Teekond hooliva kogukonnani
Me kõik oleme üksteisega seotud, nähtavate ja nähtamatute niitidega ning vajame inimesi enda ümber.
EELK Risti koguduse õpetaja, SA Tallinna Lastehaigla hingehoidja
Mida saame ise teha selleks, et meil oleks hingega hoolivaid kogukondi? Kuidas muuta olukorda, ümbritsevat ja inimesi enda ümber? Kuidas muuta ennast?*
Ma olen linnalaps. Maale kirikuõpetajaks minnes tuli mulle üllatusena, et tänapäevalgi peavad kohalikud arvet küla suuruse ja elujõu üle suitsude arvu järgi. See, mitu suitsu on külas, näitab, kui mitmes talus on veel elu. Suits on kaugele näha, ja kui naaber on tule pliidi alla teinud, on temaga suure tõenäosusega kõik korras.
Vähe sellest, Harjumaa lääne osas, hajakülade piirkonnas olevate taluhoonete ehitamisel peeti silmas, et köögiaknast oleks näha naabertalu aknast paistev valgus. Selle järgi kavandati taluõue ja elumaja asukoht – naabertalu köögiaken pidi kätte paistma. Sidepidamine ja naabrivalve toimis aasta ringi.
Ammu enam ei planeerita maju sel põhimõttel, aga mõni naabrinaine ütleb ikka: „Kuule, sa pead oma sirelit kärpima, ma ei näe enam õhtuti su toavalgust.” See valgus on märk teisest inimesest. See on sõnatu ühendus. Linnas või korteris elades on kõik kohad valgust täis. Me ei tahagi neid naabri aknaid näha ning tõmbame pimeduse saabudes rulood alla.
Ja kuigi on loodud mitmeid eraalgatusel põhinevaid kogukonnakoole ning mitmel pool Eestis tegutseb linnatingimustes vahvaid kogukonnaaedu, tuleb ikkagi tunnistada, et kogukondlikkusega on meil lood täbarad.
Mõni aeg tagasi seisin ühe suure kooli õpetajate ees, et kõneleda lapse leinast ja võimalusest toetada pereliikme kaotanud last. Koolijuht kutsus koolitama, sest kool oli mitmel puhul saanud last tabanud kaotusest teada alles paar kuud pärast ema või isa surma, sedagi juhuslikult, mitte pere käest. Ja kui siis ühele lapsele oli lõpuks hakatud tuge pakkuma, läks veel paar nädalat, enne kui selgus, et koolis käib ka tema õde, samamoodi orvuks jäänud, kuid teist perekonnanime kandev laps. Väikeses koolis ja kogukonnas oleks selline infosulg mõeldamatu. Lapsed vajavad märkamist ja tuge linna ning kooli suurusest sõltumata.
Individualism, atomism ja autarkia
Paraku on nõnda, et me oleme enesekesksemad ja vaatamata kõigile sidevahenditele rohkem isoleeritud kui kunagi varem. Sest me võime, me saame seda olla: majandusliku heaolu tõttu tundub, et me ei vaja enam üksteist nii nagu veel sadakond aastat tagasi.
Me oleme individualistid. Selles pole midagi imelikku, kui meenutada, et vaid mõnekümne aasta eest vabanesime võõrvõimu kollektivistliku ideoloogia alt. Kolhoosid ja kommunistlikud laupäevakud, kohustuslik rahvamalevlaseks käimine ja paraadidest osavõtt, rääkimata ühiskorteritest ja -köögist on jäänud, tänu Jumalale, selja taha. Loodame, et alatiseks. Mitte mingil juhul ei ihale ma ühiskonda, kus indiviidi huvid ja taotlused allutatakse suurte ideoloogiate ja inimrühmade, olgu või rahvuse huvidele ja eesmärkidele.
Olen täiesti nõus individualismi positiivse vabaduse kontseptsiooniga, mille kohaselt on igal inimesel õigus osaleda täieõigusliku kodanikuna ühiskondlikus elus, st elada inimväärset elu ning määrata ise oma valikud ja sammud. Meie põhiseaduski ütleb, et igal inimesel on õigus vabale eneseteostusele.
See, mis mulle muret teeb, on meie kujutlus, nagu oleks päriselt võimalik elada ainult endale: elada otsekui oma isiklikul saastamata saarekesel, mida me hoiame eemal kõigist maailma hädadest ja muredest. See on midagi muud, kui vaba enesemääramine või eneseteostus. Pigem võiks seda nimetada atomismiks – individualismi ja enesekesksuse kõrgeimaks staadiumiks. See hoiak on võrreldav autarkiaga, ettekujutusega, nagu saaks inimene elada eneseküllase tervikuna, kes ei vaja kellegi abi ega tuge ning kes ei võlgne teistele midagi.
Ma riskin tõmmata enesele osade lugejate pahameele, tuues näitena vaktsineerimisvastasuse. Ühtepuhku kuulen lapsevanemate suust kaljukindlat seisukohta: „Minu laps ei vaja vaktsiine, sest ma toidan teda nõnda puhta ja kvaliteetse toiduga ning hoian tema immuunsüsteemi tugevana. Ma ei lase mürgitada tema puhast organismi võõrkehadega, mille kõrvaltoimed võivad rikkuda tema elu.” Olgu, see on sinu laps.
Aga see teine laps, kelle toidulaud ei ole nii rikkalik? Või laps, kelle immuunsüsteem on sünnist saadik habras? Või see, kes on aastateks allutatud onkoloogilisele ravile ning kelle organism ei suudaks leetritega mitte mingil kombel toime tulla – kas see laps on vähemväärtuslik? Kas ma ei võiks tema pärast, nende teiste laste pärast mõelda ja tegutseda oma mullist väljaspool, isegi kui sellega käib kaasas tibatilluke risk minu lapse jaoks? Kas minu laps on päriselt olulisem ja väärtuslikum kui teised lapsed? Jah, loomulikult on ta minu silmatera, ta on meie pere kõige kallim, aga laias laastus – kas tõesti on minu lapse üdini puhas organism midagi sellist, mille pärast võivad sattuda raske löögi alla või surra teised lapsed?
Inimene vajab enda kõrvale teisi inimesi
Individualism tundub mugav ja turvaline, ent see viib üksildusse. Jah, me saame üksinda hakkama, majanduslikus mõttes me ei sõltu enam teistest inimestest, aga me võime jääda päriselt üksi. Vahel mõtlen ma, kus on individualismi piirid. Kui ükskõikseks me võime jääda väljaspool sündiva suhtes?
Noor, oma tööd südamega tegev politseinik rääkis mõni aeg tagasi sellest, kuidas ühes peopaigas leidis noore tüdruku sünnipäeval aset kahekordne pussitamine. Ohvrid viidi haiglasse, õnneks ei olnud vigastused väga rängad. Aga kui politsei hakkas poole öö ajal helistama ülejäänud lapsevanematele, et teavitada neid juhtunust ja paluda neil oma alaealistele lastele järele tulla, leidis enamik lapsevanemaid, et pole põhjust. Küll noored saavad hommiku saabudes ise koju. Ja nad ei tulnudki lastele järele. Üks isa avaldas telefonis arvamust, et politsei liialdab, vaevalt see asi nii hull on. Meil on hirmutavalt palju noori, kes ütlevad, et nad ei lähe mitte kellelegi korda. Et mitte kedagi ei huvita, kas nad on ja kus nad on, veel vähem see, kuidas neil läheb.
Perearstid see-eest kurdavad, et noored lapsevanemad ei tea, kuidas vastsündinut vannitada ja kardavad seda protseduuri hirmsasti. Üks hoiab titat vanni kohal püsti, teine kallab talle vett pähe, tita karjub, kõik kolm on kohutavalt stressis. Vanavanemad, kellelt tuge saada, on kusagil mujal ja ametis muude asjadega.
Aafrikas öeldakse, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, aga see kehtib ka mujal. Seda küla ei ole enam. Sageli pole seda ka Eesti maakohtades. Tänapäeva külaks, kust kogemusi ammutada, näib olevat saanud Google ja Youtube. Kontrollisin järele, seal on tite vannitamise videod täiesti olemas. Üksildust see siiski vist ei leevenda.
Teoloogi vaatevinkel – patt kui ühenduse katkemine
Teoloogina tõden, et kõigi nende lugude taustal on üks aegadeülene fenomen. See on ühenduse katkemine. Ja sellest ristiusk tegelikult räägibki – et meie suhted on katki, me oleme enesega puntras ning me vajame abi. Patt on üks väga vääriti mõistetud ja tõlgendatud sõna. Pattu peetakse ebamoraalsuseks, patt näib olevat see, mida teha ei tohi, kuigi mõnikord tahaks. Piibli järgi ei ole patt aga moraalikategooria. Patt on nimelt suhtekategooria. Patt tähendab ühenduse katkemist või võõrandumist.
Patune on inimene, kelle suhted on sassis – ja see hõlmab nii suhteid Jumalaga, kaasinimesega kui ka iseendaga. Meil on katkenud ühendus teise inimesega, kui väga me ka ei püüaks, meil on raske teda täielikult mõista. Vahel tundub võimatult raske saada aru isegi oma kõige lähematest – abikaasast või lastest, vanematest, õdedest-vendadest. Mis siis veel rääkida täiesti teistsugusest kultuurist või nahavärvist või seksuaalsest sättumusest! Meil on raske mõista, ja mõnikord me ei jaksa või ei tahagi mõista. Barjäär on vahel, me oleme üksteisest võõrandunud.
Me oleme selgelt võõrandunud ka oma algallikast, oma lättest ehk Jumalast, elust ja olemisest. Oleme nagu lõikelilled, mis saavad vett vaasist, aga kaua see ei kesta, nad vajuvad longu ja närbuvad, sest juured on läbi lõigatud.
Ja kõige selle tõttu oleme ka iseendaga pahuksis. Oleme ka iseendast võõrandunud. Ühendus oma sisima minaga on rabe ja me ei ole endaga rahul. Kuidas saaksime siis tunda empaatiat teistsuguse suhtes, kui me omasugust ehk siis iseennastki mõista ei suuda?
Võõrandumine ja ühenduse katkemine toob endaga kaasa selle, et me ei taha vastutada. Me ei vastuta selle eest, mis toimub kahe sammu kaugusel meie trepiesisest. Katkiste, väsinute ja õnnetutena loome samm-sammult ükskõiksuse ja kaugenemise õhkkonda, sest distantsilt inimesi endast eemale lükates on neid lihtsam ignoreerida. Ja kui oleme juba väga lahti ühendatud, siis me enam ei hooli, kui kellelgi on valus. Hea, kui iseenda valuga toime tuleme.
Kui mõtleme Eduard Wiiralti vasegravüürile „Põrgu”, siis tundub seal olevat väga rahvarohke ja kitsas. Ütleme nii, et seal näib olevat tugev küünarnukitunne. Ma arvan, et tegelikult on põrgu üks väga üksildane olek – jah, just olek, mitte tingimata paik. On tõsi, et ka elu kellegagi koos võib osutuda põrguks, ning elu teiste keskel võib tunduda põrguna. Meie, inimesed, teeme elu enese ja üksteise jaoks põrguks, mis teisisõnu tähendab, et me ei leia enam mingit ühisosa. Et mingil põhjusel oleme ühes ruumis või süsteemis, olgu peres või tööl, aga tegelikult elame sügavas üksinduses. Põrgu on hüljatus, kus on kaotatud side teise inimese, Jumala ja iseendaga. See võib juhtuda ka keset inimtulva, keset suurt ja intensiivset seltsielu.
Sellele vastukaaluks tasub meenutada, et sõna re-ligioon pärineb ladina keelest ning tähendab taas-ühendamist. Sõnatüvest ligio on näiteks tuletatud ka sõna ligamendid, st sidemed. Religio viitab, et miski, mis on katkenud, vajab taasühendamist. Meie katkenud sidemed vajavad tervendamist, sest me ei saa olla õnnelikud teistest inimestest lahus. Me ei saa elada rõõmus ja rahus, kui oleme lahus oma olemise alglättest. Samamoodi on mõeldamatu elada täisväärtuslikku elu, kui oleme lahus iseendast, st ei suuda iseennast aktsepteerida ega väärtuslikuks pidada.
Suhete kaudu saame inimeseks
Mu sõnum on hästi lihtne. Me oleme üksteisega seotud, nähtavate ja nähtamatute niitidega. Me vajame inimesi enda ümber. Me ei suuda ennast mõista teistest lahus, me saame eksisteerida ainult sina-mina suhtes. Alles sellises suhtes saame teadlikuks sellest, kes me ise oleme.
Mitte keegi meist pole saar, autonoomne ega isoleeritud mina. Autarkia ei ole inimese jaoks võimalus. Jah, kui meil läheb hästi, võib tekkida tunne, et oleme eneseküllased. See tunne on petlik. Elusate sidemete vähesus tähendab vaesemat elu. Kui seda enne ei taipa, siis hetkel, kui asjad lähevad keeruliseks, jõuab meile kohale, kui väga me sõltume teistest, tähendagu see siis lapse või enda haigust, lähedase kaotust või muud ootamatut muudatust meie laitmatult sujuvas elukorralduses.
Ometi pole küsimus ainult selles, et meil võib abi vaja minna – et hädaolukorras on toimetulekuks suhete võrgustik pea kõige olulisem. See ei ole praktiline soovitus stiilis „sada sõpra on parem kui sada rubla”. See on minu sügav veendumus, et me elame mitte iseenese, vaid üksteise jaoks.
Suuludel on mõttetera, mis ütleb, et „inimene on inimene läbi teiste inimeste.” See on nn ubuntu-eluviis, suhtumine maailma, mis lähtub usust kõigi inimeste seotusse ja ühtsusse. Laiemalt sai see mõiste tuntuks tänu Nelson Mandelale, kes kõneles silmale nähtamatutest sidemetest, mis meid ühte seovad. Inimsus on üks ja sama meis kõigis, ja me leiame end, kui jagame end teistega.
Ubuntu-inimene on avatud ning teisi jaatav. See on inimene, kes ei näe ohtu selles, et teised on võimekad ja head, sest tal on kindel usk endasse. See usk tuleb sellest, et ta teab, et kuulub suuremasse tervikusse. Ta tunneb end pisendatuna, kui teisi alandatakse või pisendatakse, kui teisi piinatakse või rõhutakse**.
Kui keda tahes alandatakse, kahandab ja alandab see ka meid, kes me pealt vaatame, vakka püsime või käega lööme. Me muutume seetõttu vähem inimesteks.
Progressiivne kogukondlikkus
Rääkisin ennist individualismist ja selle vastandist kollektivismist. Loomulik alternatiiv neile oleks kogukondlikkus. Selline kogukondlikkus ületab ühelt poolt traditsioonilise kogukonnale rõhuva konservatiivsuse, kus küla või muu kollektiivi kontroll surub inimese väga kindlatesse piiridesse ning kus kõik normi piirest hälbiv on taunitav või tõugatakse välja. Teisalt ületab kogukondlikkus aga liberalismiga kaasas käiva individualistliku üksinduse.
Meil on vaja arendada kogukondi, milles on ühtehoidmist ja osadusevõimalust, aga kus samal ajal väärtustatakse ja toetatakse ka indiviidi vabadust ja isikupära. Ma ei mõtle siinkohal tingimata argielust eraldunud, metsade vahele rajatud väikeseid kogukondlikke saarekesi, millest räägib näiteks kodumaine dokumentaalfilm „Südamering”, vaid tavapärast elu, kus kogukonnaks on su kodu, suguvõsa, töökoht ja naabruskond.
Frantsiskaani vend ja paljude vaimulike raamatute autor, hingehoidja Richard Rohr on öelnud, et muutuda saavad ainult need, kes tunnevad end turvaliselt, kes tunnetavad oma väärikust ja teavad, et nad on armastatud. Kui sa tunned end armastatuna, kui sa tunned end turvaliselt ja tunned oma väärtust, siis sa lihtsalt kasvad. See on see, mida me armastades teeme: me pakume üksteisele turvalisi suhteid, mis lubavad meil muutuda.
Alustada võib väga väikestest asjadest: näiteks lifti astudes ütleme ka võõrastele tere. Et me naeratame, kui kellegagi poes, bussis või kohvikus kokku puutume. Et me suhtleme üksteisega kassajärjekorras või trenni riietusruumis. Ja meie kõige lähemas kogukonnas − kodus. Et me võtame üksteise jaoks aega.
Kuulen sageli inimesi ütlemas: „Oh, õpetaja, ma kulutan nüüd teie kallist aega oma muredest rääkides...”. Aga meie aeg ongi üksteise jaoks. Selleks ongi Jumal meile aja andnud, et me aitaksime kanda üksteise koormaid. Piiblis öeldaksegi: „Kandke üksteise koormaid, sest nõnda te täidate Kristuse käsku” (Gal 6:2). Head inimeste aitajad, pidage seda oma tööd tehes meeles, et just seda te teete!
Aidates inimestel kanda nende koormaid, teete te seda, mis on üdini Kristuse kohane ehk teisisõnu seda, mis on Jumala tahtmine. Ja kuna see on Kristuse kutsumus kanda inimeste koormaid, siis võite oma igapäevatöös ka täiesti Tema peale toetuda ning teha seda tööd Temalt jõudu saades. Oma tööd iga päev just sedasi mõtestades olete inimestele suureks õnnistuseks, ühtlasi väheneb risk ise läbi põleda.
Nii nagu põrgu võib olla maa peal selgelt tajutav reaalsus, mitte vaid koht, mis ootab kunagi karistusena ees, nii ei ole ka taevas pelgalt üks tulevane asupaik pilvede peal. Taevas tähendab ühisosa otsimist ja leidmist. See tähendab kaastunnet ja poolehoidu. Taevas tähendab ennastunustavat armastust. Oma elu parimatel hetkedel tohime taibata, et taevas on mitte ainult meie kohal, vaid ka meie keskel ja meie sees. Soovin teile rohkesti selliseid hetki!
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2020
* Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni aastakonverentsil 19.11.2019 peetud ettekanne.
** Ubuntu-mõtteviisist saab lähemalt aimu lugedes Desmond Tutu ja Dalai Laama vestlusi sisaldavat teost ,,Raamat rõõmust”, kirjastus Pegasus 2017. Kindlasti muututakse seda raamatut lugedes ka ise rõõmsamaks ning julgemaks.