Taskuhääling „Mis mõttes?‟ – uudishimulik pilk vaimse tervise valdkonna valukohtadele
Taskuhääling püüab kiht kihi haaval vaimse tervise valdkonna probleemidest aru saada ja kutsub sel teemal ka kuulajaid kaasa mõtlema.
Marta Pulk, Jaanika Siiroja, Jaan Aps
Stories For Impact OÜ, podcast’i algatajad
Kuulamise olulisusest räägitakse palju ja seda sõnumit tasub uskuda. Aktiivne kuulamine on nii juhtide ja arengunõustajate kui ka klienditöö spetsialistide üks põhilisi tööriistu.
Kuulamine on ka õppimise võimas tööriist. Kuulamine ja kaasa mõtlemine võib aidata paremini mõista sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna valuküsimusi, nagu vaimse tervise kriis, ja välja sõeluda mõjusaid lahendusi, või vähemalt aru saada, millega pole valdkonna arendamisel praegusel kujul mõistlik jätkata. Stories For Impact OÜ ellu kutsutud ja Erasmus+ täiskasvanuhariduse programmi toel valmiv taskuhääling „Mis mõttes?“ just seetõttu loodigi.
Enne lahendama asumist tuleb kuulata, kaasa mõelda, juurde küsida, veel kord kuulata.
Podcast’i algatajatena tekitab meis ülimat uudishimu see, et olukord aina enam rambivalgusse tõusvas vaimse tervise valdkonnas muutub justkui üha keerulisemaks. Noored on ärevamad kui varem. Täiskasvanud neelavad järjest rohkem rahusteid. Otsustajad paistavad ikka väsinumad. Spetsialistide koormus paisub lõhkemise ääreni. Ja kõik need trendid olid näha juba enne koroonat. No mis mõttes?!
Otsustasime kutsuda stuudiosse vaimse tervise (süsteemi) eri tahkudega kokku puutuvaid eksperte ja hakata kiht kihi haaval selle kompleksse valdkonna probleemidest aru saama. Sel teekonnal on lisaks väärt taipamistele kerkinud ka uusi küsimusi, millest on saanud inspiratsiooni meie tiimi kunstnik-disainer. Jagame mõnd neist küsimustest ka teiega. Sest ühiskondlike valukohtade eiramisest kahjulikumgi võib olla nende hoogsalt lahendama hakkamine põhjuse-tagajärje seoste keerukust piisavalt mõistmata. Enne lahendama asumist tuleb kuulata, kaasa mõelda, juurde küsida, veel kord kuulata.
Vaimse tervise süsteem – keerukas labürint või rikkis lift püramiidi tippu?
Vaimse tervise valdkonna kujundamisel lähtub sotsiaalministeerium maailma terviseorganisatsiooni (WHO) vaimse tervise definitsioonist ning vaimse heaolu ja tervise teenuste korralduse püramiidist. See tugineb ennetuse ja edenduse korraldamisel loogikale, et inimese isiklikud ressursid ja kogukondlik tegevus võiksid aidata nii mõnigi kord ära hoida psühhiaatri uksele koputamise, leevendades vaimse tervise ja heaoluga seotud riske ning probleeme. Tegelikkus on siiski veel mõnevõrra teistsugune.
Inimese isiklikud ressursid ja kogukondlik tegevus võiksid aidata nii mõnigi kord ära hoida psühhiaatri uksele koputamise.
Esimene samm vaimse tervise abi otsimisel viib tihtilugu otsejoones psühholoogi või psühhiaatri kabineti ukse taha. „Paljudele tähendab vaimse tervise probleem eelkõige seda, et ta peab saama psühhiaatri juurde,“ osutab René Randver podcast’i 2. osas põhjusele, miks meie kolmnurk kipub pöörduma tagurpidi. „Psühhiaater on ilma saatekirjata eriala ja paljud pöörduvad just sinna, sest nad ei tea, näe ega oska seda vaadata nii, et tegelikult võiksin alustada näiteks oma perearstist,“ lisab ta.
Vaimse tervise probleemide korral püüavad perearstid suunata inimesi eelkõige oma elustiili muutma, kuid mõtteviisi ja harjumuste muutmine ei pruugi kõigile alati olla jõukohane või pole see piisavalt kiire. „On arusaadav, kui inimene ütleb, et ma tegelikult peaks, aga hetkel ei suuda või ei jaksa. Siis tulebki ravim appi,“ ütleb taskuhäälingu 8. osas perearstide seltsi endine eestvedaja ja riigikogu liige Karmen Joller. „Meil on inimesi, kes võtavad antidepressante elu lõpuni ja selles pole iseenesest midagi halba,“ jätkab ta, viidates olukordadele, kui inimese toimetulekut võivad pärssida muud tegurid, näiteks psühholoogiline trauma ja selle pikaajaline mõju, ning toeks on vaja ka püsivalt ravimit tarvitada.
Viiteid, et just ravimid on need, mille poole esmase abi ja leevenduse saamiseks pöördutakse, on teisigi. Kene Vernik toob podcast’i 5. osas välja mõtlemapaneva statistika: ligi 10% eestlastest kasutavad mõnd uinutit või rahustit, mis aitaks saada kätte vajalikud unetunnid.
Statistikat tehakse tihti häire alusel, küllap on just see põhjus, et vaimse tervise valdkonda seostatakse sageli ainult tervishoiuvaldkonnaga. Sestap on ühiskondliku debati keskmes enamasti spetsialistide vähesuse ja pikkade ravijärjekordade küsimus ning tihti nähakse lahendust ravimahtude suurendamises.
Alates WHO Ottawa harta (1986) vastuvõtmisest on jõutud arusaamale, et suurem osa tervise mõjuteguritest ja lahendustest on väljaspool tervishoiuvaldkonda ning tähelepanu on aina enam nihkunud varajasele märkamisele ning ennetusele ja edendusele kogukonnas laiemalt (Eesti inimarengu aruanne 2023).
Peame vaatama vaimset tervist vähem häirekeskselt ja mõistma, et tegemist on laiema heaoluküsimusega.
Nagu ütleb podcast’i 6. osas psühholoog ja ettevõtte Triumf Health asutaja Kadri Haljas: „Isegi kui jõuaksime seisu, kus Eestis oleks iga inimese kohta üks psühholoog, ei lahendaks see tegelikult probleemi. Ükski psühholoog ei saa inimest käekõrval läbi elu vedada.“
Nii peaks meie tähelepanu keskmes olema küsimus, kuidas suunata üha enam vahendeid ennetusse: sidusate ja teadlike kogukondade ning tervislike harjumuste toetamisse, mis vähendaksid vaimse tervise probleemide kujunemist ning süvenemist. Peame vaatama vaimset tervist vähem häirekeskselt ja mõistma, et tegemist on laiema heaoluküsimusega.
Kuhu on ununenud lihtsaim, mida enda jaoks teha saame?
Vaimne ja füüsiline tervis ning heaolu moodustavad kahtlemata terviku. Piisav magamine, aktiivne liikumine ja tervislik toitumine kujundab suure osa hea vaimse tervise vundamendist. Kõlab äraleierdatud jutuna? Anna-Kaisa Oidermaa viitas „Mis mõttes?“ 3. osas, et kõigi nende paljuräägitud asjadega jääb endiselt palju vajaka praktikas rakendamisega.
Põnev sõlmkoht on siinjuures küsimus isiklikust vastutusest oma hea tervise eest, võime(kuse)st seda vastutust võtta ja ka vabadusest teha pikema aja jooksul ennast eeldatavalt kahjustavaid valikuid. Mida aga saab avalik sektor ette võtta, kui inimesed pole valmis tervislikku eluviisi soosivaid„piitsasid“, näiteks koolipuhvetites saiakeste müügi keelamist või laiapõhjalise nn suhkrumaksu kehtestamist, aktsepteerima, „präänikud“ ehk positiivseid käitumismustreid esile tõstvad kampaaniad ja programmid pole aga süsteemseid muutusi ühiskonnas kaasa toomas?.
Podcast’i üks populaarsem episood on olnud vestlus psühholoogi ja unenõustaja Kene Vernikuga. Selles ilmnes selgelt, kuidas ka eestimaalaste uneprobleemide põhjused jagunevad ühiskonnakorraldusest tulenevate asjaolude ja isiklike valikute vahel.
Alus- ja üldhariduse süsteem ehk lasteaed ja kool on üles ehitatud arvestama lapsevanemate tööhõivega, mitte kasvavate organismide unevajadusega. Paljude täiskasvanute une kestust ja kvaliteeti kahjustavad aga eelkõige nende isiklikud valikud, mis pikema aja jooksul muudavad suuremaks ka vaimse tervise probleemide avaldumise riski.
Mis viiks elanikkonna käitumisharjumustes süsteemsete positiivsete muutusteni, kombineerides soodsaid ühiskondlikke tegureid ja tervist toetavaid isiklikke valikuid? Kuniks vaimse tervise ennetust toetavaid „piitsasid“ ei suudeta ühiskonnas edukalt rakendada ja „präänikud“ pole paljudele piisavalt ahvatlevad, jääb vaimse tervise spetsialistidele endiselt üha suurem koormus.
Kas palju valikuid tähendab paremat abi?
Üks viimaste aastate positiivne läbimurre Eestis on kahtlemata olnud suurem julgus vaimse tervise teemadel rääkida ja probleemide korral abi otsida. Mitu eksperti aga nendivad, et inimesed ei tea hästi, milline on erinevate vaimse tervise spetsialistide pädevus. Paljud ei tee vahet psühholoogil ja psühhiaatril, lisaks põhjustab probleeme see, et erinevalt näiteks arstidest ei ole psühholoogi ametinimetuse kasutamine seadusega reguleeritud. Nii on loodud soodne pinnas sellele, et inimestel on palju teraapiameetodite valikuid, ent ühtlasi on ka vastutus ise aru saada, kas abi otsitakse õigest kohast.
Kliiniline psühholoog Kariina Laas avaldab podcast’i 6. osas arvamust, et psühholoogina praktiseerimiseks peaks spetsialistil olema vähemalt magistrikraad psühholoogias. Tema hinnangul annab see spetsialistile piisavalt laiapõhjalise hariduse, et pakkuda just konkreetsele kliendile sobivat rätsepalahendust.
Pahatihti tegutsevad aga end psühholoogiks või terapeudiks nimetavad inimesed, kes on omandanud näiteks ühe kindla teraapiameetodi ja müüvad seda teenusena, saamata tegelikult aru inimpsühholoogia alustest.
Teraapiaprotsessi edus on tähtis ka terapeudi ja kliendi usalduslik suhe.
Näiteks on viimastel aastatel palju kõneainet andnud konstellatsiooniteraapia tõhususe kohta väga vähe tõenduspõhiseid andmeid (Thege jt 2021). Osa spetsialiste nendivad, et teatavaid tulemusi on märgatud, kasutades seda ühe meetodina terviklikus pereteraapia protsessis, ent nõustuvad, et konstellatsiooniteraapia müümine eraldi meetodina on vastutustundetu.
Esoteerika poole pöördumist ei saa siiski imeks panna. Tõendatud on, et teraapiaprotsessi edus on tähtis ka terapeudi ja kliendi usalduslik suhe, mille loomiseks avalikus tervishoiusüsteemis jääb tihti vähe aega.
Nii võib juhtuda, et inimene, kes pöördub isehakanud terapeudi juurde, saab sealt rohkem tähelepanu, tema probleemi süvenetakse ja tekib inimlik kontakt, mis kõik koos võib anda ilmseid positiivseid tulemusi. Kutseta psühholoog või terapeut ei pruugi aga ära tunda tõelist probleemi, võib rakendada ebakohast meetodit universaalsena ka seal, kus oleks tarvis teistsugust sekkumist ega suuda nõnda pikaajaliselt toetada inimese iseseisvust. Inimene, kes seisab silmitsi vaimse tervise probleemidega, ei peaks aga kandma lisavastutust, et kontrollida spetsialistide pädevust ja teraapiameetodite tõendatust.
René Randver toob välja inimkeskse raviteekonna mõõtme: „Praegu on inimese teekond (vaimse tervise süsteemis) keeruline ja killustatud. Räägime juhtumikorraldusest: kes vastutab, et inimene teeks läbi kõik sekkumised, mis talle raviplaani on märgitud? Vaikimisi eeldatakse, et inimene ise või tema lähedane vastutab selle eest.“ Ent tegutseda saaks süstemaatiliselt: välja töötada juhtumikorralduse süsteemi ja seda toetava digilahenduse.
Vaid terviklikku ja hea kommunikatsiooniga toetatud strateegiat rakendades saame vältida inimeste kukkumist süsteemi pragude vahele ning võidelda ka sotsiaalsete mõjuteguritega, millel on vaimse tervise probleemide kujunemisel tihti oma roll.
Need ongi küsimise, kuulamise ja kaasa mõtlemise võimaluste näited, mida podcast „Mis mõttes?“ pakub. Boonusena tulevad kaasa ka saatekülaliste kogemustel põhinevad ettepanekud ja inspireerivad ning teostavad lahendused.
Täna on podcast'is kaetud juba hulk vaimse tervise olulisi sõlmküsimusi ja iga kuuga lisandub uusi põnevaid vestlusi.
Kuulamisvõimaluse ja vestlustes käsitletud materjalide otseviited leiad podcast’i kodulehelt.
Viidatud allikad
Sisask, M. (toim). (2023). Eesti inimarengu aruanne 2023. Vaimne tervis ja heaolu. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.
Thege, B. K., Petroll, C., Rivas, C., Scholtens, S. (2021). The Effectiveness of Family Constellation Therapy in Improving Mental Health: A Systematic Review. Fam Process, 60(2), 409–423.