Taastavast õigusest praktikult praktikutele

 

 

 

 

 

 

---

Taastava õiguse põhimõtteid töös alaealistega hakati teadlikumalt kasutama, kui 1. jaanuaril 2018 jõustusid muudatused Eesti õigussüsteemis. Et ennetada uusi õigusrikkumisi, tõsteti süüteo puhul olulisemale kohale esmalt sotsiaalsete põhjuste väljaselgitamine ning riskide hindamine.

Juhtumitele läheneti individuaalselt juba varemgi ja rahatrahvi määramine ei olnud esimene mõjutusvahend. Pigem on märksõnaks riskide hindamine, et kaaluda, millist sekkumist on mõistlik rakendada ning kas politsei või/ja sotsiaalsüsteem saavad last ja peret mõjutada. Mõjutusvahendi valikul on eri institutsioonidel võimalik kohaldada taastava õiguse põhimõtetele toetuvaid mõjutusvahendeid.

Kui seni on taastavast õigusest räägitud pigem seoses alaealistega, siis nüüd kasutatakse taastava õiguse põhimõtteid üha rohkem ka täiskasvanute ja kogukondlike konfliktide korral. Seega võib öelda, et 2018. a jõustunud õigussüsteemi muudatused andsid hoogu rakendada taastava õiguse põhimõtteid ka täiskasvanute puhul, ja see hakkas vaikselt reformima kogu õigussüsteemi.

Kindlasti toetavad muudatused usalduse kasvu politsei suhtes ning aitavad seda hirmutavat ja karistavat institutsiooni muuta rohkem abistavaks ja kaasavaks.

Mida võib pidada taastava õiguse tugevusteks?

Taastav õigus võimaldab kahju tekitajal soovi korral oma tegu heastada, pakkudes võimalust alustada uuesti n-ö puhtalt lehelt. Kui õigusrikkuja mõistab oma teo tõsidust ja saab oma tegu heastada, siis rahulolutunne võib ennetada uute tegude toimepanemist.

Ka inimesi, kellel on rohkem kui üks õigusrikkumine, saab taasühiskonnastada võrgustiku ja kogukonna toetuse abil. Õigusrikkujat isoleerides tõukame ta kogukonnast välja ja nõnda süveneb lõhe kogukonnaga.

Karistamine ei võimalda kuidagi ohvri olukorda taastada, seetõttu on ohvri kaasamine lahenduse leidmise käiku samuti taastava õiguse tugevuseks. Nils Christie oli juba 1977. aastal arvamusel, et traditsiooniline õigusemõistmine ei ole piisav õigusrikkuja ja ohvri vahelise konflikti lahendamiseks ning ohvrit kaasamata ei ole võimalik saavutada ohvri rahulolu. Seega on taastav õigus kasulik mõlemale poolele ning ka kogukonnale ja ühiskonna turvalisusele.

Ohvri kaasamine konfliktivahendusse pole aga sugugi lihtne, seda eriti olukorras, kus on tekitatud kahju. Kannatanu soovib, et kahju tekitaja saaks karistada, mõtlemata seejuures, et karistus tihti ei korva tekitatud kahju ega too kaasa sisemist turvatunnet. Politseis on mitmeid juhtumeid, kus laps(ed) ja lapsevanemad on valmis kahju heastama või hüvitama, kuid ohver arvab, et see ei ole piisav.

Näitena võib tuua hiljutise juhtumi – lõhkumine ehitusobjektil. Teo toime pannud lapsed ja nende vanemad olid nõus pakkuma abi objekti koristustöödel, kuid kannatanu ei olnud sellega nõus. Hüvitamise osas kokkuleppele ei jõutud. Loomulikult on kannatanul õigus mitte nõustuda, sest osalemine konfliktivahenduses on vabatahtlik ja mõlemat poolt rahuldava kokkuleppeni ei pruugita jõuda.

Väga palju häid näiteid võib tuua juhtumitest, kus kahju saab hüvitada lihtsate vahenditega. Näiteks pesta puhtaks või värvida üle rikutud maja seinad, aiad või bussipeatused.

Kui naabrid on tülli läinud, on neid lihtsam nõusse saada, sest olgugi, et konfliktiga ei tulda ise toime, ollakse lahendusest ikkagi huvitatud. Tihti tunnevad selliste juhtumite puhul ennast ohvrina mõlemad pooled. Konfliktivahenduse käigus leiavad asjaosalised viisi, kuidas edaspidi konflikte ennetada ning koos sõlmitakse kokkulepped konflikti lahendamiseks.

Harvad pole juhud, kui mõne päeva möödudes leiab üks pool, et teine on siiski väga kergelt pääsenud ja teda peaks ikka natukene karistama. Sel juhul pakume asjaosalistele võimalust uuesti kokku saada. Kindlasti ei tohiks inimesele jääda tunnet, et kohtumine lõppes tema jaoks kahjulikult.

Taastava õiguse tugevuseks on ka vastutuse võtmine tehtud teo eest. Olenevalt teost saab alaealiste õigusrikkujate puhul vastutuse võtta nii laps/noor kui ka lapsevanem ning mõnel juhul ka kogukond. Näiteks oli ühes Lõuna-Eesti väikelinnas probleemiks pindade sodimine keskväljakul. Olukord paranes pärast seda, kui rikutud pindu läksid puhastama lapsed (teo toimepanijad), lapsevanemad, KOVi töötajad ja politseiametnikud.

Tuleb ette ka olukordi, kus lapsed on valmis kahju heastama, aga lapsevanem nõuab karistust või ei soovi koos lapsega vastutust võtta. Et selliseid juhtumeid ennetada, saame peret toetada jõustava vestlusega.

Mida see eeldab spetsialistilt?

Spetsialistilt eeldab see ennekõike mõtteviisi muutmist, oskust ja soovi vaadelda tegu sotsiaalses kontekstis ja veendumust, et karistus ei lahenda tekkinud konflikti. Ta peab olema valmis kasutama oma töös taastava õiguse põhimõtteid. Tal peavad olema ka head teadmised taastava õiguse teoreetilisest taustast, pakkudes protsessis osalemist nõnda, et asjaosalised selles ka ise kasu näeksid.

Kõik taastaval õigusel põhinevad meetodid eeldavad, et protsessis osaletakse vabatahtlikult. Politsei poole pöördumine võib küll pakkuda kindlustunnet, et probleemiga tegeldakse, aga tähtis on see, kuidas viia kannatanuni sõnum, et juhtumi puhul saaks kasutada taastavat õigust ja kinnitada veendumust, et see on olukorra lahendamiseks sobivaim viis.

Kui politseiametnik on valmis konflikti ise vahendama, siis eeldab see taastava õiguse meetodite tundmist ja vestlustehnikate kasutamise oskust.

Keerulised juhtumid

Politseid nähakse õigusemõistja rollis ja konfliktivahenduselt oodatakse, et kohtumise lõppedes on politsei abil süüdlane välja selgitatud. Näiteks naabreid, kes Andrese ja Pearu kombel üle aia karjudes tõde taga ajavad, on lihtsam konfliktivahenduses osalemiseks nõusse saada, sest neil on ootus, et kohtumise käigus selgub, kes on süüdlane.

Süüdlase leidmine aga ei muuda konflikti olematuks. Selliseid juhtumeid on keeruline vahendada ja see nõuab head vestlustehnikate tundmist. Kui politseinik tajub, et juhtum nõuab suuremate teadmiste ja oskustega vahendaja abi, siis on võimalik pöörduda ohvriabi vabatahtlike lepitajate poole.

Praegu on oluline, et politseinikel oleks teadmine, milliste juhtumite puhul võiks kaaluda taastava õiguse põhimõtete rakendamist, ja kui omal puudub valmisolek võtta eestvedaja roll, siis teatakse, kust abi paluda.

Kuidas edasi?

Alaealiste õigusrikkujate puhul on uute süütegude toimepanemise ennetamisel oluline valida õiged meetodid ja mõjutusvahendid. Aastatel 2016–2017 koolitati politseinikke, kuidas teha konfliktivahendust ja juhtumiarutelu. Noorsoopolitseinikud omandasid ka oskused, kuidas valida alaealiste õigusrikkujate puhul sobivad sekkumised ja mõjutusvahendid.

SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus koostas politseiametnikele juhendmaterjali „Taastava õiguse põhimõtete ja alaealist mõjutavate meetodite kasutamine politseitöös” (2018). Juhend sisaldab eri mudeleid vestluste elluviimiseks, kirjeldatud on nende õnnestumiseks vajalikke oskusi ja põhimõtteid. Juhendiga on kaasas ka vestluste pidamist abistav praktiliste abivahendite komplekt.

Siiski selgub A. Udrase (2020) magistritööst, et alaealiste puhul politseinikud juhtumiarutelu ja konfliktivahendust väga sageli ei praktiseeri. Tema sõnul võib põhjus seisneda ametnike puudulikes oskustes ning puuduvas valmisolekus meetmeid rakendada (Udras 2020).

Selle väitega võib nõustuda, sest tööle on asunud uusi politseiametnikke, kes ei ole osalenud sellistel koolitustel. Peamiselt saadakse infot mentorilt ja juhendmaterjalidest. Kindlasti oleks vaja koolitusi ja supervisiooni, et julgustada politseiametnikke  taastava õiguse põhimõtteid rakendama.

Ka haridusasutuste töötajaid võiks koolitada kasutama taastava õiguse meetodeid. Alati ei pea toetuma politseile või õigussüsteemile. Paljud koolis aset leidvad konfliktid laste vahel, mis politseisse jõuavad, saaks lahendada koolikeskkonnas. Tean, et mõned koolid on taastava õiguse mõtteviisi juba omaks võtnud ja proovivad konflikte ise lahendada. Kui konflikti on haaratud kogu klass, siis korraldatakse taastavaid vestlusringe, kus arutatakse juhtumit üheskoos.

Praegu puudub ülevaade, kes, kus ja kuidas taastava õiguse põhimõtteid rakendavad ja kuhu saab inimene ise pöörduda, kui ta ei soovi politsei ega KOVi sekkumist. Inimene, kes taastava õiguse kohta rohkem teada tahab, leiab internetist vaid artikleid, bakalaureuse- ja magistritöid. Nendega tutvudes aga võib mõistete rohkus segadust tekitada.

Taastava õigusega seoses kasutatakse tihti sõnu: praktikad, meetodid, mõtteviis, sekkumine, mõjutusvahend, mittekaristuslik sekkumine, mitte karistamine jne. Praegu puudub taastava õiguse kohta infot andev netileht, kuigi vajadus selle järele on olemas.* Veebileht aitaks toetada ühesuguse arusaama kujunemist, koondaks infot valdkonniti ja jagaks kontakte.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2020

---

* Edaspidi hakatakse taastava õiguse materjale koondama veebilehele www.palunabi.ee/taastavõigus, loe lähemalt Annegrete Johansoni artiklist – toim.

Mõisted

Konfliktivahendus – vestlus konflikti (tuli, sõnelus, süüdistamine, moraalne kahju) asjaosaliste aktiivsel osalemisel, mille eesmärk on vaatenurkade väljendamine ja kuulamine ning asjaosalisi rahuldavale kokkuleppele jõudmine.

Juhtumiarutelu – konkreetsele teole ja sellega seotud käitumise muutmisele suunatud
politseivestlus kas ainult noorega või lapse ja tema vanema(te)ga.

Viidatud allikad

Christie, N. (1977). Conflicts as Property. British Journal of Criminology 17/1, 1–15.
Taastava õiguse põhimõtete ja alaealist mõjutavate meetodite kasutamine politseitöös. Siseministeerium 2018.
SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus (2018). Taastava õiguse põhimõtete ja alaealist mõjutavate meetodite kasutamine politseitöös. Juhendmaterjal. www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/taastav_oigus_juhendmaterjal_2018.pdf. 06.11.2020.
Udras, A. (2020). Mittekaristuslike meetmete rakendamine õigusrikkujatest alaealistele väärteomenetluses. Magistritöö. Tartu Ülikool.