Taastava kriminaalhoolduse ülesehitamine

 

 

 

 

 

 

---

Taastava õiguse hoogne areng on kulmineerunud Euroopa Nõukogu uue soovituse vastuvõtmisega 2018. aastal*. Selle dokumendi kohaselt on taastav õigus „mis tahes protsess, mis võimaldab neil, kes on kuriteos kahju kannatanud, ja neil, kes selle kahju eest vastutavad, osaleda vabatahtlikult ja aktiivselt õigusrikkumisest tulenevate küsimuste lahendamisel väljaõppe saanud erapooletu kolmanda isiku vahendusel.”

Taastava õiguse suurenev tähtsus Euroopas

Sageli hõlmab taastav õigus ohvrite, õigusrikkujate, nende pereliikmete jt asjaosaliste silmast-silma suhtlemist vahendaja kaasabil. Osalised võivad suhelda ka kaudselt oma vahendaja või veebi kaudu, kui nad silmast-silma kohtuda ei soovi või ei saa seda teha ohutult. Uuringute kohaselt võib aidata selline suhtlus kannatanutel kuriteost toibuda.

See toetab ka tõsiseid ja korduvaid kuritegusid toime pannud õigusrikkujaid, aidates neil hoiduda uutest kuritegudest. Pikemas perspektiivis hoiab see kokku ka riigi ressursse (Shapland jt 2011; Strang jt 2013; Angel jt 2014; Sherman 2015).

Uuringute kohaselt peavad selliseid kohtumisi vahendavad spetsialistid järgima kindlaid põhimõtteid ja standardeid, et taastava õiguse protsessid oleksid piisavalt ohutud ja tõhusad (McCold ja Wachtel 2002). Seetõttu tuleb teha uuringuid edaspidigi, et parandada nende tulemuste abil taastava õiguse põhimõtteid, tegevusi ja koolitusi.

Justiitssüsteemi asutused ei piirdu enam ohvri ja õigusrikkuja vahelise dialoogi soodustamisega, vaid püüdlevad selle poole, et kujundada ümber oma töökultuuri, järgides taastava õiguse põhimõtteid. Taastava õiguse kultuuri järgiv asutus püüab igal võimalusel:

• võimaldada kindla juhtumiga seotud asjaosalistel osaleda vabatahtlikult juhtumit puudutavas dialoogis ja otsustusprotsessis;
• reageerida konflikti tekkimisel sellele konstruktiivselt, püüdes käsitleda ja heastada kahju, mis inimestele, suhetele ja ühiskonnale tekitati;
• kujundada toetavaid suhteid kolleegide, klientide ja kogukonnaga ning nende vahel.
  (Clamp ja Paterson 2017).

Viimastel aastatel on taastava õiguse areng hoogustunud kogu Euroopas. Mõnes riigis pakutakse riiklikke taastava õiguse teenuseid kogu kriminaalmenetluse vältel ja õigusrikkumisega seotud osapooli suunatakse neid kasutama.

Teistes riikides pakutakse teenuseid vaid mõne süüteo puhul, kindlas piirkonnas või ühel protsessi etapil (Dünkel jt 2015). Taastava õiguse põhimõtteid kasutatakse ka paljudes teistes valdkondades, nt hariduses, sotsiaaltöös ja tervishoius (Burford 2018).

Kui 2018. aasta oktoobris võeti vastu Euroopa Nõukogu soovitus taastava õiguse rakendamise kohta kriminaalasjades (edaspidi soovitus), siis loodi mitmes riigis partnerlused, et toetada selle järgi tegutsemist (Marder 2019). Sellele vaatamata on taastava õiguse rakendamine kogu Euroopas siiski veel habras ja lünklik.

Isegi riikides, kus see kuulub põhiteenuste hulka, ei pakuta ohvritele ja õigusrikkujatele selle kohta piisavalt teavet ja seega ei oska ka nad tihti otsustada, kas see neile sobib.

Selles artiklis tahan selgitada, kuidas saaks toetada taastava õiguse rakendamist kriminaalhoolduses. Kirjutan lähemalt:

• kriminaalhoolduse rollist taastava õiguse kättesaadavaks tegemisel;
• tegevusstandarditest, mis võivad kaasa aidata taastava õiguse ohutule ja tõhusale rakendamisele;
• võimalustest, kuidas sobitada taastava õiguse põhimõtted ja tavad kriminaalhoolduse organisatsioonikultuuri.

Taastava õiguse arendamine kriminaalhoolduses

Poliitikud ja justiitssüsteem tunnistavad üha enam taastava õiguse vajalikkust ning valitsusasutused üle Euroopa (nt Suurbritannia valitsus, 2018; Šotimaa valitsus, 2019) on pühendunud selle arendamisele (Dünkel jt 2015).

2018. aastal vastu võetud Euroopa Nõukogu soovitusega kutsuti valitsusi üles edendama taastava õiguse põhimõtete ja tavade rakendamist, muutma taastava õiguse teenused laiemalt kättesaadavaks ning toetama muudatusi töökultuuris. Soovituse järgi peaks taastav õigus tõusma kriminaalhoolduses ja vanglates kesksele kohale (Euroopa Nõukogu 2018b).

Artikli järgnevas osas vaatleme, kuidas saaks kriminaalhooldus toetada taastava õiguse põhimõtete ja praktikate rakendamist. Toetume Euroopa Nõukogu soovitusele, rahvusvahelistele praktikatele ja empiirilistele uuringutele.

Kriminaalhoolduse roll taastava õiguse teenuse pakkumisel

Soovituse kohaselt peaks kõigil ohvritel ja õigusrikkujatel, kes võiksid taastavast õigusest kasu saada, olema teenustele võrdne juurdepääs. Selles märgitakse, et taastav õigus „peaks olema üldiselt kättesaadav teenus” (EN soovituste artikkel 18), „kättesaadav kriminaalprotsessi kõigis etappides, [samas] kui ohvritele ja õigusrikkujatele tuleb anda [...] piisavalt teavet, et määrata kindlaks, kas nad soovivad selles osaleda” (artikkel 19).

Soovituse järgimine eeldab ohvrite kaasamist, üleminekut riskijuhtimisele ja taastaval õigusel põhinevale hindamisele ning asjakohaste teenuste pakkumisele kogu Euroopas. Kriminaalhooldusel võib taastava õiguse teenuse pakkumisel olla mitu rolli.

• Mõnes riigis on kriminaalhooldusamet seaduse alusel taastava õiguse pakkuja kriminaalprotsessi kõigil etappidel. Nt Tšehhi kriminaalhooldus- ja vahendusametis, aga ka Läti riiklikus kriminaalhoolduses koolitatakse ametnikke kasutama ohvri-õigusrikkuja vahendust ja/või taastavat nõupidamist nii kohtumenetluse alternatiivina kui ka pärast kohtuotsust.
• Võib olla ka nii, et kriminaalhooldus pakub taastavat õigust siis, kui inimene on kriminaalhooldusel. Näiteks Gloucestershire’s (Suurbritannia) võivad kriminaalhooldajad olla koos vabatahtlikega kohalikust taastava õiguse ametist kaasvahendajad juhtudel, kui inimene on mõistetud kogukonna järelevalve alla. Iirimaal aga arendavad kriminaalhooldajad oma suutlikkust vahendada taastavat nõupidamist enne ja pärast kohtuotsust. Seda juhul, kui ohver, õigusrikkuja või kohtunik nõuab selle kasutamist või kui kriminaalhooldaja tuvastab, et tegu on sobiva juhtumiga (Marder 2019).
• Kriminaalhooldajad võivad anda juhtumi edasi teistele ametkondadele. Näiteks kohalikul tasandil tegutsevatele vahendajatele suuremas osas Inglismaast ja Walesis või riikliku lepitusteenuse pakkujatele Norras ja Soomes, kus neile võivad juhtumeid edastada kõik õiguskaitseasutused.

Veel pole leitud kõikjale sobivat optimaalset teenuse mudelit, sest õiguskaitse asutuste tegevus on kohalikul tasandil korraldatud erisuguselt. Väga tähtis on, et osalejad usaldaksid teenust, et spetsialistid oleksid erapooletud ning vastutavad ametid pakuksid neile piisavat väljaõpet, tuge ja tegutsemisvabadust (Keenan 2018).

Teenuse tasemel eeldavad kõik kolm rolli seda, et kriminaalhooldus osaleks asutuste vaheliste strateegiate ja partnerluste väljatöötamises taastava õiguse edendamiseks (EN soovituste artiklid 22, 55 ja 62). Vaja on tõhusat teabevahetust (nt riskihindamise alane info ja osalejate kontaktandmed), selgelt ja lihtsalt välja töötatud suunamisteekondi ja avatud koostöösuhteid.

Selleks, et taastava õiguse teenused oleksid jätkusuutlikud, peavad ka tulemusjuhtimise raamistikud olema muudetud n-ö taastava õiguse kindlaks ning justiitssüsteemi tipp- ja keskastmejuhid toetama taastavat õigust ja ohvrite kaasamist. Sõltumata sellest, kes on vastutav teenuse pakkuja, on kõigil õigussüsteemi osalistel oma ülesanded, et muuta taastav õigus kättesaadavaks.

Tõhus ja ohutu taastava õiguse teenus

Euroopa Nõukogu soovituses on teaduskirjandusel põhinevad standardid, millega peavad olema taastava õiguse teenused kooskõlas, et need oleksid ohutud ja tõhusad.

Näiteks toob soovitus esile vabatahtlikkuse: pooled peavad osalema ja nõustuma meetmega ainult „vabatahtliku ja teadliku nõusoleku” alusel, mille nad võivad igal ajal tagasi võtta (EN soovituste artiklid 16, 25, 26 ja 50). Nii püütakse tagada, et ohvrit ei sunnita õigusrikkujaga rääkima, õigusrikkuja osaleb siira sooviga seda teha (võrdselt nii ohvri kui ka enda huvides) ja kokkulepitut ei suruta peale kummalegi poolele.

Uurimuste kohaselt on rahulolu protsessiga ja tulemuste omaksvõtmine tihedalt seotud selles osalemise vabatahtlikkusega (Latimer jt 2005; Tyler, 2006; Shapland jt 2011; Hansen ja Umbreit 2018).

Soovitus pakub ka mitmeid täiendavaid standardeid. Nii näiteks märgitakse, et taastava õigusega saab alustada, kui osalised „üldjuhul tunnistavad juhtumi peamisi asjaolusid” (artikkel 30). See ei tähenda, et keegi peab olema kuriteos end süüdi tunnistanud või süüdi mõistetud: juhtumi peamiste asjaoludega nõustumine ei võrdu juriidilise süü omaksvõtmisega.

Soovitus märgib samuti, et taastav õigus peaks olema konfidentsiaalne, aruteludel kõneldut ei või hiljem kasutada, v.a asjaosaliste nõusolekul (artikkel 17) või juhul, kui „päevavalgele tulevad otsesed või tõsised kuriteod” (artikkel 49). See meede aitab osalistel pidada avatud ja ausaid vestlusi, annab kahtlusalustele või süüdimõistetutele võimaluse rääkida oma taustast, tunnetest ja varasematest rikkumistest, ilma et see kahjustaks kohtumenetlust või süüdimõistmist.

Nende ja muude standardite järgimiseks peavad õiguskaitseorganite töötajad mõnikord muut-ma oma hoiakuid nii, et asutuse prioriteedid ja tööviisid ei takistaks taastava õiguse põhimõtetest kinnipidamist. Taastava õiguse põhimõtted – võrdsus, ohvri vaba eneseväljendus ja osalejate võimustamine – peavad saama olulisemaks kui on kriminaalhoolduse institutsionaalsed eesmärgid (nt riskijuhtimine, õigusrikkuja rehabilitatsioon).

Ametid peaksid ideaalis kasutama kaasvahendamise mudelit, et tagada taastava õiguse põhimõtetest kinnipidamine (Restorative Justice Council 2011). Nende vahetud juhid vajavad väljaõpet ja neil peab olema kogemusi, et teostada juhtumite järelevalvet.
Taastava õiguse vahendajatele tuleb anda piisavalt aega ettevalmistavateks ja jätkutegevusteks osalistega.

Artiklis 48 märgitakse, et „taastav õigus tuleb ellu viia tõhusalt, kuid tempos, mida asjaosalised suudavad hallata”, samas kui „eriti tundlikud, keerukad ja tõsised juhtumid võivad vajada pikemaajalist ettevalmistust ja jätkutegevusi [ning] suunamist teiste teenuste juurde” (vt ka artikleid 29 ja 47). Taastava õiguse teenuse pakkumiseks võib keeruliste juhtumite korral tarvis olla märkimisväärseid ressursse: spetsialistid vajavad ruumi, aega ja väljaõpet, et teha seda tööd ohutult ja tõhusalt (Keenan 2018).

Taastavalt korraldatud sekkumine

Paljudes riikides vastutavad kriminaalhooldusametnikud karistuse rakendamise eest. See tähendab, et kui inimene jääb kriminaalhooldusametniku järelevalve alla, siis valib ametnik sekkumisviisi, mida sel ajal ellu viiakse.

Soovitus näeb ette, et taastav õigus peaks olema kättesaadav kui sekkumine, kuid artikkel 58 arendab seda edasi veelgi, tuues välja, kuidas saaks taastavalt korraldada karistuse täideviimist.

See võimaldab asjaosalistel osaleda protsessis, mille eesmärk on heastada kahju ning luua suhteid asjaga seotud inimestega ja nende vahel. See eeldab, et vajaliku väljaõppe saanud kriminaalhooldusametnik tegeleb kliendiga, et teha kindlaks, keda õigusrikkumine mõjutas (nt ohver, ohvri ja õigusrikkuja pereliikmed jne). Seejärel pöörduks ta asjaosaliste poole, et hinnata nende valmisolekut ja sobivust osaleda vahetus või kaudses taastavas protsessis.

Kui protsessis osaleb õigusrikkuja perekond (sõltumata sellest, kas ohver on kaasatud või mitte), siis saab tegeleda peresisese konfliktiga ja luua või taastada suhteid ning tugivõrgustikke. See soodustaks edasisest kuritegevusest hoidumist. Isegi siis, kui ühtegi teist inimest ei kaasata, saab kriminaalhooldusametnik tegutseda taastavalt, töötades koos kliendiga, et määrata ja pakkuda sekkumisi, aga mitte teha seda tema eest või temale (Wachtel 2006).

Uuringud näitavad, et inimesed osalevad protsessis ja aktsepteerivad selle tulemusi suurema tõenäosusega siis, kui nad usuvad, et protsess on õiglane ja seaduslik (Tyler 2006). Selle eelduseks on hääleõigus ja väärikas kohtlemine, inimese huvide austamine ja nendega arvestamine – kõik need on taastava õiguse põhimõtted.

Seega, ohvri taastumise toetamisele ja kriminaalhooldusalustele nende põhjustatud kahju selgitamisele lisaks võib taastav karistuse täideviimine parandada sekkumistest osavõttu ja kriminaalhoolduse õiguspärasuse tunnetamist (Latimer jt 2005).

Kui lubada inimestel osaleda hoolduskava koostamisel, muutub tõenäolisemaks, et see kava on kooskõlas nende isiklike vajadustega (Schiff 2007).

Taastav sekkumine peab selgelt tuginema sellistel põhimõtetel nagu vabatahtlikkus, kahju heastamine, juhtumiga seotud inimeste osalemine ja suhete loomine. Taastava õiguse põhimõtetega ei ole kooskõlas kohtuotsusega määratud kogukonnateenus, mis on karistav, häbimärgistav ja välistab osalise kaasamise koostöösse.

Seevastu võib heastamine peegeldada taastava õiguse põhimõtteid, kui õigusrikkuja ja teised mõjutatud inimesed otsustavad selle kasuks vabatahtlikult ja omavahelises koostöös ning kui see on väärikas, süüteoga kooskõlas ja hõlmab õigusrikkuja toetamist, suhete loomist ja taasühiskonnastamist.

Taastava õiguse kultuuri edendamine

Taastaval õigusel põhinevad tegevused püüavad käsitleda ning heastada kahju või luua suhteid ja üksteise mõistmist. Neid põhimõtteid õpetatakse organisatsioonide töötajatele, kes soovivad muuta oma töökultuuri, rakendades „organisatsiooniüleselt taastava õiguse lähenemisviisi” (Hopkins 2004, 2009).

Seda lähenemisviisi rakendavates koolides korraldatud uuringu kohaselt on seal vähem kiusamist ja nii töötajad kui ka õpilased on parema emotsionaalse kirjaoskusega, nad oskavad ka probleeme paremini lahendada ja on empaatilised (Wond jt 2011; Crowley 2013); vähenevad stressiga seotud haigused ja töötajate puudumine (Williams, 2015).

Leedsis avastati organisatsiooniülese lähenemisviisi rakendamise mõju hinnates, et oluliselt vähenes lastekaitse järelevalvet vajavate laste arv ja teenuste osutamise kultuuris võis näha „selgeid muutumise märke” (Mason jt 2017, 10).

Organisatsiooniülene lähenemine nõuab töötajailt ja juhtidelt taastava õiguse põhimõtete järgimist, suheldes nii üksteise kui ka klientidega. See eeldab töötajate väljaõpet. Artikkel 57 palubki õiguskaitseasutustel „suurendada kõigi töötajate ja juhtide teadlikkust konfliktide lahendamise põhimõtete ning taastava õiguse kohta sel määral, et nad mõistaksid neid põhimõtteid ja suudaksid neid rakendada oma igapäevatöös.”

Artikkel 60 näeb ette ka taastava õiguse pakkumist töötajate ja kodanike või töötajatevaheliste konfliktide korral. Neid lähenemisviise on tõhusalt kasutanud Austraalia ja Inglismaa politseiteenistused (Clamp and Paterson, 2017; Marder, 2018) ning Ameerika vanglate juhtkonnad (Pranis, 2007).

Kriminaalhoolduses võib see hõlmata püüdlust reageerida taastavalt tingimuste rikkumisele ja muudele konfliktidele klientidega, väljaõpet ja kriminaalhooldusametnike julgustamist aidata võimaluse korral hooldusalustel pigem järele mõelda ja heastada tingimuste rikkumist kui neist rikkumistest kohtule teatada.

Kriminaalhooldusametid võivad pakkuda taastavat õigust ka kui sobivat tegutsemisviisi olukordades, kus probleemid kerkivad esile kolleegide vahel organisatsiooni sees või asutuste vahel.

Muutuste juhtimise kirjandus rõhutab, et organisatsiooniline muutus ei ole tõenäoliselt edukas ega püsi ilma töötajate toe ja osaluseta (O’Connor jt 2019). Seega võib taastaval õigusel põhinev tegevus aidata organisatsioonidel ellu viia reforme – sh taastavat õigust – ning seda õiguspärasel ja tõhusal viisil.

Rühmaprotsesse saab kasutada igas olukorras, kus tuleb esitada küsimusi või mõnd teemat arutada (Wachtel 2013). Erinevus selliste vestluste dünaamikas või kogemuses, mis on üles ehitatud järjestikuste vestlusringide kujul, ja struktureerimata vestluse vahel, võib olla üsnagi rabav.

Kokkuvõtteks

Ka kriminaalhoolduse puhul ei ole pääsu sellest, et justiitssüsteemi spetsialistide rollid ja vastutusvaldkonnad pidevalt muutuvad. Esile kerkivad uued ülesanded, mis hõlmavad ohvrite teavitamist ning neile tehtud kahju otsese heastamise võimaldamist (Euroopa Nõukogu 2010).

Mõnes riigis – ja seda mitte ilma eesliinitöötajate vastuseisuta – on kriminaalhooldus liikunud sotsiaaltööle ja hoolekandele omaselt lähenemiselt hoopis riskijuhtimise ja karistusmeetmete rakendamise suunas (Canton and Dominey 2018).

Samas viitavad uuringute tulemused üha enam sellele, et karistus ei vii iseenesest kuritegevusest hoidumiseni ning koostöö ja kohustustest kinnipidamise saavutamiseks on vaja tunnetatud õiglust, austust ja õiguspärasust.

Viimastel aastakümnenditel on organisatsioonid võtnud muutusi omaks üha enam, mis on soodustanud koostööd asutuste vahel ja vähendanud konflikte töötajate seas. See näitab, et osalemine ja õiguspärasus on õiguskaitseasutustes sama olulised kui asutuste ja kodanike vahel (O’Connor jt 2019).

Taastava õiguse põhimõtted ja taastaval õigusel põhinev tegevus ei ole mingi imerohi, kuid need aitavad toetada kriminaalhooldust. Euroopa Nõukogu soovituse kohaselt võiks taastav õigus olla kättesaadav kõigile, kes võivad sellest kasu saada. Välja tuuakse standardid, mida teenusepakkujad peavad järgima, ning kirjeldatakse, kuidas saavad taastava õiguse põhimõtted leida rakendust muudes kriminaalhoolduse sekkumistes, võimaldades neil, kellest tulemused sõltuvad, omada sõnaõigust ning osaleda kahju heastamises.

Taastav õigus annab tööriistad ja meetodid, mis aitavad lahendada konflikte asutustes ning luua positiivseid suhteid kolleegide ja kriminaalhooldusalustega.

Võib öelda, et taastav õigus esindab rahvusvaheliselt uut suunda kriminaalhoolduses. Peaaegu igaüks, kes paneb toime süüteo, on mingil hetkel oma elus olnud ka ohver, ja vastupidi. Taastav õigus annab meile kriminaalprotsessis keele ja vahendid, et saada üle osalejaid võitjateks ja kaotajateks jagavast lähenemisviisist.

Loomulikult on ka takistusi, mida kõrvaldada. Levrant jt tõid kakskümmend aastat tagasi välja, et: „Taastava õiguse reformide olemus sõltub töötajate uuele õiguse filosoofiale pühendumise ulatusest, [...] töötajad peavad olema valmis muutma oma rolli teenusepakkujast kogukonna õigusemõistmise vahendajaks [ja] organisatsioonid peavad tagama piisavad inim- ja finantsressursid, et hallata kvaliteediprogramme, mis suudavad taastamise saavutada.” (1999, 15).

Taastav õigus kujutab endast uut praktiseerimise filosoofiat, mis nõuab spetsialistidelt tagasiastumist „oma traditsiooniliselt ülimuslikult konfliktiomaniku positsioonilt” (Clamp ja Paterson 2017, 168). Paljud tunnevad end ohvritega suheldes ja inimestele võimu loovutades ebamugavalt, kuid uuringute kohaselt saab raskusi ületada ja saadavad hüved on suuremad kui riskid.

Siiski on vaja poliitikakujundajate, juhtide ja eesliini töötajate pühendunud suunamist, et taastav õigus oleks jätkusuutlik. Euroopa Nõukogu raamistikud ei ole liikmesriikide jaoks siduvad. See tähendab, et otsustajad peavad olema valmis kulutama aega ja ressursse, mida on vaja Euroopa Nõukogu soovituse rakendamiseks täies mahus (Marder jt 2019). Teadlased, kriminaalhooldajad, spetsialistid ja muud sidusrühmad peaksid tegema koostööd, et taastava õiguse potentsiaali saaks kriminaalhoolduses ära kasutada täiel määral.

---

Autorist

Dr Ian D. Marder on Maynoothi ülikooli õigusteaduskonna kriminoloogialektor alates 2018. aasta maist. Doktorikraadi sai ta Leedsi ülikoolist, kus õppis taastava õiguse rakendamist politseis. Ta uurib ka taastava õiguse arengut ning karistuse määramise suuniste väljatöötamist ja mõju.

Aastatel 2017–2018 tegutses ta Euroopa Nõukogu teaduseksperdina, koostades soovitust taastava õiguse rakendamise kohta kriminaalasjades. Praegu koordineerib ta projekti „Restorative Justice: Strategies for Change” („Taastav õigus: muutumise strateegiad”), tehes koostööd valitsuste, kriminaalkohtuasutustega jt osalistega, et rakendada soovitusi kümnes Euroopa riigis.

Varem oli Ian Liverpooli ülikooli teadur, uurides avalikku suhtumist taastavasse korrakaitsesse koos koostööalgatusega N8 Policing Research Partnership.

---

* Recommendation CM/Rec(2018)8 concerning restorative justice in criminal matters CM/Rec(2018)8.

Viidatud allikad

Angel, C., Sherman, L., Strang, H., Ariel, B., Bennett, S., Inkpen, N., Keane, A., Richmond, T. (2014). Short-term effects of restorative justice conferences on post-traumatic stress symptoms among robbery and burglary victims: a randomized controlled trial. Journal of Experimental Criminology, 10(3), 291–307.
Braithwaite, J., Mugford, S. (1994). Conditions of successful reintegration ceremonies. British Journal of Criminology, 34(2), 139–171.
Burford, G. (2018). Keeping complexity alive: Restorative and responsive approaches to cultural change. International Journal of Restorative Justice, 1(3), 356–371.
Burrows, J. (2013). Victim awareness: Re-examining a probation fundamental. Probation Journal, 60(4), 383–399.
Campbell, C., Devlin, R., O'Mahony, D., Doak, J., Jackson, J., Corrigan, T., McEvoy, K. (2005). Evaluation of the Northern Ireland Youth Conference Service. NIO Research and Statistical Series: Report No. 12. https://restorativejustice.org.uk/sites/default/files/resources/files/Evaluation%20of%20the%20Northern%20Ireland%20Youth%20Conference%20Service.pdf. (15.04.2020).
Canton, R., Dominey, J. (2018). Probation. Abingdon: Routledge.
Canton, R. (2019). European Probation Rules. HMI Probation Academic Insights 2019/02. London: HMI Probation.
Carr, N. (2020). Recruitment, training and professional development of probation staff, HMI Probation Academic Insights 2020/02. London: HMI Probation.
Clamp, K., Paterson, C. (2017). Restorative Policing: Concepts, Theory and Practice. London: Routledge.
Council of Europe. (2010). Recommendation CM/Rec(2010)1 on the Committee of Ministers to member states on the Council of Europe Probation Rules.
Council of Europe. (2018). Recommendation CM/Rec(2018)8 of the Committee of Ministers to member States concerning restorative justice in criminal matters.
Council of Europe. (2018b). Commentary to Recommendation CM/Rec(2018)8 of the Committee of Ministers to member States concerning restorative justice in criminal matters.
Council of Europe. (2019). Guidelines regarding recruitment, selection, education, training and professional development of prison and probation staff.
Crowley, J. (2013). Using a whole-school restorative approach: A realistic evaluation of practice in a city-based primary school. The School of Education The University of Birmingham. https://etheses.bham.ac.uk/id/eprint/4728/1/Crowley13Ap.Ed.&ChildPsy.D.1.pdf. (12.04.2020).
Dünkel, F., Grzywa-Holten, J., Horsfield, P. (2015). Restorative justice and mediation in penal matters in Europe: Comparative overview. Raamatus: Dünkel, F., Grzywa-Holten, J., Horsfield, P. (toim.), Restorative Justice and Mediation in Penal Matters: A stock-taking of legal issues, implementation strategies and outcomes in 36 European countries (Vol. 2). Mönchengladbach: Forum Verlag Godesberg, 1015–1096.
European Commission. (2020). Commission communication to the European Parliament and the Council on an EU strategy on victims’ rights.
Gaarder, E. (2015). Lessons from a restorative circles initiative for intimate partner violence. Restorative Justice: An International Journal, 3(2), 342–367.
Greenwood, J. (2005). The Circle Process: A Path for Restorative Dialogue. Saint Paul: University of Minnesota.
Hansen, T., Umbreit, M. (2018). State of knowledge: Four decades of victim-offender mediation and practice. Conflict Resolution Quarterly, 36(2), 96–113.
HM Government. (2018). Victims Strategy.
Hopkins, B. (2004). Just Schools: A Whole School Approach to Restorative Justice. London: Jessica Kingsley Publishers.
Hopkins, B. (2009). Just Care: Restorative Justice Approaches to Working with Children in Public Care. London: Jessica Kingsley Publishers.
Keenan, M. (2018). Training for restorative justice work in cases of sexual violence. International Journal of Restorative Justice, 1(2), 291–302.
Latimer, J., Dowden, C., Muise, D. (2005). The effectiveness of restorative justice practices: A meta-analysis. The Prison Journal, 85(2), 127–144.
Levrant, S., Cullen, F., Fulton, B., Wozniak, J. (1999). Reconsidering restorative justice: The corruption of benevolence revisited? Crime & Delinquency, 45(1), 3–27.
Marder, I. (2018). Restorative justice and the police: Exploring the institutionalisation of restorative justice in two English forces. PhD thesis, University of Leeds. http://etheses.whiterose.ac.uk/19578/ (08.04.2020).
Marder, I. (2019). Restorative justice as a new default in the Irish criminal justice system. Irish Probation Journal, 16, 60–82.
Marder, I., Fernée, U., Chapman, T., O'Dwyer, K. (2019). Restorative Justice: Strategies for Change, A Collective Strategy for Ireland, 2019–2023.
www.probation.ie/EN/PB/0/5D1EAFC15E4717EF80258418002CF512/$File/Ireland_RJ_Strategy_for_Change%20Final.pdf (08.04.2020).
Maruna, S. (2011). Reentry as a rite of passage. Punishment and Society, 13(1), 3–28.
Mason, P. (2017). Leeds Family Valued: Evaluation Report. https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/625222/Leeds_Family_Valued_-_Evaluation_report.pdf (08.04.2020).
McCold, P., Wachtel, T. (2002). Restorative justice theory validation. Raamatus: Weitekamp, E., Kerner, H. (toim). Restorative Justice: Theoretical Foundations. Cullompton: Willan Publishing. 110–142.
McStravick, D. (2018). Adult reparation panels and offender-centric meso-communities: An answer to the conundrum. International Journal of Restorative Justice, 1(1), 96–121.
Milquet, J. (2019). Strengthening Victims’ Rights: From Compensation to Reparation. Brussels: European Commission.
Ministry of Justice. (2012). Restorative Justice Action Plan for the Criminal Justice System.
O’Connell, T. (2019). The best is yet to come: unlocking the true potential of restorative practice. Raamatus: Gavrielides, T. (toim). Routledge International Handbook of Restorative Justice, Abingdon: Routledge. 422–441.
O’Connor, T., Bogue, B., Collins, S., O’Connor, S. (2019). Staff development and practice models: When we get better, our clients get better. Advancing Corrections, 8, 10–28.
Office for National Statistics. (2018). Restorative justice, year ending March 2011 to year ending March 2018. Crime Survey for England and Wales. www.ons.gov.uk/peoplepopulationandcommunity/crimeandjustice/adhocs/008727restorativejusticeyearendingmarch2011toyearendingmarch2018crimesurveyforenglandandwalescsew (08. 04.2020).
OPPAGA (Office of Programme Policy Analysis and Government Accountability). (2020). A review of restorative justice in Florida and other States hwww.oppaga.state.fl.us/MonitorDocs/Reports/pdf/2002rpt.pdf. (15.04.2020.
Pranis, K. (2005). Little Book of Circle Processes. Intercourse: Living Justice Press.
Pranis, K. (2007). Healing and accountability in the criminal justice system: Applying restorative justice processes in the workplace. Cardozo Jounal of Conflict Resolution, 8(2), 659–675.
Restorative Justice Council. (2011). Best Practice Guidance for Restorative Practice. London: Restorative Justice Council.
Scottish Government. (2018). Restorative Justice Action Plan.
Sedelmaier, C., Gaboury, M. (2015). Administering a victim-impact curriculum to inmates: A multi-site replication. Criminal Justice Studies, 28(2), 226–238.
Shapland, J., Robinson, G., Sorsby, A. (2011). Restorative Justice in Practice: Evaluating What Works for Victims and Offenders. Oxford: Routledge.
Sherman, L., Strang, H., Barnes, G., Woods, D., Bennet, S., Slothower, M. (2015). Twelve experiments in restorative justice: The Jerry Lee program of randomized trials of restorative justice conferences. Journal of Experimental Criminology, 11(4), 501–540.
Strang, H., Sherman, L., Mayo-Wilson, E., Woods, D., Ariel, B. (2013). Restorative Justice Conferencing Using Face-to-Face Meetings of Offenders and Victims: Effects on Offender Recidivism and Victim Satisfaction. A Systematic Review. Oslo: The Campbell Collaboration.
Stuart, C., Pranis, K. (2006). Peacemaking circles: Reflections on principal features and primary outcomes. Raamatus: Sullivan, D., Tift, L. (toim.), Handbook of Restorative Justice: A Global Perspective. Abingdon: Routledge. 121–133.
Tyler, T. (2006). Restorative justice and procedural justice: Dealing with rule breaking. Journal of Social Issues, 62(2), 307–326.
Wachtel, J. (2006). The Game: Restorative community supervision for adult offenders. www.iirp.edu/pdf/thegame.pdf. (15.04.2020).
Wachtel, T. (2013). Defining restorative. www.iirp.edu/pdf/Defining-Restorative.pdf (08.04 2020).
Wallis, P. (2010). What Have I Done? A Victim Empathy Programme for Young People. London: Jessica Kingsley Publishers.
Wigzell, A., Hough, M. (2015). The NOMS RJ Capacity Building Programme. www.restorativesolutions.org.uk/files/download/documents/final-rj-report-26-03-2015.pdf (15.04.2020).
Williams, A. (2015). Restorative practice in schools. www.sec-ed.co.uk/best-practice/restorative-practice-in-schools (12.04.2020).
Wong, D., Cheng, C., Ngan, R., Ma, S. (2011). Program effectiveness of a restorative whole-school approach for tackling school bullying in Hong Kong. International Journal of Offender Therapy and Comparative Criminology. 55(6), 846–864.