Tegevusjuhendaja Lauris Geurden: keskkond on inimese põhivajadus
Aasta tegevusjuhendaja 2020 Lauris Geurden kirjutas konkursi laureaate tutvustanud loos, et peab oma töös olulisimaks kohalolu ehk teadlikku toimetamist inimestega nende argitegevuses. Palusime Laurisel oma tegevust ja mõtteid lähemalt tutvustada.
ajakirja Sotsiaaltöö toimetaja
Lauris Geurden tuli Eestisse erivajadustega inimestega töötama esimest korda juba 15 aastat tagasi Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu, olles eelnevalt õppinud hoopis raamatukogundust. Pärast aastat vabatahtlikuna Maarja külas naasis ta kodumaale Belgiasse, kuid juba mõne aasta pärast oli Eestis tagasi. Lauris lõi kaasa Maarja küla Tartu „rakukese“ loomise juures, millest on välja kasvanud kogukonna elamise teenusel 20 elanikuga kogukond. „Tegevusjuhendaja kursuse läbisin kohe esimesel aastal, kui tagasi Eestisse tulin,“ lisab Lauris oma Eestisse-jõudmise loo lõppu.
Praktilised töömeetodid
Üks teema, millega Lauris on tegevusjuhendajana rohkem tegelenud, on seksuaalkasvatus. „Aastail 2012–2014 olin seotud ka ühe rahvusvahelise projektiga. Saime taanlastelt koolituse ja koos Taani ning Leedu kolleegidega töötasime intellektipuudega inimestele välja lauamängu seksuaalkasvatuse teemal. See teema käib minuga ikka kaasas,“ kirjeldab Lauris, kellelt siiani küsitakse aeg-ajalt nõu nii Maarja külas kui ka Eesti teistest asutustest, kui tekib mõni küsimus või mure klientide seksuaalsusega.
Nüüd töötab ta taas Põlvamaal Maarja küla uues majas, kuhu on asunud elama inimesed, kellele varem justkui polnudki oma kohta: nii autismispektrihäire diagnoosiga inimesed, kellel esineb äärmuslikult kahjustavat käitumist kui ka sügava ja raske vaimupuudega inimesed. Lauris on ise lisaks uurinud ning õppinud just sügava ja raske vaimupuudega inimeste toetamisvõimaluste kohta. „Avastasin igasuguseid põnevaid ja huvitavaid metoodikaid ning tegevusvõimalusi, mis just neile sobiksid. Suve algul saan tasuta osaleda ka ühel veebikoolitusel. Olen väga rõõmus, et mul selline võimalus tekkis.“
Ta on läbi töötanud materjale ja uurinud mitmesuguseid praktilisi meetodeid ning need ka kohe tööl ära proovinud. „Näiteks kui inimene ei saa väga palju ise liikuda ja on enamasti ratastoolis, saab ta pikali olles põrandal pleedil lamada ja siis on võimalik ta selle sisse mässida ning kergelt kiigutada, hoides pleedi äärtest ühelt ja teiselt poolt. Niimoodi varieerid rütmi ja intensiivsust ning järgid samal ajal, mis inimesele meeldib,“ püüab Lauris anda aimu, milliseid praktilisi meetodeid ta on juba proovinud.
Kohalolu ja väikesed edusammud
„Minu jaoks on töö alus kohaolek. Inimeste jaoks tuleb olemas olla ja ise sisemine tasakaal leida, et nendega töötada. Kui oled öösel kehvasti maganud või on isiklikud probleemid, mis kasvavad üle pea, siis ei saa ka teisi aidata. Kohal peab olema nii füüsiliselt kui ka vaimselt,“ räägib Lauris, mis on tema jaoks tegevusjuhendaja töös esikohal. Ta ütleb, et oli ka ise esimestel aastatel üsna rahutu ning vahest isegi kärsitu, kuid on õppinud pisiasju rohkem märkama, nägema inimeste arengut ja õppimisvõime edenemist, isegi kui see on aeglane. „Minu arvates teine ülioluline asi ongi, et suudaksime rõõmu tunda pisiasjadest ja neid märgata.“
„Näen, et tegevusjuhendajate koolitust oleks vaja Eestis veel kõvasti arendada. See katab kindlasti mingi baasvajaduse, aga tegelikult on seda vähe. Kui võrdlen teiste riikidega, siis need, kes töötavad tegevusjuhendajana Hollandis, Belgias või Saksamaal, õpivad ikkagi kaks või kolm aastat. Tihti on see rakenduslik kõrgharidus või kõrgem kutseharidus,“ mõtiskleb Lauris valdkonna arengust rääkides.
Kõiki valdkondi hõlmav permakultuur
Laurisel aga on ka üks teine teema, mis teda sütitab: permakultuur[1]. Ta selgitab, et juba permakultuuri nimetus viitab permanentsele ehk püsivale, jätkuvale kultuurile. Selle taga on mõte luua kultuuri toimimisele sellised alused, mis võimaldavad elul jätkuda, toimides põhimõttel, et ressursse jätkuks kõigile siin planeedil: nii inimestele kui ka teistele elusolenditele. „Selle rakendamise ala on kindlasti palju laiem kui aiandus või põllumajandus, millele tihti esmalt mõeldakse,“ selgitab ta. „Permakultuur on justkui põhiväärtuste kogum või maailmavaade, mis hõlmab kõiki eluvaldkondi. Näiteks ka seda, kuidas maja ehitada, remontida nõnda, et see on võimalikult säästlik ehitamise ajal, ehk milliseid materjale ma kasutan, ja ka siis, kui valmis saab. Et see vajaks võimalikult vähe energiat ja hoiaks sooja. Aga see ilmneb ka sotsiaalsetes suhetes: kuidas luua võimalikult jätkusuutlikke suhteid. Sealt edasi juba jõuamegi sotsiaaltööni. Millele me tegelikult toetume, kui teeme klienditööd? See algab suhete loomisega. Me tahame ju ka, et see oleks võimalikult jätkusuutlik, muudmoodi ei saa inimest toetada.“
Juba enne Eestisse tulekut oli Lauris huvi tundnud ökokogukondade ja üleminekulinnade liikumise vastu (ingl transition towns). Nii leidis ta üsna kiiresti üles Eesti ökokogukondade ühingu. „Nad korraldasid tookord, kümme aastat tagasi, lausa kaks korda aastas suuri kokkutulekuid, talvel natuke väiksema, suvel suurema. Hakkasin seal kohe käima ja see seltskond meeldis mulle väga. Mõne aja pärast asutati juba ka esimene ökokogukond Mõisamaal, vanas erihooldekodu kompleksis,“ meenutab Lauris.
Samuti oli ta Gaia akadeemia esimeses lennus. „See oli vägev kogemus ja vägagi silmiavav.“ Gaia akadeemia on Gaia Hariduse[2] Eesti versioon, koolituse põhieesmärk on toetada ökokogukondade rajamist või sinna elama minemist. „Sain sealt teadmised, kuidas elada jätkusuutlikumalt igas mõttes: kuidas nii isiklikult kui ka osana keskkonnast elus püsida,“ selgitab Lauris.
Seos CARe metoodikaga
„Minu jaoks ongi see kõik tervik: olen läbinud ka CARe metoodika[3] koolituse ja koolitusel käis kohe peas klõps, et oot, see on ju nagu permakultuur sotsiaaltöötajatele!“ kirjeldab Lauris oma äratundmishetke. „CARe metoodika toetub kolmele tasandile, mis sobib pea üks-ühele kokku permakultuuri kolme põhimõttega,“ toob ta näiteks. „Esimene on inimese eest hoolitsemine, mis läheb kokku CARe’s inimese taastumise või arenguga. Et inimese eest hoolitsemisel peaks toetuma tema taastumis- või arenguprotsessile. Järgmine permakultuuri väärtus on kogukonna eest hoolitsemine. Arvan, et see läheb kokku CARe keskkonnatasandiga. Põhimõtteliselt on kogukond inimese jaoks kõige lähedasem igapäevane sotsiaalne keskkond. Kui hoolitseme kogukonna eest, siis loome selle kaudu põhiturvalisuse head eeldused kogukonnale ehk sotsiaaltöös meie klientidele. Kui on olemas turvaline ja avatud õhkkond, kus igaüks tunneb end hästi ja saab ka piisavalt ruumi, et lihtsalt olla tema ise, toetabki see inimest taastumisel või lihtsalt arenemisel.
Permakultuuri kolmas põhiväärtus on õiglane jagamine (ingl fair share), mina seon selle CARe ühiskonnatasandiga. Usun, et ühiskonnas, kus hüved jagatakse õiglaselt, peaksid inimese kõik põhivajadused olema kaetud. See omakorda saab ka suurendada ühiskonna heaolu ja elukvaliteeti. Seegi toetab nõrgemat või abivajajat, meie kliente sotsiaaltöös. Ehkki oleme kõik erinevad, on kõik võrdväärsed. Kui ühiskonnas jagataks kõike õiglaselt, siis peaksid erinevustele vaatamata olema rahuldatud kõigi põhivajadused ja sellega tagatud üldine heaolu.“
Ela ja tegutse kõhutunde järgi
Lauris toob permakultuurist esile veel ühe CARe metoodikaga seotud tahu. „Rääkides permakultuurist kui disaini tööriistast – permakultuuri põhimõtete alusel projekti kavandades alustatakse alati vaatlusega. Hea tulemuse saavutamiseks tuleb luua kontakt selle koha või nende inimestega, kellega või millega tegeletakse, ja alles siis saab edasi minna plaani koostamise juurde. See läheb samuti kokku CARe protsessiga, sest see algab ka sideme loomisega ja andmete kogumisega. See on jälle väga selge paralleel, et CARe ongi minu jaoks permakultuur.“ Nii sõnastabki Lauris oma põhimõtte järgnevalt: „CARe on permakultuur sotsiaaltöötajatele: elada ja hoolitseda kõhutunde alusel.“ Kõhutunde all peab ta silmas midagi, mis on ratsionaalsuse ja müstilise segu, midagi, mida me ei oska sõnadega selgitada.
„Mul on hea meel, et kolleegid, kellega koos töötan, on minuga samal lainel,“ peab Lauris oluliseks, „üldisemas plaanis on see veel natukene vaevaline, aga mis seal ikka. Ei saa maailma muuta korraga, ikka samm-sammult.“
Lauris mõtestab ka keskkonna tähtsust meie igapäevaelus: „Minu jaoks on keskkond inimese põhivajadus. Ilma keskkonnata ei saa ju elada. Ma näen, et ka kõik kriisid, mis nüüd järjest meieni jõuavad, on tegelikult üksteise ja keskkonnaga, kliimaga seotud.“
Viimasel ajal väljakutseid pakkunud kriisidele mõeldes nendib Lauris, et koroonaaeg on Maarja külas pigem rahulikult möödunud. „Võib-olla see aitas ka kaasa, et meil on suurepärased võimalused palju õues viibida ja liikuda. See oli kogu aeg võimalik, mitte keegi ei keelanud õue minna ja õues tegutseda, töötada. Maarja küla rehabilitatsioonimeeskonna füsioterapeut ja eripedagoog mõtlesid koostöös välja liikumisraja, kus olid ka nuputamisülesanded. Nad kutsusidki elanikke üles liikumisrada läbima ja võimalikult palju värskes õhus viibima ning liikuma. Liikumine on alati ärevuse maandamise hea vahend.“
Rohkem ärevust tajub ta pigem nüüd, pärast sõja eskaleerumist Ukrainas, eriti töötajate seas. Lauris püüab ärevusega toimetulekus regulaarselt teha teadveloleku harjutusi ja tarbida ka meediat teadlikult ning kriitiliselt.
[1] Permakultuur ehk jätkuloomine on inimasustuse ja põllumajanduse kavandamise viis, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. Loe lähemalt http://permakultuur.ee/ – toim.
[2] Gaia Hariduse (ingl Gaia Education) lõi 2005. aastal Rahvusvahelise Ökokülade Ühendus. Gaia hariduskava on jagatud neljaks suureks valdkonnaks: maailmavaateline, majanduslik, ökoloogiline ja sotsiaalne. Kõik neli valdkonda jagunevad omakorda väiksemateks mooduliteks, mis kokku moodustavad tervikliku kogemustele põhineva õpetuse, et toetada kestlikku eluviisi meie planeedil. Võtmesõnadeks on tasakaalustatud areng, sujuv koostöö ning teadlike valikute tegemine. – toim.
[3] CARe (ingl comprehensive approach to rehabilitation) tähendab eesti keeles kõikehõlmavat rehabilitatsioonikäsitlust. CARe metoodikast on ajakirjas 2020. aastal kirjutanud Karin Hanga. – toim.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022