraldust.

Tööandja 1: „Kindlasti tuleb arvestada sellega, et vähenenud töövõimega isik on tihti töölt eemal. Ta vajab rohkem ressurssi, toetamist, suunamist. Tuleb pidevalt olla valvel, et isik võib töölt puududa ning kiirelt tuleb leida talle asendus.”
Tööandja 1: „Lõpuks koristajana tööle võetu eest tugiisik pesi ise põrandad.”
Tööandja 2: „On suur vahe, kas samaaegselt on köögis 1 inimene, koorides 20 kg kartuleid või 2 inimest, kes koos koorivad 2 kg. Töötajate suhtes peab olema võrdne kohtlemine, see on keeruline, kui mitte võimatu protsess.”

Kokkuvõte

Ulatuslikud terviseprobleemid, mitteaktiivsus, töötus, madal haridustase ja kvalifikatsioon koosmõjus keskkondlike ja isikust tulenevate asjaoludega muudavad töövõimereformi sihtrühma kuuluvate inimeste tagasitoomise tööturule ja neile sobiva töö leidmise keeruliseks.

Paljudele tööealistele tervisekaoga inimestele on eemalolek tööturult saanud elustiiliks ning nad ei püüagi oma olukorda muuta. Nende toimetulekut ei saa parandada ainuüksi omavahel seostamata episoodiliste teenuste ega toetustega, nt enim kasutatavate palga- ja töölesõidutoetustega. Eri valdkondade koostöös tuleks rakendada kompleksmeetmeid, mis toetaksid inimeste tööle saamist ja jäämist.

Tuleks lahendada probleem, kus töövõime hindamise läbi teinud inimesed pidasid protsessi liiga keerukaks, sest pidid kulutama palju aega ja energiat igasuguste spetsialistide külastamisele ning sellele vaatamata ei kajastanud hindamise põhjal tehtud otsus alati inimeste tegelikku olukorda ja nad pidid otsuse kas vaidlustama või siis hoopis loobusid abi otsimisest.

Kaks ettepanekut peamiste probleemide lahendamiseks:

• Kõigi takistuste kõrvaldamise kohustust inimeste tööle asumisel ei saa panna ainult töötukassale. Töövõimet ja tervisekadu mõjutavate keskkonnategurite väljaselgitamiseks on vaja isikupõhisemat lähenemist. Üks võimalus oleks muuta kodukülastus töövõime hindamise üheks komponendiks. Kodukülastuse teeks paikkondlikke olusid ja kogukonda tundev kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, kes on töötukassa võrdväärne koostööpartner. Edaspidi saaks sotsiaaltöötaja aidata kaasa hindamise põhjal määratud teenuste jm abimeetmete rakendumisele, jälgides, et need jõuaksid inimeseni.
• Tuleks tunnustada töötavat tervisekaoga inimest, muutes töövõimetoetuse kas universaaltoetuseks, korrigeerides seda mõistlike kohandustega ja/või tunnistades kehtetuks töövõimetoetuse seaduse § 13 lõiked, mille kohaselt vähendatakse osalise või puuduva töövõimega isiku sissetulekut töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuu eest.

Tööandjatega tehtud intervjuude põhjal tuleb tõdeda, et tööturg ei ole veel valmis vastu võtma inimesi, kes ei suuda tavatingimustes töötada ning vajavad kohandusi ja erisusi. Nii võib juhtuda, et reformi eesmärke ei õnnestu saavutada, sest töövõimekaoga inimestele ei olegi pakkuda sobivat tööd (Leetmaa 2014).

Loodan, et minu uurimus annab mõtteainet valdkonna arendamiseks ehk, nagu kirjutab Mikko Lagerspetz (2017, 191): „Iga uurimistöö leiab endale koha ahelas, mille see moodustab koos paljude teistega”.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2020

---

Töövõimereformi taust

Miks? Töövõimereform kutsuti ellu, sest töövõimetute inimeste osatähtsuse suurenemine ühiskonnas oli muutunud aina kasvavaks probleemiks. See vähendas riigi tulusid, inimesed väljusid tööturult osaliselt või täielikult, samal ajal suurenesid kulud töövõimetushüvitistele ja -pensionidele. Järjest enam inimesi kvalifitseerus püsivale töövõimetusele, samal ajal oli sellest väljumine pea olematu.

Eesti peamiseks probleemiks oli aga saamas tööjõu puudus. Tööealiste inimeste arvu vähenemise ja vananeva rahvastiku tingimustes peaks iga inimene olema tööturul vajalik ja nõutud. Oluline on tööhõive puhul ka eneseteostus ja sotsiaalne kaasatus.

Kuidas? Kui varem määrati püsiv töövõimetus diagnoosi järgi (iga diagnoos andis kindla töövõimekao protsendi), siis uus töövõime hindamine põhineb asjakohasel hindamismetoodikal. Inimesel on rohkem õigusi abi ja toetuse saamiseks, kuid osalise töövõime korral tuleb täita aktiivsusnõudeid. Töötukassa pakub vähenenud töövõimega inimestele kaheksat tööturuteenust ja nende tööandjale nelja teenust (Eesti Töötukassa 2020).

Töövõime hindamine koosneb viiest sammust:

1. arstivisiit
2. töövõime hindamise taotluse esitamine
3. eksperdiarvamuse koostamine
4. töövõime hindamise ulatuse üle otsustamine
5. töövõimetoetuse maksmine.

Töövõime hindamise metoodika töötas välja 2013. aastal Eesti Töötervishoiuarstide Selts, seda täiendati, arvestades 2014.–2015. a katsetulemusi ja sihtrühmade ettepanekuid. Metoodika põhineb rahvusvahelisel funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioonil (RFK), mida on Maailma Terviseorganisatsioon arendanud 2001. aastast. Metoodika võtab arvesse iga inimese omapära, sest sama puue või haigus võib väljenduda igal inimestel erinevalt. (Maas ja Aasa 2016, 14).

Kellele? Sihtrühmaks olid eeldatavalt 40–80%lise töövõimetusega inimesed. Sotsiaalministeeriumi andmetel oli Eestis 2014. aasta juunis 95 000 töövõimetuspensionäri, kellest hinnanguliselt töötas vaid kolmandik. Reformi eesmärk oli, et 2020. aastal töötaks mittetöötavatest osalise töövõimega inimestest 10–15%. (Riigikogu sotsiaalkomisjon 2014). Peamine eesmärk oli viia omavahel kokku vähenenud töövõimega inimene ja tööandja.

31. detsembri 2019. a seisuga oli töötukassa tuvastanud töövõime vähenemise 89 064 inimesel, neist 64%l oli osaline töövõime ja 36%l töövõime puudus.

Töövõimetoetus on reguleeritud Töövõimetoetuse seadusega (RT I, 13.12.2014, 1). Töövõimetoetus on kaheastmeline: 2020. aastal on puuduva töövõime korral päevamäär 14,89 eurot kuus, keskmiselt 446,7 eurot kuus ja osalise töövõime korral 57% päevamäärast ehk 8,4873 eurot, keskmiselt 254,62 eurot kuus.

---

* 2020. a kevadel Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud magistritöö „Töövõimereformi võimalused ja kitsaskohad”, juhendaja Jüri Kõre.

Viidatud allikad

Eesti Töötukassa (2020). Teenused vähenenud töövõimega inimese tööandjale. www.tootukassa.ee/content/toovoimereform/teenused-vahenenud-toovoimega-inimese-tooandjale (20.07.2020).
Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Leetmaa, R. (2014). Töövõimereformi vastuseta küsimused. www.err.ee/511916/reelika-leetmaa-toovoimereformi-vastuseta-kusimused (10.04.2020).
Maas, H., Aasa, M. (2016). Töövõimereform: töövõime hindamine uutmoodi. Sotsiaaltöö
1, 14˗16.
Riigikogu sotsiaalkomisjon (2014). Sotsiaalkomisjon arutas töövõimereformi kava. Pressiteade, 09.06.2014 www.riigikogu.ee/pressiteated/sotsiaalkomisjon-arutas-toovoimereformi-
kava. (28.01.2020).
Riigikogu (2014). Töövõimetoetuse seadus 678 SE. www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/af07a9ca-c54e-4f05-a82b-841339be10cf (11.05.2020).
Õiguskantsler. Töövõimetoetuse vähendamine sissetuleku kasvades. www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/T%C3%B6%C3%B6v%C3%B5imetoetuse%20v%C3%A4hendamine%20sissetuleku%20kasvades.pdf (28.04.2020).

---

KOMMENTAAR

Sotsiaalministeeriumi tööhõive osakonna nõunik Sabina Trankmann:
„Tunnustan autori teemavalikut: töövõimereform kui suur poliitiline, praktiline ning ühiskondlik muudatus on tõepoolest suurepärane põnevate uurimisküsimuste allikas ning pakub loodetavasti head materjali teadustöödeks edaspidigi.

Tööhõive kõrge taseme saavutamine, mis kuulub Euroopa Liidu ja Eesti strateegiliste põhieesmärkide hulka, toimub tööhõive valdkonnas mh riskirühmade tööturule lõimimise ja oskuste arendamise kaudu. Vähenenud töövõimega inimesed on riskirühm, kelle kaasatus tööellu on keskmisega võrreldes oluliselt madalam. Samal ajal on tööandjatel vananeva ja väheneva rahvastiku tõttu üha keerulisem leida sobivat tööjõudu.

Selleks, et leevendada tööjõupuudust, on oluline tuua tööturule inimesed, kes on puude või terviseprobleemide tõttu sealt eemale jäänud (on vähenenud töövõimega), kuid tahaksid ja on võimelised töötama, kui luua neile sobivad töötingimused või toetada nende tööturul osalemist vajalike tööturuteenustega.

Kui 2013. aastal oli Eesti keskmine tööjõus osalemise määr 20–64aastaste vanuserühmas 79,9%, siis vähemalt 40%-se püsiva töövõimekaoga isikute seas oli see näitaja 50,9%. Aastatel 2003–2013 kahekordistus püsiva töövõimekaoga inimeste arv, jõudes 2013. aasta alguseks 16–62aastaste seas üle 98 000 inimeseni (üle 11% samaealisest elanikkonnast).

Aastaks 2013 oli vähemalt 40%-se püsiva töövõimekaoga 20–64aastaste isikute hulgas töötuse määr peaaegu kaks korda üldisest keskmisest kõrgem (2013. aasta 20–64aastaste keskmine oli 8,6%, samaealistel töövõimetuspensionäridel 15,6%).

Võimalikule püsiva töövõimetuse hüvitiseskeemi mittesihipärasele kasutamisele (töövõimetuspension kui sotsiaaltoetus, eelpension või ravikindlustuskaitse tagaja) viitab töövõimetuspensioni kindlustava minimaalse töövõime kaotuse määraga isikute suur juurdevool majanduskriisi oludes. Kui kõigi töövõimetuspensionäride arv oli aastatel 2001–2011 kasvanud 90,3%, siis 40% töövõimetuse määraga isikute arv suurenes 6,2 korda, suurim kasv on olnud just aastatel 2009–2010.

Vähenenud töövõimega inimesed on praegu tööandjate jaoks alakasutatud tööjõuressurss, seda peamiselt osalise töövõimega inimeste näol. 15–64aastastest inimestest on ametlikult tuvastatud vähenenud töövõime umbes 12%-l (ca 100 000 inimest) ja neist ligikaudu 2/3 on osalise töövõimega (Eesti Töötukassa 2020).

Mul on hea meel selle üle, et tööturg muutub üha paindlikumaks ning paraneb ka tööandjate teadlikkus, kuidas oma töötajate eripärasid arvesse võtta ning millised on nende toetamise võimalused. Ligikaudu 60% osalise töövõimega inimestest ja ligikaudu 25% puuduva töövõimega inimestest töötab ning üha rohkem lähtuvad tööandjad värbamisel inimese oskustest ja kogemusest, mitte tema tervisega seotud piirangutest.

Nõustun artikli autoriga selles, et kõigi inimese tööleasumisega seotud takistuste kõrvaldamisel ei saa loota vaid töötukassale. Inimese igapäeva- ja tööelu põimuvad omavahel ning probleemid on tihti mitmetahulised. Nende lahendamine eeldab töötukassa juhtumikorraldajate ning kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate võrgustikutööd, mille käigus saab kõrvaldada takistused inimese igapäevaelus ning seejärel abistada teda sobiva töökoha leidmisel ning töötamisel.

Töötamine on vaid üks osa inimese elust, seega näen just sotsiaaltöötajal kandvat rolli oma piirkonna abivajajate igakülgsel toetamisel ning teavitamisel.

Soovin täpsustada üht artiklis välja toodud probleemi – viidatakse sellele, et töövõime hindamise taotlejad jäävad hätta taotluse täitmisel. Abi saamiseks on kõige mõistlikum pöörduda töötukassa juhtumikorraldaja poole, kelle tööülesannete hulka see kuulub. Julgustan inimesi seda võimalust kasutama.

Sotsiaalministeerium plaanib 2021. aastaks põhjalikku töövõimereformi mõjude ja tulemuste analüüsi.”

---