Täiskasvanute õpimotivatsioon ja selle toetamine hooldustöötaja õppe näitel

Täiskasvanu asub õppima selleks, et midagi muuta, olgu need oskused, käitumine, omandatud teadmiste tase või suhtumine asjadesse. Täiskasvanud õppijat eristab lastest motiveeritus, varasemad kogemused, õpioskused ja õpiprotsessi kaasatus (Russell 2006). Väljendatud on ka seisukohta, et paljude jaoks on peamine motivaator võimalus parandada oma materiaalset olukorda kõrgema kvalifikatsiooni omandamise kaudu, selle juurde kuulub vajadus saada tunnistus, diplom või tegevusluba omandatud hariduse või koolituse kohta (Hubackova ja Semradova 2014). Täiskasvanute õpimotivatsioon muutub ajas ja oleneb väärtustest, hoiakutest, kogemustest ja keskkonnast.

Õpimotivatsiooni toetamine on õpetaja üks ülesannetest

Täiskasvanuhariduses keskendubki motivatsiooni uurimine küsimusele, mis paneb täiskasvanu õppima ja jätkama haridusteed pere, töö ning muude kohustuste kõrvalt. Oma suure või väikese motivatsiooni tegureid teab ainult õppija ise, kuid õppejõul on võimalik seda küsida ja analüüsida ning vastuste põhjal kohandada õpiprotsessi ja -meetodeid, et õppija oleks motiveeritum õppetöös osalema. Näiteks kui täiskasvanud õppijat motiveerivad toetavad kursusekaaslased, siis võib rohkem teha grupitöid. Kui õppija jaoks on oluline sobiv õpikeskkond, siis saab kohandada klassiruumi.

Suure või väikese motivatsiooni tegureid teab ainult õppija ise, kuid õppejõul on võimalik seda küsida ja analüüsida ning vastuste põhjal kohandada õpiprotsessi ja -meetodeid, et õppija oleks motiveeritum õppetöös osalema.

Oma magistritöös uurisingi täiskasvanud õppijate õpimotivatsiooni ja seda, kuidas õpetamisprotsessi muudatused seda mõjutavad. Soovisin teada saada, mis täiskasvanud õppijate arvates iseloomustab motiveerivat õppeprotsessi; milline on hooldustöötaja õppekaval õppijate motivatsioon kursuse alguses ning milline on õppijate ootustest lähtuva sekkumise mõju nende õpimotivatsioonile.

Lähtusin Pintrichi ja Garcia (1994) eneseregulatsiooniteooriast, kus on välja toodud motivatsiooni elemendid, mis mõjutavad õpiprotsesse klassiruumis. Need on eesmärgi seadmine, edu- või ebaõnnestumisootus, enesetõhusus, kontrollitud uskumused, ülesande väärtustamine ja emotsionaalsed reaktsioonid.

Uuring

Korraldasin uuringu Tartu tervishoiu kõrgkooli hooldustöötaja ja tegevusjuhendaja õppekava õppijate hulgas. Uuring koosnes kahest osast. Kõigepealt tegin eeluuringu selle kohta, millised on õppijate arvates motiveeriva õppeprotsessi tegurid ja siia kaasasin mõlemal õppekaval õppijad. Põhiuuringus hindasin, kuidas mõjutas õpimotivatsiooni selle toetamiseks rakendatud tegevus. Põhiuuringus osalesid hooldustöötajaks õppijad.

Eeluuringuks kasutasin küsimustikku, mille avatud vastuseid analüüsisin kvalitatiivse temaatilise sisuanalüüsi meetodil. Põhiuuringu andmete kogumiseks kasutasin MSLQ-küsimustiku (Pintrichi jt 1991) motivatsiooniskaalat, andmete analüüsimiseks kirjeldavat statistikat ning võrdlusanalüüse.

Õppijate arvamus

Uuringus osalejate kõige levinum põhjus hooldustöötaja või tegevusjuhendaja õppekavale astumisel oli soov ennast arendada ja täiendada ning nõnda teha elus uusi ja paremaid valikuid. Oli ka neid, kes tahtsid teha elus koguni kannapööre ja vahetada senist ametit. Teise levinud põhjusena toodi välja isiklik kokkupuude sotsiaalvaldkonnaga, näiteks erivajadusega lapse hooldamine, eaka vanema eest hoolitsemine vm.

Oluliseks peeti ka erinevate õppemeetodite kombineerimist, et õppetöö oleks huvitav ja mitmekesine.

Kõige rohkem aga tahtsin välja selgitada, mis suurendab õppijate arvates nende õpimotivatsiooni. Vastuseks sellele küsimusele toodi välja, et motivatsiooni suurendavad pigem välised tegurid, nagu stabiilne tulevik, võimalus saada hea ja sobiv töö ning soov olla kvalifitseeritud töötaja. Õppetöö korraldusega seotud motiveerivate teguritena nimetati paindlikku tunniplaani, lühemaid õppepäevi, võimalust osaleda õppetöös ka veebi vahendusel, stipendiumeid ning seda, et õppekavas on rohkem praktikat ja väljasõite ning vähem kodutöid. Eelistatud õppemeetodeist toodi esile praktilisi juhtumiarutelusid, väljasõite asutustesse, aga ka loenguid koolis, rühmatöid ja rollimänge. Oluliseks peeti ka erinevate õppemeetodite kombineerimist, et õppetöö oleks huvitav ja mitmekesine.

Eeluuringu tulemustest lähtudes uuendasin õppejõuna ühe kursuse ainekava. Meetodite valikul arvestasin õppijate eelistusi, mis selgusid eeluuringust (õuesõpe, rohkem grupitöid ja juhtumiarutelusid, väljasõidud asutustesse, kontakttunnid). Mul oli paralleelselt kaks õppegruppi, ühega jätkasin tavapäraselt ja teises rakendasin uuendatud ainekava ning sekkumisi.

Ainekava ülesehituse mõju motivatsioonile

Mõõtsin Pintrichi MSLQ-küsimustiku motivatsiooniskaala alusel mõlema õppegrupi motivatsiooni kursuse alguses ja lõpus. Mõlema grupi eeltestimise tulemused näitasid, et õppijad on motiveeritud ja valmis õppeprotsessis osalema, motivatsioonitegurites ei olnud õppegruppidel statistiliselt olulist erinevust.

Kaasavamad ja praktilisemad meetodid panid õpisisu rohkem väärtustama.

Järeltestimise tulemused (kursuse lõpus) näitasid, et katsegrupil oli statistiliselt oluline erinevus selles, kuivõrd väärtustati õpisisu. See näitab õppija hinnangut sooritatavale ülesandele: kas ülesanne on tema jaoks oluline ja kasulik. Parem tulemus õpisisu väärtustamise teguri korral näitab, et õppija on kaasatud õpiprotsessi (Pintrich jt 1991). Kaasavamad ja praktilisemad meetodid panid õpisisu rohkem väärtustama. Sisemist motivatsiooni saab suurendada õppijat kaasates, näiteks lubades valida sobiv õppemeetod, iseseisva töö teema või kutsudes õpikeskkonda kujundama.

Järeldused

Olen töötanud Tartu tervishoiu kõrgkoolis sotsiaalvaldkonna õppejõuna aastast 2016. Magistritöö kirjutamiseks saingi inspiratsiooni oma kogemusest hooldustöötajate ja tegevusjuhendajate õpetamisel ning soovist pakkuda kaasavamat ja praktilisemat õpet, et õppijad sooviksid kooli tulla rõõmuga.

Oma töökogemuse põhjal õppejõuna olin kujundanud arvamuse, et hooldustöötaja õppekavale tullakse õppima pigem välise motivatsiooni ajel ja et saada hooldustöötaja kvalifikatsioon. Sotsiaalhoolekande seaduski (2015) sätestab, et hooldustöötajal peab olema läbitud kutseõppe tasemeõppe õppekava, täienduskoolituse õppekava või omandatud hooldustöötaja kutse. Kui magistriuuringuga lõpule jõudsin, pidin aga oma esialgse arvamuse kõrvale jätma: uuring näitas, et õppima asutakse hoopis sisemise motivatsiooni ajel, kui soovitakse ennast arendada või on isiklik kokkupuude sotsiaalvaldkonnaga.

Julgustan kõiki sotsiaalvaldkonna koolitajaid uurima täiskasvanud õppijate õpimotivatsiooni ja sellest lähtudes planeerima kaasavamaid ning praktilisemaid õppemeetodeid.

Uuringust selgus, et täiskasvanud eelistavad traditsioonilisele õpetamisele, kus ülekaalus on loengud ja kirjalikud kodutööd, pigem kaasavaid meetodeid. Õpimotivatsiooni toetamisel on oluline paindlik õppekorraldus, õppejõu pädevus ja õpikeskkond. Kaasavamad meetodid toetavad ka õppijate enesetõhusust ja huvi aine vastu, seetõttu on õppejõu sekkumisel ja õppemeetodite valikul positiivne mõju täiskasvanu õpimotivatsioonile.

Magistriuurimuse käigus õppisin oma õpilasi paremini tundma ning arvestama nende soove ja vajadusi. Oli ka asju, mida ei olnud uuringu raames võimalik testiga mõõta, näiteks õppijate kehakeel, hääletoon ja üldine hoiak – need olid minu kogemuse põhjal ääretult positiivsed. Seda iseloomustas ka katsegrupi viimane õppekohtumine, kus õppijad aplodeerisid, tõid kingitusi ega kiirustanud tunnist lahkuma.

Õpimotivatsiooni toetamisel on oluline paindlik õppekorraldus, õppejõu pädevus ja õpikeskkond.

Julgustan kõiki sotsiaalvaldkonna koolitajaid uurima täiskasvanud õppijate õpimotivatsiooni ja sellest lähtudes planeerima kaasavamaid ning praktilisemaid õppemeetodeid. Tegemist on õppijatega, kellel on rikkalikud elukogemused ja seda tuleb õppetöös oskuslikult ära kasutada.

Kutsun üles kõiki huvilisi ennast sotsiaalvaldkonnas täiendama, olgu see hooldustöötaja õppekaval tudeerimine või hoopis midagi muud. Sotsiaalvaldkond vajab särasilmseid ja tegusaid inimesi ning õppimine täiskasvanuna on rikastav ja vahva!