Taastumist ja toimevõimekust toetav töö vaimse tervise valdkonnas

---

Kokkuvõte:

Sotsiaalalal ja vaimse tervise valdkonnas on tähtis otsida kooskõla uuenenud arusaamadega ning leida viise kestva vaimse tervise raskustega inimeste igapäevaelus hästi toimetulemise ning personaalse taastumise toetamiseks kogukonnas. Doktoritöö uurimuse eesmärk oli tuua välja praktikute tegevused personaalse taastumise, toimevõimekuse ja iseseisvuse saavutamise protsessi toetamisel. Uurimuses intervjueerisin vaimse tervise raskustega inimesi ja analüüsisin iseseisvuse arendamisele suunatud asjaolusid spetsialistide koostatud rehabilitatsioonitekstides. Tulemuste alusel võib öelda, et personaalse taastumise puhul on abiks samaväärsus koostöösuhtes, partnerlussuhe, kohalolule orienteeritus, lootustunde toetamine, kuid ka rääkimine elu tähenduse, haiguskogemuse ja kaaskodanike sildistava suhtumise teemadel.

Märksõnad: toimevõimekus, personaalne taastumine, personaalse taastumise toetamine, partnerlussuhe kliendi ja praktiku vahel

---

Personaalne taastumine

Vaimse tervise ja sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonna üks peamisi eesmärke on toetada pikaajalise haiguse ning vaimse tervise raskustega inimeste personaalset taastumist ja toimevõimekust (Narusson 2019 a). Doktoritöö avab lähemalt nii personaalse taastumise protsessi kui ka toimevõimekuse olemuse ja nende protsesside toetamise võimalused. Personaalne taastumine on saanud 1990. aastatest vaimses tervises palju tähelepanu ja hõlmab nähtusena inimese püüdlust elada päevast päeva koos haiguse ja raskustega elamisväärset ning isiklikult tähenduslikku elu (Narusson 2019 a). Personaalset taastumist võib kirjeldada kui isiksusena taastumise teekonda. Pärast laastavat haigust, kriisist väljudes, võib inimene avastada, et muutunud on kõik, mis oli elus varem ehk enne haigestumist oluline ja selge. Selles olukorras tuleb inimesel uuesti avastada, kes ta on, mida ta suudab ja oskab, milline ta on ühiskonnaliikmena ning kuidas koos haiguskogemusega elada.

Taastumist saab vaadata kolmest vaatepunktist: 1) biomeditsiinilisest vaatepunktist lähtudes keskendutakse haigusest terveks saamisele; 2) kliinilise rehabilitatsiooni ja psühhiaatria valdkonnas tegeldakse taastumisega haiguse põhjustatud kahjustustest; 3) vaimse tervise valdkonnas, kitsamalt vaimse tervise kogukonnatöös, pööratakse tähelepanu personaalse taastumise toetamisele, mille puhul inimene otsib väljapääsu olukorrast, kus teda ei peeta täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks ja tal tuleb leida võimalusi, kuidas argielu raskustele vaatamata muuta elu elamisväärseks ning saavutada ühiskonna tunnustus (Pilgrim 2008, Narusson 2019 b). 

Seega erineb personaalne taastumine kliinilisest taastumisest. Tavaliselt peetakse taastumise all silmas sümptomite taandumist ja tervenemist, kuid see märgib ainult kliinilist taastumist (Slade jt 2017). Personaalset taastumist mõistetakse hoopis olukorrana, kus sümptomid ja haigus ei pruugi taanduda, kuid inimene taastub isiksusena ning ühiskonnaliikmena ja õpib elama tähendusrikast elu koos haigusega (Slade jt 2017). Kliinilises tähenduses taastumist hindab kliiniline ekspert (psühhiaater), kelle otsus põhineb kindlatel objektiivsetel kriteeriumitel, kusjuures kliinilise taastumise otsused tehakse samadel alustel kõigile, keda see puudutab. Personaalse taastumise kulgu hindab inimene ise, sest ainult tema saab otsustada, mida tähendab tema jaoks elamisväärne ja tähenduslik elu. Personaalne taastumine on iga inimese puhul erinev, sest tegu on unikaalse protsessiga (Slade jt 2017).

Personaalseks taastumiseks on vaja: 1) seotust teiste inimeste ja keskkonnaga; 2) lootuse tunnet; 3) positiivset suhtumist iseendasse, samuti oma uue identiteedi avastamist ja kujundamist; 4) elule tähenduse leidmist; 5) sisemise jõu leidmist ja oma elu üle kontrolli saavutamist (Leamy jt 2011; Narusson 2019 a, b). Need viis alamprotsessi on personaalse taastumise põhielemendid ja neid nimetatakse personaalse taastumise valdkonnas CHIME raamistikuks. Akronüüm tuleneb ingliskeelsetest märksõnadest connetedness – seotus, hope – lootus, identity – identiteet, meaning – tähendus, empowerment – võimustumine/jõustamine ning need moodustavad doktoriväitekirja uurimuse ühe peamise lähtekoha (Narusson 2019 a).

Toimevõimekus

Toimevõimekust (ingl agency) saab defineerida kui inimese suutlikkust kujundada ise oma elukorraldust eri kavatsuste, ettevaatava mõtlemise, oma käitumise kujundamise ja kohandamise ning enesepeegelduse kaudu (Narusson 2019 a, Mäekivi 2019). Bandura (2006, 2018) kirjutab, et toimevõimekuseks on vaja nelja protsessi: 1) inimese kavatsust (sh mõtteid oma soovi saavutamise strateegia kohta); 2) tulevikku kujundavat käitumist; 3) võimet leida toimivamaid tegutsemisviise, st kasutada enesejuhtimise oskuseid; 4) refleksiooni ehk võimet arutleda enesetõhususe, oma mõtete, käitumise ja selle tähenduse üle ning teha kohandusi (Narusson 2019 a). Teisisõnu tähendab toimevõimekus suutlikkust kujundada oma eesmärke.

Toimevõimekus väljendub suutlikkuses sihipäraselt juhtida oma mõtlemist, olla iseorganiseeriv ja proaktiivne, eneseregulatsiooni- ja refleksioonioskustega (Narusson 2019 a). Peegeldamisoskus võimaldab inimesel oma tegutsemist ja kogetut lahti mõtestada ning eneseregulatsioonioskuse kaudu vajaduse korral kuni soovitu saavutamiseni ka oma käitumist muuta. Toimevõimekuse arendamine toetab personaalse taastumise kulgu. Samuti teeb toimevõimekuse arendamine võimalikuks olukorra, kus inimese võimed ning võimekus saavutavad ülekaalu puude (ingl disability) üle.

Toimevõimekuse kui nähtuse jätkuks arendasid Benight jt (2018, 2017) välja teooria eneseregulatsiooni pöördest. Pööre eneseregulatsioonis võib käia kaasas toimevõimekuse arenguga. Teatud juhtudel võib toimevõimekuse positiivne areng tuua kaasa muutuse ehk transformatsiooni, kus inimese sisemised psühholoogilised ja välised (konteksti) ressursid ning taastumise protsessi kaudu saadud kogemus ühendatakse ja toimub mittelineaarne, võimendatud areng. See ongi kogemus, mille kohta inimesed ütlevad, et haiguskogemus või traumakogemus ning seejärel toimunud personaalne taastumine on teinud neist parema inimese. Seda protsessi nimetatakse ka kriitilise toimevõimekuse lävepaku ületamiseks. Alati ei õnnestu kriitilise lävepaku ületamist saavutada, kuid selle poole püüdlemises võib olla (on) omaette väärtus.

Uurimuse eesmärk ja kontekst

Doktoritöö taotlus oli tuua välja praktikute tegevused, mis on reaalselt aidanud edendada inimeste personaalset taastumist, toimevõimekust, kuid ka iseseisvuse saavutamist.
Doktoritöö eesmärk oli tuua esile personaalsele taastumisele orienteeritud vaimse tervise valdkonna ja sotsiaalse rehabilitatsiooni spetsialistide klienditöö need küljed, mis toetavad inimese iseseisvust ning toimevõimekuse arengut ja personaalse taastumise protsessi, võttes samal ajal arvesse suhete ning sotsiaal-kultuurilise konteksti tundlikkust.

Doktoritöö teemakäsitluse muudab uudseks asjaolu, et pööran tähelepanu võimalustele toetada personaalse taastumise protsessi Eesti ühiskonnas, kus vaimse tervise raskustega (st psüühikahäire diagnoosi saanud) inimestesse suhtumise, nendega käitumise ja nende abistamise suhtes on erisugused vaated (Narusson 2019 a). Paljud vaimse tervise valdkonna eestvedajad on võtnud omaks lääneriikide põhimõtted ning otsivad võimalusi, kuidas kiiresti tasandada vahet vaimse tervise teenuste kvaliteedis (võrreldes läänega) (Narusson 2019 a).

Tavainimeste väärtuspõhine suhtumine vaimse tervise raskustega või puuetega inimestesse muutub väga visalt. Seda tõendab ka asjaolu, et halvustamine, hirmud, alavääristamine ja oskamatus käituda kaaskodanikuna ning töökohas kolleegina pole kuhugi kadunud (Narusson 2019 a). Kultuurinormid ja väärtused on küllaltki püsivad ning ei käi reformidega ühes taktis. Vaimse tervise raskustega inimestel tuleb erisuguste vaadetega ühiskonnas hakkama saada. Eriti keeruline on see nende jaoks, kes soovivad saavutada senisest suuremat iseseisvust, astuvad samme oma personaalse taastumise hüvanguks ja püüavad leida ühiskonnas oma kohta kõrvuti teiste kodanikega (Narusson 2019 a). Suuri pingeid kogevad ka spetsialistid, kes soovivad oma töös lähtuda personaalse taastumise põhimõtetest olukorras, kus avalikkus ei ole neid printsiipe täielikult omaks võtnud (Narusson 2019 a).

Praktikud saavad oma tegevusega personaalse taastumise kulgemist oluliselt toetada. Hea töö kaudu on võimalik anda positiivne tõuge inimese personaalsesse taastumisse, toimevõimekuse arendamisse ja saavutada seejärel eneseregulatsioonis pööre (Narusson 2019 a). Kindlasti ei tohiks spetsialistid nendele suundumustele vastu töötada. Ljungberg jt (2016) toovad välja asjaolu, et vaimse tervise valdkonnas ei saa inimesi aidata, kui tööd tehakse tehniliselt või rutiinselt. Heijst (2011) ütleb oma raamatus, et praktikul on vaja kasutada kohalolu oskusi. Ta nimetab veel vajadust keerulistes probleemolukordades tegutsedes väljendada kahte väärtust: esiteks, seotust teise inimesega ja teiseks, inimese olemasolu (eksistentsi) väärtuslikkust. Praktikud saavad pöörata tähelepanu ka sellele, et nende tegevus põhineks produktiivsel partnerlusel (Verkaaik jt 2010), koostöösuhte piiride dünaamilisuse arvesse võtmisel (O’Leary jt 2013) ja avatud dialoogi põhimõtete rakendamisel (Seikkula ja Arnkil 2019).

Uurimisküsimused ja uurimuse disain

Doktoritöö uurimustes otsisin vastuseid järgmistele uurimisküsimustele.
I. Millised inimese autonoomia arendamisele orienteeritud koostöö ehk partnerlussuhte mustrid peegelduvad inimese sotsiaalse rehabilitatsiooni hindamis- ja tegevuskavade tekstides?
II. Millised klienditöö elemendid toetavad vaimse tervise raskustega inimeste peegelduste kohaselt nende personaalse taastumise kulgu?
III. Millised kultuuri- ja suhtekonteksti eriasjaolud avaldavad vaimse tervise raskustega inimeste vaatevinklist mõju personaalse taastumise kulgemisele?

Esimese uurimisküsimusega tegeledes kasutasin interaktiivsete lugude kontseptsiooni (ingl concept of interactional stories). Käsitasin rehabilitatsioonispetsialistide koostatud kliendi hindamise käigus koostatud tekste (hinnang ja plaan) kui interaktiivseid loomulikult tekkivaid tekste ning tegin tekstide narratiivse analüüsi (Narusson 2019 a). Pärast mitmeetapilist analüüsi keskendusin lõpuks 10 inimese kohta koostatud rehabilitatsioonitekstidele. Rehabilitatsiooni käigus loodud tekstid olid vabad kehtivatest piirangutest.

Teisele ja kolmandale uurimisküsimusele vastamiseks kasutasin diskursiivse raamistiku kontseptsiooni (ingl discursive framing concept). Tegin struktureeritud intervjuud 13 inimesega, kellel on psüühikahäire. Struktureeritud intervjuu põhines Suurbritannias välja töötatud INSPIRE-küsimustikul (Williams jt 2015). Uuringu tarbeks kujundasin küsimustiku suletud küsimused ümber avatud küsimusteks. INSPIRE struktuurist võetud küsimustele lisaks palusin uuritavatel kirjeldada, kuidas vaimse tervise spetsialist (tegevusjuhendaja) toetab nende taastumist järjepideva tegevuse kaudu (Narusson 2019 a). Analüüsisin kogutud materjali CHIME personaalse taastumise teoreetilises raamistikus (connectedness – seotus, hope – lootus, identity – identiteet, meaning – tähendus, empowerment – võimustumine). Intervjuus oli iga CHIME elemendi kohta 4–5 küsimust. Intervjuu lõpus oli 8 küsimust töötaja ja kliendi suhte kohta. Minu huvi oli esiteks, leida personaalse taastumise toetamise elemente klienditöös ja teiseks, tuua välja kultuuri- ja suhtekontekstile omased asjaolud (Narusson 2019 a).

Tulemused

Koostööl ja partnerlusel põhinev rehabilitatsioonitöö

Sotsiaalse rehabilitatsioonivaldkonna praktikute koostatud tekstidest tuli välja kolm narratiivi tüüpi. Esiteks, oli tekste, mis väljendasid partnerlussuhte loomist ning väärtustasid inimese autonoomia toetamist, samuti inimese ja tema kogukonna/keskkonna ressursside ja rehabilitatsioonivõimaluste kombineerimise võimalikkust. Nendes tekstides toodi esile uuritavate tugevusi ning keskkonnavõimalusi ja neid võeti arvesse lahendusstrateegiate juures. Teine osa tekstidest iseloomustas rehabilitatsioonitööd, mille keskmes oli inimese (kliendi) varasema elukvaliteedi taastamine või olemasoleva säilitamine ning keskendumine esmajoones puudele ehk hädade ja raskustega toimetulekule (Narusson 2019 a). Nendes tekstides oli rõhuasetus eluolu praegusel korraldusel, kuid välja ei toodud tugevusi ning uusi võimalusi, mis on küll olemas, kuid mida veel ei kasutata. Kolmas osa tekste väljendas ülekaalukalt spetsialistide professionaalset vaadet olukorrale, kusjuures kõrvale olid jäetud inimese ning tema keskkonna ainulaadsed loomulikud ressursid. Tekstides ei mainitud kliendi nime või midagi muud, mis viitaks unikaalsele inimesele, ega toodud välja või ei võetud lahendusstrateegiate puhul arvesse inimese tugevusi.

Seega, rehabilitatsioonitöös võib koostöö kliendiga võtta erisuguseid suundi. Kui praktikud on valmis toetama kliendi rollis inimese autonoomiat, siis pingutatakse ühiselt inimese unikaalsete tugevuste, keskkonnaressursside ja tema enda püüdluste väljaselgitamise nimel ning suudetakse leida vajalik info. Selline koostöö ja partnerlus eeldab, et praktikud ning klient võtavad omaks vaate, et mõlemad pooled on eksperdid – praktikud on oma valdkonna teadmisi omavad eksperdid – hoiakuga: „Ma tean palju haigusest/terviseolukorrast, kuid ei pruugi teada palju sellest inimesest”. Klient on oma elu ekspert hoiakuga: „Ma tunnen ennast, oma eluolukorda, kuid ei pruugi teada palju haigusest/terviseolukorrast” (Narusson 2019 a).

Partnerlussuhte aluseks on selgelt tunnetatud vajadus koostöö järele. Partnerlus kliendi ja spetsialisti vahel arendab kliendi autonoomiat. Kui spetsialistid tunnistavad, et nad võivad tunda kliendi funktsioneerimise ja arendamise viise ning rehabilitatsioonimeetmeid, kuid nad ei tea, milline on selle inimese jaoks parim võimalik lahendus, ning inimene tunnistab, et ta on teadlik sellest, kuidas tema elusituatsioon ja kontekst üksteist mõjutavad, kuid ta ei tea, mil viisil olukorrast välja tulla, siis on partnerlusel põhinev koostöö võimalik (Narusson 2019 a). Selles olukorras tajuvad mõlemad osalised hädavajadust teha koostööd. Spetsialist tajub, et ta ei saa oma tööd hästi teha, kui ta ei pinguta partnerlussuhte saavutamise nimel, ja kliendi rollis inimene mõistab, et tal on vaja teha koostööd spetsialistiga.

Personaalse taastumise põhimõtetest lähtuv toetav töö vaimse tervise valdkonnas

Personaalses taastumises edenemiseks vajab inimene seotust (inimeste, paikade, elusolenditega). Seotuse tunde kujunemisele aitab kaasa see, kui spetsialist tunnistab inimese samaväärsust ehk seda, et iga inimeste elu on samasuguse väärtusega. Veel on oluline, et koostöös valitseks vastastikusus ehk retsiprooksus – spetsialisti teod on tähendusrikkad iga kliendi rollis oleva inimesega kujunenud suhte kontekstis ja väljendavad väärtusi (Narusson 2019 a).

Vaimse tervise raskustega inimeste arvates on lootuse säilitamisel ja edendamisel ning positiivse identiteedi arendamisel tähtis, et spetsialist märkaks ja tunnustaks edusamme, hoiaks lootust elus (st räägiks lootuse olulisusest, õpetaks olema lootusrikas), rakendaks kohaolu põhimõtteid, edastaks positiivset identiteeti toetavaid sõnumeid ja pakuks (ühiskonnas) stigmatiseerimise kogemise korral konstruktiivset tuge olukorraga hakkamasaamiseks (Narusson 2019 a).

Elu tähenduse ja elujõu leidmisel ning oma elu üle suurema kontrolli saavutamisel on abiks arutelud haiguse tundmaõppimise, haiguskogemusele tähenduse andmise üle ja võimalus koos spetsialistiga võtta ette uudseid, identiteeti avardavaid tegevusi (Narusson 2019 a).

Toimevõimekuse areng oleneb kahesuunalise, kuid seejuures tähendusliku vastasmõju olemasolust suhtes. Intervjueeritud inimeste arvates on oluline, et mõlemad pooled – nii spetsialist kui ka klient – kogeksid, et suhtlemine ja koostöö pakub neile positiivseid kogemusi ja emotsioone ning annaks võimaluse tegeleda uute asjadega. Suhtlusolukorras peab spetsialisti ja kliendi kahesuunaline suhtlus olema kooskõlas kolme tingimusega, need on: 1) mõistmine ehk autentsustunde tugevdamine; 2) valideerimine ehk uskumine partneri väärtuslikkusse, tema vaatenurga ja võimete oluliseks pidamine; 3) hoolimine ehk muretsemine üksteise heaolu pärast (Reis 2014, Narusson 2019 a).

Personaalse taastumise ja toimevõimekuse toetamine on väärtusepõhised tegevused ning eeldavad praktikult suurt loovust, paindlikkust ja iseenda toimevõimekuse arendamist (Narusson 2019 a). Kliendi rollis inimese toimevõimekuse arendamist saabki toetada vaid selline töötaja, kes arendab ja rakendab oma toimevõimekust.

Personaalse taastumise toetamisel tuleb arvesse võtta konteksti

Personaalset taastumist mõjutab sotsiaalne kontekst. Uurimus näitas, et personaalset taastumist ja ka kogukonda ei mõisteta Eesti kultuuris veel ühtemoodi (Narusson 2019 a). Intervjuudes osalenud inimestega mõtteid vahetades selgus, et kuna varasemalt on vaimse tervise raskustega inimeste mõtteid taastumise kohta mõjutanud psühhiaatria jt erialade kliinilise taastumise käsitlus, siis intervjuudes liikusid („ujusid”) inimesed rääkimise käigus ühe lähenemise juurest teise juurde (kliinilise käsitluse juurest personaalse taastumise juurde), hoidmata selget piiri (Narusson 2019 a).

Lootusetundest rääkides ilmnes, et ei teata, kuidas seda saavutada, ja et lootus on tugevasti seotud teiste inimeste usaldamisega. Mõnel juhul avaldasid uuringus osalejad, et nad tunnevad, kuidas lootusest rääkida on ebasobiv. Tegelikult on lootusrikast käitumist võimalik õpetada (Narusson 2019 a). Snyder (2002) ütleb isegi, et lootusetunne ning praktiku ja inimese koostöösuhe on tugevas korrelatsioonis. Ta peab silmas, et inimene saab praktikuga koos töötades õppida, kuidas leida võimalusi seada lootust arendavaid eesmärke ja neid saavutada (Snyder 2002). Praktik saab oma oskusi kasutades luua koostöö, mis võimaldab inimesel näha oma uut vaatepiiri ja sotsiaalse elu mitmekesistumise võimalusi (Narusson 2019 a).

Praktikud saavad palju mõjutada ka inimese positiivse identiteedi kujunemist, sest inimene võtab omaks selle, mis on teda ümbritsevas sotsiaalsetes oludes parasjagu asjakohane (Narusson 2019 a). Praktikud saavad toetada nii säilenõtke suhtekonteksti taastumist (ingl relational recovery) kui ka personaalse taastumise kulgu, kui nad oma toimevõimekust kasutades väljendavad ja taasloovad töös väärtusi ning on kogukonnas nähtavad oma väärtusepõhise käitumise tõttu (Narusson 2019 a).

Tulemuste põhjal saab öelda, et personaalse taastumise protsessi toetab see, kui praktik väärtustab koostöösuhtes samaväärsust, vastastikusust, on kohalolule orienteeritud, tunnustab edusamme, positiivset suhtumist endasse, õpetab olema lootusrikas, on valmis koos arutama elu tähenduse, haiguskogemuse, kaaskodanike sildistava suhtumisega hakkamasaamise teemadel ja on kaasategutseja, kui inimene teeb oma perspektiivide avardamise eesmärgil uusi tegevusi (Narusson 2019 a, b). Inimese toimevõimekust arendab koostöö, kus lahendused ehitatakse rehabilitatsiooniprotsessis üles inimese ja tema keskkonna unikaalsetele ressurssidele.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2020

---

Viidatud allikad

Bandura, A. (2006). Towards a Psychology of Human Agency. Perspectives on Psychological Science, 1, 164–180.
Bandura, A. (2018). Towards a Psychology of Human Agency: Pathways and Reflections. Perspectives on Psychological Science, 13 (2), 130–136.
Benight, C. C., Harwell, A., Shoji, K. (2018). Self-Regulation Shift Theory: A Dynamic Personal Agency Approach to Recovery Capital and Methodological Suggestions. Frontiers in Psychology, 9, 1738, 1–8.
Benight, C. C., Shoji, K., Delahanty, L. (2017). Self-Regulation Shift Theory: A Dynamic Systems Approach to Traumatic Stress. Journal of Traumatic Stress, 30, 333–342.
Heijst, A. (2011). Professional Loving Care. An Ethical View of the Healthcare Sector. Peeters.
Leamy, M., Bird, V., Le Boutillier, C., Williams, J., Slade, M. (2011). Conceptual framework for personal recovery in mental health: systematic review and narrative synthesis. British Journal of Psychiatry, 199, 445–452.
Ljundberg, A., Denhov, A., Topor, A. (2016). Non-helpful relationships with professionals – a literature review of the perspective of persons with severe mental illness. Journal of Mental Health, 25, 3, 267–277.
Mäekivi, H. (2019). Kuhu jäävad uued terminid? Universitas Tartuensis, 11. www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3456. (05.02.2020).
Narusson, D. (2019 a). Personal-recovery and agency-enhancing client work in the field of mental health and social rehabilitation: Perspectives of people with lived experience and specialists. Dissertationes Sociologicae Universitatis Tartuensis. University of Tartu Press, 1–139. https://dspace.ut.ee/handle/10062/65258 (05.02.2020).
Narusson, D. (2019 b). Personaalset taastumist ja agentsust toetav klienditöö vaimse tervise ja sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonnas: vaimse tervise raskustega inimeste ja spetsialistide perspektiivid. www.ut.ee/et/uritused/dagmar-narusson-personaalset-taastumist-agentsust… (05.02.2020).
Narusson, D., Wilken, J.-P. (2019). Recovery-oriented support work: the perspective of people with lived experience. The Journal of Mental Health Training, Education and Practice, 14 (6).
O’Leary, Tsui, M. S., Ruch, G. (2012). The boundaries of the social work relationship revisited: Towards a connected, inclusive and dynamic conceptualization. British Journal of Social Work, 43, 1, 135–153.
Reis, H. T. (2014). Responsiveness: Affective interdependence in close relationships. Mechanisms of social connection: From brain to group, 255–271.
Seikkula, J., Arnkil, T. E. (2019). Open Dialogues and Anticipations. Respecting Otherness in the present Moment. National Institute for Health and Welfare, Helsinki, Finland.
Snyder, C. R. (2002). Hope theory: Rainbows in the Mind. Psychological Inquiry, 13, 4, 249–275.
Verkaaik, J., Sinnott, A., Cassidy, B., Freeman, C., Kunowski, T. (2010). The productive partnership framework: harnessing health consumer knowledge and autonomy to create and predict successful rehabilitation outcomes. Disability and Rehabilitation, 32, 12, 978–985.